Sul on ilusad ilmad

 OSA 21: ÜKS AASTA

(25. mai)

Silma saaga algusest on möödas pisut enam kui aasta. Üldiselt olen vist selle eluga ära harjunud, et luup ja taskulamp peavad kaasas olema ja et mõnest asjast tuleb ikkagi aeg-ajalt pilt teha ning siis seda suumida. Päeva rütm on ka sisse harjunud: kõik täpsemat tähelepanu ja selgemat nägemist vajav tuleb hommikul ära teha või siis leida päeva jooksul aega silmi kinni hoida ning lasta neil veidi taastuda, et täppistegevustega jätkata saaks. Ei midagi võimatut. 

Sel nädalavahtusel oli ema minu juures linnas, koos plaanisime esmaspäeval üle kontrollida Lõunakeskuse, seetõttu tundus mugavam minna koos silmakliinikusse ja sealt pärast otse edasi kondama.

Vastuvõtt algas Minu Arstil* kell 9, aga minu aeg oli 8:50, seega kohale jõudsime umbes 20 minutit varem. Registratuur raskusi ei valmistanud, suundusime uuringute kabineti ukse taha. Tegin teisele, silmakliiniku korrusele jõudes emale kiire tutvustuse, kus meil miskit toimunud on ja jäime ootama. Mind kutsuti peaaegu kohe sisse- silmarõhk, paar pilti ja nägemisteravus said mõõdetud, edasi suundusime järgmise ukse taha, et veel mõned pildid tehtaks. 

Kabinetti nr 9 saabus õde, kes mind edasi kutsus ja hakkas siis vajalikke aparaate sisse lülitama. Ühega läks õige kiiresti ja pildid said tehtud, teine aparaat startis kauem ja oli üldse veidi pikaldane- teda tuli nimelt 2 korda sisse lülitada ja veidi veenda… See Nikon huugas nagu reaktiivlennuk. Kuni me tema starti ootasime küsis õde, kas mulle on mõni silmaoperatsioon tehtud. Ma ei tea, miks ta seda küsis, või mille põhjal seda arvas, aga vastasin, et olen 3 süsti saanud vasakusse silma. Korraks mõtlesin, et kas ta nägi miskit kahtlast mu silmis, aga siis meenus, et mul ju ongi need “kahtlased” silmad ja nii lõpmata huvitavad. Muid kommentaare ei järgnenud, saadeti vaid Oma Arst kabineti ukse taha tema kutset ootama. 

Meeldetuletuseks: sealse koridori peal on ühes seinas kabinetid numbritega 1-7, keskel on 2 rida toole, seljad vastamisi ja teises seinas kabinetid numbritega  8-11. Mina valin oodates oma istekoha alati nii, et oleksin näoga selle kabineti ukse poole, kuhu minema pean. Püüan istuda pigem selle ukse lähedale, et ikka kuuleks ja märkaks, kui mind kutsutakse. 

Nagu öeldud, võtsin koha sisse kabineti nr 7 ukse taga, rivi kõige viimasel toolil. Üks koht oli minust vasakul veel tühi, arvasin, et ema võiks sinna istuda, aga ülejärgmisel toolil istunud proua tõstis sinna oma käekoti ja kampsuni. Prouast teisel pool oli veel õige mitu tühja tooli, aga ta valis oma asjad tõsta minu kõrval olevale toolile, justkui tagamaks, et minu ema sinna istuda ei saaks. Ema kinnitas seistes, et ega ta tahagi istuda. Mina vaatasin vahepeal kõrvaloleval toolil proua asju ja imestasin endamisi jälle inimeste kitsarinnalisuse üle… Lõpuks proua ikka võttis oma asjad ja pani teisele poole ja mu ema sai ka istuma. Ja siis hõigati prouat hoopis seljataga olevasse kabinetti, nii et ta pidi kiire jooksuga järsu U-kurvi välja võtma… Mille pagana pärast inimene ei istu selle ukse taha, kuhu tal vaja minna on, vaid lihtsalt… ma ei oskagi öelda. Ruumi oli palju, enamik toole olid vabad. Ma ei saa aru loogika puudumisest, see tundub olevat väga valus, vähemalt kõrvalseisjate jaoks. 

