Mul on 4 tähtsat lugu jagamata! Märts on omadega alles pooleli, aga juba nii palju juhtunud. Üldse olen ma sel aastal kuidagi aktiivne siin olnud... Vanadus muudab jutukaks :D
1. Poliitkoosolek
3. märtsil külastasid Põlvat (ja teisi kohakesi Lõuna-Eestis) Vabaerakonna Riigikogu fraktsiooni liikmed Krista Aru, Külliki Kübarsepp, Jüri Adams, Andres Herkel ja Artur Talvik. See oligi selline.... valijatega kohtumine, nagu nad seda nimetavad.
Üldiselt ma pole veel selles eas, et niisugustel kohtumistel käia, aga seekord otsustasin minna, kuna tegu on huvitavate ja intelligentsete inimestega. Üsna kindlalt võin väita, et olin kuulajatest kõige noorem, enamik olid ikka 65+. Oli ikka mõni keskealine ka, kuid jah... Ma olin noorim :)
Kokkusaamine oli lihtne: iga saadik tutvustas end, rääkis, millis(t)e komisjoni(de) töös nad osalevad ja mis teemad on just neile kõige olulisemad. Peale seda tuligi kohe küsimuste aeg, ehk siis kohale tulnud inimesed said küsida, mis kellelgi südamel. Ja seda, mis südamel oli, ei osanud küll vist keegi arvata!
Esimesel küsijal oli mureks näiteks see, et meil olevat ju võõra riigi väed sees ja sellised baasid on ohtlikud ja üleüldse võivat sedasi korduda aasta 1940, sest ameeriklased on ju siin oma vägedega..... Vanahärra arvates Venemaalt ohtu ei olevat! Vabaerakonna liikmed vaatasid üksteisele otsa, nad justkui ei uskunud oma kõrvu... Mina ka enda omi esiti ei uskunud, aga papi tõesti mõtles nii. Ta sai viisaka selgituse, mil moel töötab NATO ja miks need ameeriklased meil siin ikka on, rõhutati, et nad on meie liitlased. Kuid eks üle elatud ilmasõda ja raske elu on teinud härraga oma töö ning Herkeli selgitusest ilmselgelt temale ei piisanud. Teinegi papi oli esimesega üldiselt päri, tema viitas aga sellele, et just venelane tõmbab juhtme seinast ja siis olevat tervest Eestist elekter kadunud ja igasugune sidepidamine võimatu, ning keegi ei kaitse sel juhul rahvast ja üleüldse polevat bensiini ka ja ainult sõda..... Kokkuvõttes: ka teise vanahärra arvates on meil must tulevik, kuid tema nägi ohtu siiski just Venemaast. Temale püüdis vastata Artur Talvik, selgitada, et päris nii ikka enam ei ole, ja et päästjad ja politseinikud on ikka olemas, ja sõjavägi. Püüdis seletada sedagi, et ka rahvas peab enda jaoks ja heaks midagi tegema, et ei saa ju niisama oodata kangelasi. Ta üritas ka selgitada seda, et välja töötamisel on plaan vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike jt sedasorti abiliste koos tegutsemiseks kriisi olukorras...
Kuulasin ja mõtlesin, kui keeruline on sellistele teooriatele mingit viisakat või ammendavat vastust anda. Ei saa ju ühtegi vanahärrat metsa saata oma segase jutuga! Ka neile tuleb vastata ja ka need inimesed tuleb maha rahustada kuidagi, sest muidu hakkavad nad toetama hoopis äärmuslikemaid ühendusi. Iseenesest polegi ju need 85 aastased härrad ohuks, vaid see, et nende hirmudest saavad kõikvõimalikud kahtlased kollektiivid hoogu juurde...
Loomulikult esitati ka asjalikke küsimusi ja tõstatati teemasid, mida Vabaerakonna liikmed soovisid edasi uurida. Näiteks lubati esitada päring, millistel alustel määrati hind piiriäärsetele maadele, mis riigil tuleb omanikelt välja osta piiri rajamiseks. Välja makstav summa tundub asjaosalistele lihtsalt liiga väike. Samas anti ka täpsemat nõu, millise institutsiooni poole mõne probleemiga pöörduda. Seepärast on hea, kui on keegi, kes neis asjus orienteerub ja suuna kätte näitab.
Ma ei kahetse üldse, et ma sellele koosviibimisele läksin. Vahepeal oli küll pisut piinlik, ent ometi mõtlesin, et ka Riigikogu liikmetel on ju vaja teada ja tunda oma rahvast koos kõigi nende hirmude ja muredega, olgu nad siis ükskõik, millised. Ka inimestel on kasulik kohtuda poliitikutega, see annab neilegi veidi inimlikuma mõõtme. Rääkimata sellest, et on lihtsalt vahva kuulata Jüri Adamsit, kes alustab sõnadega; "Mul ei ole vastust sellele küsimusele..." ja siis räägib 5 minutit :) Jah, tõsi, vastust tal polnud, aga jutt oli huvitav. Üks inimene ütles tema kohta "kõndiv entsüklopeedia", tundub, et see on väga täpne kirjeldus :) Huvitavaid inimesi on huvitav kuulata!
