Sul on ilusad silmad

 OSA 5: SÜSTI PÄEV

(14. mai)

Süsti päeva hommikul toimetasin jälle rahulikult ja suundusin Maarjamõisasse korraliku ajavaruga. Registratuurist sain jälle läbi ilma suuremate viperusteta, pool kobamisi sattusin esimese korraga õigesse lauda ja sealt suunati mind edasi juba tuttavate uste taha ootama. Käisin veel mitu tiiru WC-s ka, sest noh, närvid teavad, et mingil hetkel ma ei saa püsti karata ja vetsu joosta, sest süstal on silmas…

Varsti kutsuti mind edasi, tuli anda paar allkirja, et olen protseduuriga nõus jmt. Seejärel saadeti mind ootama mugavate tugitoolidega tuppa. Seal sain oma koti ja teised asjad jätta kappi luku taha ning käia veelkord WC-s. Kusjuurs, kapi võti kästi panna kummiga ümber käe, nagu lasteaia lapsel :D Istusin ja ootasin ning mõtlesin, et huvitav, kuna ma närvi lähen. Märkasin ruumi teises nurgas veel kellegi jalanõusid- keegi on parajasti mingil protseduuril. Ühel hetkel avastasin, et olen endale prillid ette jätnud. Hea loll, ega ma prillidega süstile ei lähe… võtsin ikka need ka ära. Edasi juurdlesin, et kas peaksin ka näiteks ehted ära võtma? Nende kohta ei mainitud midagi, jätsin siis külge, küllap oleks öeldud, kui see oleks olnud oluline.

Peagi kutsuti mind jälle edasi, nüüd juba koridori, millest järgmine samm oli opituba. Jalanõud jäid ooteruumi tugitooli ette- mustade sõrgadega edasi ei lubatud minna. Selle koridori uksel võttis mind vastu üks armas õde, kes suunas mind järjekordsele toolikesele istuma ja tahtis mulle kohe miskit silma tilgutada. Need olid tuimestavad tilgad. Istusin seal ja mõtlesin jälle elu üle järele, samal ajal õde ikka suskas jälle tilka silma. Keegi käis vahepeal silma peale täppi tegemas markeriga, et noh, kumba torkama peab…

Mingil hetkel ütlesin tilga pudeliga õele, et küll see on ikka kummaline, kuidas terve elu on hoiatatud: “Vaata, et sa millegagi silma ei torka!” ja nüüd ma ootan siin, et keegi torkaks. Õde küsis, kas olen esimest korda sel süstil, vastasin, et esimene jah.

Ja siis hüppas kuskilt välja tuttava häälega mees- Minu Arst oli täitsa olemas. Ära tundsin ta tõesti ainult hääle järgi, sest mu pilk oli tilkadest juba lõpmata udune ja lisaks oli ta riietatud “kirurgipakendisse”- selles ei tunneks ma iseennast ka ära. Ta teatas ikka endiselt hästi rõõmsal toonil, et ta “ikkagi on olemas ja teeme selle süsti ära ja siis saab edasi vaadata!” Lisas, et pidas veelkord Spetsialistiga nõu ja arvavad, et tegelikult pole ühtegi põhjust, miks see süst ei peaks toimima. Kokku sai lepitud ka aeg paari nädala pärast ülevaatuseks, et kas või mis mõju on süstil olnud.

Kui Oma Arst kohale ilmus, siis kadus mul viimanegi ärevuse alge- see konstant, see inimene, kes on algusest peale minu kurtmist kuulanud, mulle selged juhised ja vastused andnud, kes teab, mis toimub, on olemas. Nagu sõber oleks toeks, sest kõik teised mu ümber olid mulle veel võõramad, neid kohtasin seal esimest korda. Oma arst oli see ainuke, kellega olin veidi rohkem suhelnud. See on mingi psühholoogiline loll nõks. Ma tegelikult ju teadsin, et ka teine arst oleks sama pädev seda süsti tegema. Aga ikkagi olin rahulikum, kui Oma Arst kohale saabus.

Lõpuks oli aeg opituppa kobida. Tilga pudeliga õde küsis enne minekut üle, et ega mul klambreid vmt juustes pole. Olin just peenikese kummiga juuksed kinni pannud, et kuklas suur jubin ei häiriks- aimasin, et mind lüüakse seal pikali. Enne veel pidin pähe saama mütsikese, et opituba mitte reostada oma karvadega. Nii kui ma saba mütsi sisse pistsin, kadus müts peast kuklasse… Saba lihtsalt kaalus mütsi ääres oleva kummi üle. 😆 Sain selle mütsi ikka pähe ja opiruum nr 2 ootas, tilkadega õde jäi uksele.

