(27. mai)
Päevad esimese kontrollini möödusid kiirelt, vahepeal ununes juba lausa ära, et miskit nägemisega nagu viga. Laik oli terava näegmispunkti eest koomale tõmmanud- ma juba nägin seda kohta, kuhu pilgu suunasin. Olles kontrolliks jälle samade uste taga samadel toolidel istumas oli tunne päris hea- ma teadsin, et olukord on paranenud.
Kuna jõudsin Maarjamõisasse jälle sigavara, siis arvasin, et läheb aega, enne kui minuga tegeldakse, aga Minu Arst tuli õige pea ja saatis mind taas uuringute uste taha. Teepeal küsis, kuidas ma ise tunnen ja hindan, kas on muutust. Minu vastus oli kindel: “Raudselt on parem, juba 2 päeva peale süsti nägin rohkem!” Arst arvas, et see on väga hea märk, siis on juba teada, et süst mind aitas ja nüüd on vaja lihtsalt progressi mõõta.
Käisin mõnede aparaatide eest läbi ja olin tiiruga jälle Oma Arsti kabineti ukse taga ootel. Aga seekord oli mul näpus mitte enam paberileht parandatud isikukoodi ja uuringute nimekirjaga vaid täitsa omanimeline lilla kaust- ma olin nüüd ametlikult TÜK Silmakliiniku hoolealune. Ja mul oli selle üle hea meel.
Taaskord ei tulnud kaua oodata enne kui sisse kutsuti. “Kui me alustasime 10% nägemisteravuse pealt, siis nüüd oleme 40% peale jõudnud!” ütles Arst esimese asjana. Jah, enne süsti nägin vaevu esimest rida, nüüd nägin juba 4. rida. Ta kinnitas üle, et see on hea mark, et süstid mind aitavad. Kui vaja, tehakse 1 veel, oleneb, kuidas mul need veresooned silmas edasi taanduvad. Nagu juba eelnevates osades olen maininud- Minu Arst muutus oluliselt jutukamaks ja rõõmsamaks, kui selgus, et mulle saab neid süste teha. Võib-olla tuleneski see sellest, et nüüd olid tal vastused olemas ja oligi, millest mulle rääkida. Seekordsel visiidil ta seletaski pikemalt, et tavaliselt tehakse kuurina 3 süsti, iga kuu aja tagant 1, aga minu jaoks valisid nad teise raviskeemi- teevad vaid vajadusel. Seda aga, kas järgmine tuleks teha näiteks 2 kuu või 2 aasta pärast, on võimatu ette öelda.
Küsisin veel oma valmis mõeldud küsimusi, näiteks, et kas ma sain selle hapniku puuduse silmas ise tekitada mõne oma tegevusega, mille tagajärjel siis silm veresooni kasvatama hakkas. Selleks head kandidaadid olid rehvide tassimine- 4 veljel+4 ilma, mõnede üsna raskete kastide ümber paigutamine jmt. Aga Arsti vastus oli kindel “Ei!”, ma arvan, et ta ütles seda lausa 6 korda. Sellistes silmades, nagu mul, olevatki pigem aja küsimus, kuna see tekib ega sõltu minu tegevusest. “See elab seal oma elu,” olid Arsti sõnad. Nojah, mis siis ikka. Mu lootus oli, et kui oleksin selle ise endale põhjustanud, siis saaksin seda edaspidi ka vältida. Aga ei saa. Kuna mul on terve elu silmade tõttu olnud ka keeld raskusi tõsta ja üldse füüsiliselt pingutada, siis seostasin need omavahel kokku. Arst täpsustas, et raskuste tõstmise keeld on mul hoopis õrna võrkkesta tõttu- füüsilise punnitamisega võib see katki minna ja see on hoopis teine probleemide pundar. Nii et ka see keeld kehtib, aga teistel põhjustel.
Lõpetuseks ütles Minu Arst ka ühe (minu jaoks) veidi kurva uudise: teda “suvel kliinikus ei ole” ja annab mu Spetsialisti hoolde, kes olevat ka algusest peale minu juhtumiga kurisis. Ja nagu ikka, ei osanud ma väga suud kinni hoida, vaid pidin kobisema: “Siin on vist päris mitu neid, kes minuga kursis on…” Selle peale ta ainult naeris ja lisas, et Spetsialist on siiski see, kellega nad kõige põhjalikumalt on minu juhtumit arutanud. Ei, mul ei ole mitte midagi Spetsialisti vastu või tema kohta midagi paha öelda! Mul on lihtsalt kahju, et Minu Arst ära läheb. Aga suvi saab õige kiiresti otsa ja võib-olla on ta sügisel tagasi… ei julgenud küsida, oleks kohatu olnud. Igatahes läks ta nüüd Spetsialisti juurde, et mulle kirja saada järgmise ülevaatuse aeg. “Ma lähen vaatan, kus see kolleegike mul on,” see kõlas nii toredalt. 😃
Uus aeg kokku lepitud vahetasime
koridori peal veel viimased sõnad. Sain juhise edasi elada nagu seni, mitte
miskit ei peaks muutma. Ja küllap ma ära tunnen, kui see laik hakkab suurenema,
siis tuleb jälle tulla silmakliiniku EMOsse. Ja muud midagi. Ütlesin Arstile
südamest “Aitäh!” ja lisasin “Nägemist!”, tema soovis mulle “Kõike head!”
LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3; OSA 4 ja OSA 5
*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.
No comments:
Post a Comment