Vahel harva näen öösiti unenägusid, enamasti nad meelde ei jää, ainult see, et midagi oli. Mõnikord on need aga väga selged ja reaalsed. Sind olen ma varem ühe korra unes näinud, kunagi ammu. Midagi täpsemalt ma tollest korrast eriti ei mäleta, lihtsalt seda, et sa olid seal.
Eile öösel nägin sind uuesti unes. Me jalutasime kusagil, mööda minule tundmatut linna. Me ei rääkinud, lihtsalt kõndisime. Sa otsisid koguaeg mu kätt, püüdsid mul käest hoida ja mina mõtlesin, et miks sa seda teed, sõbrad ju ei käi käest kinni... Lõpuks siiski lubasin, kuid jah, sõbrad ju nii ei tee... Mõtlesin veel, et see on piir, sellest ma kaugemale sind ei lase. Kuid kuskil me peatusime, istusime ja vaatasime midagi või kedagi, ma ei mäleta, mis see oli. Sa sättisid oma pead mulle õlale, põsk vastu põske. Jälle ma mõtlesin, et miks?! Pidime ju sõbrad olema, aga siis nii ei käituta! Ometi ei öelnud ma sulle sõnagi. Ja lõpuks päästsid sa mu gepardite käest ning jäid maha oma pere juurde, mina sõitsin ära.... Aga las see teema praegu jääda....
Tagant järgi mõeldes oli see justkui võitlus mõistuse ja südame vahel: see, mida soovisin ja see mis tegelikult on. Tundub, et mõistus on võitmas, jäin ju endale kindlaks, et pidime sõbrad olema...
*Ma ei ole ikka normaalne inimene, kui selliseid probleeme unenäos lahendan?! Hullem veel- seda hindan ka unenäo järgi, et mis seisus ma oma mure lahendamisega olen :) Ja ikkagi loodan, et see on märk selle kohta, et olen õigel teel... Kuid mis nende gepardite ja su õdede-vendadega oli, sellest ma küll aru ei saanud!
No comments:
Post a Comment