Sul on ilusad silmad

 
OSA 2: ESIMENE UURINGUTE PÄEV

(6. mai)

Järgmine hommik pakkus taas rohkelt situatsioonikoomikat. Jõudsin kenasti õigesse paika, sain kätte registratuuri järjekorra numbri ja isegi nägin seda lugeda. Silm seletas ka registratuuri laudade numbreid… Ja seal mu rõõm lõppes- seda, millist järjekorra numbrit kuhu boksi oodati, ma enam ei näinud. Seisin tabloo all ja üritasin jõllitada seda tumepunast numbrit mustal taustal… miskit nagu aimasin ja läksin hea usu peale… Lauani jõudes teretasin ja lisasin kiirelt, et ma silmakliinikusse ja hästi ei näe ning küsisin üle, kas olen õiges boksis. Olin küll! 😁

Õige kabineti leidmine ei olnud enam problem, tee oli teada ja jõudsin eksimata kohale. Tolle väikse koridorikese peal on vist 5 erinevat kabinetti ja toolid ootajatele. Kõik kohad olid juba täis. Veidi see pilt isegi ehmatas- kuidas neid silma-hädalisi NII palju on???

Varsti tuli pika sammuga nurga tagant üks mees, kes hõikas “Tere!”, tundus, et see oli mulle. Tervitasin vastu ja lootsin, et ehk ikka oli Minu Arst ja minu “Tere!”. Kindel ei saanud ju olla, silm mul ju inimeste nägusid ei seletanud. Teate kui loll tunne see on? Justkui näed kõike enda ümber ja seal samas saad aru, kui k****i pime sa oled, et inimeste nägusid paari meetri pealt ei näe?!

Igatahes oli see ikka Minu Arst, õige pea tuli ta taaskord paberit otsides kabinetist välja, et kirja panna, mis uuringud siis vaja teha on. Kirja sai sinna ka mu isikukood. Mind juhatati uute uste taha, aga keset sinna kõndimist Arst järsku pidurdas, et mu isikukood üle kontrollida. Sedasi lambist. Ja õigesti tegi- ta oli mu 6a vanemaks teinud! Võib-olla vaatas ja mõtles, et ma ei tundu nii vana. 😂

Uuringud toimusid mitmes erinevas kabinetis, muudkui istusin ühe ja teise ukse taga. Sassi läks ka lugemine, mitme aparaadiga mu silmi vaadati, pildistati ja suumiti. Neid võis olla näiteks 6, võib-olla ka 7. Muudkui vaatad ristikest ja tärnikest ja erinevat värvi valgused muudkui sähvivad… Lõpuks saadeti mind sama paberiga, kus kirjas mu parandatud isikukood ja vajalike uuringute nimekiri, tagasi Oma Arsti kabineti ukse taha ootama, et teada saada vastus, mis mul viga on.

Ei olnud pikk ootamine- õige pea tuli Minu Arst pika sammuga ümber nurga ja kutsus mu kaasa, et veel mõni arst saaks mulle silma vaadata. Õigemini läksime Silmapõhja Spetsialisti jutule (edaspidises loos Spetsialist*). Ja silmapõhja ta mulle vaatas. Ja siis saabus samasse kabinetti ka Vanem Härra*, kes samuti mulle silma vaatas. Ja siis nad vaatasid uuringute pilte. Ja jälle mulle silma. Arutasid omavahel, mis sealt paistab ja mida mitte. Mul paluti veel kolida teise tooli peale ja tehti silmale ultraheli. Omamoodi lödistamine…

Mina pühkisin ultraheli geeli oma silma pealt, härrad arstid veel pisut omavahel arutasid, et üks uuring oleks veel vaja ikkagi teha, mis annaks lõpliku vastuse, MIS mu silmas toimub. Mina istusin väiksemat sorti halli toolikese peal, 3 pikka sirget meest seisid mu ees ega öelnud suurt midagi. Nad mõjusid tõeliste kurvakuju rüütlitena- tõsised näod ees ja vaatasid mind peaaegu et nõutute nägudega (nii palju kui mu silm seletas). Vanem Härra selgitas ääri-veeri, et tegutseda ei saa uisapäisa ja peab nüüd jälgima, mis mu silmas toimub ja kuna see on mu ainus kasulik silm, siis peavad nad oma tegevuses väga ettevaatlikud ja kindlad olema. Nad tundusid niiiii lõpmata õnnetud, et mul endal tekkis tahtmine neid lohutada- küllap ma ikka hakkama saan ja edasi elan, tulgu, mis siit tuleb. Mis muud mul üle jääkski?

