Sul on ilusad silmad

 OSA 22: PUHKUS

(15. juuli)

 Oli kaunis suvepäev, isegi piisavalt soe, et hommikul pluusi ja põlvpükste väel kodust väljuda, sest minu aeg silmakliinikus oli taaskord 8:50. Lootsin seal kella 10 paiku lõpetada, et siis edasi Lõunakasse šoppama suunduda.

Silmakliinikus ei olnud veel just palju sebimist, eriti kedagi n.-ö. pealt kuulata kah mitte. Kusagil arutasid õed taaskord oma tööpäeva üle. Üks mainis, et Minu Arstil* olla vahepeal olnud palju reisimist. Lootsin, et ta on sel päeval ikka olemas.

Tavapärane uuringute tiir käis kiiresti, õige pea olin Oma Arsti kabineti ukse taga ootel. Esimest korda pidin sisse pääsema kabinetti nr 3, ainult kahes ruumis selle koridori 17st kabinetist polegi veel käinud. Küllap jõuan kunagi ka nondesse.

Uks nr 3 on kabinettide rivi vasakus pooles ja avaneb selliselt, et kui uks lahti teha, siis ootajate toolid jäävad selle taha varju. Järsku paotati ust, selle tagant piilus Minu Arst välja (ainult silmad ja nina paistsid) ja hõikas: “Vaatame üle!” See situatsioon oli tegelikult päris naljakas, kõrvalseisjatele ilmselt tundus, et oma sõpra kutsuti vastuvõtule, aga eks ma käi seal ka tihti.

Naeru sain pidama viisakatesse piiridesse, nii et ruumi sisse jõudes ikka suutsin tervitada ka. Traditsioone järgides küsis Arst, kuidas ma ise olukorda hindan ja mina vastasin ka endist viisi, et peaks olema üldiselt muutusteta. Õnneks näitasid ka igasugused mõõtmistulemused, et kõik on sama. Ainult see nägemisteravus olla taaskord grammikese kehvem kui viimati. “Mul olid tööpäevad ja eile õhtul hilja oli jalgpall,” vastasin. Arst naeris: “Aaaa, no muidugi!”

Arvuti taha jõudes küsis Minu Arst vist esimese asjana, kas geneetik võttis minuga ühendust. Vastasin, et peaaegu kohe peale eelmist vastuvõttu helistati ja aeg on kirjas, lähen mõne nädala pärast vastuvõtule. Seejärel luges ta ühe hingetõmbega mulle geneetiku vastuvõtu infokirja ette, mis oli tegelikult ka mulle endale Terviseportaalis näha, aga no ma ei saanud vahele segada jälle. Kuulasin viisakalt selle eepose lõpuni ja siis ütlesin: “Mulle tundub, et see sama tekst on mul Terviseportaalis olemas...”

Edasi läksime mu silmamuna kallale. Minu hinnang läks taaskord täppi- üldiselt oli olukord muutusteta. Jälle näitas Arst mu silmast pilte ja seletas, mis neilt paistis. Mulle tundub, et iga korraga saan ma veits rohkem aru.😆 Veidi seal ikka pidi mingit vedelikku ringi rändama, kuid enamasti on selle hulk ja tase püsinud ühesugustes piirides. Uurisin, et kas mu “sillerdav täpike” on ka see vedelik või misasja ma seal näen. Arst vastas, et mu täpikesed olevat klaaskehas ja uitavat seal ringi ega ole vedelikuga seotud. Kiitsin takka, et ega on jah vahest seda täpi-tangot päris palju. Nüüd tagant järgi mõtlen, et Arst rääkis vist hõljumitest… Need on muidu pisikesed mustad täpid, mis ka vaateväljas ringi ujuvad, nagu äädikakärbsed. Aga mina ei rääkinud nendest, vaid hoopis teistsugusest asjast. Eks ma küsin järgmisel korral üle.

Mainisin ära ka selle, et möödunud kuude jooksul silm paar korda veidi valutas. Ühel korral juhtus see peale paduvihma kätte jäämist. Toona arvasin, et ju see vihmavesi polnud puhas, et silm närvi läks, kadus see valu ju ka paari tunniga ise ära. Nüüd sain kinnituse, et nii ilmselt oligi- Arst andis sama vastuse.

Palju kurta ei olnud, nii jõudsime taas sinnamaale, et uus aeg oleks vaja kokku leppida. Jälle küsis Arst minult luba- kas võib selle kuskile oktoobrisse panna ja seega veidi pikema vahe jätta.😄 No ei hakka mina keelama! Vastasingi, et küllap võib, asjad on nii kaua muutusteta püsinud ja igasugused suuremad anomaaliad olid ka juba küllaltki kaua aega tagasi, nii et las olla uus aeg 3 kuu pärast. Ka seekord luges Arst sõnad peale, et kui ikkagi midagi vahepeal juhtub või muutub, siis tulgu ma ikka valvetuppa… Lubasin, et vajadusel tulen, tee on selge. Seni käskis Arst suve nautida. Iseenesest väga armas soovitus, ainult et mul tikkus near ja ma ei saanud talle mainimata jätta, et loodetavasti see suvi ka kunagi ikkagi tuleb, aga eelneval nädalal läksin mitmel hommikul tööle salli ja kinnastega xD Arst hõikas rõõmsalt: “Mina ka!” Lisasin, et ma suvel eriti ei puhka, aga lubasin pikemalt aja maha võtta septembris, kui kõik teised on tagasi tööl ja koolis. “Siis ongi hea peale puhkust üle vaadata, kuidas seis on!” arvas Arst.

Olin juba lahkumas, aga seegi kord läks kuidagi sedasi, et ikka jäime lobisema. Kirjeldasin seda valgusega päeva jooksul tekkivat “udu”. Arst küsis, kas niisutavad tilgad ei tee paremaks. Vastasin, et pisut teevad küll, aga udu nad ära ei võta. Selle vastu aitab nn lõunauni- istun hämaras ruumis ja hoian silmi kinni. Siis taipasin, et mis ma ikka sellest räägin, ega seda ju muuta ei saa ja lõpetasin oma kurtmiselausega, et see läheb juba vingumiseks, ei ole ju midagi häda, elu toimib. Arst uuris, kas olen fotokroomsete klaaside peale mõelnud. Sain targutada, et need mul juba ammu, vast umbes 15 aastat- isetumenevate klaasidega prille on mul lausa 2 paari, nii pruuni kui ka musta klaasiga. Aga Arst on ikka targem ju ja oskab ikkagi nõu anda- soovitas mõelda suuremate ja ka tumedamate klaasidega päikseprillide peale, et ehk leevendab. Praegused prillid on mul tõesti väikese ja kitsa klaasiga, pean ilmselt endale ikkagi mingid “mesimummid” sebima.

Ma lõpetasin oma hädaldamise ära, kusagil seal ljutu lõpus ubasin, et tuleval nädalal peab olema ilus suveilm, sest mina teen ka lühikese puhkuse ja mul on alati ilus ilm olnud. Seejätel soovisime üksteisele ilusat puhkust ja veelkord andis Arst käsu: “Seni naudime suve!” ning panin plehku. Ees ootas puhkuseks valmistumine Lõunakeskuses. Tänase seisuga ma tean, et ma valetsin ilma osas- sigakülm ja vesine oli…. Ups, vabandust…

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16; OSA 17; OSA 18; OSA 19; OSA20 ja OSA 21

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge m.inu poole isiklikult, jagan hea meelega.