Ma elan ja olen ja käitun nii, nagu poleks midagi juhtunud. Käin tööl, kolan poode mööda, naeran juba päris tihti. Vahel tunnen end selle eest justkui süüdigi. Natuke ehk vara veel?
Üleeile seisin poes kookide riiuli ees ja mõtlesin, et huvitav, milline neist Vanaemale maitseks. Ja siis meenus... Hakkasin keset Maksimarketit peaaegu nutma.
Eile tulin Põlvasse. Asjatasin siin ringi ja järsku lõi pähe: "Issand, ma pole veel Vanaemale helistanud, Ta kindlasti juba ootab!" Ja siis meenus...
Mingil hetkel eile peale lõunat helises tavatelefon ja jälle ma mõtlesin: "Kindlasti Vanaema, küsib, miks ma veel helistanud pole." Ja tuli jälle meelde...
Kuidagi õudne tunne tekib neil hetkedel, kui ma olen unustanud ja järsku selle teadmisega lapiti pähe saan. Mingi külm tühjus, seest läheb õõnsaks, süda tilgub verd. Ma ei oska seda seletada. Kummaline, et SURM on paratamatu ELU osa?!
Päeval, kui on tegevust, pole väga viga. Teile ilmselt tundub, et mul polegi suurt leina. Aga õhtuti ma mõtlen kõik jälle läbi. Meenutan viimaseid nädalaid ja lapsepõlve Vanaemaga, nõuandeid ja naljakaid asju, mis juhtunud. Ja nutan. Neid pisaraid ega märjaks nutetud patja Te ei näe.
Laupäeval ma lihtsalt ei pidanud vastu. Ma pole ammu nii palju nutnud. Kirikus kirstu kõrval ma mõistsin suurepäraselt olukorda, reaalsemalt kui enne. Nüüd jälle, eemal olles ma kipun unustama- nii idiootselt kui see ka ei kõla! Pisarad või nende puudumine ei näita tegelikult suurt midagi. Te ei näe kunagi, KUI valus mul tegelikult on.
No comments:
Post a Comment