Sul on ilusad silmad

OSA 20: IKKAGI LOOTUS

(20. märts)

Täna oli see igaks juhuks kontrolli päev. Taaskord oli minu vastuvõtu aeg määratud kella 9ks. Sättisin end varasema bussi peale, et kindlalt oleks aega jalutada ümber Maarjamõisa nurga (see on ju suur nurk, mis koosneb mitmest väikesest), käia WC-s jne. Kabinettide uste taha maandusin ca 15 minutid enne vastuvõtu aega, nagu reeglid ette näevad.

Ootajaid oli sel kellaajal uste taga veel vähe, mõnede kabinettide uksed olid avatud, nii et seal sees toimetavate inimeste jutuvada kostus minuni. Ühes arutasid õed, milline nende keskmine tööpäev on, et mis tempos see kulgeb. Algust ei kuulnud täpselt, kuid jutt jätkus nõnda: “Mul on just vastupidi- terve päev on rahulik chill ja siis kui tahaks juba asjad kokku panna ja koju minema hakata, siis viimased 1-2 on sellised, et no hakkame vaatama, hakkame lahendama!” Mulle tegi see nalja- ole sa müüja, ettekandja või õde silmakliinikus, igal elualal on see viimasel minutil saabunud klient see, kellega läheb kõige kauem! NB! See õde ütleski seda sellisel rõõmsal toonil, mitte pahasena või kirudes.

Mind tahtsid esimesena näha õed ühes uuringute kabinetis. Nägemisteravust mõõtes sain aru, et see on endiselt sellel pisut kehvemal tasemel nagu kuu aja eest.. Nüüd aga tilgutati silma need pupilli laiendavad tilgad, mis alati hirmsasti kipitavad, mulle endale tundub, et iga korraga aina rohkem… Õde oli maru kärme- nii kui ühte silma oli tilk ära pandud, kohe läks teise kallalae, aga mina ei suutnud veel silmi normaalselt lahti hoida, sest esimene kipituse hoog polnud veel “üle elatud”, seega pudenes osa tilka mööda. No said nad silma ikka ära tilgutatud, aga kipitus oli väga tugev ja lisaks tilgale vesistasid nüüd silmad üldse päris tugevalt. Tuterdasin oma krokodillipisaratega järgmise kabineti ukse taha ootama ja üritasin silmad kuivemaks saada.

Kibe tunne andis tasapisi järgi. Mõtlesin selle üle, et kui mu härrad Arstid (nii minu Esimene Arst* kui ka Spetsialist*) neid tilkasid silma tilgutas, siis andsid nad mulle alati hetke, see esimene kipitus üle elada ja veidi pilgutada ja siis läksid teise silma kallale, nad ei kiirustanud sedasi. Mehed oleks justkui hellemad?

Tavaliselt lastakse mul nende tilkadega oodata ikka vähemalt 20 minutit, aga seekord mitte, vast vaevu 5 minutiga kutsuti sisse järgmisi pilte tegema. Parema silmaga oli seegi kord veidi pusimist, et õigele asjale pihta saaks. Järsku tundsin, et silmad on hirmus kuivad, raske oli neid lahti hoida. Kuna pildid said tehtud ja mind saadeti Oma Arsti kabineti ukse taha ootele, siis saingi silmi veidi kinni hoida ja kosuda.

Arsti kabineti uks oli lahti. Märkasin, kui õde viis talle ühe patsiendi (ilmselt minu) mapi ja kuulsin kui Arst õele ütles: “See on Habemiku* oma ja seda nime ei leia ma üldse, minul seda ei ole.” Ju olid patsiendid veidi sassi läinud… Minu kausta ta minema ei saatnud vaid kutsus mu õige pea sisse: “Tere hommikust! Vaatame üle, kuidas läinud on!”

