Jõulud

Mulle ei meeldi jõulud. Mida aasta edasi, seda vähem ma neid talun. Need pole ammu enam rõõmsad pühad, need on väga stressirohked päevad.

Ilmselt on osaliselt probleem selles, et ma töötan kaubanduskeskuses. Ma näen päevade kaupa ostmist, tunglemist sest "midagi on ju vaja ära osta kingituseks!" Ja kõik, mis mina tahan, on saada kätte oma lõunasöök... Aga jõulude paiku peab selle nimel võitlema, sõna tõsises mõttes! Marketites peaks ka kehtima mingid liikluseeskirjad, sest üsna ebameeldiv on kui keegi pidevalt üritab oma ostukäru sulle kahe kannika vahele pressida....

Mulle ei meeldi, et jõulud tähendavadki vaid võimalikult kallite kingituste tegemist. Ma vihkan seda. Jah, on olemas ka selline asi nagu andmisrõõm, aga seda ei määra hind. Vähemalt minu jaoks mitte. Kõige olulisemad on lähedased inimesed ja nendega koos olemine. Ma olen juba küllalt valusalt teada saanud, et me kunagi ei tea, millal me kedagi päris viimast korda näeme. Me jääme mäletama ikka koos oldud aega, mitte asju, mida keegi meile kinkis.

Tore, kui keegi mäletab, mis mulle meeldib ja päkapikk toob mulle mingi pisikese vidina:) Ja kui midagi kinkida ei oska, ärge ostke lihtsalt MIDAGI, küpsetage kook ja kõik on õnnelikud! Ise tehtud asjad on minu jaoks kõige armsamad, sest need on tehtud mõeldes just minu peale:)

Mulle meeldiksid RAHULIKUD jõulud, oma kallite inimeste keskel. Linnas elades ei tule neid kunagi, sest siin on alati tormlemine ja võitlemine. Ehk seepärast ei meeldigi mulle enam jõulud, sest ma mäletan aega, mil meie pere jõulud möödusid maal, keset metsa ja lumehangesid, aega mil me KÕIK veel alles olime... Tänaseks on meid liialt palju puudu, me oleme suureks kasvanud ja mööda ilma laiali. Nii palju kui meid tulla saab koguneme ikka ühise laua ümber. Need ongi jõulud.

 

Veel üks...

Explorers

"Free me

free me

free me from this world

I don't belong here

It was a mistake

imprisoning my soul

Can you free me? 

Free me from this world"

MUSE vol1

...midagi asjalikku ma veel öelda ei suuda...

Unsustainable ja Supremacy

... ja "There õhthušt Thallinn!":D:D Nii nad saabusid.

Map of the Problematique

Follow me 

(Minu leiate lava etteulatuvast osast õige pisut vasakult, laulja käeulatuses)

Panic Station

Resistance

New Born

Viletsa heliga ja äkki saab otsa, aga vaadake pilti:)

Undisclosed Desires

...sest mulle meeldib see laul! Mis sellest, et pilt on kehvake, heli on ju hea.

Uprising

Ka Muse koosneb vaid inimestest, ehk siis kui Matt Bellamyl sõnad sassi läksid:)

Time Is Running Out

Poolepealt ja kehvake, aga vaade sarnaneb sellega, mida mina nägin. Mina asusin veidi vasakul, Matti ees.

Plug In Baby

...ehk siis kui rahvas hulluks läks:) Heas mõttes!

Knights Of Cydonia

Survival

Olümpialaul, kontserdi täiest viimane lugu

Riigist ja lastest

Miks peab RIIK kandma kõik laste kasvatamisega seonduvad kulud???? Ei saa aru... Igal inimesel tuleb oma lapsed ikka ise kasvatada. Muud nagu eriti peale arstide streigi ja elektrihinna tõusu ei kuulegi. Et riik ikka ei toeta piisavalt ja peaks ikka rohkem muretsema laste eest jne... Aga mis see riik siis tegema peaks?

Sellega, et lastetoetus (umbes-täpselt 19 eurot) on väike, olen ma nõus. Selleks, et seda tõsta, tuleb ilmselt kelleltki raha ära võtta. Ja siis tahavd arstid-õed, õpetajad, päästetöötajad jne palgatõusu. Kust see raha tulema peaks? Me peame ise maksudena selle riigile andma kõigepealt. Et raha juurde saada, tuleks maksusid tõsta... Saame ka palka juurde. Ja maksame suurema osa ära. Lõpptulemusena jääb kätte ikka sama summa... Okei, liialt lihtsustatud näide võib-olla, sest ega selle pärast kõikides eluvaldkondades ei tule palgatõusu ja erasektoris ka mitte. Ma tahan lihtsalt öelda: enne kui utoopilisi summasid juurde nõuada, tuleks küsida, kust ja kellelt need peaks tulema/ära võtma.

Minu lapse-eas oli ka lastetoetus 300 krooni (ehk seesama umbes 19 eurot). Ma olen absoluutselt täiesti kindel, et minu ema ei arvanud MITTE IIALGI, et ta kulutab minu peale täpselt 300 krooni kuus ja ei sentigi rohkem, sest riik ju rohkem ei anna! Ma TEAN, et ma läksin ühes kuus ikka palju rohkem maksma kui 300 EEK. Selleks ju käiaksegi tööl, et end ja oma peret ülal pidada...? 

Minul on ainult ema ja me saime kenasti hakkama ka ainult tema palga eest elades. Ma pole kunagi olnud ei näljas ega paljas. Alati on söök külmkapis olnud, oma asi kui sealt otsida ei viitsi! Puhtad ja korralikud riided seljas, küll mitte mingid firmakad, aga siiski kenad. Kõik kooliks vajalikud tarbed said ka alati ostetud ilma suurema vingumiseta, et "issand jumal kui palju need maksavad", võib-olla oli meie planeerimine parem lihtsalt (ei ostnud kõike augustis)... Maksid jah palju need töövihikud ja vihikud jne. Aga ma tõesti ei mäleta mingit suurt draamat selle ümber. Samas sain ma endale lubada ka eluks mitte vajalikke asju, mis mulle meeldisid, oli selleks siis mõni mäng või kassett (jah, lillekesed, mina olen veel see põlvkond, kes kasvas üles kassette kuulates!). Ega needki odavad ei olnud. Välismaise artisti kassett maksis enamasti 199.- EEK. Mul ei olnud millestki puudus hoolimata pisikesest lastetoetusest ja ainult ühe vanema palgast. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv ilma firmamärgi riiete, megakallite trennide ja ilma minu IGA soovi täitmiseta!

Ma sain üsna varakult teada umbkaudsed summad, mida ema teenib, kui palju kulub korteri peale ja kui palju meil nö üle jääb. Esialgu ma ei saanud neist suurt aru, aga arved ja palk ei olnud salastatud teema. Lihtsalt, kui kasvasin piisavalt suureks, et neist asjust aru hakkasin saama, ei hakanud ma emalt nõudma muusikakeskusi või mingeid mõttetult kalleid moemänguasju (tamagotchi meenub esimesena). Ma lihtsalt TEADSIN, et emal ei ole võimalik neid osta, aga ma sain endale ikkagi maki ja lemmikbändide kassetid ja hiljem plaadid. Teades, mis need maksavad, hoidsin ma neid väga hästi. (Mu vähemalt 10 aastat vana makk ja veel vanemad kassetid on siiani täiesti töökorras.) Ma õppisin varakult valima, mis on mulle tõesti oluline ja mis vaid hetke tuju koolis leviva hulluse tõttu. Ema ei keelanud mulle kunagi otseselt midagi, ta lihtsalt seletas, mis miski maksab ja kas me saame seda endale lubada või ei. See oli minu valik, et ma keskkooli ajal ei kapanud kuskile peole vaid käisin sõbrannaga Tartus Rocki mängudel (s.t. korvpalli vaatamas). Loomulikult andis ema piletite rahad, ega ma ise ei teeninud ju. Aga see eeldas ka minu poolset selgitust, et see meeskond on mulle tõesti piisavalt tähtis, et kohale kihutada hoolimata sellest, et mängu näidati tihti ka teles.

Kõige võti oligi selgitamine. Mul ei olnud iganädalast taskuraha. Iga kord, kui mul midagi kooli jaoks oli vaja või tahtsin lihtsalt midagi osta, küsisin ema käest vajaliku summa, millega koos ka seletasin, MIKS. "Aga kõigil klassis on!" ei olnud piisav põhjendus. Ja te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen, et see polnud piisav...

Lapsesse ei saa suhtuda kui äritehingusse, et mina annan riigile lapse, mida riik mulle vastu annab. Kui laps peab tooma vaid täiendava sissetuleku, siis võiks tite tegemata jätta! Laps on kaaslane kogu eluks, ta on teie elu. AINUKE, kes teid pensioni eas vaatamas käib ja tingimusteta aitab küsimata "Mis mina sest saan?". Riik ei pea kellegi lapsi kasvatama, ja laps ei pea KÕIKE saama, mis ta tahab. Praegu sündivad lapsed peavad hetkel tööealist elanikkonda tulevikus üleval oma palkadest makstavate maksudega. Seda me saamegi nö vastutasuks, aga see ei lähe arvesse, kuna see ei too ju TÄNA midagi sisse.

Mina pole kunagi oma emale olnud kuluartikkel eelarves. Ma olen väiksest peale olnud keegi, kellega alati arvestatakse, ka siis kui ma olin liiga väike oma arvamuseks, aga mis sellest! Ema ei jätnud mulle midagi selgitamata põhjendusel, et ma olin "selleks liiga väike, et aru saada". See minust vist inimese tegigi, et ma olin alati piisavalt suur, et vaevuda midagi mulle selgitama. Ja mis kõige olulisem: minu ema ei armasta mind mitte selle pärast, et ta sai minu eest kunagi 300.- EEK kuus vaid selle pärast, et ma olen tema tütar! Ja mina ei armasta oma ema mitte sel põhjusel, et ta ostis mulle ägedaid asju, vaid selle pärast, et ta on MINU EMA ja ta võttis vaevaks hoolimata igasugustest raskustest kasvatada minust inimese!