Opitoas võtsid vastu mind järgmised õed, kes käskisidki pikali heita. Saime poosi paika, kuskil mu pea kohal oli mikroskoop. Edasi hakkasid õed kahe peale korda mööda mulle kõikvõimalikke asju silma lödistama. Ainuke, mille ära tundsin, oli jood. Nad seletasid mulle ka iga kord, mis nad nüüd parajasti teevad ja kas konkreetne löga peaks kipitama või mitte. Igatahes ei tundud ma midagi. Ainult märg oli, aga seegi pühiti kokku.

Pandi lina ümber silma, teibiga, nagu Arst lubas. Mõtlesin, et pagan, pärast eemaldavad kulmu… Siis teibiti ripsmed kinni. Nojah, kui läheb kulm, mingu siis ripsmed ka. Ja siis pandi mingi klamber, et silm ikka lahti püsiks. Ja siis veel mingi… ma ei tea, mis pleksiklaas see oli, aga no mingi kate pandi silmale.

Ja siis kuulsin, et keegi istus mulle pea taha/kohale. Kuna tooli lasti sisinal madalamaks, siis sain aru, et Minu Arst on see, kes süsti teeb. Ta lihtsalt on paras pikk, nii et mõistlik tooli kõrgus tema jaoks on see, kui tool on peaaegu põrandale lastud. 😆 (Ta sisistas eelneva nädala jooksul igas kabinetis neid toole põrandale…)

Arst seletas nüüd, et süsti ajal tunnen silmal natuke survetunnet, võib-olla ka midagi sääsehammustuse taolist, aga ei enamat. Juba tundsin küll, et keegi mudis mu silmamuna. Nagu ta lubas- mul käskis ta alla vaadata ja paremale. Tegin oma parima, suunasin silma nii alla ja paremale kui ta mul keerdus-pöördus ja Arst hõikas: “Super!” Mul kohe saba rõngas, et sain kiita. 😂 Aga jah, taaskord Arst ei valetanud- natuke survetunnet ja muud ei midagi. Ta lisas veel, et hoiab veidi veel- st survetunne jätkub, sest ikka mingi veresoon läks katki, et siis veri laiali ei läheks silma. Aga see olevat küll ainult kosmeetiline problem. Mul oli ausalt öeldes peaaegu suva, kas jääb midagi näha või mitte. Aga ma ei oska ju mokka maas hoida… Ikka pidin vastu plõksima: “Muidu tõesti tore järgmisel päeval kliente teenindada, kui silm sinine.” Arst: “Oi, siis ma hoian veel!” Ma tegelikult ei mõelnud üldse nii, et ta peaks nüüd rohkem vaeva nägema, aga noh… Kuni ta mu silmamuna peos hoidis, rääkis, et peaksin järgmise 5 päeva jooksul põletikuvastast tilka silma panema 5 korda päevas, et olla kindel, et mingit lisa jama ei teki. Lisas, et nüüd peale süsti olevat kõigist silma lastud tilkadest mu pilk ikka väga udune, aga muidu võib kohe kõike teha ja edasi toimetada. Ja jälle ma kobisesin, et kui palju udusem ta eelnevast ikka olla saab… “No ta ikka saab…” vastas Arst.  Ja ta sai….

Mulle silma ja silma ümber kleebitud kola korjati ühe tõmbega kokku, kõik karvad jäid mulle alles ja võisin end püsti ajada. Väga veider oli. Selline tunne, et silma oleks nagu keegi mudinud, pilk oli väga hägune- Arst ei valetanud ka seekord. Mu käest küsiti, kuidas ma end tunnen ja kas saan ikka käia, et pole halb olla vmt. Mul polnud midagi häda. Pilt oli küll tõesti udune, aga ma kinnitasin neile, et opiruumi uksed on nii suured, et neid ma näen ja küllap saan ka pihta neile ning sealt ka välja. Selline tore rõõmus meeleolu valitses opitoas nr 2, ausalt- nagu oleks sõpradega kohvikus käinud.