Ema sai nüüd mulle koridori-uudiseid rääkida. Üks mees olla kabinetti nr 7 sisse tuhisenud, nii enam-vähem ühe hüppega- see kirjeldus kõlas nii, et see pidi Minu Arst olema. Praegu oli tal seal ka patsient sees, aga Arsti hääl oli kosta. 

Mina ei pidanud jälle kaua ootama, eelmine patsient lahkus ja õige pea ilmus Arst uksele ja kutsus mu sisse. Ema pärast imestas, et mind ei kutsutudki nimepidi- Arst juba teab, kes ja milline ma olen. 

Nii Minu Ast kui ka Spetsialist* küsivad alati esimesena, kuidas läinud on ja kuidas ise tunnen- kas on midagi muutunud, nii ka seekord. Õnneks polnud mul midagi kurta, Arst kinnitas ka, et pole eriti muutunud, kuid nägemisteravus olla õige pisut parem, kui varasematel kordadel. “No kaks puhkepäeva oli ja hommik oli pilves,” tegin järelduse. Arst arvas, et see võis mõjutada. Siis keeras Arst oma arvutiekraani minu poole ja näitas mulle pilte, mis mu silmast tehtud. Väga huvitav oli! Selgitas, mis pildil täpsemalt on, kus on probleemne piirkond jmt. Sinna vahele kobises, et tänased pildid ei olevat kõige paremini välja tulnud, olla udused ja tal tuli neid natuke paika suumida… Spetsialist oleks lasknud vist korduspildid teha 😆.

Kuna mul suurt midagi kurta polnud ning ka uuringute tulemustelt ei paistnud muutusi, siis oli vaja paika panna järgmise kontrolli kuupäev. Uut aega kokku leppides küsis Arst minu käest, kas panna järgmine kontroll taaskord umbes 2 kuu pärast, enne tema puhkust. Imestasin endamisi, et kas ma saan seda ise dikteerida? Tegelikult oli küsimus ilmselt pigem sõbralik arutelu, sest Arst lisas, et kuna ta läheb juuli teises pooles puhkusele, siis peale puhkust lükkuks mu visit juba peaaegu sügisesse (kaua ta puhkab siis???). Lisaks oli väike tagamõte võib-olla ka selles, et kas ma tunnen end hästi nii tihedalt kontrollis käies. Kinnitasin, et mul on muidugi süda rahulikum, kui saab jälle üle vaadatud, pigem tihedamini kui harvem… 

Arst sukeldus graafikusse otsima oma viimast vastuvõtu päeva enne puhkust. Mina aga uurisin mõne asja kohta veel, et kuidas minu tegevused võiks silma mõjutada või kas üldse mõjutavad. Märkasin, et Arst jättis muud klikkimised arvutis pooleli ja keskendus mu küsimustele vastamisele. Ka Spetsialist tegi tegelikult nii, aga nüüd lihtsalt kuidagi jäi eriti meelde. Mõtlesin, et omamoodi nagu julgustav, et mu küsimusest saadi aru ja vastati ikka täpselt. Või ma ei teagi, kuidas seda üldse õigem kirjeldada oleks. Lihtsalt detail, mida märkasin. 