PS! Me elame OMA riigis. Kui ei meeldi praegune poliitika, siis siin riigis saab iga inimene astuda enda poolt valitud erakonda, või asutada kasvõi uus, kui ükski praegustest ei sobi, ja minna ise kohalikesse omavalitsustesse või Toompeale elu parandama. Teine võimalus on osaleda valimistel valijana ning valida mitte kõige suuremate summade lubajaid, vaid kõige reaalsemate summade lubajaid. Kasuks tuleb ka poliitikutele küsimuse: "Kust te selle raha võtate?" esitamine.

Tänan tähelepanu eest!

Oi aegu ammuseid...

Järgnevad read on kirjutatud umbes 5 aastat tagasi paberile ühest tüüpilisest hommikust meie 'peres'. (Aeg, mil nett tuli juhtmest otse minu lauaarvutisse) Toksin teksti siia sellisena, nagu ta on, sõna-sõnalt, rida-realt ja viga-vealt.

"Kui sa kohviga ei tulnud võid ära minna!"- üks armsamaid "Tere hommikust!" variante, mis mulle öeldud on:) Aga enne, kui mind nii tervitati juhtus veel toredaid asju!

Evely pidi täna hommikul (meie mõistes ÖÖSEL) 8ks koolis Pulleritsuga praksis olema. Ta kell (=mobiil) piiksus vist mingi 6.40 või 6.45, aga Ta tahtis veel 10 minti lebotada ja pani kordusäratuse peale.

Mina ärkasin 7.41 ja mõtlesin, et Evely peaks juba bussipatuses seisma, aga Ta vägagi tudus mu kõrval!!! Ja mina mõtlesin, et pole mõtet Teda äratada, sest 7.40 läks buss ja vaevalt, et Ta enam selle peale oleks jõudnud! Või kui olekski jõudnud, siis Ta oleks pidanud pidžaamaga minema... Pullerits oleks ilmselt Talle siis sõbralikud hullari tädid-onud järgi kutsunud...

Evely ise ärkas 8.25, kui Talle sõnum tuli, mille sisu oli umbes selline: "Kas Sa tead ka, kus Sa praegu olema pead?!" Sõnumit LUGES Ta umbes kell 11 alles, aga kui sõnum TULI, vaatas Ta ainult kella ja avastas, et Pulleritsu juurde Ta ei jõua ning... TUDUS EDASI:)

Mina ärkasin 10.22 ja esimene mõte: Riivo küll kooli ei läinud 10ks nagu Ta lubas, muidu ma oleks kuulnud, kui Ta laamendab! (St jookseb köögi ja külmkapi vahet, käib läbi meie toa rõdul suitsukal, pakib end esikus kokku...) Teine mõte: mu äratus röögib 8 minuti pärast... Tukkusin edasi kuni ta röökiski. Siis küsisin vaikselt Evelylt, kas Ta ikka veel tahab 11.10 bussile jõuda, et koju minna. Selle peale Ta krabas oma telefoni pihku, vaatas sealt kella ja teatas umbes midagi sarnast: "Oh pe***!!!" Taaskord oleks Ta pidanud kohe ja pidžaamas minema jooksma, et bussile jõuda:) Ta ei teinud seda:) Me hoopis veendusime selles, et Evely mobla kordusäratuse süsteem ei toimi! Kui see 10 minti täis saab ja kordusäratus röökima peaks hakkama, siis kaob äratust tähistav kelluke telefoni ekraanilt ära ja telefon on täiesti vait!

Ja siis me hakkasime teineteist voodist üles peksma! Sõna otseses mõttes peksma! Mina klobisin Evelyt padjaga ja Evely mind Dollyga!:D Ja kui Ta mulle pihta ei saanud, siis oli Tal vabandus valmis: "Sa katsu ise Dollyt kõrvadest juhtida!":D Kokkuvõttes: meil oli naljakas hommik:)

Lõpuks me ronisime voodist välja kohvi ja süüa tegema jne... Siis avastasin mina, et ma ei tea, kus mul loeng toimub, kuhu ma omast arust minema hakkasin... Võtsin oma kohvi ja suundusin kõrvaltuppa arvuti ja neti juurde. Nii kui ma ust paotasin, teatati mulle teki alt: "Kui sa kohviga ei tulnud, võid ära minna!":D

Ja täna hommikul Riivo ei ahastanudki: "Kes mu kausikesest söönud on?!" Ma nii oleks tahtnud öelda, et MINA! :D

Annelinna õudusjutt

Viimase kahe nädalaga on juhtunud rohkem kui eelneva kahe aastaga.

6. augusti hommikul ärkasin ma teadmisega, et tuleb paari arvega asjad korda ajada, et ma päeval paar tundi hoian last ja et õhtul pikendan korteri üürilepingut. Samal õhtul läksin magama teadmisega, et paari päeva pärast kolin uude korterisse ja et olen võimeline nii kõvasti karjuma küll, et minu sõna jääb peale... Arved sain ka õiendatud ja last ei pidanudki hoidma, mind pidi hoopis hoidma.

Alustades algusest: hommik algas Elioni 4 automaatvastajaga suheldes, aga nendega sain ma hakkama. Peale seda jäin ootama, et sõbranna mulle lapse tooks, kuni ta ise küüsi tuunimas käib. Evely ja Kadi-Ly tulid, aga neil oli uudiseid. Tsiteerides Evelyt: "Mul on hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on see, et mul polegi lapsehoidjat vaja. Halb uudis on see, et ma tulin ikkagi!" Ja jumal või ma ei tea kes tänatud, et nad seal olid...

Sättisime end kettaheite kvalifikatsiooni vaatama kohvi ja krõpsidega. Siis kolistas keegi all minu korteri uksekella. Selle asemel, et minna oma esikusse, võtta telefoni toru ja küsida, kes seal on, läksin mina rõdule ja kiikasin alla. Ukse taga paterdas võõras paks vanamees, kes pidevalt tahab meie trepikotta sisse saada, aga ta ei ela seal. Ma arvan, et ta elas ümber nurga meie kinnisvara maakleri kontoris! Seal nägin teda tihti passimas. Kuna see tüüp minu külaline küll polnud, siis mina teda sisse ei lasknud, jätsin reageerimata. Järgmisel hetkel muukis keegi VÕTMEGA isik mu ukse kallal, mulle meenus, et ma loll olin unustanud ukse seest poolt riivi panna ja nii oligi meie armaskallis maakler mu esikus! Ta jõllitas mind nagu kits kino kuulutust, minu küsimuse peale, mis vaja oli tuli küsimus: "Mis sellest lepingust siis saab?" Minu kergelt vist ülbe vastus oli: "Õhtul räägime sellest, ma ju ütlesin! Üksi ma ei otsusta midagi!"

Minema ta ei läinud, vahtis paaniliselt ringi. Mina seisin tal esikus ees, ega lasknud tal eriti edasi marssida. Ja siis hakkas vaikselt selguma, miks ta tegelikult ETTETEATAMATA MINU KOJU trügis... Meie korteri veemõõtjad olevat plommimata ja mingi vee ülekulu või-ma-ei-saanud-täpselt-aru-mille pärast tuleb jama kui neid ära ei lase plommida...???!!!!???? Seletasin, et kevadel, kui ühistu kontroll käis, olid kõik plommid olemas ja kõik oli korras. Tüüp karjub vastu, et ei ole plomme ja et tema vastutab...??? Ma ei saanud millestki aru... Esiteks ei vastuta maakler mitte millegi eest, sest arved on ju omaniku nimel ja MINA olen neid arveid 4 aastat maksnud, kus see koht on, kus tema vastutab???? Nii ütlesingi talle, asjaliku vastuse sain: "Saad aru, mina vastutan!!!"??? Ei saa! Me vaidlesime veel veidi plommide ja vastutuse teemadel kui ta lõpuks teatas, et tuleb mingi kontroll ja vaatab veemõõtjad üle. Olgu siis nii, las tuleb. Jäin esikusse passima ja tüüp käratas mulle ja sõbrannale, et mingu me jalutama või püsigu oma toas, tema ajab kõik korda!!! Ta marsib MINU koju suvaliselt sisse ja üritab siis mind oma kodust välja visata???!!! Ma karjusin talle vastu, et ma ei lähe oma kodust kuhugi. Siis ta lahkus kümneks minutiks.

Mu käed ja jalad värisesid, ma olin täiesti šokis sellest, mis just juhtunud oli. Sõbranna oli üsna samas seisus. Mul oli hirm. Tõsine hirm. Omas kodus. Selline tunne, et kuskil pole turvaline, et enam ei julge ma öösiti magada, ega päeval kodus olla, ega kodust ära minna, ei julge üldse midagi teha. Nagu oleks maffia pealiku välja vihastanud...

Maakler tuligi mõne aja pärast tagasi jutuga, et kohe-kohe see kontroll tuleb, et mina olgu vait ja tema räägib jne. Loomulikult ma plõksisin talle vastu hoolimata faktist et ma üleni värisesin. Meil kästi ikka oma toas ja vait püsida, sest see olevat kahtlane, et nii palju inimesi on korteris ja siis ongi liiga palju vett kulutatud...??? Ma taaskord karjusin talle vastu, et pole kellegi asi mitu inimest mul külas on ja kuna ma iga kuu saadan veenäitu ja maksan arveid, siis pole erilist vahet, mitu inimest vett kulutab, sest MINA maksan arveid!

