Sul on ilusad silmad

 OSA 3: TEINE UURINGUTE PÄEV

(7. mai)

Kolmapäeva hommikul toimetasin kodus täitsa rahulikult- jõin oma vajaliku doosi kohvi ja isegi sõin enne uuringule minekut, et kabineti vaikuses magu ei möirgaks… Maarjamõisasse läksin korraliku ajavaruga. Kuna seekordne uuring toimus mitte juba tuttava koridori kabinettides vaid kuskil mujal, tahtsin jätta endale aega mööda haiglat ekslemiseks, hästi ju ei näe ka… Nii suures hoones nagu seda on Maarjamõisa, on lollil ja pimedal ikka raske õiget teed leida.

Jälle see registratuur oma numbritega…. Ka seekord läksin koba peale sama jutuga, et hästi ei näe ja küsisin, kas sattusin õigesse boksi. Pime kana leidis ka sel korral tera! Nagu ikka, esitasin oma ID-kaardi ja ütlesin, mis arsti juurde ja mis kellaks mul minek peaks olema- nagu sedelil kirjas oli. Proua registratuuris ütles mulle, et mul on hoopis telefonikonsultatsioon ja poleks vaja olnud kohale tulla! Mul tõmbas juhtme krussi, et kuidas nad peaks mind telefonis selle värvainega süstima… Ütlesin ka prouale, et mul peaks mingi selline nõela ja aparaadiga uuring olema. Proua tuhlas edasi ja leidis, et mul on selleks päevaks hoopis 2 aega pandud, millest üks oli tõesti Oma Arstiga telefoni aeg (??? sellest ei teadnud mina midagi!) ja teine aeg oli hoopis teise arsti, Spetsialisti juurde uuringuks. Sain juhised kätte, kuidas sihtkohta kohale jõuda ja hakkasin jalutama. Ei eksinudki ära, lausa 15 minutit varem jõudsin.

Õige pea kutsus õde mind sisse, et tilgutada silma seda tilka, mis mu pupillid suureks teeb, et saaks hästi silmast pilte teha ning panna värvaine süstimiseks kanüül. Õde küsis ka üle, kas mulle anti brožüür ja kas ma selle läbi lugesin…??? Mis brožüür??? Mina ei teadnud sellest midagi… Õde seletas siis lahti, et seal oleks kirjas olnud, kuidas protseduur tehakse jmt. Tekkis mõte, et äkki nüüd sellest mingi jama, et mul lipakas saamata ja ütlesin kiirelt, et kõik seletati mulle lahti ja on teada. Et küllap ei vaevutud pabereid jagama, sest lugeda ma ju ei näe! Lisasin veel, et mul üldse see asi juhtus siin sedasi kiiresti… Õde oli kursis, et ma olevat see erakorraline jah, kellega on kiire. Mingi silmakliiniku kuulsus, staar-patsient! See staatus mul elust puudu oligi!

Vahepeal käis ka Spetsialist sealt läbi ja kadus jälle. Kobisesin õele, et jube piinlik on, sest ma ei näe isegi mind ravivate arstide nimesid lugeda. Õde lahkelt seletas, kes on kes, kui ma neid veidi kirjeldasin. 😆 Aga no vabandust! Tõesti oli nõme!

Igatahes sai see kanüül lõpuks vasakusse kätte mulle ära susatud (pika otsimise peale) ja omajagu tilkasid silma ning taas oli aeg ca pool tundi ukse taga oodata, kuni silmad lähvad suuuuureks nagu tõllarattad. Vahel käis õde mulle silma vaatamas, et kui ilusad on. 😃

Jälgisin koridoris toimuvat. Seal oli 55 kabinetti, kui õigesti mäletan. Väga paljude uste taga oli ootajaid, kellele midagi silma tilgutati, kutsuti vahel sisse ja saadeti jälle välja, käis omajagu siblimist. Nii palju uksi ja nii palju tegevust ja ikka on järjekorrad, ikka on ajad täis… See koridor kuulus vist üleni silmadele, tundus tegevuse ja juttude järgi nii- seega kõik on silmast vigased???