Kui osadele küsimustele vastatud, tuhlas Arst graafikus edasi, leidis vastuvõtu päeva ka- 15. juuli, isegi kellaaeg sai mainitud, et taaskord kohe hommikul 8:50 võiksin kohal olla. Märkimine oli tal vist pooleli veel, kui lõpuks küsisin ikka oma geeniuuringu kohta ka, sest pea pool aastat on mööda läinud ja Spetsialist mu jaoks kadunud. Igaks juhuks lisasin ka selle, et mul oli talvel korra probleem postkastiga- paar kirja ei tulnud läbi ja jäidki kadunuks, et juhul kui Spetsialist tõesti kirjutas sel ajal, siis see kiri on kuhugi musta auku kadunud ega jõudnmud minuni. Nüüd suundus Minu Arst mööda mu haiguslugu tuhlama, et kuna see uuringu vastus üldse saabus. Vastus oli ju ammu olemas, aga mul oli puudu arsti tõlgendus. Oskasin talle ligikaudse aja öelda, et ehk on lihtsam leida. Arst otsis, klõpsis ja lõpuks kobises endamisi: “Mh, mul on liiga palju lugusid lahti, ma panen osad kinni…” Ja siis suskas vahele: “Ma panen kõigepealt uue aja kirja ära, muidu jääb see tegemata!”

Mõtlesin, et ma tean, mis ta tunneb- hakkad üht asja tegema ja juba tuleb uus küsimus ja jälle uus ja jälle uus…. Jube tüütu, kuskile peabki joone tõmbama ega tohi lasta enam vahele segada 😄. Aga minu poolt olid nüüd kõik küsimused esitatud ja hakkasime otsast vastustega minema.

Aeg sai kirja ja võtsime ette geeniuuringu. Esmase vastuse ütles ta mulle ära- ei miskit põnevat, sama lugesin ka ise sealt välja, järelikult sain õigesti aru. Aga ikkagi teatas Arst, et ta kohe peale vastuvõtu lõppu tegeleb sellega ja teeb e-konsultatsiooni (misasi see on?). Igatahes jäi nii, et ta annab teada, mis öeldi, aga lisas siis, et tegelikult nagunii kutsutakse mind geneetiku juurde vastuvõtule, ükskõik, kas on mingi leid või mitte: “Nad tahavad alati konsultatsiooni teha!” Ja kui mind juba geneetik näha tahab, siis pidavat nad ise minuga ühendust võtma ja aega vastuvõtuks pakkuma. 

Kõik küsimused olid läbi hekseldatud ja vastused käes, jätsime selleks korraks hüvasti tõdemusega, et varsti näeme jälle. Suundusime emaga šoppama. Midagi ei ostnud 😆.

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16; OSA 17; OSA 18; OSA 19 ja OSA20

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge m.inu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

OSA 20: IKKAGI LOOTUS

(20. märts)

Täna oli see igaks juhuks kontrolli päev. Taaskord oli minu vastuvõtu aeg määratud kella 9ks. Sättisin end varasema bussi peale, et kindlalt oleks aega jalutada ümber Maarjamõisa nurga (see on ju suur nurk, mis koosneb mitmest väikesest), käia WC-s jne. Kabinettide uste taha maandusin ca 15 minutid enne vastuvõtu aega, nagu reeglid ette näevad.

Ootajaid oli sel kellaajal uste taga veel vähe, mõnede kabinettide uksed olid avatud, nii et seal sees toimetavate inimeste jutuvada kostus minuni. Ühes arutasid õed, milline nende keskmine tööpäev on, et mis tempos see kulgeb. Algust ei kuulnud täpselt, kuid jutt jätkus nõnda: “Mul on just vastupidi- terve päev on rahulik chill ja siis kui tahaks juba asjad kokku panna ja koju minema hakata, siis viimased 1-2 on sellised, et no hakkame vaatama, hakkame lahendama!” Mulle tegi see nalja- ole sa müüja, ettekandja või õde silmakliinikus, igal elualal on see viimasel minutil saabunud klient see, kellega läheb kõige kauem! NB! See õde ütleski seda sellisel rõõmsal toonil, mitte pahasena või kirudes.