Lõpuks siis tuli nn kontroll... Seesama paks vanamees maakleri kontorist, keda ma enne uksekella tinistamise ajal all nägin. Tüübil on umbes 3 aastat samad vanad veninud ja mustad dressid seljas olnud...  See koperdas siis mul WC-sse, jõllitas veemõõtjaid ja teatas, et tema näeb plomme küll. Maakler jahus ikka midagi probleemist ja korrutas, et tema vastutab. Ma segasin vahele, küsisin, MILLES probleem on! Seda ei suutnud nad mulle seletada, maakler korrutas, et tema vastutab ja probleemi ei ole. Siis pöördusin nn kontrolli poole: "Eelmisel kontrollil oli töötõend ja nimesilt rinnas, ta tutvustas end, aga vabandage, kes teie selline olete?!?" Sain jälle targa vastuse: "Mina olen kontroll!" Ma vist isegi ütlesin kõvasti ja selgesti: "Ahah, tõesti jah?" selle peale... Ma TEADSIN, et see paks vanamees küll mingi kontroll polnud, pigem nagu poole kohaga asotsiaal... Igatahes nad läksid lõpuks ära. Lahkudes kisas maakler veel järgi: "Mina vastutan, mina elan seal teises toas, mina vastutan!"????? Ma lõin ukse kinni ja panin lukku, et nad enam sisse ei saaks.

Kuigi ma olin täiesti kindel, et see must vanamees polnud mingi ametlik kontroll, helistasin siiski ühistu asju ajavasse firmasse, et küsida, kas on siis mingi probleem või kas toimus nende poolt mingit sorti kontroll. Loomulikult ei teatud seal asjast mitte midagi. Nemad kinnitasid minu teadmisi, et ametlik kontroll toimus kevadel ära ja sellega nad seotud pole, ning kinnitasid, et kevadel oli kõik korras. Uurisid minu käest, et mis probleem selle veega siis on. Vastasin, et mulle seda ei suudetud selgitada, tahtsin ainult teada, kas ühistu on asjaga seotud ja nemad kinnitasid mu arvamust, et seal ei teata asjast mitte midagi.

Ma olin lõpuks juba paanikas, sest ma ei teadnud enam, mida teha ega saanud aru, milles meid üritatakse nö süüdi teha. Mis jama selle veega siis oli??? Ja kes pagan need plommid ära näppis, sest nad olid tõesti kadunud. Ja ma TEAN, et need olid olemas kui ühistu kontroll kevadel käis. Kuhu nad vahepeal siis läksid?!? Ja kust maakler üldse võttis selle jutu, et neid pole? Kuna tema teadis enne mind, et neid plomme pole, siis järelikult oli ta ka varem minu koju nii tunginud ja jumal teab milleks veemõõtjate plomme näppinud. Sellisele järeldusele olime sõbrannaga jõudnud kui mu telefon helises. Maakler helistas, et karjuda telefoni: "Tule alla, ma näitan sulle, millised on veemõõtjate plommid! Tule alla!!!" Ja mina karjusin mõtlemata vastu: "Ma ei tule üksi mitte kuskile! Meil oli veemõõtjatega kõik korras kui ühistu kontroll käis! Helistasin ka ühistusse ja nemad ei tea tänasest kontrollist üldse midagi. Teil on võti ja mul on võti, kuna mina neid plomme puutunud ei ole, siis järelikult olete ise need ära näppinud!" Ja lõpetasin kõne. Tema jäi telefoni karjuma, aga ma ei kuulanud teda. Otsustasin, et ei vasta ühelegi tema kõnele ega lase enam kedagi sisse. Mul oli tunne, et see maakler ükskord teeb mulle midagi.... Paanika.

Helistasin Riivole tegin toimunust kokkuvõtte. Ma ei tea, kuidas ma telefoni kõlasin, aga igatahes tuli ta lõunast koju. Evely oli juba paar korteri kuulutust meile välja vaadanud, mida ehk maksta jõuaks ja kuhu helistada võiks. Evely: "Sa ei pikenda siin lepingut, te ei jää siia! Kolid kasvõi minu voodi alla, ükskõik, aga siia ei jää!" Ootasime paaniliselt Riivot ja kui ta koju jõudis, siis helistas tema ühe kuulutuse peale. Läksime seda korterit vaatama, täitsa normaalne 2-toaline, mööbliga, oluliselt parema asukohaga ja pm sama hinnaga, mis meie senine korter kaugel Annelinnas. Uue korteri maakleri sõnul oli meie plussiks see, et me mõlemad oleme tööinimesed, sest omanik on huvitatud pikemaajalisest lepingust, mitte aastakeseks jäävatest üliõpilastest. Ta lubas meile järgmisel päeval teada anda, keda omanik eelistas, et kas võime meie sisse kolida või peame edasi otsima. Meie aga leppisime veel ühe korteri vaatamise kokku, igaks juhuks. Seniks aga läksime koju.

Mõtlesime ja arvutasime, kes kust raha saab, kui palju vaja üldse läheb, mõtlesime pakkimise ja kolimise ja autoga sõprade peale, et kellelt milles abi paluda. Ja siis taaskord helistas meie "sõbralik" sealne maakler, et küsida kuna me ta kontorisse tulla saame lepingust rääkima. Vastasin, et võime kohe tulla, ta pidi ka kohe-kohe jõudma. Ja siis helistas uue korteri maakler ja teatas, et see antakse meile üürile ja järgmiseks päevaks leppisime lepingu allkirjastamise kokku! Hea tunne oli nüüd minna selle sissetungija juurde talle ütlema, et me kolime välja teades, et meil on tõesti kuhugi minna.

Kontoris alustasime taaskord kohe plommidega. Tüüp kisas nurga taga, et me tulgu vaatama, millised on veemõõtja plommid... Riivo: "Mind ei huvita su veemõõtjad, ME KOLIME VÄLJA!" Me mõlemad vist ütlesime talle, et ta ei tohi ilma ette teatamata meie koju tulla ja kes teab, mitu korda varem ta käinud on midagi näppimas. Ja tema õigustas end sellega, et ta ju alt helistas, lasi uksekella, aga mina ei vastanud! Ma ütlesin, et etteteatamine käib telefoni teel, küsisin, kuidas ta lõuna ajal ei teadnud minu telefoninumbrit, aga õhtul küll teadis, et küsida kuna me kontorisse tuleme. See idikas kisas ikka edasi, et ta ju alt helistas... Ma vastasin talle, et WC-s istudes on raske sellele telefonile vastata! Kordasime talle veelkord, et meid tema plommid ei huvita, me kolime välja ja siis käigu ja plommigu mida iganes soovib. Tal oli väidetavalt hea meel, sest mina ju takistavat tema asjade korda ajamist.... Mingu p***e!

Ma ei saa tegelikult siiani aru, MIDA ta meile kaela määrida üritas. Ta ei nõudnud kordagi, et meie plommimise kinni maksaks, vaid ähvardas meid küsimusega, et kas me tahame terve maja mingi veearvestite vahe kinni maksta....? Võib-olla ta ei julgenud seda nõuda, sest ma algusest peale ütlesin, et mina keeldun midagi maksmast ja et MINA pole midagi kuskil näppinud. Tundus, et ta nõustuski sellega just seepärast, et ta TEADIS, et tema oli midagi näppinud, et TEMA oli süüdi. Või olin ma tõesti nii hirmuäratav? Ma ausõna olin valmis talle kallale minema.

Ma ei tea, mis oleks siis juhtunud, kui ma oleks üksi kodus olnud... Üks on kindel: uks poleks mul lahti olnud, seega poleks ta saanud nii sisse sadada. Võib-olla ma polekski teada saanud, et ta seal varem nii käinud on, enne kui mulle mingi müstiline veearve oleks tulnud? Ma poleks ju teada saanudki, et mingi jama on veemõõtjatega. Ehk oli see tegelikult õnnelik õnnetus, et ta nii sisse sai ja mina teada sain, milleks see uss võimeline on? Ma teadsin ja sain algusest peale aru, et ta on suli, aga ma ei teadnud, et ta mu korteris siiberdanud on! Kuna ma polnud üksi, siis ma julgesin kõik välja öelda, mis ma mõtlesin. Mul oli tunnistaja olemas, seljatagune kaitstud, või noh, vähemalt oli keegi, kes oleks vajadusel saanud politsei kutsuda...

Õhtul hakkasin pakkima, terve järgmise päeva pakkisin ka, välja arvatud see aeg, kui lepingut allkirjastamas käisime. Ka võtmed sain teisipäeval kätte ja esimese portsu kotte juba uude korterisse äragi viidud. Kolmapäeva õhtuks sai kogu kola teise korterisse ja tudusime esimese öö uues kodus. Järgmisel hommikul käisin veel Annelinnas viimast prügi välja viimas ja kõiki kappe ja nurgataguseid üle kontrollimas, et ega midagi maha ei jäänud. Võtmed andsin ka ära.

Idioot jääb idioodiks. Andsin talle võtmed, enne trepikoja magnetite andmist teatasin, et tahan nende eest 8 euri saada, sest need on meie isikliku raha eest ostetud, kuid kuuluvad siiski korteri juurde ja nüüd peaks tema need mulle kinni maksma. Loomulikult ta seda teha ei tahtnud, need ei maksvat ju kuigi palju ja ma katsugu need ise uutele üürnikele maha müüa!!!! Ei tea kuidas ma nende uute üürnikega veel kokku saan???? Kumb meist korterit vahendab siis lõppude lõpuks, tema või mina???? Igatahes ütlesin talle, et kui ta ei maksa, siis ma neid talle ei anna. Siis ta avastas, et neid on ikka vaja ja tal pole sularaha kaasas... Leppisime kokku, et kui garantiiraha järgi tuleme, siis sellega koos saame ka oma 8.- tagasi.

Maakler küsis ka näitude kohta, et kas ma veenäidu kirjutasin üles ja kuhu elektrinäit teatada ja hakkas siis ise minust üle karjuma: "Energia läks sinna meilile jah? energia@teenindus või midagi..." Mina üritan vahele segada, et näit tuleb saata omanikule. Mina tegin seda sõnumi teel. Püüdsin veel sedagi öelda, et las omanik vahetab Eesti Energias selle e-maili aadressi ära, kuhu arved saadetakse, sest need tulid mulle ja mina neid enam ei taha. Tema jahus ikka oma "teenindus@energiat"... Lõpuks ütlesin, et tal on aega need asjad septembriks korda ajada, sest mina tema sekretäri mängima ei hakka ega arveid talle saatma, ise teab kui kiiresti ei tegutse. Kuna me siiski 8 päeva augustist elasime tolles korteris, siis tuleb meil osa augusti arvest kinni maksta, niiet garantiirahaga arveldame peale augusti kommunaalide arve saabumist.