Liiga kaua mul mõelda ei lastud. Saabus Spetsialist ja pandi mind aparaadi ette (või taha? ma ei tea, kust poolt õigem oleks vaadata) istuma ning kästi end paika sättida. Mulle sähvis silma ees pidevalt sinine valgus, mingil hetkel süstiti ka värvaine ja mina vaatasin ikka sinist valgust. Kaua see ei võtnudki, võib-olla 10 minutit. Igatahes kui jälle ruumis ringi vaatasin, siis oli mul silme eest roosa! Ma nägin elu sõna otseses mõttes roosana. Õnneks möödus see kiirelt ja mu alles olev nägemine läks õigetesse toonidesse tagasi.

Ja nagu juba tavaks saanud, saadeti mind ukse taha ootama. Spetsialist tuiskas korraks minema, aga õige pea saabus kolmene arstide tiim äsja tehtud piltidelt mu silmamuna uurima. Seekord olid pundis Minu Arst, Spetsialist ja minule seni tundmatu Naisarst*. Kaua nad ei mõelnud, lubati mind ka sisse ja Minu Arst teatas ootamatult rõõmsalt, et mul on silmas küll veresooned vale koha peale kasvanud, aga sinna saab teha süsti ja siis need loodetavasti taanduvad!

Ühelt poolt oli kergendus suur- midagi saab teha! Ja teiselt poolt…. SÜST SILMA???? Ma polnud sellest kunagi kuulnud, et sihukesi asju tehakse. Aga no ok… Arstid nii rõõmsalt saba rõngas rääkisid sellest, et ju see siis midagi väga loogilist olema peab. Käis läbi ka see, et kuna ma kiirelt tulin abi otsima, siis see võiks suurendada võimalust, et süstist ikkagi on kasu.

Naisarst aga uuris, millise silmaarsti juures ma varem käisin. Ma olen elu aeg käinud ühe Põlvas tegutsenud arsti juures kuni ta pensionile läks. Tean, et minu haiguslugu on paberil, ilmselt kuskil Põlva haigla ruumides. Olin juba varem selle peale mõelnud, et võiksin küsida Põlvast, kas saaksin selle kuidagi enda kätte, sest nüüd on mu arstidel seda vaja näha. Aga Naisarst teadis, et nende silmakabineti praegune õde on varem töötanud just minu toonase arstiga koos ja ta saab tema kaudu ilmselt vajaliku info kätte. Tõsi- tolle õe nimi oli mulle tuttav. Nagu hiljem selgus- ka mina olin tal meeles ja mu praegused arstid said mu vana haiguslooga tutvuda.

Minu Arst lubas helistada uue nädala alguses ja rääkida täpsemlt, kuna süsti teha saab ja kuidas see käib. Mina tundsin muret, et kas peaksin seniks mingid luubid või teised prillid sebima, sest MA EI NÄINUD JU LUGEDA normaalselt! Nii Minu Arst kui Spetsialist arvasid, et pole mõtet: “Teeme süsti ära ja siis vaatame edasi!” Nojah, teeme siis. Mul oli süda täitsa rahul, et midagi saab teha ja võrreldes eelmise päevaga kõlasid arstid palju rõõmsamalt ja optimistlikumalt.

Koju suundudes ei saanud ma lahti mõttest, et mu pea pannakse kuskile kruustangide vahele ja siis keegi sihib mind süstlaga… Ma sain täie mõistusega aru, et nii seda protseduuri päris ei teha. Aga kuidas tehakse siis? Kas ma pean mingisse kindlasse punkti vaatama ja silma paigal hoidma kui susatakse? See oleks kõige hullem, sest ma tean, et siis see silm tudiseb! Üleüldse see sõnapaar, “süst silma”, kõlab nii jubedalt, et ma otsustasin Oma Arstile esitamiseks kõik oma küsimused kirja panna. Mul oli aega mõelda 4 päeva, kuni ta helistama pidi. 

LOE KA: OSA 1 ja OSA 2

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.