Marsslane

Ma ootan juba sügisest alates oma Marsslast.

Kui ei vea õnnemängus, siis veab armastuses! Kaardimängus olen ma üsna lootusetu luuser, järelikult peab mu armastus kohe kuskilt välja ilmuma! Minu geniaalne loogika...

Nii ma siis kaotan pidevalt ja ootan õnne. Aga kuna mul kaardimängus läheb tihti kehvasti ja suurt armastust pole veel tulnud siis tegid mu sõbrad geniaalse järelduse: sel armastusel peab pikk tee tulla olema- järelikult tuleb Marsilt!

Korraks sattusin mängimisel isegi võidulainele, no päris hästi läks. Sõprade järeldus: Marslasel läks lendav taldrik katki, tulemine peatus, armastuse saabumine viibib, niiet vahepeal pidingi võitma...

Ja siis tuli uudis, et kuskilt Venemaa avarustest leiti UFO. Sõbrad: "Näeeeee, Maarja, Su Marsslane pani Venemaal mättasse! Eksis aadressiga!!!!"

Aga ta ei eksinud eriti palju aadressiga, too Venemaa mehike polnud minu rida. Minu Marsslane maandus küll Annelinna, aga valesse majja. Temast jäi vaid märg plekk järgi:













Nuuks... :'(

Mr. Nobody

"As long as you don't choose, EVERYTHING remains possible."*

Ma vaatasin seda filmi eile... tegelikult küll täna... südaööst kuni kella kaheni. Alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, kaalusin isegi tuttuminekut... Aga ei saanud pooleli ka jätta, sest kuigi suurt midagi ei toimunud, oli ikkagi ootamatult põnev. Lõpuks ma omaarust isegi sain aru sellest filmist! Kuigi see on pigem sedasorti film, mida peab mitu korda vaatama.

Peale filmi kooserdasin veel umbes tund aega ringi, und ei olnud endiselt, ja mõtlesin selle filmi üle. Mingid asjad jäid kummitama, mis vajasid pulkadeks lahti harutamist.

Nemo Nobody teadis alati, mida tema otsused kaasa toovad, kuidas lugu lõpeb. Mina ei tea, mina enda puhul kujutan ainult ette, kuidas keegi mu tegemistele reageerib, või mis võimalused mul avanevad, või tulemata jäävad. Nemo teadis ja tal oli ikka raske otsustada!?!










"I don't dare to move.
I don't live.
Whatever I do is a disaster."**

Järelikult polegi vaja teada, mis tuleb. Nemo jõudis ikka ja jälle ringiga tagasi Anna juurde. Ükskõik, millise elu või kelle ta valis, ikka tuli lõpuks Anna. Ehk nii ongi. Me jõuame lõpuks sinna, kuhu jõudma peame niikuinii, ainult tee sinna saame ise valida.

Ma tahaks varsti seda filmi uuesti vaadata. Veidi normaalsemal ajal kui 00-02, sest kui ma öösiti üleval olen, siis tundub mulle nagunii, et ma saan kõigest suurepäraselt aru! Siiski jääb kahtlus, et see "kõigest arusaamine" on mu väsinud aju pettekujutelm...


*Kuni Sa ei tee ühtegi valikut jäävad kõik võimalused alles.

**Ma ei julge liigutada.
Ma ei ela.
Mida ma ka ei teeks, ikka on tulemuseks katastroof.

Segadus

Ma elan ja olen ja käitun nii, nagu poleks midagi juhtunud. Käin tööl, kolan poode mööda, naeran juba päris tihti. Vahel tunnen end selle eest justkui süüdigi. Natuke ehk vara veel?

Üleeile seisin poes kookide riiuli ees ja mõtlesin, et huvitav, milline neist Vanaemale maitseks. Ja siis meenus... Hakkasin keset Maksimarketit peaaegu nutma.

Eile tulin Põlvasse. Asjatasin siin ringi ja järsku lõi pähe: "Issand, ma pole veel Vanaemale helistanud, Ta kindlasti juba ootab!" Ja siis meenus...

Mingil hetkel eile peale lõunat helises tavatelefon ja jälle ma mõtlesin: "Kindlasti Vanaema, küsib, miks ma veel helistanud pole." Ja tuli jälle meelde...

Kuidagi õudne tunne tekib neil hetkedel, kui ma olen unustanud ja järsku selle teadmisega lapiti pähe saan. Mingi külm tühjus, seest läheb õõnsaks, süda tilgub verd. Ma ei oska seda seletada. Kummaline, et SURM on paratamatu ELU osa?!

