Vahel harva näen öösiti unenägusid, enamasti nad meelde ei jää, ainult see, et midagi oli. Mõnikord on need aga väga selged ja reaalsed. Sind olen ma varem ühe korra unes näinud, kunagi ammu. Midagi täpsemalt ma tollest korrast eriti ei mäleta, lihtsalt seda, et sa olid seal.
Eile öösel nägin sind uuesti unes. Me jalutasime kusagil, mööda minule tundmatut linna. Me ei rääkinud, lihtsalt kõndisime. Sa otsisid koguaeg mu kätt, püüdsid mul käest hoida ja mina mõtlesin, et miks sa seda teed, sõbrad ju ei käi käest kinni... Lõpuks siiski lubasin, kuid jah, sõbrad ju nii ei tee... Mõtlesin veel, et see on piir, sellest ma kaugemale sind ei lase. Kuid kuskil me peatusime, istusime ja vaatasime midagi või kedagi, ma ei mäleta, mis see oli. Sa sättisid oma pead mulle õlale, põsk vastu põske. Jälle ma mõtlesin, et miks?! Pidime ju sõbrad olema, aga siis nii ei käituta! Ometi ei öelnud ma sulle sõnagi. Ja lõpuks päästsid sa mu gepardite käest ning jäid maha oma pere juurde, mina sõitsin ära.... Aga las see teema praegu jääda....
Tagant järgi mõeldes oli see justkui võitlus mõistuse ja südame vahel: see, mida soovisin ja see mis tegelikult on. Tundub, et mõistus on võitmas, jäin ju endale kindlaks, et pidime sõbrad olema...
*Ma ei ole ikka normaalne inimene, kui selliseid probleeme unenäos lahendan?! Hullem veel- seda hindan ka unenäo järgi, et mis seisus ma oma mure lahendamisega olen :) Ja ikkagi loodan, et see on märk selle kohta, et olen õigel teel... Kuid mis nende gepardite ja su õdede-vendadega oli, sellest ma küll aru ei saanud!
Monday, January 18, 2016
Tuesday, January 12, 2016
"Kõik on võimalik"- ehk ongi?
Sinul on ühe võõra lille nimi
Mis minu aias pole kasvanud
Sinul on sinu elu ja su maailm
Mida minu käed ei ole puutunud
Võõra lille nime sul pole, aga elu ja maailm, mida minu käed pole puutunud, on sul küll. Alles hiljuti lasid sa mul seda pisut näha.
Minul on see kõik mis mul on olnud
Ja ma ei taha mõelda edasi
Minul on üks kallis asi kadund
Ja seda sa ei anna tagasi
Täna sai 2 nädalat hetkest, mil ma tõesti ei tahtnud edasisele mõelda, sest üks kallis asi on mul nüüdsest kadunud. Sa ei anna seda tagasi, sa ei saa seda teha, see tuleb mul endal tagasi võidelda. Kuidas seda teha, ma veel ei tea. Võib-olla saad sa pisut abiks olla, võib-olla teed asja hoopis hullemaks- isegi seda ma ei tea.
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Jah, vahel ma tunnen tõesti, et kõik on võimalik, et suudan ilma suurema mureta edasi minna. Nutnud olen ju vaid korra, kunagi ammu kahe nädala eest, niiet kõik peaks ju hästi olema?
Mina räägin ikka ainult sulle
Kui kurjaks muutuvad mu hinges ilmad
Täna vaatas keegi mulle otsa
Ja tal olid sinu selged silmad
Vahel unustan ma praeguse situatsiooni ära, mõtlen et "Kui kokku saame, pean sulle sellest rääkima!" Ja edasi mõtlen, et "...kui üldse kokku saame...." et millest me siis räägime? Nädala eest, kui kohtusime, tundus mulle, et meil vist on siiski veel midagi rääkimata. Arvasin küll, et mul sai kõik öeldud, midagi ei jäänud hinge kripeldama. Kuid kuidagi kummaline oli kõrvuti vaikida, ja kurb, lihtsalt kurb. Tahtsin sulle öelda, et sina ei pea kurb olema, mina ja ainult mina pean sellest üle saama, et see ei ole enam sinu mure... Kuid ma ei suutnud midagi öelda... Mul on kahju, et sa varem ei öelnud; kahju, et ma varem ei küsinud; kahju, et sa varem ei märganud; kahju, et ma valisin ignoreerida neid pisikesi kahtlusi, mis mul kuklas tekkinud olid... Mul on lihtsalt üldse kõige selle pärast kahju. Ometi pole ma kellelgi teisel sinu silmi näinud, ma ei otsi sind teistes. Sind on ainult üks ja sul on sinu elu ja su maailm, mida mina pole puutunud.
