Ma sain täna šoki. Leidsin ajalehest surmakuulutuste seast oma endise klassiõe nime. Jah, see on tõesti Tema, üks mu klassikaaslastest on surnud.
Me pole kunagi olnud mingid sõbrannad ega väga tihedalt suhelnud. Ausalt öeldes oli meie viimane vestlus u 3-4 aastat tagasi Raekoja platsil. Vist. Ma ei pidanud sellist vestlust oluliseks, et meelde jätta detailid. 25 aastaselt ei mõtle sellele, et mõnd mu eakaaslastest homme enam ei ole.
Ma käisin selle tüdrukuga koos lasteaias. Meeles on lõunaune ajal lollitamine- tegime teineteisele nägusid ja sahmerdasime mänguasjadega, ei olnud just eeskujulikud tudujad. Tema oli ülemisel naril, mina alumisel. Mul on pildid, kus me seisame Jõuluvana ees, kumbki ei oska suurt miskit teha, aga vaatame kingitust väga igatsevalt:) Oleme umbes 3 aastased.
Ja nüüd on Tema elu elatud. Kõik, mis siin elus tegema pidi, sai tehtud?
Mingid perverdid ja mõrvarid väärivad elu... Aga noor aktiivne 25 aastane inimene mitte?
Ma olen pool päeva lollusi mõelnud. Miks mina elan? Mis saaks, kui homme mõnda mu sõpradest enam ei oleks? Kui mind homme enam ei oleks? Mul ei ole kaugeltki veel kõik tehtud ja kõik öeldud!!!???
Ma ei tea. Jah, me ei olnud sõbrannad, aga ma tundsin Teda siiski. Mul on väga kahju.
Puhka rahus, Mariel...
No comments:
Post a Comment