Mind tahtsid esimesena näha õed ühes uuringute kabinetis. Nägemisteravust mõõtes sain aru, et see on endiselt sellel pisut kehvemal tasemel nagu kuu aja eest.. Nüüd aga tilgutati silma need pupilli laiendavad tilgad, mis alati hirmsasti kipitavad, mulle endale tundub, et iga korraga aina rohkem… Õde oli maru kärme- nii kui ühte silma oli tilk ära pandud, kohe läks teise kallalae, aga mina ei suutnud veel silmi normaalselt lahti hoida, sest esimene kipituse hoog polnud veel “üle elatud”, seega pudenes osa tilka mööda. No said nad silma ikka ära tilgutatud, aga kipitus oli väga tugev ja lisaks tilgale vesistasid nüüd silmad üldse päris tugevalt. Tuterdasin oma krokodillipisaratega järgmise kabineti ukse taha ootama ja üritasin silmad kuivemaks saada.

Kibe tunne andis tasapisi järgi. Mõtlesin selle üle, et kui mu härrad Arstid (nii minu Esimene Arst* kui ka Spetsialist*) neid tilkasid silma tilgutas, siis andsid nad mulle alati hetke, see esimene kipitus üle elada ja veidi pilgutada ja siis läksid teise silma kallale, nad ei kiirustanud sedasi. Mehed oleks justkui hellemad?

Tavaliselt lastakse mul nende tilkadega oodata ikka vähemalt 20 minutit, aga seekord mitte, vast vaevu 5 minutiga kutsuti sisse järgmisi pilte tegema. Parema silmaga oli seegi kord veidi pusimist, et õigele asjale pihta saaks. Järsku tundsin, et silmad on hirmus kuivad, raske oli neid lahti hoida. Kuna pildid said tehtud ja mind saadeti Oma Arsti kabineti ukse taha ootele, siis saingi silmi veidi kinni hoida ja kosuda.

Arsti kabineti uks oli lahti. Märkasin, kui õde viis talle ühe patsiendi (ilmselt minu) mapi ja kuulsin kui Arst õele ütles: “See on Habemiku* oma ja seda nime ei leia ma üldse, minul seda ei ole.” Ju olid patsiendid veidi sassi läinud… Minu kausta ta minema ei saatnud vaid kutsus mu õige pea sisse: “Tere hommikust! Vaatame üle, kuidas läinud on!”

Arsti järel kabinetti astudes oli aga kõige esimene asi, mis me üle vaatasime, hoopis patsiendi tooli kõrgus (see väike ratastega toolike, millele ma maanduma pidin), käekoti sain toetada ühele teisele, nurgas olevale toolile. Arst pusserdas tooliga. No hea küll, see oli tõesti väga madalal… Jube tahtmine oli öelda, et ma olen piisavalt pikk, et küll ma oma lõua lauale venitan, aga õnneks sain sõnasabast kinni ning suutsin vähemalt ühe lolli asja ütlemata jätta. Igatahs sai tool kõrgemaks, Arst suundus oma laua taha ja mina istusin julgelt toolile. Juba ta midagi seletas, mis seis mul on…. Mina aga samal ajal sain aru, et oli täitsa mõjuv põhjus, miks see tool nõnda madalal oli… pssst- pssst- pssst…. Tool ei püsinud kõrgemas asendis, vaid vajus aina alla poole ja minul oli tõsiseid raskusi naeru pidada. See vajumise tempo oligi ca 1 “pssst” sekundis, sedasi 0,5-1cm haaval ma muudkui kadusin laua alla. Arst ei pannud seda tähele (vist… kui pani, siis välja ei näidanud), nii et ma andsin endast maksimumi, et keskenduda tema jutule ja leida mingi niisugune istumisasend, kus tool enam ei vajuks. Sättisin end tooli esiservale, ise samal ajal lootes, et see nüüd mul siuh! tagumiku alt minema ei kihuta, kui liiga äärele toetan.