Mõtlen siin, et mõtlen, mõtlen, mõtlen
Ehk vahel võid sa mindki vajada
Luban sul, et enam ma ei tule
Et koridoris juttu ajada
Vahel ma tõesti mõtisklen ka selle üle, et kas sa tunned minust kui sõbrast puudust? Mõtled vahel, et tahaksid mulle midagi rääkida? Seda võin siiski lubada, et enam ei kutsu ma sind kuskile, mitte praegu. Püüan vaid selgusele jõuda, kas on kergem, kui kohtume varsti kui sõbrad, või hoopis nii, et väldin sind nii kaua kui võimalik. Kuigi ma pigem kaldun arvama, et kui sind järsku üle pika aja kohtan, siis see lööb mul uuesti pinna jalge alt.
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Jah, vahel ma tunnen, et ma pigem tahaks kiiresti edasi minna, et saaksime sõpradena jälle vabalt kõige üle vestelda. Linn on ju meie jälgi täis, sa meenud niikuinii iga teise tänavanurgaga. Ehk saan ma sellest kiiremini üle kui sind näen ja olen sunnitud vaatama kui sõpra?
JääBoiler "Kõik on võimalik":
Selle sügisega kujunes minu jaoks nö meie-lauluks üks teine laul: "Jäljed"
Kusagil veel soojad jäljed on teel
mis me jätsime, me koos
Hommikuks veel soojad jäljed on teel
mis me jätsime, me koos
Nüüd lihtsalt ei tohi ma enam mõelda kui "meist", nüüdsest on "mina" ja "sina". Ja ikkagi tunnen ma puudust teadmisest, et varsti on ootamas järjekordne matk mööda Tartut. See laul on küll ehk armastusest, ent ometi ta võiks jääda sümboliks juba tehtud jalutuskäikudele ja ka tulevastele, sõpradena.
JääBoiler "Jäljed":
*Veel mõtlen ma selle üle, et kui mul peaks olema oma hp-ga abi vaja, kas ma võin sulle helistada? Või olen ma siis nagu kõik teised? Samas oleks mul nüüd natuke veider minna mõne võõra juurde, see oleks pisut nagu reetmine... Ja nii need "ma-pean-sulle-sellest-rääkima" hetked tekivadki...
Mis minu aias pole kasvanud
Sinul on sinu elu ja su maailm
Mida minu käed ei ole puutunud
Võõra lille nime sul pole, aga elu ja maailm, mida minu käed pole puutunud, on sul küll. Alles hiljuti lasid sa mul seda pisut näha.
Minul on see kõik mis mul on olnud
Ja ma ei taha mõelda edasi
Minul on üks kallis asi kadund
Ja seda sa ei anna tagasi
Täna sai 2 nädalat hetkest, mil ma tõesti ei tahtnud edasisele mõelda, sest üks kallis asi on mul nüüdsest kadunud. Sa ei anna seda tagasi, sa ei saa seda teha, see tuleb mul endal tagasi võidelda. Kuidas seda teha, ma veel ei tea. Võib-olla saad sa pisut abiks olla, võib-olla teed asja hoopis hullemaks- isegi seda ma ei tea.
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Jah, vahel ma tunnen tõesti, et kõik on võimalik, et suudan ilma suurema mureta edasi minna. Nutnud olen ju vaid korra, kunagi ammu kahe nädala eest, niiet kõik peaks ju hästi olema?
Mina räägin ikka ainult sulle
Kui kurjaks muutuvad mu hinges ilmad
Täna vaatas keegi mulle otsa
Ja tal olid sinu selged silmad
Vahel unustan ma praeguse situatsiooni ära, mõtlen et "Kui kokku saame, pean sulle sellest rääkima!" Ja edasi mõtlen, et "...kui üldse kokku saame...." et millest me siis räägime? Nädala eest, kui kohtusime, tundus mulle, et meil vist on siiski veel midagi rääkimata. Arvasin küll, et mul sai kõik öeldud, midagi ei jäänud hinge kripeldama. Kuid kuidagi kummaline oli kõrvuti vaikida, ja kurb, lihtsalt kurb. Tahtsin sulle öelda, et sina ei pea kurb olema, mina ja ainult mina pean sellest üle saama, et see ei ole enam sinu mure... Kuid ma ei suutnud midagi öelda... Mul on kahju, et sa varem ei öelnud; kahju, et ma varem ei küsinud; kahju, et sa varem ei märganud; kahju, et ma valisin ignoreerida neid pisikesi kahtlusi, mis mul kuklas tekkinud olid... Mul on lihtsalt üldse kõige selle pärast kahju. Ometi pole ma kellelgi teisel sinu silmi näinud, ma ei otsi sind teistes. Sind on ainult üks ja sul on sinu elu ja su maailm, mida mina pole puutunud.