Ja nii jäigi, kõndisin minema.

Uues kodus lõpetasin reedeks lahtipakkimise, kõik sai ära paigutatud, enam-vähem tean ka, kus miski on. Reede öösel jäin haigeks: 39,5 kraadi kuum... Palju õnne mulle. Laupäeval läksin sellest hoolimata maale, ainult paar päeva oli palavikku ja sain mõne päeva maalgi olla, puhata.

Nädal pärast jama algust helistas sissetungijast maakler uuesti. Tahtis teada, kuhu ja kuidas elektrinäitu teatada... Ma naersin südamest ja kaua! Mina: "Ma ju püüdsin teile seletada, et see tuleb teatada omanikule, mina saatsin selle sõnumiga iga kuu lõpus." Ja seepeale teatas tüüp, et ta ei tea omaniku numbrit! Lõpuks mõtles välja, et vist ikka teab küll... Loll, ise ta mulle selle omaniku kunagi telefoni otsa sokutas, ei tea kuidas ta temaga siis kontakti sai kui numbrit ei teadnud??? Tuletasin talle ka seda meelde, et omanik minu meiliaadressi Eesti Energiast eemaldaks, sest ma ei taha neid arveid enam. Maakler kukkus ohkima, et omanik ju vana inimene ega oska seda teha jne. Ma ei lasknud lauset lõpetada, ütlesin, et kui sinna minu meili panna oskas, siis oskab ka maha võtta! Tema ikka, et äkki ei saa ja kui mulle tuleb arve, ma ikka saatku talle edasi, "Ma maksan sulle!" :D:D:D:D Ta hakkas vist tõsiselt kartma, et kuna tema meile nii siga keeras, siis ma tõesti ei saada talle ühtegi arvet ja omanikul hakkab võlg jooksma... Ma olen ka üsna kindel, et eelmise korteri omanik ei tea, et üürnik on vahetunud, see on teine asi, mida maakler kardab- et omanik saab tema vassimisest teada. Tundub, et nüüd kardab tema mind, sest ta on aru saanud, et nüüd saan ja olen võimeline mina temale siga keerama! Seda naljakam see kõne oli! Lubasin väikese tasu eest õigel kuupäeval oma meile kontrollida... ;)

Maalt tagasi tulin nädala keskel, et siis sõpradega väikesele reisile minna. Tartust Rakverre ja siis tagasi Tartusse:) Kahe päevaga... Toredad 2 päeva olid, sest me ei tulnud just eriti otseteed tagasi koju... Vaatasime veidi Eestis ringi ka, aga see on hoopis teine jutt...

Elioni neti- ja telekaleping on ka tehtud uude korterisse, kuidas ma muidu seda eepost toksiks teile siia:)

Uus elu, uues kohas, uutmoodi. Ainult üks väike iluviga on veel vaja parandada... Aga kuna see on veel tegemata, siis sellest ma rohkem ei räägi;)

Täna saab täpselt kaks nädalat sellest, kui see jama algas. Mulle tundub, et see oli vähemalt aasta eest... Selle ajaga olen ma päris palju teha jõudnud! Samas, kui ma nüüd seda juttu kirjutades sellele kahe nädala tagusele esmaspäevale mõtlesin, hakkasid mu käed ikka värisema, raske oli trükkida. Too oli ikka väga hirmus päev...

Uus vaade, kesklinna poole. Tigutorn jääb kahjuks puu taha...

Mika, maitseks

Vanad head hitid:

Love Today

Big Girl (You Are Beautiful)

Happy Ending (mullide märkamine võtab u pool minutit)

Uued tulevased hitid:

Lola

Underwater

 

Origin Of Love (esimene lisalugu, kui mälu ei peta)

 

Mikaaaaa!!!! Vol2 :)

Ma olen nüüd ka "õige" eestlane- elu esimene Õllesummer selja taga! Üldiselt sellest üritusest... Ei oskagi nagu midagi arvata. Õigemini- nii nagu arvasin, nii ka oli. Joomine ja söömine on põhilised tegevused seal. Õige pisut jälgiti ka esinejaid paaris telgis. Lisaks veel mõned atraktsioonid, kuhu sai hunnikute viisi raha jätta. Joomisest ja söömisest ma seal keeldusin, bendži hüppe jätsin ka seekord tegemata ja nii siis oligi mul enamasti seal pigem igav.

Selleks, et kuidagi aega viita, jäin Tanel Padarit kuulama-vaatama. Ma tean, ma olen vandunud, et enam ma ta eest raha ei maksa, sest eelmised u 3 korda on ta pettumus olnud. Aga küllap ta pidi mulle ükskord tõestama, et temast võib asja saada... Seekord õnnestus. Täiesti ausalt ja siiralt- väga hea kontsert oli! Iseasi, kas mulle just kõik laulud meeldisid, aga ta oli tasemel. Mõnus oli teda kuulata, ju ta on täiskasvanuks, tõeliseks muusikuks saanud.

 

 Veidi ootamist, õigel hetkel lava ette passima ja siis ta tuli! Seekord lubatud ajal, ei mingit hilinemist:) 

Ma ootasin energilist, täiesti hullu kontserti, ma enam-vähem teadsin eelmise korra põhjal, mis ees ootab ja ikka sain ma Mika energiaga ootamatult lapiti pähe! Ta alustas ka seekord looga "Relax (Take It Easy)". Kui mulle varem see laul eriti ei meeldinud, siis alates eelmisest kontserdist väga-väga meeldib. Esimesest hetkest peale hüppasin nagu pubekas ja laulsin täiesti kõrist kaasa. Mika põrkas ka silmnähtava rõõmuga laval ringi. 

Kõik hüppasid ja laulsid, kogu kontserdi aja, vähemalt minu ümber lava ees küll... Nii mõnigi kord kostus publiku hääl bändist üle, niiet ilmselt jauras tõesti suur osa publikust kaasa. 

Mika energia ja positiivsus on nakkavad. Veel üks asi, mida ma juba tema eelmisel kontserdil õppisin, aga kordamine pidi tarkuse ema olema:) Lihtsalt ei ole võimalik tuimalt paigal passida, kui tema laval ringi keksib ja sõna otseses mõttes endast kõik annab. Mina tahan alati midagi tagasi ka anda, ainus viis seda kontserdil teha ongi kaasa laulmine ja plaksutamine ja hüppamine jne... Tema sugune lihtsalt ei lubagi niisama vahtida, ta paneb su kaasa karglema!

Ja mis seal imestada, kui ridamisi tulid hitid: "Big Girls (You Are Beautiful)", "Lollipop", "We Are Golden", "Rain", "Love Today". Vahele ehk pisut vähem tuntud lugusid (minu isiklikud erilised lemmikud): "Blue Eyes", "Blame It On The Girls", "Billy Brown". Ta laulis ka uusi lugusid (kokku 6), mis algasid seekord kõik väikese harjutamisega:) Kõigepealt õppisime refräänist rida või paar selgeks ja siis sai Mika laulma hakata ja meie karjusime ikka kaasa, mis sellest et laulu polnud kuulnud, aga paari rida juba teadsime! Ja siis veel mulli-laul, või see... "Happy Ending":) Mullid lendasid ka seekord ringi ja Mika ajas neid laval taga. Vaatepilt oli ilmselt seegi kord päris võimas, sest vahepeal ta lihtsalt naeris ja unustas jälle laulda:) 

Lisalugudeks "Origin Of Love" ja "Grace Kelly". Enne nende esitamist ütles Mika, et tal pole enam eriti häält, kõik oli meile andnud, aga meil veel oli:) Ja nii siis juhtuski, et "Grace Kellyt" laulis rohkem rahvas kui Mika:)

Absoluutselt SUPER kontsert! Ülla-ülla, eksju.... Enamikul on teist ilmselt meeles, mis peale esimest Mika kontserti juhtus.... :D:D Ma üritan seekord hellem olla, end kuidagi teisiti välja elada... :D:D

Arno

TV3 eetris oli hiljuti kurblik lugu "Kevade" Arno Tali osatäitja Arno Liiveri elust.

Jah, on kahju, et suureks Galaks, kus sajandi filmiks kuulutati "Kevade", ei suudetud kindlustada Arno Liiveri kohale jõudmine, ta oli ju selle filmi üks peaosatäitjatest. Kurb, et tema elu pole just roosiline.

AGA!!!! Nüüd hakkavad "aga'd" tulema!!!!

AGA nr 1. Mind kohutavalt häiris antud dokumentaali juures fakt, et seal aeti pidevalt segi filmi-Arno ja nö päris Arno. Nad ei ole üks ja sama inimene!!!! Üks on roll, loodud Oskar Lutsu "Kevade" tegelase Arno Tali põhjal, ja teine on reaalne inimene. Arno Tali kurvad ja mõtlikud silmad kuuluvad küll Arno Liiverile, kuid ma kordan end veel: nad pole üks ja sama isik. Dokumentaalis püüti luua muljet, et hr Liiver on ka mõtlik ja unelev, "lilled, heinamaa, päikesepaiste" nagu Tali, aga tegelikkuses tundus ta vägagi kahe jalaga maas olev mees, realist, kuid lihtsalt tagasihoidlik. Selle segaduse korraldamise muutis mugavaks sama eesnimi. (Ja alati võib mind süüdistada lolluses- ma lihtsalt ise ei saanud millestki aru ja nüüd vingun siin.)

