OSA 18: UUED JA VANAD
(19. detsember)
Lõpuks ometi korraline kontroll! See aga ei tähenda, et viimased kuu aega kuidagi viperusteta oleks läinud.
See oli umbes täpselt 7. detsembril kui ma märkasin, et enam ei pea ma oma kontoriprogrammiga töötamisel luupi kasutama ega brauseri kirja suuremaks suumima. 19. novembril veel pidin, kui Spetsialisti* juures kurtmas käisin. Jäin jälgima, et kas tõesti jääbki jälle lähedale nägemine paremaks või oli see mingi ajutine asi.
Ma olen nagu kõndiv Teleleturu reklaam 90ndatel: “Ja see pole veel kõik!” Vaid mõni päev enne korralist arsti aega hakkas mu silmamuna valutama. Ok, olgem täpsed: valu tekkis ööl vastu 15. Detsembrit, esmaspäeva, mil pidin spaasse minema. Võtsin valuvaigisti ja jäin ootama, kas valu päeva peale naaseb, kui tableti mõju kaob. Panin plaani paika, et kui ikka rahule ei jäta ja hakkab uuesti valutama, siis jooksen ikkagi EMOsse. Õnneks rohkem silm ei valutanud, jätsin ta rahule ja lasin tal puhata. Püüdsin ka järgnevad päevad tööl teda säästa ja regulaarseid puhkepause teha ning nädala lõpuni välja vedada. Õnnestus!
Reedel, 19. detsembri hommikul saabusin Maarjamõisasse taaskord vara. Registratuuris öeldi mulle, et Spetsialisti “pole täna kliinikus, teil on Asendusarst*”. Mis siis ikka, lootsin, et ehk on Spetsialist vähemalt juhised jätnud, mida minuga pihta hakata. Oma paari viimase nädala hädasid tahtsin ikkagi kellelegi kurta.
Asendusarsti nimi oli mulle võõras, ka kabinet, kus ta vastu võttis, oli mulle tundmatu- see tähendas, et saan 2 uut kirja!
Ootasin, aga keegi mind näha ei tahtnud. Paar korda käis kabinetis nr 7, mille ukse taga ootasin, üks tumedapäine väikest kasvu õde, aga rohkem liikumist seal polnud. Teistest kabinettidest siiberdas pidevalt arste ja õdesid välja, ka Habemikul* oli vastuvõtt. Minust eemal, poole koridori peal, köhis üks naine vääääga tugevalt. Ja siis mulle meenus, et oleksin võinud ju majja sisenedes maski ette panna… Nüüd oli veits hilja.
Eemal, teises koridori otsas, sammus üks daam sekretäri juurde küsimusega, et kus on EMO vastuvõtt. Ta juhatati teisele poole kabineti nr 14 ukse taha. Veidi aja möödudes uitas daam tagasi ja uuris, mis kellast EMOs vastu võetakse. Talle vastati, et juba üle tunni aja võetakse. Vastusega jäi naine rahule ja lahkus jälle mõneks ajaks. Õige pea oli ta tagasi küsimusega,, et mitu arsti seal vastu võtab. Vastati, et üks arst. Proua kobises midagi selle kohta, et tal kiire… ja küsis, et kas seal on “elav järjekord”. Mõtlesin, et mis ta nüüd soovib, et keegi maha löödaks või? Igatahes läks ta taaskord minema.
Üle poole tunni oli möödas ja mul hakkas juba väike ärevus tekkima, et kas mind on ära unustatud. Aga ei! Paar ust eemal keegi otsis mind. Õed seal vabandasid, et Spetsialist olla haigeks jäänud ja nad seal ei teadnud seda keegi hommikul ja nüüd läks kaua aega, enne kui nad järje peale said. Mul polnud sellest midagi, mul oli nende jaoks terve päev varutud. Tavalised silmarõhud ja nägemisteravused said mõõdetud, mind saadeti ühe teise uurinute kabineti ukse taha, et veel ühe aparaadiga uuring teha.
Tolle ukse taga sain veel veidi oodata. Märkasin oma Esimest Arsti mööda kõndimas, käis kabinetis nr 7, kuulsin, et midagi ütles nõu andmise kohta. Aga kes kellele nõu andma pidi… ei tea.