Mõtlen siin, et mõtlen, mõtlen, mõtlen
Ehk vahel võid sa mindki vajada
Luban sul, et enam ma ei tule
Et koridoris juttu ajada
Vahel ma tõesti mõtisklen ka selle üle, et kas sa tunned minust kui sõbrast puudust? Mõtled vahel, et tahaksid mulle midagi rääkida? Seda võin siiski lubada, et enam ei kutsu ma sind kuskile, mitte praegu. Püüan vaid selgusele jõuda, kas on kergem, kui kohtume varsti kui sõbrad, või hoopis nii, et väldin sind nii kaua kui võimalik. Kuigi ma pigem kaldun arvama, et kui sind järsku üle pika aja kohtan, siis see lööb mul uuesti pinna jalge alt.
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Jah, vahel ma tunnen, et ma pigem tahaks kiiresti edasi minna, et saaksime sõpradena jälle vabalt kõige üle vestelda. Linn on ju meie jälgi täis, sa meenud niikuinii iga teise tänavanurgaga. Ehk saan ma sellest kiiremini üle kui sind näen ja olen sunnitud vaatama kui sõpra?
JääBoiler "Kõik on võimalik":
Selle sügisega kujunes minu jaoks nö meie-lauluks üks teine laul: "Jäljed"
Kusagil veel soojad jäljed on teel
mis me jätsime, me koos
Hommikuks veel soojad jäljed on teel
mis me jätsime, me koos
Nüüd lihtsalt ei tohi ma enam mõelda kui "meist", nüüdsest on "mina" ja "sina". Ja ikkagi tunnen ma puudust teadmisest, et varsti on ootamas järjekordne matk mööda Tartut. See laul on küll ehk armastusest, ent ometi ta võiks jääda sümboliks juba tehtud jalutuskäikudele ja ka tulevastele, sõpradena.
JääBoiler "Jäljed":
*Veel mõtlen ma selle üle, et kui mul peaks olema oma hp-ga abi vaja, kas ma võin sulle helistada? Või olen ma siis nagu kõik teised? Samas oleks mul nüüd natuke veider minna mõne võõra juurde, see oleks pisut nagu reetmine... Ja nii need "ma-pean-sulle-sellest-rääkima" hetked tekivadki...
Monday, January 4, 2016
Mustandid
Juba pikemat aega olen tahtnud siia midagi kirjutada, aga ma olen niiii-iiii mõttetu! Või noh, mõtteid on, aga need on sellised, mida ma siia kirjutada ei saa... Seega vaatasin üle oma mustandid, mis siia aja jooksul on kogunenud. Päris naljakaid leide oli, valik neist on allpool lugemiseks koos kirjutamise kuupäevaga. Nad on kopeeritud "tervikuna", ehk siis kogu mustand, nii nagu ta oli.
15. märts 2011:
Laupäeval juhtus üks imelik asi. Ma olin tööl, rahvas sebis poes omasoodu. Üks tädike ostis hunniku seemneid, maksis paberrahatähega, aga tahtis sente ka anda. Koukis taskust peotäie välja ja käskis mul lugeda nii palju kui vaja. AGA! Need olid krooni-sendid... Teate kui imelik oli öelda, et vabandage, neid ma vastu ei võta. Ma ei tohi EESTI KROONI vastu võtta. Natuke kurb oli.
Ülejäänud teemad, millest ma toksida tahtsin, on meelest läinud.
17. märts 2011:
Miks inimesed tänaval kõndides lihtsalt niisama, suvaliselt ja suvalises suunas sülitavad??? See on niii rõve! Öäkkk!
Lihtsalt kõnnid tänaval, omas mõttes ja mullis, keegi kõnnib su ees ja keegi kõnnib ka su taga... Ühtlane kulgemine. Ja järsku lendab su eest läbi tatiklomp! Jääb ainult loota, et sellega pihta ei saa... Mul isiklikult on küll olnud päris mitu niisugust juhust, kus see kellegi teise tatilärakas peaaegu maandub mu kinga- või saapaninal. Veelkord: ÖÄKKKK!!!!
