Miks peab RIIK kandma kõik laste kasvatamisega seonduvad kulud???? Ei saa aru... Igal inimesel tuleb oma lapsed ikka ise kasvatada. Muud nagu eriti peale arstide streigi ja elektrihinna tõusu ei kuulegi. Et riik ikka ei toeta piisavalt ja peaks ikka rohkem muretsema laste eest jne... Aga mis see riik siis tegema peaks?
Sellega, et lastetoetus (umbes-täpselt 19 eurot) on väike, olen ma nõus. Selleks, et seda tõsta, tuleb ilmselt kelleltki raha ära võtta. Ja siis tahavd arstid-õed, õpetajad, päästetöötajad jne palgatõusu. Kust see raha tulema peaks? Me peame ise maksudena selle riigile andma kõigepealt. Et raha juurde saada, tuleks maksusid tõsta... Saame ka palka juurde. Ja maksame suurema osa ära. Lõpptulemusena jääb kätte ikka sama summa... Okei, liialt lihtsustatud näide võib-olla, sest ega selle pärast kõikides eluvaldkondades ei tule palgatõusu ja erasektoris ka mitte. Ma tahan lihtsalt öelda: enne kui utoopilisi summasid juurde nõuada, tuleks küsida, kust ja kellelt need peaks tulema/ära võtma.
Minu lapse-eas oli ka lastetoetus 300 krooni (ehk seesama umbes 19 eurot). Ma olen absoluutselt täiesti kindel, et minu ema ei arvanud MITTE IIALGI, et ta kulutab minu peale täpselt 300 krooni kuus ja ei sentigi rohkem, sest riik ju rohkem ei anna! Ma TEAN, et ma läksin ühes kuus ikka palju rohkem maksma kui 300 EEK. Selleks ju käiaksegi tööl, et end ja oma peret ülal pidada...?
Minul on ainult ema ja me saime kenasti hakkama ka ainult tema palga eest elades. Ma pole kunagi olnud ei näljas ega paljas. Alati on söök külmkapis olnud, oma asi kui sealt otsida ei viitsi! Puhtad ja korralikud riided seljas, küll mitte mingid firmakad, aga siiski kenad. Kõik kooliks vajalikud tarbed said ka alati ostetud ilma suurema vingumiseta, et "issand jumal kui palju need maksavad", võib-olla oli meie planeerimine parem lihtsalt (ei ostnud kõike augustis)... Maksid jah palju need töövihikud ja vihikud jne. Aga ma tõesti ei mäleta mingit suurt draamat selle ümber. Samas sain ma endale lubada ka eluks mitte vajalikke asju, mis mulle meeldisid, oli selleks siis mõni mäng või kassett (jah, lillekesed, mina olen veel see põlvkond, kes kasvas üles kassette kuulates!). Ega needki odavad ei olnud. Välismaise artisti kassett maksis enamasti 199.- EEK. Mul ei olnud millestki puudus hoolimata pisikesest lastetoetusest ja ainult ühe vanema palgast. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv ilma firmamärgi riiete, megakallite trennide ja ilma minu IGA soovi täitmiseta!
Ma sain üsna varakult teada umbkaudsed summad, mida ema teenib, kui palju kulub korteri peale ja kui palju meil nö üle jääb. Esialgu ma ei saanud neist suurt aru, aga arved ja palk ei olnud salastatud teema. Lihtsalt, kui kasvasin piisavalt suureks, et neist asjust aru hakkasin saama, ei hakanud ma emalt nõudma muusikakeskusi või mingeid mõttetult kalleid moemänguasju (tamagotchi meenub esimesena). Ma lihtsalt TEADSIN, et emal ei ole võimalik neid osta, aga ma sain endale ikkagi maki ja lemmikbändide kassetid ja hiljem plaadid. Teades, mis need maksavad, hoidsin ma neid väga hästi. (Mu vähemalt 10 aastat vana makk ja veel vanemad kassetid on siiani täiesti töökorras.) Ma õppisin varakult valima, mis on mulle tõesti oluline ja mis vaid hetke tuju koolis leviva hulluse tõttu. Ema ei keelanud mulle kunagi otseselt midagi, ta lihtsalt seletas, mis miski maksab ja kas me saame seda endale lubada või ei. See oli minu valik, et ma keskkooli ajal ei kapanud kuskile peole vaid käisin sõbrannaga Tartus Rocki mängudel (s.t. korvpalli vaatamas). Loomulikult andis ema piletite rahad, ega ma ise ei teeninud ju. Aga see eeldas ka minu poolset selgitust, et see meeskond on mulle tõesti piisavalt tähtis, et kohale kihutada hoolimata sellest, et mängu näidati tihti ka teles.
Kõige võti oligi selgitamine. Mul ei olnud iganädalast taskuraha. Iga kord, kui mul midagi kooli jaoks oli vaja või tahtsin lihtsalt midagi osta, küsisin ema käest vajaliku summa, millega koos ka seletasin, MIKS. "Aga kõigil klassis on!" ei olnud piisav põhjendus. Ja te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen, et see polnud piisav...
Lapsesse ei saa suhtuda kui äritehingusse, et mina annan riigile lapse, mida riik mulle vastu annab. Kui laps peab tooma vaid täiendava sissetuleku, siis võiks tite tegemata jätta! Laps on kaaslane kogu eluks, ta on teie elu. AINUKE, kes teid pensioni eas vaatamas käib ja tingimusteta aitab küsimata "Mis mina sest saan?". Riik ei pea kellegi lapsi kasvatama, ja laps ei pea KÕIKE saama, mis ta tahab. Praegu sündivad lapsed peavad hetkel tööealist elanikkonda tulevikus üleval oma palkadest makstavate maksudega. Seda me saamegi nö vastutasuks, aga see ei lähe arvesse, kuna see ei too ju TÄNA midagi sisse.
Mina pole kunagi oma emale olnud kuluartikkel eelarves. Ma olen väiksest peale olnud keegi, kellega alati arvestatakse, ka siis kui ma olin liiga väike oma arvamuseks, aga mis sellest! Ema ei jätnud mulle midagi selgitamata põhjendusel, et ma olin "selleks liiga väike, et aru saada". See minust vist inimese tegigi, et ma olin alati piisavalt suur, et vaevuda midagi mulle selgitama. Ja mis kõige olulisem: minu ema ei armasta mind mitte selle pärast, et ta sai minu eest kunagi 300.- EEK kuus vaid selle pärast, et ma olen tema tütar! Ja mina ei armasta oma ema mitte sel põhjusel, et ta ostis mulle ägedaid asju, vaid selle pärast, et ta on MINU EMA ja ta võttis vaevaks hoolimata igasugustest raskustest kasvatada minust inimese!
PS! Me elame OMA riigis. Kui ei meeldi praegune poliitika, siis siin riigis saab iga inimene astuda enda poolt valitud erakonda, või asutada kasvõi uus, kui ükski praegustest ei sobi, ja minna ise kohalikesse omavalitsustesse või Toompeale elu parandama. Teine võimalus on osaleda valimistel valijana ning valida mitte kõige suuremate summade lubajaid, vaid kõige reaalsemate summade lubajaid. Kasuks tuleb ka poliitikutele küsimuse: "Kust te selle raha võtate?" esitamine.
Tänan tähelepanu eest!
No comments:
Post a Comment