Kogu see sättimine võttis ehk 10 sekundit. Lõpuks suutsin kuidagi maha rahuneda, miski mu saba all enam ei vajunud ega pannud plehku. Niisiis, kõik tundus endiselt sama olevat mu silmapõhjas, ent see nägemisteravus ei andnud ikka rahu. Kuna ma ise ei tunne, et midagi oleks muutunud, siis arvas Mu Arst, et ehk võib vahe olla ka sellest, et kuidas ja mis ruumides või valgustingimustes üldse on mõõtmised tehtud, sest needki võivad pisut erineda. Olin talle juba varem maininud, et mul on omal kujunenud ka mingi hulk kindlaid n.-ö. mõõdupuusid, mille järgi pea iga päev hindan, kas pilt on muutusteta. Seega nüüd jäigi kokkulepe, et pigem usaldan iseennast ja kui tundub, et midagi muutub, siis ikka kappan tagasi kontrolli. Minu Arst lisas veel: “Teil on mu meiliaadress ka, et saate kirjutada ka kui midagi on…” Noogutasin kaasa, kuigi TEGELIKULT ta mulle seda andnud ei ole. Küllap jäi talle detsembri visiidist meelde (mil oli põgusalt juttu, et vajadusel saan ühendust võtta), et kellelegi ma kirjutada saan, aga mul on hoopis Spetsialisti meiliaadress. Nagu varasemates osades olen öelnud, siis nuhkisin juba ammu välja, mis skeemi järgi need aadressid koostatud on, nii et küll ma kirja saadetud saan, kui vaja! Ainult et… kas ma jään nüüd taaskord oma Esimese Arsti hoolde? Nüüd on Spetsialist kadunud asjade nimekirjas?

Minu Arst tahtis ikkagi veel kolleegiga, “kogend silmapõhja kirurgiga”, nõu pidada. Seekord oli selleks kõrvalkabinetis toimetav Habemik. Mind saadeti ukse taha ootama, et vajadusel kutsuvad, kui Habemik tahab ka silma vaadata. AGA kui ma nüüd nurgast toolilt oma koti haarasin, siis jäi selle rihm tooli külge nii, et mulle lohises see toolike järgi…. Krdi pärdik, ühe tooli istus laiaks, teist üritab ära varastada…. Kirusin endamisi oma kobadust.

Nõupidamine oli kiire, Habemik mind näha ei tahtnud ja läksime Oma Arstiga tagasi vajuva toolikesega kabinetti. Sihtisin taaskord tooli serva ja jäin püsima. Arst kordas veelkord, et ka Habemiku arust on silmapõhi sama ja lisas, et võrkkesta ka kuidagi susima ei hakata (see on kah mul seal… omamoodi). Ta seletas veidi pikemalt, kuidas muidu tavaliselt võrkkesta vajadusel “kinnitataks” ja miks minul seda teha ei saa. Ma olen Oma Arstile väga tänulik, et ta võttis aega mulle sellest täpsemalt rääkida. Mida rohkem ma tean oma võimalusi ja võimatusi, seda rahulikum ma olen. Samas neid ohte, et mis teoreetiliselt kõik veel mu silmas valesti minna saab, ma teada ei taha.

Järgmine visiidi aeg sai seekord jälle kirja kahe kuu pärast. Kuna hommikul kella 9-ne aeg oli tal juba kinni, siis sain ajaks 8:50. Arst lisas veel, et vahel hakkavad õed sisse kutsuma ka enne 9, aga vahel alustavad täpselt kell 9. Niisiis… ma ei tea, kas ta natuke nagu hoiatas, et võib-olla tuleb kauem oodata kui tavaliselt või et mis? 😃 Igatahes kinnitasin, et mul vahet pole, tulen nagunii ajavaruga.