Opitoast väljudes võttis mind uksel vastu sama õde, kes mu sinna saatnud oli. Võttis käe alt kinni ja küsis veel, kuidas ma end tunnen. Teate kui tore on, kui sa ei tunne end selle jama sees üksi? Mul polnud jätkuvalt midagi häda, peale uduse pildi. Tundsin end hästi ja õde saatis mind tagasi mugavate tugitoolidega ooteruumi, kus mu asjad olid. Öeldi veel, et võin seal kosuda nii kaua kui ise soovin, et mind keegi sealt välja ei aja. Peamine, et läheksin alles siis ära, kui end tõesti hästi ja kindlalt tunnen. Arst oli kõik juhised mulle kaasa andnud ja polnud otseselt vaja midagi enam oodata.

Veidi istusin veel samas toolis, kus enne süsti ootasin. Juurdlesin, et ikka pole mul eriti midagi viga, ainult natuke kriipiv tunne silmas, süsti koht ilmselt. Aaaa, ja rohumull oli kaadris! Rohumullist vasakul all oli väike must täpike- süstla jälg. Omamoodi põnev vaatepilt, sest see rohumull liikus seal omaette ringi. 😃

Ajasin omale kossid jalga ja otsustasin, et kohe ikka minema ei jookse, vaid katsetan telefoni kasutamist- helistasin emale. Rahunes tema ka maha, et kõik läks hästi ja sai temagi teada, mismoodi silma süsti tehakse. Ühtlasi sai selgeks, et kuigi asi oli udune, siis sain telefoni kasutamisega hakkama.

Orienteerusin ooteruumist välja ja tagasi alla korrusele, kus oli apteek. Trepist ka ei kukkunud alla, nii udune ikkagi ei olnud!

Kappasin kohe kindlal sammul apteeki (sest ma teadsin, kuhu minna) oma ravitilga järgi. Jälle see järjekorra number… Seekord pidin isegi välja prinditud järtsunumbrit silme ees suumima, et aru saada, mis seal kirjas. Millise laua juurde minu number kutsutakse, polnud mul lootustki näha! Aga küllap märkas ka apteeker, et mingi poolpime on ootamas ja hõikas oodatava numbri ka kõva häälega üle apteegi. Jooksin kohale ja tänasin teda häälteavituse eest, sest mul oli tõesti keeruline midagi näha. Sain tilga ka kätte ning otsustasin ruttu takso tellida, et kiirelt koju saada. Hirmus tahtmine oli silma pühkida, aga kuna ma olin erinevaid uksi käppinud, siis silma ei tahtnud enam puutuda. Õnneks tuli takso kiiresti. Juba poolel teel tundsin, et tuimestavate tilkade mõju hakkab kaduma ja need rohud, mis pidid kipitama, nüüd ka seda tegid.

Kodus pesin kiiresti käpad ja panin silmale lihtsalt märjaks tehtud vatipadjakese peale ning vedelesin. Veidi jooksis silm vett kogu selle kipitamise ja kraapiva tunde tõttu, aga ei miskit hullu. Mõne tunni möödudes vähenes seegi ebamugavustunne. Kuna järgmisel päeval pidin tööle minema, siis lootsin, et peale ööund nii palju ei “kraabi” enam.

Terve õhtu mängisin veel oma rohumulliga- kui ma kummardasin, siis jooksis ta mul keset nägemist, aga kui püsti tõusin, siis vajus jälle alla. 😆 Ma esialgu üritasin seda vaadata, aga siis sain aru, et see on ju mu silmas sees ja uitab seal ringi- ma ei saa seda ju näha! Nagu Pantalone ja Toscana juuksenõel! 😂

Järgmisel hommikul ei tundnud ma silmas enam midagi teisiti olevat kui tavaliselt! Täiesti imeline- ei mingit kraapivat tunnet. Ainult veidi raske oli suures raadiuses silmi pööritada, muud ei miskit. Samas ei olnud see suur probleem, sest ma üldiselt oma päevi ei veedagi silmi pööritades.

Teisel päeval peale süsti nägin ma juba rohkem kui enne! Lihtsalt imeline, süst tõesti toimis juba nii kiiresti. Igaks juhuks panin endale iga päev kirja, milliseid muutusi tajusin. Nii näiteks tundsin ära selle virvenduse, mis oli ka laigu tekkimise ajal kui ma veel ei taibanud, et midagi on jamasti. Veresooned mu silmast taandusid samade sümptomitega kui nad sinna ronisid- head teed neil minna!

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3 ja OSA 4

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.