Vanaema

Mul oli meeletult lahe Vanaema.

Ta hoidis end alati kursis poliitikaga, need olid huvitavad arutelud...

Koos vaatasime vormelit! Tema oli Michael Schumacheri poolt lihtsalt selle pärast, et mina ja Margo ei olnud:)

Kord vaatasin isegi jalgpalli MMi finaali Vanaemaga! See oli kurikuulus mäng, kust Zinedin Zidane sõna tõsises mõttes pauguga lahkus ja mille Itaalia võitis (2006a).

"Õnne 13", alati:)

"Taldrik alla!" kui me pätakatena moosi- või suhkrusaia tegime... Ja nüüd ei oska ma kuidagi ilma taldrikuta võileiba teha. Lihtsalt ei saa, ma PEAN leivaviilu taldrikule panema! Teisiti pole mõeldav.

"Sussid jalga!" sest põrandad olid maal külmad. Vahel suvel väga soojade ilmadegagi panen ma sussid jalga, sest ilma on kuidagi imelik, midagi on puudu. See on nii tugevalt sisse harjunud, et varbad peavad sussi sees olema. Vanaema käskis:)

Vanaema usaldas alati oma laste ja lastelaste valikuid. "Latseke, Sa esi piät tiidmä..." Tema ainult soovitas meile üht-teist, aga alati ütles lõpetuseks, et me ise peame teadma, mida tahame ja mis meile hea on. Tema mõistis meid alati, kui me miskipärast mõnel nädalavahetusel Talle külla minna ei saanud, kuigi olime lubanud. Noortest ja sellest, et neil on oma elu elada, sai Ta alati aru. Loomulikult Ta ootas meid enda juurde. Ja Vanaema juurde oli niiiiii hea minna... Alati.

Tegelikult on Vanaema meie perele kordi rohkem andnud kui ma iial siia kirja suudaks panna. Ta kasvatas üles kolm last, aitas kasvatada 6 lapselast ja ka 3 lapselapselast said Temaga aega veeta. Tema soojus ja tugi on hindamatu, asendamatu. Tema oli nõus meie heaks kõik tegema ja andma. Seetõttu mul ongi hea meel, et me tegime täpselt nii, nagu Tema tahtis. Ta tahtis kodus olla, nii kaua kui sai. Haiglasse läks Ta ka omal soovil ja Temaga käituti seal hästi, valud võeti ära. Me saime Ta juures käia ja olla. Ta tütrekesed olid Temaga kui Ta läks. Ma siiralt usun, et kõik oli Vanaema jaoks nii hästi kui üldse võimalik.

Vahepeal ma nagu ei mõista, et Vanaema enam ei ole. Eilne hommik oli justkui lihtsalt lillede valimine ja... Ma ei teagi mis. Selline tunne, et kohe-kohe lähme Vanaema juurde. Ta istub ja ootab meid kuskil... Ma ei tea, kus. Ma ei suutnud mõelda, ma tegin, mis kästi; tegin, mis pidi.

Siis tuli Vanaema korraks koju. Toodi. Viimast korda. Ja siis hakkasime vaikselt minema. Tema ees ja meie järel. "Sõida Sa tassa!" Kusagil veidi enne Võnnut hakkas mulle kohale jõudma, et see on Vanaema viimne teekond. Me olime teel sinna, kuhu Ta juba aastaid minna unistas- Võndu Ätu juurde. Viimast korda papli alleel, nende samade puude vahel, mille Ta ise kunagi aastakümneid tagasi istutanud oli. "...ja paplid kasvavad edasi..." nagu ütles Elle.

Kiriku juures võtsin ma Tema risti, lapselapsed võtsid Ta õlgadele ja me läksime viimast korda Vanaemaga Võnnu kirikusse, kus Ta leeritati, laulatati, kust läks Vanaisa viimsele teele ja nüüd ka Tema. Alles seal sain ma aru, et see on päris viimane kord, kui ma Teda näen. Tema laup, mida ma viimaste nädalate jooksul üsna tihti olin pühkinud, oli nüüd külm, jääkülm. Teda ei ole enam.

Mis tähendab, mul ei ole enam Vanaema?!? Kuidas ei ole??? See pole võimalik. Ei saa olla, Ta on ju alati olemas olnud, Ta PEAB olema! Aga ei ole...

Mina võtsin jälle risti ja lähemad-kaugemad sugulased Vanaema ning läksime surnuaeda. 3 peotäit mulda ja roos. Kõik. Tema elutee sai läbi. Ta jõudis oma uude koju.

Mul on hea meel, et osa sugulasi ikkagi tulla sai. Kõik kutsutud küll mitte, aga elu on juba selline, et matuseid me oma päevaplaani ei oska ette kirja panna... Meenutasime Vanaema ja viisime end üksteise tegemistega kurssi. Vahetasime ka kontakte, ei tahaks ju sidet päriselt kaotada. Kurb, et selleks peab keegi surema, et suguvõsa aeg-ajalt kokku saaks.

Enne koju minekut käisime veelkord Vanaema haual. Sealviibinud pereliikmetest kõige pisem, 8 aastane Chris-Sylver, ütles lõpetuseks kõige armsamad ja rahustavamad sõnad: "Ma loodan, et Vanavanaema on ise ka ikka väga õnnelik, et ta nüüd puhkab." Ma tean, et on. Lihtsalt tean.

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

(Mary Elizabeth Frye "Do not stand at my grave and weep")

Kallis Vanaema, me südameis elad Sa igavesti!