Thursday, February 22, 2018

Minu Eesti

Riigi 100. sünnipäeva puhul tehti üleskutse, et iga inimene võiks teha Eestile kingituse. Nüüd on tihti juttu, mis tehtud ja mis veel plaanis. Paar päeva tagasi küsis selle taustal ema: "Kes või mis see riik on, kellele ma peaks kingituse tegema?" Jäin selle üle mõtlema...

Mis üldse on minu jaoks EESTI RIIK? Jah, loomulikult territoorium, rahvas jne. Aga siiski, mis ta MINU jaoks on? Kellele või millele peaksin mina kingituse tegema? Kindlasti pole need valitsuse liikmed või presidendi isik. Nad on ju põhimõtteliselt rahva poolt ametisse pandud, nende ülesanne on meid nö teenida ja meie elukorraldust parandada, neile ei pea rahvas kingitusi tegema. Aga kellele siis?

Mõtlesin ja mõtlesin.... 

Minu Eesti on üks väike kollane maja, mille minu vanavanemad ehitasid ajal, mil vabast Eestist oli vaid mälestus ja õhkõrn unistus.

Minu Eesti on seenelkäik päikselisel päeval. Ükskõik, kas leian ka midagi muud peale puuseente.


Minu Eesti on vanaema ja võib-olla osad ka vanavanaema poolt maja ümber istutatud lillepõõsad, mida pikka aega poputas minu ema ja mis nüüdseks on minu hooles.

Minu Eesti on kevadine ööbikulaul keset Tartu linna.

Minu Eesti on teadmine, et olen ise oma elu peremees.

Minu Eesti on võilille meri värava taga.


Minu Eesti on minu inimesed- pere ja sõbrad.

Minu Eesti on mu ema.

Minu Eesti on kurgede paar Põlvas. 


Minu Eesti on metsloomad ümber maja.


Minu Eesti on küünal esivanemate haual.

Minu Eesti on kartulisalat igal pidupäeva laual.

Minu Eesti on kõik need ja teised pisikesed rohkem ja vähem napakad asjad, mida ma armastan, mis ühest ruumist teevad kodu.


Kingitust ma ikkagi teha ei oska kellelegi... Viisin emale EV100 sümboolikaga tassi :D