Päeval, kui on tegevust, pole väga viga. Teile ilmselt tundub, et mul polegi suurt leina. Aga õhtuti ma mõtlen kõik jälle läbi. Meenutan viimaseid nädalaid ja lapsepõlve Vanaemaga, nõuandeid ja naljakaid asju, mis juhtunud. Ja nutan. Neid pisaraid ega märjaks nutetud patja Te ei näe.

Laupäeval ma lihtsalt ei pidanud vastu. Ma pole ammu nii palju nutnud. Kirikus kirstu kõrval ma mõistsin suurepäraselt olukorda, reaalsemalt kui enne. Nüüd jälle, eemal olles ma kipun unustama- nii idiootselt kui see ka ei kõla! Pisarad või nende puudumine ei näita tegelikult suurt midagi. Te ei näe kunagi, KUI valus mul tegelikult on.

Vanaema

Mul oli meeletult lahe Vanaema.

Ta hoidis end alati kursis poliitikaga, need olid huvitavad arutelud...

Koos vaatasime vormelit! Tema oli Michael Schumacheri poolt lihtsalt selle pärast, et mina ja Margo ei olnud:)

Kord vaatasin isegi jalgpalli MMi finaali Vanaemaga! See oli kurikuulus mäng, kust Zinedin Zidane sõna tõsises mõttes pauguga lahkus ja mille Itaalia võitis (2006a).

"Õnne 13", alati:)

"Taldrik alla!" kui me pätakatena moosi- või suhkrusaia tegime... Ja nüüd ei oska ma kuidagi ilma taldrikuta võileiba teha. Lihtsalt ei saa, ma PEAN leivaviilu taldrikule panema! Teisiti pole mõeldav.

"Sussid jalga!" sest põrandad olid maal külmad. Vahel suvel väga soojade ilmadegagi panen ma sussid jalga, sest ilma on kuidagi imelik, midagi on puudu. See on nii tugevalt sisse harjunud, et varbad peavad sussi sees olema. Vanaema käskis:)

Vanaema usaldas alati oma laste ja lastelaste valikuid. "Latseke, Sa esi piät tiidmä..." Tema ainult soovitas meile üht-teist, aga alati ütles lõpetuseks, et me ise peame teadma, mida tahame ja mis meile hea on. Tema mõistis meid alati, kui me miskipärast mõnel nädalavahetusel Talle külla minna ei saanud, kuigi olime lubanud. Noortest ja sellest, et neil on oma elu elada, sai Ta alati aru. Loomulikult Ta ootas meid enda juurde. Ja Vanaema juurde oli niiiiii hea minna... Alati.

Tegelikult on Vanaema meie perele kordi rohkem andnud kui ma iial siia kirja suudaks panna. Ta kasvatas üles kolm last, aitas kasvatada 6 lapselast ja ka 3 lapselapselast said Temaga aega veeta. Tema soojus ja tugi on hindamatu, asendamatu. Tema oli nõus meie heaks kõik tegema ja andma. Seetõttu mul ongi hea meel, et me tegime täpselt nii, nagu Tema tahtis. Ta tahtis kodus olla, nii kaua kui sai. Haiglasse läks Ta ka omal soovil ja Temaga käituti seal hästi, valud võeti ära. Me saime Ta juures käia ja olla. Ta tütrekesed olid Temaga kui Ta läks. Ma siiralt usun, et kõik oli Vanaema jaoks nii hästi kui üldse võimalik.

Vahepeal ma nagu ei mõista, et Vanaema enam ei ole. Eilne hommik oli justkui lihtsalt lillede valimine ja... Ma ei teagi mis. Selline tunne, et kohe-kohe lähme Vanaema juurde. Ta istub ja ootab meid kuskil... Ma ei tea, kus. Ma ei suutnud mõelda, ma tegin, mis kästi; tegin, mis pidi.

Siis tuli Vanaema korraks koju. Toodi. Viimast korda. Ja siis hakkasime vaikselt minema. Tema ees ja meie järel. "Sõida Sa tassa!" Kusagil veidi enne Võnnut hakkas mulle kohale jõudma, et see on Vanaema viimne teekond. Me olime teel sinna, kuhu Ta juba aastaid minna unistas- Võndu Ätu juurde. Viimast korda papli alleel, nende samade puude vahel, mille Ta ise kunagi aastakümneid tagasi istutanud oli. "...ja paplid kasvavad edasi..." nagu ütles Elle.