Kuni Mu Arst klõbistas, võtsin kopsud õhku täis- oli aeg ära küsida tänane loll küsimus. Või noh, võhikule kõlab see ilmselt veidralt (kõlas ka mulle, kui ma seda küsimust oma peas sõnastasin), aga Arsti jaoks ehk polnudki imelik. Nimelt meenus mulle hiljuti, et aasta varem, enne kui ma oma eeposega arstide vaatevälja ilmusin, tundsin korduvalt, et mu silmamuna külmetas. Ma ei oska seda teisiti kirjeldada, nii et ütlesein sedasi ka Arstile… Mitte minul polnud külm, vaid silmal, vasakul loomulikult. Tahtsin teada, kas see võis olla juba varasem märk algavast problemist ja et kui seda uuesti tunnen, kas peaksin siis muretsema ja kohale kappama. Paistis, et Arstile tundus see küsimus igati normaalne. Ta vastas, et pigem on see külma-tunne silma pinna probleem, sest sellest, mis silmapõhjas toimub, saabki aimu alles siis, kui nägemises on muutused. Silma pinna jaoks aga soovitas Arst niisutavaid tilkasid. Ta keeras end toolil paragrahvi-märgiks, et selja tagant, ilma püsti tõusmata, kätte saada sedel niisutavate tilkade nimekirjaga, märkis mulle sellel ära ühe säilitusainetevaba, mille säilivusaeg avatuna on 6 kuud ja kirjutas mõned veel lisaks (võin soovitusi jagada, kui kellelgi vaja). Tahtsin talle öelda, milliseid ise hetkel kasutan ja teada saada, kas need ka tema arvates sobivad, aga kuna mulle nende nimi ei meenunud, siis näitasin oma pudelikest. Õnneks olid needki tema arust sobivad, nii et tilgutan neid edasi.

Nüüd lõpuks vaatas Arst mulle ka läbi aparaadi silma ja kinnitas, et mu pisarakile olla lausa katkendlik- tilgutagu ma niisutavaid tilkasid heaga edasi, muidu paistis kõik koras. Lõpetuseks uurisin, kas ma võiks mingil hetkel loota, et praegune seis jääb aastateks pidama. Arst arvas, et võiks juba loota küll, sest nii kaua on juba muutusteta. Garantiid ta ei andnud, ma ei nõudnud ka. 😁 Minu jaoks on see juba piisavalt hea uudis, et seda üldse loota võib. Ütlesin ka Arstile, et praeguse seisuga saan kenasti hakkama, lihtsalt koomilisi olukordi tekib nüüd igapäevaselt palju rohkem kui seni.

Aga kuhu jäi Spetsialist? Ta oleks raudselt ka tulnud mind üle vaatama kui ta oleks kohal olnud… Ma ei tahtnud seda ka Oma Arstilt küsida, sest see oleks välja kukkunud, nagu ma ei usaldaks teda, kui küsin teise järele. Ma usaldan neid mõlemaid, aga jälle olen veidi segaduses, et kes mind nüüd püsivamalt ravima jääb. Järgmise visiidini on paar kuud aega, ehk kuulen enne seda ka midagi Spetsialistiga pooleli jäänud geeniuuringust. Seni koostan uut küsimuste nimekirja!

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16; OSA 17; OSA 18 ja OSA 19

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge m.inu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 19: SELLE AASTA ESIMENE

(16. veebruar)

Peale vimast silmakliinikus käiku möödus aeg kiirelt, aga õnneks silmamuna osas sündmustevaeselt. Eelmise aasta tempo põhjal, kui ca iga kuu aja tagant midagi juhtus, mille tulemusel pidin kontrollis käima, tekkis jaanuari keskel väike ärevus küll, et noh, näis, mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud midagi, ainult veebruar tuli. Ja veebruaris tuli ka turismimess, mis lõppes 15. veebruaril. Esialgu kartsin veidi, et kuidas seal hakkama saan, kuid kõik laabus õnneks üsna lihtsalt, küll aga oli sealne valgustus mu silmale piinarikas. 

16. veebruari hommikul oli kohutavalt raske tõusta, jube väsimus oli kallal. Eriti “rasked” tundusid silmad. Ma seletada seda ei oskagi… Kuidagi halb oli neid lahti hoida ja päevavalgus tundus koormav. Mu varasem ennustus, et kui silmaarst tahab mulle silma vaadata, siis tuleb tal endal oma näppudega mu silm lahti teha, tundus tõeks osutuvat.