AGA nr 2. Hr Liiver ütles seal selge sõnaga, et ei soovinud näitlejaks saada ega mingit suurt kuulsust. Ta tahtiski oma elu vaikselt rahulikult elada ja tegeleda alaga, mis talle meeldis (tehnika, autod), kuid läks nii nagu praegu maal tihti juhtub: üks suur tööandja pani oma uksed kinni ja tööd enam ei ole. Arno Liiver end ei haletse, TV3 dokumentaal haletseb aga küll ja seda oli väga häiriv kuulata-vaadata.

AGA nr 3. Saates justkui heideti riigile või ma-ei-tea-kellele ette seda, et Arno Liiveri elu pole olnud lillepidu. Ma ei saanud aga hästi aru, kes ja mida tegema oleks pidanud? Kas aitama teda kuidagi? Mis põhjusel? Eestis on väga palju töötuid, kelle hulgas on kahtlemata hulgaliselt korralikke inimesi, kes on nõus tööl käima ja väärivad seda võimalust, kuid on samas olukorras nagu hr Liiver. Kõik väärivad võimalust, mitte ainult Tali osatäitja. Mul on ausalt ka kahju, et ta praegu raskustes on, aga... Ta ometi ISE otsustas mitte minna kuulsuse teed. Jah, ta ei otsustanud küll töötuks hakata, aga elu keerab kõigile käkke.

AGA nr 4.  Mulle ei meeldinud, et kiputi rõhutama tema alkoholi probleemi. Seda mainiti justkui mööda minnes, nagu see poleks midagi olulist, samas tehti seda korduvalt, et ikka kõigile meelde jääks. Kokku sai sellest vastik maik: töötu, kipub jooma, elab ämma juures, auto hoovis ei kuulu ka talle... Vihje nagu ta oleks asotsiaal... Aga liialdamine alkoholiga pole ju ka näitlejate hulgas mingi uudis, seda on mitmed tunnistanud. Miks siis seda Arno Liiveri puhul rõhutada? Et ikka haledam mulje jääks?

AGA nr 5. Arno Liiver tundus iseenesest normaalne inimene olevat, kuid ta vääriks kõvasti parmat  saadet kui see kollane dok. Kas ainult mulle tundus, et tema tõesti oma valikut ei kahetse, et ta on rahul sellega, et tal on pere ja lapselaps? Tehke mis tahate, aga mulle tundub, et TV3 tegi Arno Liiveri tunduvalt haledamaks ja õnnetumaks kui mees tegelikult on.

Mul ei ole midagi selle vastu, et keegi võttis vaevaks teha saate eestlaste ühe armastatuma filmi peaosatäitjast, ma lihtsalt ei salli kollast ajakirjandust, aga just sellisena see hea mõte TV3-l välja kukkus.
.

Ei suuda uskuda

Ma ei saa aru. Ma ei harju selle mõttega...

Täna õhtul kell seitse ei olnud telekast mitte midagi vaadata ja Kanal 2 "uudiste saade" Reporter jäi lahti. Hakkasime emaga ahju kütma ja süüa tegema, sahmerdasime köögis, telekas jutustas omaette toas. Mingil hetkel tabasin end mõttelt: "Täna kuulab vanaema Reporterit kuidagi väga vaikselt, tavaliselt on telekas kõvemini..." ja siis hakkas hirmus...

Ma jõuan Põlvasse, ikka tahan ma helistada vanaemale. Jõuan maale- jälle tahan helistada vanaemale ja rääkida kui suureks on võililled kasvanud või kui hästi kodune sirel lõhnab, öelda et tuba saab selleks ajaks soojaks kui ta jõuab. Aga ta ei tule enam kunagi koju...

Kuidas saab seda pidevalt unustada?????

Asjad, mida ei tasu ülemusele öelda:

1. "Ma panin sulle küünla!"

Rohkem ei meenugi hetkel midagi....

Kallid sõbrad!

Kui me nüüd kokku saame, siis tooge mulle lilli! Nartsisse, tulpe, meelespäid... Ükskõik, milliseid lilli. Mulle meeldivad lilled.

Tahab toda kauget reedet tagasi...

Eelmises postituses ma kaebasin, et mu kaua oodatud kood pole saabunud... Ega ta ei saabunud ka paanikameil nr 4 ja 5 peale.

Mis koodist ma räägin? Sellest koodist, mille ma peale raha maksmist saama pidin, et vaadata mitmetunnist 30 Seconds To Marsi stuudio-kontserti ja muud nalja!

Aga alustades algusest: reede oli tore päev! Ma sain oma päevase eesmärgi peaaegu täidetud (lõnga ja muud vidinad ostetud). Sõrmejälgi küll anda ei saanud, aga mis siis ikka, proovin varsti jälle. Päev oli vaatamata pisikesele ärevusele tegelikult hästi lõbus, selline teistsugune. Mul pole ammu nii tore olnud.

Õhtu oli ka lõbus. Mul kästi end suurest kurbusest, et koodi ei tulnudki, täis juua:) Natuke proovisin, aga ei õnnestunud... Mis sa teed kui ei oska seda asja. Lõpuks, kui kell oli umbes 1 öösel juba, ehk siis oli käes see aeg, kui üritus algama pidi, kolisin mina oma arvutiga voodisse ära. Esialgu oli sõbranna ka veidi seal, tutvustasin talle ühte põnevat... lehekülge;) Kirjutasime veel ühe meili vist juba viiendale aadressile, et palun saatke see kood mulle, ma olen ju maksnud, pagan võtaks! Postkast jäi arvutis ühte aknasse lahti, Evely läks tuttu ja mina jäin oma fännikasse passima, teiste pildikesi ülekandest vahtima. Ma ei oskagi öelda, kas ma olin rohkem tige, või kurb... Midagi ma igatahes olin.

Ma üritasin leida veel mingeid variante, kuidas oma koodi saada, et kuhu veel kirjutada või kelle peale karjuda. Ja siis otsustasin, et ma üritan nii sisse logida, et panen ainult kasutajanime ja parooli asemel klikin "forgot password"... Esialgu tekkis ette tekst, et antud meiliaadress (ehk siis kasutajanimi) on neile tundmatu. Ma sõna tõsises mõttes ütlesin sellele netileheküljele, et see pole võimalik, sest see aadress on maksnud pileti eest! Proovisin uuesti... Ikka sama vastus. Ja siis veelkorra...

Vahepeal hoidsin end twitteri ja fännika kaudu kursis sellega, mis ülekandes toimus. Neid kollitasid mingid tehnilised probleemid, sest algus venis umbes 20 minutit hilisemaks ja peale ehk umbes poolt tundi korralist etteastet läks midagi nässu ning mingi kõrvaline tegelane pandi rahvast lõbustama. Vist... Kui ma ikka õigesti aru sain. Aga kuna see "midagi" oli ikka täitsa vussis, siis mõneks ajaks kadus ülekanne üldse eetrist.

Kui mina kolmandat korda sisse logida üritasin, ilma paroolita ("forgot password" kaudu, lootes et siis saan koodi postkasti), oligi vist eetris erakorraline meelelahutaja. Aga kolmandat korda viskas minul punase teksti nina ette... Olin juba käega löömas, kui avastasin, et seekord on lause teistsugune: "Your login details have been sent to your e-mail...."???!!!! Möh? Tegelt kaa vääää? Oligi nii! Lõpuks oli viiendalt meililt vastus ja veel teinegi vastus minu paroolita sisselogimisele: 2 korda oli saadetud mulle seekord kood!!!!! Kell oli 2 öösel juba. Nüüd ma siis üritasin koos parooliga sisse logida, aga videot aknasse ei ilmunud. Ta muudkui laadis ja laadis ja laadis, aga laetud ei saanud. Lasin tal tiksuda umbes 2x10 minutit, aga mida polnud oli videopilt....

Säutsusin twitteris, et kuigi sain koodi (tunnise hilinemisega!), ülekannet ma ikkagi ei näe, sest video jääbki laadima. Ja kuna ma siiski parooli sain, ei ole võimalik ka raha tagasi küsida. Niisiis- kõigest ilma. Aga milleks siis sõbrad on:) Selleks, et mulle twitteris soovitada ülekannet google chrome'iga vaadata, kuna mozillaga oli ka temal pilt kokku jooksnud. Chrome'i mul ei olnud, see tuli installida:) Ennäe imet- sellega sain ka mina pildi ette, aga see oli paljutõotav: üleni must alltekstiga "off air".

AGA! Peaaegu kohe, kui ma olin pildi kätte saanud, jätkus ka ülekanne! Järsku olid Tomo ja Jared mul keset ekraani ja karjusid: "We're baaaaaaaaaack!!!" Ja siis ma kallistasin arvutit esimest korda..... Aga mitte viimast :) Edasi sai ikka väga palju nalja...

Mis see VyRT siis oli, mida ma nii kohutavalt ootasin ja näha tahtsin? Ega ma enne õieti ei teadnudki, kui nägin SEDA:

1. Muusika. See on suurepärane. (Mul jääb JUBA sõnadest puudu...) Esimene lugu, mida mina kuulsin selles ülekandes oli "Night Of The Hunter"- see on alati üks mu lemmikuid olnud. Ja siis tuli "Kings and Queens"...

2. ...ja siis tuli ahv! Neil oli ahv... Väga armas ja häbelik, kolis Tomo kapuutsi sisse pesa tegema. Samas sai see pärdik hakkama asjaga, mida vist keegi kunagi suutnud pole: istus Jaredile pähe! Enne seda loopis ta kaabu muidugi minema, et endale ruumi teha... Kusagil keset ahviga sahmerdamist teatas Jared, loogilise jutu jätkuna: "Holy crap, someone's got wieners!" Ja mina naersin end ribadeks....

3. Veel muusikat. Täiesti uskumatu, aga Mars suudab mind nutma ajada. See, kuidas Jared "The Kill" laulis... Ma sain alles nüüd aru, kui kurb see laul tegelikult on. Vahel tundus, et ta hakkab ise ka seal nutma. Et nutame koos, või midagi... Ma siiski peaaegu suutsin mitte vesistada, aga Jared nagu teadis seda ja jätkas uue lauluga:

Hang me down by the river bed
with the other dead
I will sing  the whole way down
Hang me down by the river bed
with the other dead
I will die without a sound


Save me, save me
Oh lord, save me
Save me again
Save me, save me
Oh lord, save me
Save me my friend

Ta ikka oskab, krt.

