OSA 10: JÄLLE EMO-S
(9. juuli)
Kas ma kusagil kogemata jätsin mulje, et ma igatsen seda lollakat laiku silma??? Igatahes, ta on tagasi. Ja mina teda ei kutsunud!
Nii umbes 6.-7. juulil hakkas mulle tunduma, et nagu midagi on nägemises muutunud, miski segab. Ei saanud aru täpselt, mis ja kus ja vahel jälle tundus, et mõtlen üle. Teisipäeval, 8. juulil olin juba kindel, et kuskilt vaatevälja vasakult poolt hiilib midagi nägemise ette… Kuna mitu arsti on mulle öelnud, et niipea kui tunnen, et miskit halvemaks muutub, tuleb mul EMO-sse kapata, siis seda ma ka tegin.
Minna sain kolmapäeval, 9. kuupäeval. Ja no ma olin siis juba veendunud, et see laik seal on, jälle. Läksin ja sõimasin mõttes oma silmamuna: kõik ta heaks on tehtud, teda muudkui pildistatakse ja kord kuus muditakse, ikka talle ei sobi, ikka vingub. Üks endast lugupidav silmamuna käituks paremini!
Igatahes nii palju ma veel nägin, et registratuuris leidsin ilma suuremate jamadeta kohe õige laua ja sain edasi vana tuttava koridori uste taha ootama minna.
Ukse taha maandudes kostis kohe teade: “J-korpuses on tulekahju anduri häire, palume personalil koos patsientidega lahkuda.” Või miskit taolist oli see sõnastus…. Mu esimene mõte oli, et neil on minu saabumiseks juba häirekellad…
No lahkusime siis alla korrusele. Arstid-õed olid segaduses, et misasi see nüüd on ja kaua läheb. Natuke oodati ja arutati, et ei saa olla reaalne häire, sest miskid uksed, mis oleks pidanud sulguma, seda ei teinud ja üleüldse… mis jama on. Kaks vaprat läksid turvakeskusesse infot nõudma.
Ootamise ajal jälgisin jälle inimesi. All on 3 või 4 diivanit, seal apteegi ja kohvikute vahel. Esimene, kes diivanile maandus, oli üks teismeline neiu. Vanakesed, keda arstid-õed talutasid, vaatasid enne ikka hoolega, et kas ikka tohib istuda, aga personal lükkas nad sinna rivvi. Päris mitmed inimesed olid juba valmis opituppa minekuks- vastavalt riides ja ratastoolis. Nad võisid päris ehmunud olla. Samas arutas osa personali, et arstide tuppa see alarm hästi ei kostvatki ja mida üldse teha nendega, kel operatsioon pooleli? Vastuseid ja lahendusi ei jõutud seal välja töötada. Kaks vaprat jõudsid tagasi uudisega, et võime kõik kenasti oma uste taha ja kabinettidesse tagasi kobida, sest noh, valehäire.
Minu silmamuna mõõdeti, kaaluti ja pildistati taaskord ammu tuttavate aparaatidega üle ja üles. Kui valvearst mind sisse kutsus, siis selgus, et temaga ma veel kohtunud polnudki. Vaatas temagi mulle silma ja kinnitas mu kahtlusi: see turse hakkab tagasi tulema, seega esmaspäeval tuleb kindlasti süst teha. Kuna 14. juuli on juba lähedal, siis jäi ikkagi nii, et paar päeva enne siplema ei hakatud, vaid jään ikka Spetsialistile torkida. Siis on oma tuttav arst ja lihtsam ka edasisi aegu kokku leppida.
Veidi oli kergendustunne, et tohib need mõned päevad ikka ära oodata ja seal silmas on vähemalt sama vana jama, mitte mingi uus üllitis. Ja tõesti- ma ise eelistaks ka, et oleks oma arst, kes mind torgib, sest siis ma saan tema käest järgmise portsu küsimusi ära küsida, tasapisi pinnin Spetsialisti.
Kõigi nende juttude ja mõtete vahele tuli ära ka “mu noor kolleeg vaatab ka, sest iga päev ei näe nii ilusaid silmi.” 😆 Mul jätkuvalt pole mitte midagi selle vastu, et nad vaatavad! See on lihtsalt naljakas. 😃 Ja erinevalt meesarstidest saavad naised vähemalt julgelt öelda, et mul on ilusad silmad!
NB! Nüüd on mees- ja naisarstide seis 4:4, kes mulle silma on vaadanud. Võrdsus igal pool!
LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3; OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8 ja OSA 9
*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.
No comments:
Post a Comment