Arsti järel kabinetti astudes oli aga kõige esimene asi, mis me üle vaatasime, hoopis patsiendi tooli kõrgus (see väike ratastega toolike, millele ma maanduma pidin), käekoti sain toetada ühele teisele, nurgas olevale toolile. Arst pusserdas tooliga. No hea küll, see oli tõesti väga madalal… Jube tahtmine oli öelda, et ma olen piisavalt pikk, et küll ma oma lõua lauale venitan, aga õnneks sain sõnasabast kinni ning suutsin vähemalt ühe lolli asja ütlemata jätta. Igatahs sai tool kõrgemaks, Arst suundus oma laua taha ja mina istusin julgelt toolile. Juba ta midagi seletas, mis seis mul on…. Mina aga samal ajal sain aru, et oli täitsa mõjuv põhjus, miks see tool nõnda madalal oli… pssst- pssst- pssst…. Tool ei püsinud kõrgemas asendis, vaid vajus aina alla poole ja minul oli tõsiseid raskusi naeru pidada. See vajumise tempo oligi ca 1 “pssst” sekundis, sedasi 0,5-1cm haaval ma muudkui kadusin laua alla. Arst ei pannud seda tähele (vist… kui pani, siis välja ei näidanud), nii et ma andsin endast maksimumi, et keskenduda tema jutule ja leida mingi niisugune istumisasend, kus tool enam ei vajuks. Sättisin end tooli esiservale, ise samal ajal lootes, et see nüüd mul siuh! tagumiku alt minema ei kihuta, kui liiga äärele toetan.

Kogu see sättimine võttis ehk 10 sekundit. Lõpuks suutsin kuidagi maha rahuneda, miski mu saba all enam ei vajunud ega pannud plehku. Niisiis, kõik tundus endiselt sama olevat mu silmapõhjas, ent see nägemisteravus ei andnud ikka rahu. Kuna ma ise ei tunne, et midagi oleks muutunud, siis arvas Mu Arst, et ehk võib vahe olla ka sellest, et kuidas ja mis ruumides või valgustingimustes üldse on mõõtmised tehtud, sest needki võivad pisut erineda. Olin talle juba varem maininud, et mul on omal kujunenud ka mingi hulk kindlaid n.-ö. mõõdupuusid, mille järgi pea iga päev hindan, kas pilt on muutusteta. Seega nüüd jäigi kokkulepe, et pigem usaldan iseennast ja kui tundub, et midagi muutub, siis ikka kappan tagasi kontrolli. Minu Arst lisas veel: “Teil on mu meiliaadress ka, et saate kirjutada ka kui midagi on…” Noogutasin kaasa, kuigi TEGELIKULT ta mulle seda andnud ei ole. Küllap jäi talle detsembri visiidist meelde (mil oli põgusalt juttu, et vajadusel saan ühendust võtta), et kellelegi ma kirjutada saan, aga mul on hoopis Spetsialisti meiliaadress. Nagu varasemates osades olen öelnud, siis nuhkisin juba ammu välja, mis skeemi järgi need aadressid koostatud on, nii et küll ma kirja saadetud saan, kui vaja! Ainult et… kas ma jään nüüd taaskord oma Esimese Arsti hoolde? Nüüd on Spetsialist kadunud asjade nimekirjas?

Minu Arst tahtis ikkagi veel kolleegiga, “kogend silmapõhja kirurgiga”, nõu pidada. Seekord oli selleks kõrvalkabinetis toimetav Habemik. Mind saadeti ukse taha ootama, et vajadusel kutsuvad, kui Habemik tahab ka silma vaadata. AGA kui ma nüüd nurgast toolilt oma koti haarasin, siis jäi selle rihm tooli külge nii, et mulle lohises see toolike järgi…. Krdi pärdik, ühe tooli istus laiaks, teist üritab ära varastada…. Kirusin endamisi oma kobadust.

Nõupidamine oli kiire, Habemik mind näha ei tahtnud ja läksime Oma Arstiga tagasi vajuva toolikesega kabinetti. Sihtisin taaskord tooli serva ja jäin püsima. Arst kordas veelkord, et ka Habemiku arust on silmapõhi sama ja lisas, et võrkkesta ka kuidagi susima ei hakata (see on kah mul seal… omamoodi). Ta seletas veidi pikemalt, kuidas muidu tavaliselt võrkkesta vajadusel “kinnitataks” ja miks minul seda teha ei saa. Ma olen Oma Arstile väga tänulik, et ta võttis aega mulle sellest täpsemalt rääkida. Mida rohkem ma tean oma võimalusi ja võimatusi, seda rahulikum ma olen. Samas neid ohte, et mis teoreetiliselt kõik veel mu silmas valesti minna saab, ma teada ei taha.