Edasi suunati mind taas ühe kabineti ukse taha ootama, sest Minu Arst läks viimaseks vajalikuks uuringuks sekretäri juurde aega panema. Kuulsin, kui nad arutasid Spetsialistiga, et mis aeg sobiks, nendega liitus ka Vanem Härra ja nii nad koos läksid. Selle pildi peale ronisid mulle jälle lollid küsimused pähe- miks peavad arstid minema kolmekesi ühte uuringu aega bronnima??? Mis kole loom see sekretär siis on? Nagu koristajamutt nõukaajal- see isik, kelle käes võim? Tegelikult oli neil ilmselt lihtsalt ühiselt vaja leida ajad, kuna teha uuring ja kuna koos tulemused üle vaadata, eks seetõttu oli mõistlik ka kambas minna, ei miskit muud keerulist. Tõsi- kahe arsti kohta on tervishoiutöötajate registris kirjas “õpib residentuuris” (jep, ma käisin nuhkimas!), nii et Vanema Härra panus seal komplektis oli ehk vajadus tõestada, et nõutud uuring on tõesti vajalik ja kiireloomuline, mitte noorte arstide ülereageerimine. Siinkohal tasub märkida, et ma olen ülemõtleja ja -analüüsija ning kõik mu spekulatsioonid on ilmselt võssa ja oma peas ette kujutatud! 😆

Minu Arst tuli tagasi teadaandega, et viimane uuring tehakse järgmisel päeval kell 13. Nüüd seletas ta mullegi lahti, mis nad seni tehtud uuringute põhjal teavad ja mis on vaja välja selgitada. Oli selge, et miski silmas põhjustab turset terava nägemispunkti ees/kohas, aga seni polnud teada, MIS see on. Võib-olla on see valesse kohta sattunud vedelik, aga võib-olla on silm otsustanud kasvatada sinna hoopis veresooned. Järgmise päeva uuring pidigi andma selge vastuse, kumb variant on. Uuring seisnes selles, et mulle pidi süstitama värvainet, mis siis veresooned “helendama” paneb. Samal ajal tehakse silmast pildid- kui veresooned seal on, siis nad säravad seal kenasti nähtavalt. Küsisin, kumb variant oleks halvem. Arst vastas, et veresooned oleks õige pisut kehvem, aga et ka kogunenud vedeliku puhul on jälle teised raskused ja riskid. Selge see, et kumbki pole hea.

Ja siis Arst vabandas, et nad “ikka veel ümmargust juttu ajavad”! Et no pidi ju teisipäeval peale uuringuid selguma, mis edasi saab ja nüüd nad ikka ei oska öelda… Ma ei arva, et ta oleks seetõttu vabandama pidanud. Ei pahandanud ka, et veel ei tea. Ma ju üldiselt ikkagi aimasin, mis seal on ja kuidagi oli tunne, et küllap mul see kergelt halvem variant ikka on. Ma ei teagi, miks ma nii arvasin. Samas on ka väga loogiline, et kui arstid midagi kindlat öelda veel ei saa, siis nad ei aja patsienti ka spekuleerimisega närvi.

Arst kirjutas mulle jälle väiksele sedelile, kuhu ja mis kellaks tulla. Selle sedeli peal on lisaks kohale ja ajale kirjas ka nii arsti kui patsiendi nimed.  Aga nüüd oli tal meeles, et ma kergelt poolpime lugeja- kui ta asjad kirja oli pannud, siis lükkas sedeli mulle nina ette: “Ma seletan lahti ka!” 😄 Väga hea, ma ju ei näe lugeda!

Kogu vajalik info järgmiseks päevaks taskus läksin koju. Sel päeval bussi aknast mööda vilksavaid tänavaid vaadates mõtlesin, et kas see on nüüd viimane kevad, mida ma päriselt NÄEN? Raputasin selle mõtte maha, sest järgmise päeva uuring pidi andma vastuse, mis edasi saab, polnud mõtet ette liiga palju ka paanitseda.

LOE KA: OSA 1

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.