Maarjamõisasse jõudsin õigeks ajaks ja üsna ruttu kutsuti mind ka tavaprastele uuringuele. Ei ühtki uut aparaati ega kabinetti. Ootajaid uste taga polnud ka just palju, sealgi ei juhtunud midagi põnevat. Ega mul kaua ei lastudki seekord oodata- minu Esimene Arst* tuiskas nurga tagant välja ja kutsus mu kohe kabinetti kaasa. 

Küsimuse peale, et kuidas mul vahepeal läinud on, polnudki mul midagi kurta- vastasingi, et kahtlaselt rahulikult. 😀 Lisasin, et eelmisel aastal silm ju mulle rohkem kui 2 kuud järjest rahu ei andnud., et ses mõttes tundub hästi  olevat. 

Arst sirvis nii viimaseid kui ka varasemaid uuringute pilte kuni viimase süstini välja (14. juuli 2025a). Taaskord oli hea uudis see, et mingeid märkimisväärseid muutusi ei paistnud, küll aga olevat mu nägemisteravus grammike kehvem. Ma polnud Arstile sel päeval veel hädaldanud oma väsimust (mis tal sellest?), kuid nüüd ikkagi rääkisin, et eelmisel õhtul lõppenud mess oli silmale piinarikas. Lisasin ka selle, et ega lumi ja üldse ere valgus tekitavadki justkui udu silme ette- tundsin, et see väsimus ja udu polnud mu silmast selleks hommikuks lahkunud. Arst arvas, et võis lõppenud väsitav nädal mõjutada küll mu nägemisteravust, kuid igaks juhuks soovis järgmise kontrolli aja panna juba kuu aja pärast, et näha, kas või mis muutunud.  Vaatas veel mulle silma ja kinnitas, et kõik tundub rmuidu ahulik ja muutusteta.

Uus aeg sai 20. märtsile kella 9ks, hetk hiljem meenus Arstile: “Aaa, aga jälle sai aeg hommikul kell 9…?” Eks ta mõtes, et võib-olla jälle silmad uimased vmt. 😄 Kinnitasin, et see hommikul kell 9 on ainult messi järgsel päeval kehv plaan, ülejäänud aasta jooksul sobib hästi. 😀 Lisasin, et eelmisel korral aega kokku leppides ma üldse ei mõelnud, et see messijärgne hommik pole ehk hea mõte. Arst vastas seepeale: “No ega elu seepärast seisma saa jääda.” Ma ei tea, kas ta mõtles, et silmaarsti külastuse pärast ei saa elu seisma jääda või turismimessi pärast…. Aga no seisma ta ei jäänudki. 

Kokkuvõteks luges Arst mulle taaskord sõnad peale, et nii kui ma tunnen, et miskit muutub või tekib mingi valu või misiganes muu kahtlane asi, et ma ikka tuleks kohale ja laseks üle vaadata. Kinnitas, et valvetuppa võib alati pöörduda ja ükskõik, kes neist seal vastu võtab, ikka aitavad. Lubasin, et kui vaja, siis tulen. Samas avaldasin lootust, et ehk sel aastal saan ikkagi veidi väiksema visiitide arvuga läbi kui eelmisel, sest 2025 aastal käisin silmakliinikus 17 korda. Arst jäi seepeale korraks sõnatuks, tema kommentaar kõlas umbes nii: “Uhhhh…” Aga ta lisas kiirelt, et see aasta on siiski ju hästi alanud ja uus kontrolli aeg on lihtsalt igaks juhuks, kindluse mõttes nii ruttu pandud.

Võisime seekordse visiidi lõppenuks lugeda. Kõik on nii hästi, kui praegu olla saab. Ehk on märtsis ka Spetsialist* tagasi ja tahab mulle miskit rääkida. 😀 Mul igatahes on talle juba küsimusi esitada. 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16; OSA 17 ja OSA 18

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge m.inu poole isiklikult, jagan hea meelega.