Enam ei ole hirmu. See lõppes täna hommikul veidi enne kümmet.
Tänane päev on olnud väga kummaline. Hommikul ma nutsin, edasi olen kuidagi ilma hakkama saanud, suutnud end kuidagi vaos hoida. Mulle vist pole veel kohale jõudnud. Või vahepeal jõuab, aga siis ma eitan seda... Või ma ei tea.
Peale laupäeva tuleb ilmselt täielik tühjus.
Nüüd ei ole asja isegi haiglasse enam. Mul ei ole enam vanaema. Tema on nüüd lõpuks ometi Ätu ja onu Silveri juures. Südames on kuidagi rahu, Tal on kindlasti parem seal mujal, kus ta nüüd on.
No comments:
Post a Comment