Kiriku juures võtsin ma Tema risti, lapselapsed võtsid Ta õlgadele ja me läksime viimast korda Vanaemaga Võnnu kirikusse, kus Ta leeritati, laulatati, kust läks Vanaisa viimsele teele ja nüüd ka Tema. Alles seal sain ma aru, et see on päris viimane kord, kui ma Teda näen. Tema laup, mida ma viimaste nädalate jooksul üsna tihti olin pühkinud, oli nüüd külm, jääkülm. Teda ei ole enam.

Mis tähendab, mul ei ole enam Vanaema?!? Kuidas ei ole??? See pole võimalik. Ei saa olla, Ta on ju alati olemas olnud, Ta PEAB olema! Aga ei ole...

Mina võtsin jälle risti ja lähemad-kaugemad sugulased Vanaema ning läksime surnuaeda. 3 peotäit mulda ja roos. Kõik. Tema elutee sai läbi. Ta jõudis oma uude koju.

Mul on hea meel, et osa sugulasi ikkagi tulla sai. Kõik kutsutud küll mitte, aga elu on juba selline, et matuseid me oma päevaplaani ei oska ette kirja panna... Meenutasime Vanaema ja viisime end üksteise tegemistega kurssi. Vahetasime ka kontakte, ei tahaks ju sidet päriselt kaotada. Kurb, et selleks peab keegi surema, et suguvõsa aeg-ajalt kokku saaks.

Enne koju minekut käisime veelkord Vanaema haual. Sealviibinud pereliikmetest kõige pisem, 8 aastane Chris-Sylver, ütles lõpetuseks kõige armsamad ja rahustavamad sõnad: "Ma loodan, et Vanavanaema on ise ka ikka väga õnnelik, et ta nüüd puhkab." Ma tean, et on. Lihtsalt tean.

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

(Mary Elizabeth Frye "Do not stand at my grave and weep")

Kallis Vanaema, me südameis elad Sa igavesti!

Tühjus

Enam ei ole hirmu. See lõppes täna hommikul veidi enne kümmet.

Tänane päev on olnud väga kummaline. Hommikul ma nutsin, edasi olen kuidagi ilma hakkama saanud, suutnud end kuidagi vaos hoida. Mulle vist pole veel kohale jõudnud. Või vahepeal jõuab, aga siis ma eitan seda... Või ma ei tea.

Peale laupäeva tuleb ilmselt täielik tühjus.

Nüüd ei ole asja isegi haiglasse enam. Mul ei ole enam vanaema. Tema on nüüd lõpuks ometi Ätu ja onu Silveri juures. Südames on kuidagi rahu, Tal on kindlasti parem seal mujal, kus ta nüüd on.

HIRM

Enam ei looda. Täna öeldi otse, et ei ole mõtet. Küsimus olevat vaid kuupäevas...

Ma ei tea, kas Ta mu ära tundis.
Ma ei tea, kas Ta kuulis mind.
Ma ei tea, kas Ta mäletab.
Ma ei tea, kas Ta tundis, kui silitasin Ta pead ja hoidsin kätt.
Ma ei tea, sest Tema ei saa enam teada anda.
Ma ei tea, kas Ta homme on veel seal, kui ma lähen :'( Või on juba oma Ätu ja Poja juures. Nad kindlasti ootavad.

Aga ma tean, et pühapäeval Ta kuulis mind ja tundis mu ära. Ja jättis ka hüvasti... Siis me "rääkisime" viimast korda. Kui ma muidu lahkusin lehvitades, siis pühapäeval nuttes. Ma tundsin, et see oli meie viimane vestlus.

Täna nutsin ma ka, aga selle pärast, et lootust enam ei ole; selle pärast, et ma ei saa enam Talle öelda: "Kae et Sa kõrralik oled!"; et ma ei helista Talle enam, kui Põlvasse olen jõudnud; et ma ei vali enam poes Talle saiakesi; et me ei arutle enam Eesti sportlaste saavutuste üle; et Ta ei käse enam mul kõrralik olla...

Ma tean, et see on paratamatus, aga nii kohutavalt valus :'( Lootuse asemel on hirm. Teadmine, et see on tulemas, ei ole midagi võrreldes päriselt teate saamisega. Selle hetke ees mul ongi hirm. Telefoni helin kohutav. Sõna otseses mõttes kohutav.