Ja siis laulis ta veel ühe uue laulu. Samasuguse kurva, nutuka, üksi oma kitarriga...

Aeg oli aga neil seal nii kaugele jõudnud, et keelpillikvartett, kes neil alguses abiks oli, pidi oma kolinaid kokku pakkima hakkama. Siis, kui mina veel ülekannet ei näinud, jõudsid nad ära laulda "Hurricane'i" ja "Closer To The Edge". Minul isiklikult oli kõige rohkem kahju, et ma just seda esimest ei kuulnud, sest see on (minu arvates) üks nende paremaid lugusid üldse. Ja nagu tellitult otsustasid Tomo ja Jared, et enne kui keelpillid lahkuvad peaks just "Hurricane'i" uuesti laulma! Ja siis ma kallistasin jälle oma arvutit...

"Hurricane" on lihtsalt nii ilus laul... Nii ilus, et hästi ilus kohe... Siis tuli neil mõte, et võiks ühe uutest lugudest ka koos keelpillidega teha, mis sellest, et neil noote pole. Nad lubasid lihstalt umbes kaasa tinistada. Jared aga ei suutnud otsustada, millist lugu ta laulab. Proovis üht ja proovis teist, Emma soovitas ka kaadri tagant midagi, mis pidi hea olema:) Jared teab, et Emma teab alati paremini: "Emma knows best!" Sellegipoolest ei tahtnud Jared hästi nõustuda, tal oli hea vabandus: "But I'm scared!" Lõpuks leppis meiega kokku, et ta laulab midagi, aga kui talle ikkagi ei meeldi, siis edasi ei laula, katkestab poolelt sõnalt!

Ja siis laulis ikkagi.... No minge metsa! Kui ainult need jupid, toorikud, nii hästi kõlavad, mis siis veel saab, kui need laulud nö VALMIS on?????

4. Tuuri-film, sellest nägime paari juppi. Üks neist oli laul "The Kill", filmitud erinevatel kontsertidel, umbes teine-kolmas kaader: Tallinna lauluväljak!!!!! Mina: ".........!!!!!!!" St, sõnatu ja ülihäpi:):):) Kalli-kalli arvutile... Meile näidati paari klippi veel, keset juhendamist, et kuidas neid vaatajatele ikka kaamerasse sättida jne, käratas Jared: "Don't listen to her, listen to me!" Aga samas ei unustanud ta ka ümbrust jälgida: "Oh, the monkey is biting someone's hair!" Muuhulgas nägime ka neid tüüpe, kes ajasid sassi Rootsi ja Norra ning kindluse mõttes nimetasid selle lihtsalt Skandinaaviaks :D:D (Kes sai aru, see sai, ülejäänud võivad küsida, kui huvitab.)

5. Pannkoogid. Taigna tegemine- kõikidest komponentidest peab osa ka maha lendama, kas sihilikult või mitte, aga põrandale!

 
Tema ise oma kokkamisest: "I like to burn everything!" Ja seda ta ka tegi... Üks on kindel- Jared Leto tuleb köögist eemale hoida, ükskõik kui häid pannkooke ta ka ei teeks, enne kui need valmis saavad põletab ta köögi maha!!!! Ta tõesti tekitas oma köögis pisikese tulekahju. Ma pole päris kindel, kas see oli tõesti kogemata, või ikkagi kergelt planeeritud, aga ta pani paberrätikud põlema! Näod olid köögi toimkonnal üsna ehmatanud, aga mine tea, Jared on tegelikult ju hea näitleja... Vähemalt sai naerda. Minul isiklikult jooksid lausa naerupisarad mööda põski.Pannkoogi isu tuli ka, Jared: "I wish that we could digitally send everyone pancakes in a fucking e-mail right through VyRT!" Oleks hea meelega selle e-kirja lahti teinud ja elus esimest korda taimetoitlase pannkooke proovinud:D

6. Artifact. Enne kui me sellenimelisest dokumentaalist üldse ühtegi juppi nägime, pidas Jared kõigile vaatajatele armsa kõne. Ta palus viisakalt ja vaikselt, et järgnevaid lõike ei salvestataks ega levitataks, sest see olevat vaid meile, kes me maksime ja investeerisime VyRTi, kes seda ei teinud ei pea ka nägema. Võin ausalt ja uhkusega öelda, et mina täitsin Jaredi palve!

7. Veelkord muusikaline vahepala. Seekord ei võtnud Jared kitarri kaenlasse, istus hoopis klaveri taha. Ta laulis "Stranger In A Strange Land" eriti kurval (julmal) moel. Ma polnud seda lugu varem laivis kuulnud ja see üks kord nüüd... Noh, sai jälle pisara kätte. Aga sellest oli vähe! Edasi esitas ta "Alibi"! Ma vahel nutan isegi bussis kui ma seda lugu klappidest kuulan, teine pisar tuli ka nüüd selle esitusega ära... See oli lihtsalt nii ilus! (Ma tean küll, et ma kordan end...)

Ülekanne hakkas läbi saama. Tegid lehva-lehva ära, "Kings and Queens" jäi taustal mängima, kuid pilt ei katkenud. Nad jäid stuudiosse sebima ja mina seda vaatama. Otsustasin, et luuran, kuni pilt jookseb. Mõtisklesin selle üle, et kes pärast maja ära koristab...? Ju Jaredil on koristaja ka, oma kokk ju on...

AGA! Ei olnudki ülekande lõpp! Tüng oli! Bänd kolis stuudiosse ja jutustamine läks edasi, kuigi ühel hetkel oli olukord, kus kõik istusid oma telefonidega twitteris ja uurisid vastukaja käimasolevale üritusele:D:D See oli omamoodi naljakas vaatepilt- kõik jõllitavad telefone ja Jared arvutit, vaikus, ja siis Jared märkas, et tuhanded vaatavad kuidas nemad twitteris passivad! Nad tahtsid lihtsalt teada, mis toimub ja kus riigis inimesed veel üleval on, et neid vaadata. Peale nende küsimuse esitamist kulus umbes minut, kuni Jared hakkas ülekande all olevas jutu-aknas vastuseid nägema ja ette lugema. Selline teatavas mõttes vestlus: tema esitas suuliselt küsimuse ja meie saime kirjalikult sinna aknasse talle vastata või seal ise küsimusi esitada ja tema meile vastata.

Ega nad ainult niisama lobisemiseks ka ülekannet ei jätkanud. Nad mängisid meile ette ühe uue laulu tüki ka. Selle laulu, mille sõnad Jared mõni aeg tagasi oma facebooki seinale kirjutas. Need olid nii head read, et enamik lugejaist ei saanud aru, et need just laulusõnad olid. Mina kahtlustasin, et need võivad olla mõnest sellisest loost, mida ma ei tea, laikisin, aga jätsin kommenteerimata. Hoolimata minu loobumisest, leidus tuhandeid, kes neid sõnu väga otseselt võtsid ja oma arvamust jagasid:) Ehk siis- jälle tüng! Aga laul ja sõnad tundusid... paljutõotavad:)

Witness, tell me what you think of my life
judge me, jury, if I'm wrong or I'm right
I've got secrets and lies that would blow your mind
You're the one who tought me not to love
I'm the one who tought you to say "no"


The way I go
Away I go
Away
I'm cursed

Päris lõpuks võttis Jared jälle kitarri kaenlasse ja laulis "Was It A Dream". Peale seda lugu sai ülekanne tegelikult ka läbi. Ma vaatasin veel natuke aega musta ekraani ja mõtlesin.... Mul oli hommik juba! Kell oli umbes 6.45, päike oli suures kõrges ja kogu see eelnev 4 tundi tunduski nagu uni. Hästi lahe uni. Lõualuud olid naermisest valusad!

8. Üldine taust, sebimine- seda oli huvitav jälgida. Kuigi Jared oli ülekandes üks põhilistest esinejatest, siis samas püüdis ta ka kontrolli hoida selle üle, mis toimus kaadri taga, ta lihtsalt PIDI teadma, mis toimub. Ta kamandas pidevalt kaameramehi, seletas, kuidas nad midagi filmima peaks, kus seisma, mida näitama jne.

Iga korraga, kui toimus mingi liikumine ühest ruumist teise, kaasnes küsimus: "Do we need a mic?" Umbes poole ülekande pealt muutus see juba naljakaks:)

Ja Emma... Tema on endale ikka raske töö saanud. Kui Jared kamandab, siis enamasti on Emma see, kes jooksma peab. Ja nii nad siis jooksid, üksteise järel- Jared kadus korraks kuhugi kardina taha, Emma rallitas järgi ja vastupidi... Minul isiklikult oli väga naljakas, kui Jared küsis Emma käest, kas on veel mingeid uudiseid, mida ta rääkima pidi:) Vana mees ka juba, mälu kipub alt vedama vist:):):) Kuigi tegelikult- tüüp tegeleb sõna otseses mõttes saja asjaga korraga, pole ime, et mõni kipub meelest minema. Aga naljakas oli ikkagi!

Lisaks kogu sisulise ja tehnilise poole kamandamisele oli Jaredil veel läbi ülekande üks pidevat täitmist vajav nõudmine: andke teada, mis toimub netis! Koguaeg pidi keegi talle arvuti nina ette tooma, või talle telefoni ulatama või lihtsalt infoteatekesi näppude vahele andma. Ta tõesti pidi KÕIKE teadma, mis toimub ja mis muljed on, Echeloni arvamus on talle oluline.

9. Jaredi hääl. Ma ei teadnudki, et tal niiii ilus hääl on! Ma olin kuulnud küll teisi unplugged esitusi ja kontserti temalt, aga seekord kõlas tema hääl eriti tugevalt ja ilusalt ja... kõlavalt. Ma ei oska seda eriti hästi sõnastada, aga ma üllatusin! Mulle tundus, et ta laulis sel korral paremini kui kõik varasemad esitused, mida mina kuulnud olen.