25. september 2012:
(See loetelu on koostatud vist tolle päeva uudistest läbi jooksnud pealkirjadest, eesmärki ei mäleta...)
President peab Kati Saara Vatmanni meheks?
MIS NÜÜD JUHTUS? Kanepi sai Tokyos ootamatu kaotuse!
Kas kaaselanikud teevad kassi-armastajale liiga?
Uku Suvistel on uus silmarõõm?
FOTO; VIDEO; GALERII.
14. juuli 2014:
(Valik jutuajamisi)
*Vestlus on inspireeritud Evely apsakast kui klient temalt kella küsis ja ta vastas "11 eurot ja 4 senti!"
Ema: "Kui palju su juuksur raha võtab?"
Mina: "2 cm."
Ema: "Mh, ega ma kella ei küsinud!"
**Toomemäel, isa väikese pojaga
Laps: "Issi! Ma tean maailma kõige ropimat sõna, aga ma ei hakka seda sulle praegu ütlema..."
***Jõe ääres
Tüüp teistele: "Mingi pool päeva põen pohmakat ja kui õhtul välja lähen, siis ikka ei taha juua..."
Katastroof, eksju?
****Üleeile ja täna
M: "Kas sa kohvi tahad?"
R: "...................................................."
M: "Noh?! Otsustusvõimetus?"
R: "Ära esita nii raskeid küsimusi!"
M: "Pane vaim valmis, kohe hakkan keerulisi küsimusi esitama."
R: "Jah, tahan küll kohvi!"
M: "Aa, OK..."
15. märts 2011:
Laupäeval juhtus üks imelik asi. Ma olin tööl, rahvas sebis poes omasoodu. Üks tädike ostis hunniku seemneid, maksis paberrahatähega, aga tahtis sente ka anda. Koukis taskust peotäie välja ja käskis mul lugeda nii palju kui vaja. AGA! Need olid krooni-sendid... Teate kui imelik oli öelda, et vabandage, neid ma vastu ei võta. Ma ei tohi EESTI KROONI vastu võtta. Natuke kurb oli.
Ülejäänud teemad, millest ma toksida tahtsin, on meelest läinud.
17. märts 2011:
Miks inimesed tänaval kõndides lihtsalt niisama, suvaliselt ja suvalises suunas sülitavad??? See on niii rõve! Öäkkk!
Lihtsalt kõnnid tänaval, omas mõttes ja mullis, keegi kõnnib su ees ja keegi kõnnib ka su taga... Ühtlane kulgemine. Ja järsku lendab su eest läbi tatiklomp! Jääb ainult loota, et sellega pihta ei saa... Mul isiklikult on küll olnud päris mitu niisugust juhust, kus see kellegi teise tatilärakas peaaegu maandub mu kinga- või saapaninal. Veelkord: ÖÄKKKK!!!!
25. september 2012:
(See loetelu on koostatud vist tolle päeva uudistest läbi jooksnud pealkirjadest, eesmärki ei mäleta...)
President peab Kati Saara Vatmanni meheks?
MIS NÜÜD JUHTUS? Kanepi sai Tokyos ootamatu kaotuse!
Kas kaaselanikud teevad kassi-armastajale liiga?
Uku Suvistel on uus silmarõõm?
FOTO; VIDEO; GALERII.
14. juuli 2014:
(Valik jutuajamisi)
*Vestlus on inspireeritud Evely apsakast kui klient temalt kella küsis ja ta vastas "11 eurot ja 4 senti!"
Ema: "Kui palju su juuksur raha võtab?"
Mina: "2 cm."
Ema: "Mh, ega ma kella ei küsinud!"
**Toomemäel, isa väikese pojaga
Laps: "Issi! Ma tean maailma kõige ropimat sõna, aga ma ei hakka seda sulle praegu ütlema..."
***Jõe ääres
Tüüp teistele: "Mingi pool päeva põen pohmakat ja kui õhtul välja lähen, siis ikka ei taha juua..."
Katastroof, eksju?
****Üleeile ja täna
M: "Kas sa kohvi tahad?"
R: "...................................................."
M: "Noh?! Otsustusvõimetus?"
R: "Ära esita nii raskeid küsimusi!"
M: "Pane vaim valmis, kohe hakkan keerulisi küsimusi esitama."
R: "Jah, tahan küll kohvi!"
M: "Aa, OK..."
Sunday, January 3, 2016
Subscribe to:
Posts (Atom)