Palju on räägitud koolikiusamisest, otsitakse erinevaid võimalusi lastele selgitamaks, et kaasõpilase kiusamine on paha ja vale. Koolis on õpetajad, kes märkavad probleeme ja tegelevad nende lahendamisega. Seal annab veel ehk päästa nii ohvrit kui ka kiusajat. Mis saab aga siis, kui sama toimub töökollektiivis?
Ta tuleb tööle alati õigeks ajaks, ehk pisut varemgi, sest teha on alati palju. Ta teeb tööd korralikult.
Töökohustuste hulka kuulub põhitöö kõrval ka nö kõigi töid, ehk siis selliseid asju, mida kõik peaksid tegema, kuid reaalsuses on need vaid TEMA kraesse lükatud. Tal tuleb teha oma põhitöö ja siis veel sada muud asja. Ja siis mõnitatakse, et ta "kohmitseb nii kaua".
Ta peab lõunapausi pidama siis, kui teised heaks arvavad, sest kui ta kohe ei jookse, siis ta ju "ei saa oma tööga hakkama", sest ta ei tulnud ju kohe kui kästi! Ja söögilauas loomulikult loetakse suutäied üle ja kommenteeritakse, kui palju ta sööb... Aga keegi ei arvesta seda, et teistel võimaldab töö pidevat näksimist, (mida nad ka teevad) kuid TEMAL mitte.
Enda kohta kuuldud kommentaaridele ei saa ta aga kolleegidelt selgitust küsida, sest siis on vastus: "Sa kuulsid valesti!" või siis:"Ma pole seda öeldnud!". Kellega ta ikka probleemi lahendama peaks, kui keegi justkui midagi ei öelnud, isegi näost näkki peetud vestlusi eitatakse. Ta ju lihtsalt kujutab kõike ette!
On märgata, et mõne kliendi kiitev kommentaar või naljatlemisi vahetatud paar lauset põhjustavad ühes kolleegis (kelleks on juhataja!!!!) eriliselt suure viha.
Mida kiiremini ja paremini ta oma tööd teeb, seda rohkem halvustavat suhtumist on tunda.
See on kollektiiv, kus juhataja on üks õel ja kibestunud inimene, kes on töötaja välja valinud, et oma elumuresid välja elada; kus üks kolleegidest arvab, et teistega läbi saamiseks peab ta kedagi mustama; kus teised vastavalt oma tujule uluvad nendega kaasa, et mitte ise mõnitamise osaliseks saada. See on seltskond, kus nii mõnigi ei kannata tõtt kuulata. Selles kollektiivis pole võõras ka füüsiline vägivald (õnneks mitte tema osalusel)... Ja lõpuks kõige kurvem tõdemus: neil puudub huumorisoon.
Ei ole halba ilma heata- neist 6-st kolleegist on siiski 2 head inimesed. Õnneks see, kellega tuleb terve tööpäev ninapidi koos veeta on vahva naine. (Talle olen ma tõesti väga tänulik.)
Eks võib ju küsida, et kuidas täiskasvanu ei tule selle olukorraga toime ega suuda suhteid selgeks rääkida. Jah, normaalsete inimestega oleks see võimalik, aga olukorras, kus kõike eitatakse, kus näkku öeldut salatakse, ei ole midagi arutada. Midagi sellist ju pole üldse olnudki!!! Ja viha suureneb. Ja temal suureneb masendus.
Mina tahaksin aga teada, kuidas täiskasvanud inimesed ise ei mõista, kui jäledalt nad käituvad? Kuidas nad end kõrvalt vaadata ei suuda? Kuidas üldse saab üks täie mõistusega inimene arvata, et tal on õigus kedagi mõnitada ja materdada??? Jah, oleks siis, et töö oleks tegemata või halvasti tehtud. Ei, tundub, et see just hinge ei mahugi, et töötaja on korralik.
Selline on igapäevane elu ühes väikelinna pisikeses töökollektiivis, mis koosneb 7-st inimesest. Ma tahaksin siia palju täpsemalt olukordi kirjeldada, hirmus soov on ka nimed kirja panna, aga jätan selle igaks juhuks tegemata. Mine tea, kes lugema juhtub, ehk isegi mõni asjaosaline.
PS, kes aru ei saanud, jutt ei ole minust ja minu töökaaslastest!!!!