10. Re-VyRT. Nädal peale otseülekannet riputati kogu see 4 tundi veel üheks päevaks (seda LA aja järgi, Eestis oli siis öö!) samale aadressile üles, kust pileti ostnud said sama parooliga sisse logida seda uuesti vaadata. Kutsusin sõbranna külla, kel otseülekannet vaadata ei õnnestunud, ja vaatasime taaskord pool ööd VyRTi. 

Kogu VyRT oli ülilahe! Hea muusika (kokku esitati u 15 laulu, millest 5 olid tutt-uued), palju nalja, lisaks sai pisut Jaredi kodu piiluda ja neid endid natuke teises olukorras näha. Väga äge:)

Ootas reedet, enam nii palju ei oota...

Niitoreniitoreniitore...

Miks minuga nii juhtub??? Mille kuradiga ma selle ära teenisin?!?

1. Tahan ühte hädist 3,90 eur maksvat asja netist osta. Ja mis juhtub: katsetan kahe erineva kaardiga kokku viis korda, iga katse broneerib kontolt 1.-eur; lõpptulemus- ajan pangatädil juhtme sassi ja ostu peab tegema sõbranna, maksan Lattes ja kakaos...
2. Tahan netist (minu jaoks) väga olulist ülekannet vaadata- sõbranna ostab jälle minu eest, ootame kohustuslikud 48h vastus, siis saadame 3 paanikameili, millest kahele esimesele järgneva nädala jooksul ei vastata. Viimasele vastatakse et oodake veel 24h, aga ka see aeg on möödas ja vajalikku koodi mul ikka ei ole!!!! Üritus algab 26h pärast....

Te ei kujuta ette, kui väga ma tahan seda näha. Ma olen kõik teinud, mis teha saab ja ma ikka ei näe.

F*** you! Lihtsalt... f***!

Julm, nii julm

Ma sain täna šoki. Leidsin ajalehest surmakuulutuste seast oma endise klassiõe nime. Jah, see on tõesti Tema, üks mu klassikaaslastest on surnud.

Me pole kunagi olnud mingid sõbrannad ega väga tihedalt suhelnud. Ausalt öeldes oli meie viimane vestlus u 3-4 aastat tagasi Raekoja platsil. Vist. Ma ei pidanud sellist vestlust oluliseks, et meelde jätta detailid. 25 aastaselt ei mõtle sellele, et mõnd mu eakaaslastest homme enam ei ole.

Ma käisin selle tüdrukuga koos lasteaias. Meeles on lõunaune ajal lollitamine- tegime teineteisele nägusid ja sahmerdasime mänguasjadega, ei olnud just eeskujulikud tudujad. Tema oli ülemisel naril, mina alumisel. Mul on pildid, kus me seisame Jõuluvana ees, kumbki ei oska suurt miskit teha, aga vaatame kingitust väga igatsevalt:) Oleme umbes 3 aastased.

Ja nüüd on Tema elu elatud. Kõik, mis siin elus tegema pidi, sai tehtud?

Mingid perverdid ja mõrvarid väärivad elu... Aga noor aktiivne 25 aastane inimene mitte?

Ma olen pool päeva lollusi mõelnud. Miks mina elan? Mis saaks, kui homme mõnda mu sõpradest enam ei oleks? Kui mind homme enam ei oleks? Mul ei ole kaugeltki veel kõik tehtud ja kõik öeldud!!!???

Ma ei tea. Jah, me ei olnud sõbrannad, aga ma tundsin Teda siiski. Mul on väga kahju.

Puhka rahus, Mariel...

Aprilli- jõulud

Niisiis, rõõmsaid jõule! Kas keegi teab, kus kuuski müüakse? Ajage päkapikud ja jõuluvana üles, mul on paar kingisoovi! Kuna lumi on maas, on mõistlik 2012 aasta jõulud kohe ära pidada, äkki detsembris on maa must....















Ma tahtsin täna poodi minna, aga pood oli kadunud:















Õhtuks siiski läks taevas peaaegu selgeks, et ikka -10 kraadi öösel oleks...















Miks, MIKS ma pidin 1. aprillil mõtlema: "Talvesaapad ja paksemad joped võiks kappi ära käkkida, sest kevad on ju"....?

Armas laul

Siis kui Kadi-Ly "pitti" tegi...

... emmest













...Bartist...














...minust...













...pikudest...














...mu lillest...

Marsslane

Ma ootan juba sügisest alates oma Marsslast.

Kui ei vea õnnemängus, siis veab armastuses! Kaardimängus olen ma üsna lootusetu luuser, järelikult peab mu armastus kohe kuskilt välja ilmuma! Minu geniaalne loogika...

Nii ma siis kaotan pidevalt ja ootan õnne. Aga kuna mul kaardimängus läheb tihti kehvasti ja suurt armastust pole veel tulnud siis tegid mu sõbrad geniaalse järelduse: sel armastusel peab pikk tee tulla olema- järelikult tuleb Marsilt!

Korraks sattusin mängimisel isegi võidulainele, no päris hästi läks. Sõprade järeldus: Marslasel läks lendav taldrik katki, tulemine peatus, armastuse saabumine viibib, niiet vahepeal pidingi võitma...

Ja siis tuli uudis, et kuskilt Venemaa avarustest leiti UFO. Sõbrad: "Näeeeee, Maarja, Su Marsslane pani Venemaal mättasse! Eksis aadressiga!!!!"

Aga ta ei eksinud eriti palju aadressiga, too Venemaa mehike polnud minu rida. Minu Marsslane maandus küll Annelinna, aga valesse majja. Temast jäi vaid märg plekk järgi:













Nuuks... :'(

Mr. Nobody

"As long as you don't choose, EVERYTHING remains possible."*

Ma vaatasin seda filmi eile... tegelikult küll täna... südaööst kuni kella kaheni. Alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, kaalusin isegi tuttuminekut... Aga ei saanud pooleli ka jätta, sest kuigi suurt midagi ei toimunud, oli ikkagi ootamatult põnev. Lõpuks ma omaarust isegi sain aru sellest filmist! Kuigi see on pigem sedasorti film, mida peab mitu korda vaatama.

Peale filmi kooserdasin veel umbes tund aega ringi, und ei olnud endiselt, ja mõtlesin selle filmi üle. Mingid asjad jäid kummitama, mis vajasid pulkadeks lahti harutamist.

Nemo Nobody teadis alati, mida tema otsused kaasa toovad, kuidas lugu lõpeb. Mina ei tea, mina enda puhul kujutan ainult ette, kuidas keegi mu tegemistele reageerib, või mis võimalused mul avanevad, või tulemata jäävad. Nemo teadis ja tal oli ikka raske otsustada!?!










"I don't dare to move.
I don't live.
Whatever I do is a disaster."**

Järelikult polegi vaja teada, mis tuleb. Nemo jõudis ikka ja jälle ringiga tagasi Anna juurde. Ükskõik, millise elu või kelle ta valis, ikka tuli lõpuks Anna. Ehk nii ongi. Me jõuame lõpuks sinna, kuhu jõudma peame niikuinii, ainult tee sinna saame ise valida.

Ma tahaks varsti seda filmi uuesti vaadata. Veidi normaalsemal ajal kui 00-02, sest kui ma öösiti üleval olen, siis tundub mulle nagunii, et ma saan kõigest suurepäraselt aru! Siiski jääb kahtlus, et see "kõigest arusaamine" on mu väsinud aju pettekujutelm...


*Kuni Sa ei tee ühtegi valikut jäävad kõik võimalused alles.

**Ma ei julge liigutada.
Ma ei ela.
Mida ma ka ei teeks, ikka on tulemuseks katastroof.

Segadus

Ma elan ja olen ja käitun nii, nagu poleks midagi juhtunud. Käin tööl, kolan poode mööda, naeran juba päris tihti. Vahel tunnen end selle eest justkui süüdigi. Natuke ehk vara veel?

Üleeile seisin poes kookide riiuli ees ja mõtlesin, et huvitav, milline neist Vanaemale maitseks. Ja siis meenus... Hakkasin keset Maksimarketit peaaegu nutma.

Eile tulin Põlvasse. Asjatasin siin ringi ja järsku lõi pähe: "Issand, ma pole veel Vanaemale helistanud, Ta kindlasti juba ootab!" Ja siis meenus...

Mingil hetkel eile peale lõunat helises tavatelefon ja jälle ma mõtlesin: "Kindlasti Vanaema, küsib, miks ma veel helistanud pole." Ja tuli jälle meelde...

Kuidagi õudne tunne tekib neil hetkedel, kui ma olen unustanud ja järsku selle teadmisega lapiti pähe saan. Mingi külm tühjus, seest läheb õõnsaks, süda tilgub verd. Ma ei oska seda seletada. Kummaline, et SURM on paratamatu ELU osa?!

Päeval, kui on tegevust, pole väga viga. Teile ilmselt tundub, et mul polegi suurt leina. Aga õhtuti ma mõtlen kõik jälle läbi. Meenutan viimaseid nädalaid ja lapsepõlve Vanaemaga, nõuandeid ja naljakaid asju, mis juhtunud. Ja nutan. Neid pisaraid ega märjaks nutetud patja Te ei näe.

Laupäeval ma lihtsalt ei pidanud vastu. Ma pole ammu nii palju nutnud. Kirikus kirstu kõrval ma mõistsin suurepäraselt olukorda, reaalsemalt kui enne. Nüüd jälle, eemal olles ma kipun unustama- nii idiootselt kui see ka ei kõla! Pisarad või nende puudumine ei näita tegelikult suurt midagi. Te ei näe kunagi, KUI valus mul tegelikult on.

Vanaema

Mul oli meeletult lahe Vanaema.

Ta hoidis end alati kursis poliitikaga, need olid huvitavad arutelud...