2. Naistepäev
8. märts oli mul vaba päev, otsustasin poodides kolada, täpsemalt Lõunakeskuses, pidin sinna minema bussiga nr 18 kell 16:05. Kohmitsesin kodus aga liiga kaua ja nii jõudsin peatusesse vaid paar minutit enne bussi eeldatavat saabumist, ausalt öeldes arvasin, et jäin sest üldse maha, kuna minu oodatud 18 ei tulnud ega tulnud. Otsustasin nr 5-ga minna kesklinna ja hoopis seal ringi vaadata ja siis mõne järgmisega edasi Lõunakasse minna. Ootasin, nr 13 tuli ja läks.... Siis pidi nr 5 tulema, paari minuti jooksul. Nagin bussi foori taga, toppisin telefoni taskusse ja kui buss peatusesse jõudis, ronisin peale. 5 peaks Sõpruse ringilt keerama Pikale tänavale, kuid see buss, milles mina istusin, seda mitte ei teinud.... Vahtisin ringi, keegi teine reisijatest ei teinud märkamagi, et midagi valesti oleks, nagu laulus: "Sõidan tasa üle silla..." ja mõtlesin, et kuhu see buss küll läheb???? Elektrooniline tabloo, kus tavaliselt kuvatakse liini number ja peatused, näitas mulle kirja SEBE! Otsustasin püsida selles bussis, kuni ta sõidab minu soovitud suunas.... Tartut ma niipalju siiski tunnen, et juhul kui peaksin sattuma Riia tänavalt mõnda kõrvaltänavasse, siis oskan koju tulla küll :) Poole liini peal selgus, et olen siiski nr 18 peal, minu peatusesse jäi ta lihtsalt väga hiljaks....
Sain õppetunni, et ALATI peab enne bussi ronimist vaatama, mis liini number on, sest sees ei pruugi seda kuskilt näha olla.... Omamoodi huvitav sõit oli!
Sellest, kuidas 3 Lõunakeskuse lille-poissi mind ignoreerisid, ma rääkima ei hakka! Asi lõppes sellega, et läksin ilma lilleta koju ja ostsin hiljem endale ise tulbid!
3. Bussisõit
Istusin bussis (seekord kindlalt õigel liinil!), teel töölt koju. Kesklinnast tuli rahvast peale, järsku kuulsin üle oma muusika karjumist, jäin kuulama. Kisendav naishääl mu selja taga ütles midagi taolist: "Milles mina süüdi olen? Miks te mind süüdistate? Mina ei teinud midagi, mina ei ole süüdi, teie laps hakkas ise rabelema, mina pole milleski süüdi! Bussijuht, tulge palun ette poole, tulge ette poole, ma ei saa niimoodi edasi sõita, ma ei saa ühes bussis sellise inimesega sõita...!!!!" Ta lihtsalt karjus. Naine, kelle peale ta röökis, püüdis vahele küsida, et milles probleem on, sest tegelikult polnud see naine kisendajale midagi öelnud. Laps ilmselt puutus vastu karjujat, mille peale too aktiveerus. Kisakõri lasi aga oma laulu edasi, nõudis, et bussijuht "ette poole" tuleks, kuigi too ju asubki bussi eesotsas ja hoopis röögand istus bussi tagumises osas! Bussijuht korra käis uurimas, ei kuulnud tema kommentaari, aga kui ta tagasi roolitaha läks, siis ta naeris ja vangutas pead... Lapsega naine lihtsalt läksid karjujast eemale, mispeale too jäi ka lõpuks vait. Mul oli lapsest kahju, sest tema hakkas nutma, ta ehmatas päris ära.
Esimest korda nägin situatsiooni, kus inimene tõesti täiesti tühjalt kohalt hakkab kedagi süüdistama. Võib-olla pärast kirjutab veel kurja arvamusloo ka kuhugi, et kuidas ikka temaga linnaliini bussis käituti... Arvatavasti oli see naine midagi tarbinud, või lihtsalt mõne kurva diagnoosiga... Mul on lihtsalt hea meel, et mina kuidagi sellele naisele ette ei jäänud!
4. Orhideed
Eile sai botaanikaaias viimast päeva külastada orhideede näitust, neid sai sealt osta ka.... Lühike kokkuvõte: 181 pilti ja mul on nüüd kodus ka üks orhidee...
Jalutasin õues ka!
NB, ülemisel pildil on põlvitava mehe kõrval read:
noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest, kas sa jõuad enne neist jooma?
Ja kodus on mul nüüd selline nunnu:
Ma luban, et otsin täpsema kasutusjuhendi... Aga praegu on kell juba 3:15 öösel, usun, et ta elab öö üle, kuni ma mõne tunni tukun :)