Järgmine visiidi aeg sai seekord jälle kirja kahe kuu pärast. Kuna hommikul kella 9-ne aeg oli tal juba kinni, siis sain ajaks 8:50. Arst lisas veel, et vahel hakkavad õed sisse kutsuma ka enne 9, aga vahel alustavad täpselt kell 9. Niisiis… ma ei tea, kas ta natuke nagu hoiatas, et võib-olla tuleb kauem oodata kui tavaliselt või et mis? 😃 Igatahes kinnitasin, et mul vahet pole, tulen nagunii ajavaruga.

Kuni Mu Arst klõbistas, võtsin kopsud õhku täis- oli aeg ära küsida tänane loll küsimus. Või noh, võhikule kõlab see ilmselt veidralt (kõlas ka mulle, kui ma seda küsimust oma peas sõnastasin), aga Arsti jaoks ehk polnudki imelik. Nimelt meenus mulle hiljuti, et aasta varem, enne kui ma oma eeposega arstide vaatevälja ilmusin, tundsin korduvalt, et mu silmamuna külmetas. Ma ei oska seda teisiti kirjeldada, nii et ütlesein sedasi ka Arstile… Mitte minul polnud külm, vaid silmal, vasakul loomulikult. Tahtsin teada, kas see võis olla juba varasem märk algavast problemist ja et kui seda uuesti tunnen, kas peaksin siis muretsema ja kohale kappama. Paistis, et Arstile tundus see küsimus igati normaalne. Ta vastas, et pigem on see külma-tunne silma pinna probleem, sest sellest, mis silmapõhjas toimub, saabki aimu alles siis, kui nägemises on muutused. Silma pinna jaoks aga soovitas Arst niisutavaid tilkasid. Ta keeras end toolil paragrahvi-märgiks, et selja tagant, ilma püsti tõusmata, kätte saada sedel niisutavate tilkade nimekirjaga, märkis mulle sellel ära ühe säilitusainetevaba, mille säilivusaeg avatuna on 6 kuud ja kirjutas mõned veel lisaks (võin soovitusi jagada, kui kellelgi vaja). Tahtsin talle öelda, milliseid ise hetkel kasutan ja teada saada, kas need ka tema arvates sobivad, aga kuna mulle nende nimi ei meenunud, siis näitasin oma pudelikest. Õnneks olid needki tema arust sobivad, nii et tilgutan neid edasi.

Nüüd lõpuks vaatas Arst mulle ka läbi aparaadi silma ja kinnitas, et mu pisarakile olla lausa katkendlik- tilgutagu ma niisutavaid tilkasid heaga edasi, muidu paistis kõik koras. Lõpetuseks uurisin, kas ma võiks mingil hetkel loota, et praegune seis jääb aastateks pidama. Arst arvas, et võiks juba loota küll, sest nii kaua on juba muutusteta. Garantiid ta ei andnud, ma ei nõudnud ka. 😁 Minu jaoks on see juba piisavalt hea uudis, et seda üldse loota võib. Ütlesin ka Arstile, et praeguse seisuga saan kenasti hakkama, lihtsalt koomilisi olukordi tekib nüüd igapäevaselt palju rohkem kui seni.

Aga kuhu jäi Spetsialist? Ta oleks raudselt ka tulnud mind üle vaatama kui ta oleks kohal olnud… Ma ei tahtnud seda ka Oma Arstilt küsida, sest see oleks välja kukkunud, nagu ma ei usaldaks teda, kui küsin teise järele. Ma usaldan neid mõlemaid, aga jälle olen veidi segaduses, et kes mind nüüd püsivamalt ravima jääb. Järgmise visiidini on paar kuud aega, ehk kuulen enne seda ka midagi Spetsialistiga pooleli jäänud geeniuuringust. Seni koostan uut küsimuste nimekirja!

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16; OSA 17; OSA 18 ja OSA 19

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge m.inu poole isiklikult, jagan hea meelega.