Koos vaatasime vormelit! Tema oli Michael Schumacheri poolt lihtsalt selle pärast, et mina ja Margo ei olnud:)

Kord vaatasin isegi jalgpalli MMi finaali Vanaemaga! See oli kurikuulus mäng, kust Zinedin Zidane sõna tõsises mõttes pauguga lahkus ja mille Itaalia võitis (2006a).

"Õnne 13", alati:)

"Taldrik alla!" kui me pätakatena moosi- või suhkrusaia tegime... Ja nüüd ei oska ma kuidagi ilma taldrikuta võileiba teha. Lihtsalt ei saa, ma PEAN leivaviilu taldrikule panema! Teisiti pole mõeldav.

"Sussid jalga!" sest põrandad olid maal külmad. Vahel suvel väga soojade ilmadegagi panen ma sussid jalga, sest ilma on kuidagi imelik, midagi on puudu. See on nii tugevalt sisse harjunud, et varbad peavad sussi sees olema. Vanaema käskis:)

Vanaema usaldas alati oma laste ja lastelaste valikuid. "Latseke, Sa esi piät tiidmä..." Tema ainult soovitas meile üht-teist, aga alati ütles lõpetuseks, et me ise peame teadma, mida tahame ja mis meile hea on. Tema mõistis meid alati, kui me miskipärast mõnel nädalavahetusel Talle külla minna ei saanud, kuigi olime lubanud. Noortest ja sellest, et neil on oma elu elada, sai Ta alati aru. Loomulikult Ta ootas meid enda juurde. Ja Vanaema juurde oli niiiiii hea minna... Alati.

Tegelikult on Vanaema meie perele kordi rohkem andnud kui ma iial siia kirja suudaks panna. Ta kasvatas üles kolm last, aitas kasvatada 6 lapselast ja ka 3 lapselapselast said Temaga aega veeta. Tema soojus ja tugi on hindamatu, asendamatu. Tema oli nõus meie heaks kõik tegema ja andma. Seetõttu mul ongi hea meel, et me tegime täpselt nii, nagu Tema tahtis. Ta tahtis kodus olla, nii kaua kui sai. Haiglasse läks Ta ka omal soovil ja Temaga käituti seal hästi, valud võeti ära. Me saime Ta juures käia ja olla. Ta tütrekesed olid Temaga kui Ta läks. Ma siiralt usun, et kõik oli Vanaema jaoks nii hästi kui üldse võimalik.

Vahepeal ma nagu ei mõista, et Vanaema enam ei ole. Eilne hommik oli justkui lihtsalt lillede valimine ja... Ma ei teagi mis. Selline tunne, et kohe-kohe lähme Vanaema juurde. Ta istub ja ootab meid kuskil... Ma ei tea, kus. Ma ei suutnud mõelda, ma tegin, mis kästi; tegin, mis pidi.

Siis tuli Vanaema korraks koju. Toodi. Viimast korda. Ja siis hakkasime vaikselt minema. Tema ees ja meie järel. "Sõida Sa tassa!" Kusagil veidi enne Võnnut hakkas mulle kohale jõudma, et see on Vanaema viimne teekond. Me olime teel sinna, kuhu Ta juba aastaid minna unistas- Võndu Ätu juurde. Viimast korda papli alleel, nende samade puude vahel, mille Ta ise kunagi aastakümneid tagasi istutanud oli. "...ja paplid kasvavad edasi..." nagu ütles Elle.

Kiriku juures võtsin ma Tema risti, lapselapsed võtsid Ta õlgadele ja me läksime viimast korda Vanaemaga Võnnu kirikusse, kus Ta leeritati, laulatati, kust läks Vanaisa viimsele teele ja nüüd ka Tema. Alles seal sain ma aru, et see on päris viimane kord, kui ma Teda näen. Tema laup, mida ma viimaste nädalate jooksul üsna tihti olin pühkinud, oli nüüd külm, jääkülm. Teda ei ole enam.

Mis tähendab, mul ei ole enam Vanaema?!? Kuidas ei ole??? See pole võimalik. Ei saa olla, Ta on ju alati olemas olnud, Ta PEAB olema! Aga ei ole...

Mina võtsin jälle risti ja lähemad-kaugemad sugulased Vanaema ning läksime surnuaeda. 3 peotäit mulda ja roos. Kõik. Tema elutee sai läbi. Ta jõudis oma uude koju.

Mul on hea meel, et osa sugulasi ikkagi tulla sai. Kõik kutsutud küll mitte, aga elu on juba selline, et matuseid me oma päevaplaani ei oska ette kirja panna... Meenutasime Vanaema ja viisime end üksteise tegemistega kurssi. Vahetasime ka kontakte, ei tahaks ju sidet päriselt kaotada. Kurb, et selleks peab keegi surema, et suguvõsa aeg-ajalt kokku saaks.

Enne koju minekut käisime veelkord Vanaema haual. Sealviibinud pereliikmetest kõige pisem, 8 aastane Chris-Sylver, ütles lõpetuseks kõige armsamad ja rahustavamad sõnad: "Ma loodan, et Vanavanaema on ise ka ikka väga õnnelik, et ta nüüd puhkab." Ma tean, et on. Lihtsalt tean.

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

(Mary Elizabeth Frye "Do not stand at my grave and weep")

Kallis Vanaema, me südameis elad Sa igavesti!

Tühjus

Enam ei ole hirmu. See lõppes täna hommikul veidi enne kümmet.

Tänane päev on olnud väga kummaline. Hommikul ma nutsin, edasi olen kuidagi ilma hakkama saanud, suutnud end kuidagi vaos hoida. Mulle vist pole veel kohale jõudnud. Või vahepeal jõuab, aga siis ma eitan seda... Või ma ei tea.

Peale laupäeva tuleb ilmselt täielik tühjus.

Nüüd ei ole asja isegi haiglasse enam. Mul ei ole enam vanaema. Tema on nüüd lõpuks ometi Ätu ja onu Silveri juures. Südames on kuidagi rahu, Tal on kindlasti parem seal mujal, kus ta nüüd on.

HIRM

Enam ei looda. Täna öeldi otse, et ei ole mõtet. Küsimus olevat vaid kuupäevas...

Ma ei tea, kas Ta mu ära tundis.
Ma ei tea, kas Ta kuulis mind.
Ma ei tea, kas Ta mäletab.
Ma ei tea, kas Ta tundis, kui silitasin Ta pead ja hoidsin kätt.
Ma ei tea, sest Tema ei saa enam teada anda.
Ma ei tea, kas Ta homme on veel seal, kui ma lähen :'( Või on juba oma Ätu ja Poja juures. Nad kindlasti ootavad.

Aga ma tean, et pühapäeval Ta kuulis mind ja tundis mu ära. Ja jättis ka hüvasti... Siis me "rääkisime" viimast korda. Kui ma muidu lahkusin lehvitades, siis pühapäeval nuttes. Ma tundsin, et see oli meie viimane vestlus.

Täna nutsin ma ka, aga selle pärast, et lootust enam ei ole; selle pärast, et ma ei saa enam Talle öelda: "Kae et Sa kõrralik oled!"; et ma ei helista Talle enam, kui Põlvasse olen jõudnud; et ma ei vali enam poes Talle saiakesi; et me ei arutle enam Eesti sportlaste saavutuste üle; et Ta ei käse enam mul kõrralik olla...

Ma tean, et see on paratamatus, aga nii kohutavalt valus :'( Lootuse asemel on hirm. Teadmine, et see on tulemas, ei ole midagi võrreldes päriselt teate saamisega. Selle hetke ees mul ongi hirm. Telefoni helin kohutav. Sõna otseses mõttes kohutav.

Ootan ja loodan

Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda toime tulla sellega, mis viimase 2 nädalaga juhtunud on. Seda on võimatu detailidesse laskumata lühidalt kirja panna. Ma tahaks kellegagi rääkida, aga mitte nendega, kes asja sees on, sest neil on enamasti veel raskem kui mul ja ma ei taha neid inimesi veel ka enda pärast muretsema panna.

Aga ma tõesti ei suuda. Ma nutan pea iga päev peatäie või kaks, sest koguaeg ma loodan, et läheb paremaks ja siis näen, et ei lähe. Siis ma lepin mõneks ajaks mõttega, et ehk tõesti on kiire lõpp parem kui lõputu õudus... Siis tunnen end selle mõtte eest süüdi- ma peaks ju paranemist soovima!!! Siis topin klapid kõrva ja kuulan veidi Marsi, et kasvõi tunnikeseks unustada, end välja lülitada. Ja peale seda tunnen end veel rohkem süüdi selle eest...

Ma vingun ja halisen siin, aga emal on palju hullem. Tema on seal 24/7. Tema ei saa üldse puhata ega veidikesekski eemale. Kuid seal olla on nii raske... Mitte tegevus iseenesest, vaid teadmine, et sa teeks ükskõik mida, ÜKSKÕIK mida, et olukorda muuta, paremaks teha, aga parim, mida teha saad, on küsida: "Kas juua tahad?":'( Ma olen seal olnud enamasti vaid päeval ja siis ka mitte üksi. Vahel ma kardan ka kümneks minutiks üksi jääda- äkki juhtub midagi, äkki ma ei oska või ei suuda aidata...

Seega olen ma jälle punktis kus mind tabab meeletu hirm, kui ma telefoni helisemas kuulen; kus ma oleks nõus tegema tõesti ükskõik mida... Saades reaalselt teha peaaegu mitte midagi. Aga loodan siiski.

Asi on ka pisut edasi arenenud :) Tänasest alates saan ma süsti teha! Ise teen, aga mitte endale... Voh, nii kõva mutt olen! Täna olevat üldse veidi parem päev olnud. Aeg oleks tõesti paranemise märke ilmutada! Sest selles olen ma kindel, et me oleme teinud oma parima. Ja ka Tema jaoks parima. Te võite mind mõista või hukka mõista, aga haigla oleks lõpp, seda tean ma kindlalt.

Ma loodan siiski edasi. Kogu see värk peab lõpuks mõjuma hakkama! Lihtsalt peab. Peab...