Uuring sai tehtud ja istusin jälle ukse nr 7 taga. Sisse kutsus mind seesama tumedapäine naine, keda ennist õeks olin pidanud- tema oligi Asendusarst. (Mina polnud segaduses süüdi- tal polnud valget kitlit!) Temagi vabandas, et mu oma arsti pole ja avaldas lootust, et ehk ikka same koostööd teha. Mõtlesin, et miks nad nii hullusti vabandavad… Kui inimene on haige, siis pole midagi teha, ega ma seepärast teda asendava arsti peale pahane ole… Aga ehk mõni patsient tõesti on, ei tea ju.
Igatahes sain teada, et mu silmapõhi on üldiselt stabiilne, muutusi ei paista. Mina jälle kurtsin oma viimased hädad ära ja Asendusarst pani need kirja. Vaatas mulle ka silma ning lisas, et minu Esimene Arst tuleb ka mind üle vaatama, sest teab mu juhtumist veidi rohkem. Enam-vähem kohe ta sisse astuski, tõttas arvuti juurde mu haiguslugu lappama, mis mul vahepeal seal toimunud on.
Enne kui ta mulle silma vaatas, küsis täpsustavaid küsimusi- millal viimane süst oli, mis veel vahepeal kurta on olnud, kas praegu mingit ravi silma tilgutan. Põletiku kohta uurides oli kuidagi eriti mureliku näoga. Lõpuks jõudsin oma jutuga ka viimase aja lähedale nägemise muutusteni ja silmavaluni. Plussi muutuse kohta ei ölenud Mu Esimene Arst suurt midagi, ju see siis pole miskit hullu. Valu kohta aga arvas, et see oli mu silma reaktsioon korraks külmemaks muutunud ilmale. Nad olla märganud seda, et süstitud silmad reageerivad sedasi külmale- neil olevat esmaspäeval olnud valvetuba täis sellise kaebusega patsiente. (Jess, ma ei tekitanud asjatut paanikat!) Arst küll rõhutas, et see olevat nende järeldus, mitte kinnitatud fakt, aga soovitas ikkagi olla ettevaatlik ja mitte külmetada. Nagu mul juba kombeks, siis mõni loll küsimus tuleb esitada: “Siis on vaja sall silmale ka tõmmata?” Arst arvas, et sellest pole kasu- kui keha külma saab, siis mõjubki silma. Pean ikka tervenisti riides käima nagu kubujuss.
Mu Esimene Arst tahtis ka uue kontrolli aja kindlasti kirja saada, nii umbes paari kuu pärast. Selgus, et Spetsialisti veebruaris üldse Tartus polegi, ta olevat hoopis Tallinnas. Peaaegu olin ütlemas, et aga ma olen ju ka siis nädalakese pealinnas, turismimessil. Aga ma tean, et mu uuringuid on vaja saada TÜ Kliinikumi süsteemi, nii et Tallinnas Spetsialisti juures vastuvõtul käimisel poleks mõtet. Arst pakkus, et ta võib ka enda juurde selle aja panna, kui ma nõus olen, et ainult kontrolli aeg ju. Eks ta mõtles, et ei taha mu raviplaani sekkuda, sest ma olen pikalt Spetsialisti juures käinud. Ütlesin ausalt, et minu jaoks väga suurt vahet ei ole, kumma juurde lähen, sest nad on mõlemad mu silmamunaga tuttavad. Nii siis jäigi, et kohe peale messi lähen kontrolli oma Esimese Arsti juurde. Edasi üritan ikka Spetsialisti juurde tagasi minna- parem kui mu ravimisega tegeleb üks arst. Ja pealegi- meil on nüüd temaga mitu asja pooleli!
Kui kõik jutud räägitud ja aeg kokku lepitud soovis mu Esimene Arst: “IIusaid joule ja kohtume veebruaris!” Vastasin samade soovidega. Lahkusin jälle ralulikuna ja lootes, et tänane 17s kord jääb sel aastal viimaseks silmakliiniku külastuseks.
Ja nüüd see, mida te pikalt oodanud olete: silmakliinikul oli ilus jõulukuusk!
Soovin Spetsialistile kiiret paranemist ja nii talle kui ka oma Esimesele Arstile, Vanemale Härrale* ja kõigile teistele arstidele-õdedele, kellega seal kokku puutunud olen, ilusaid ja rahulikke joule! Et teil jätkuks ka edaspidi jaksu südamega tööd teha!
LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3; OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16 ja OSA 17.
*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.
No comments:
Post a Comment