Ootan ja loodan

Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda toime tulla sellega, mis viimase 2 nädalaga juhtunud on. Seda on võimatu detailidesse laskumata lühidalt kirja panna. Ma tahaks kellegagi rääkida, aga mitte nendega, kes asja sees on, sest neil on enamasti veel raskem kui mul ja ma ei taha neid inimesi veel ka enda pärast muretsema panna.

Aga ma tõesti ei suuda. Ma nutan pea iga päev peatäie või kaks, sest koguaeg ma loodan, et läheb paremaks ja siis näen, et ei lähe. Siis ma lepin mõneks ajaks mõttega, et ehk tõesti on kiire lõpp parem kui lõputu õudus... Siis tunnen end selle mõtte eest süüdi- ma peaks ju paranemist soovima!!! Siis topin klapid kõrva ja kuulan veidi Marsi, et kasvõi tunnikeseks unustada, end välja lülitada. Ja peale seda tunnen end veel rohkem süüdi selle eest...

Ma vingun ja halisen siin, aga emal on palju hullem. Tema on seal 24/7. Tema ei saa üldse puhata ega veidikesekski eemale. Kuid seal olla on nii raske... Mitte tegevus iseenesest, vaid teadmine, et sa teeks ükskõik mida, ÜKSKÕIK mida, et olukorda muuta, paremaks teha, aga parim, mida teha saad, on küsida: "Kas juua tahad?":'( Ma olen seal olnud enamasti vaid päeval ja siis ka mitte üksi. Vahel ma kardan ka kümneks minutiks üksi jääda- äkki juhtub midagi, äkki ma ei oska või ei suuda aidata...

Seega olen ma jälle punktis kus mind tabab meeletu hirm, kui ma telefoni helisemas kuulen; kus ma oleks nõus tegema tõesti ükskõik mida... Saades reaalselt teha peaaegu mitte midagi. Aga loodan siiski.

Asi on ka pisut edasi arenenud :) Tänasest alates saan ma süsti teha! Ise teen, aga mitte endale... Voh, nii kõva mutt olen! Täna olevat üldse veidi parem päev olnud. Aeg oleks tõesti paranemise märke ilmutada! Sest selles olen ma kindel, et me oleme teinud oma parima. Ja ka Tema jaoks parima. Te võite mind mõista või hukka mõista, aga haigla oleks lõpp, seda tean ma kindlalt.

Ma loodan siiski edasi. Kogu see värk peab lõpuks mõjuma hakkama! Lihtsalt peab. Peab...

Minu unenägudes...

... on võõrad mehed!

Eelmisel nädalal nägin kolme unenägu, mis mul väga selgelt meeles on.

Esimene hobuse unenägu

Ma põgenen ühe mehe eest. Ta justkui ahistab mind... Mina ei taha temaga koos olla, aga tema väga tahab mind. Igatahes ma sõna otseses mõttes jooken ta eest metsa. Kükitan hetke puude vahel ja mõtlen, et ma ei tohiks põgeneda, et ma peaks hoopis vastu hakkama. Keegi kooserdab metsas veel ringi ja leiab mind sealt. Ilmselt ta küsib, miks ma seal nii kössitan, sest ma räägin talle, et peidan end ühe tüübi eest. See võõras soovitab ka tagasi minna ja vastu hakata.

Lähengi ja annan võõrale blondile mehele peksa! Taon käte ja jalgadega... Lõpuks hakkab mul isegi tast kahju, et ehk olen liiga karm ta vastu olnud...

Kommentaariks:
Kõige toredam on see, et mees on mu jaoks täiesti võõras. Ma pole päriselt teda kunagi näinud. Aga tunneksin ta ära kui ta mulle tänaval vastu peaks jalutama! Kallale vast ei läheks kohe...


Teine hobuse unenägu

Ma olen oma kooli sööklas. Sealt näeb võimlasse. Aga Põlva ÜG söökla asemel on tribüün, küljetribüün muide! (Teadjad teavad, et reaalsuses asub söökla võimla otsas, mitte küljel, aga võimlasse näeb sealt küll.) Saalis toimub Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mäng. Tribüün on suuresti tühi, istun suvalisse kohta maha ja jään vaatama. Järsku kükitab mu selja taha Silver Leppik ja sosistab mulle kõrva sisse küsimuse: "Kas sul on ka homme inglise keele eksam?" Enne kui vastan mõtlen: ma isegi ei tunne teda, miks ta minu käest küsib? ja tal on kodus naine ja laps!!! Ma naeratan ja vastan: "Ei!" Tema naeratab ka ja ütleb: "Ahah!" ning lahkub. Ma jään veel mõtisklema selle üle, et miks ta ei mängi...

Kommentaariks:
Et nagu misasja???? Ma polnud isegi mõelnud tükil ajal korvpallist ega ammugi mitte Silver Leppikust midagi....? Ja ta ilmub mu unedesse kolama....


Kolmas hobuse unenägu

Ma kolan maal, müüri taga heinamaal. On mingi pärastlõunane aeg, suvi. Klõpsin pilte vihmasajust päikese käes, ootan vikerkaart. Seal kõnnib mingi taaskord minu jaoks võõras mees ka. Ta on tumedanahaline kiilakas keskealine mees. Millegipärast ma tean seda inimest surnud olevat, aga ometi ma näen teda oma heinamaal. Esialgu kardan teda veidi, aga ta on sõbralik, tuleb minuga rääkima, annab nõu, kuidas "tikutopsiga" paremaid pilte saab teha. Meil on väga lõbus pärastlõuna, ta on väga lahe inimene, ta meeldib mulle. Lõpuks valmistun päikeseloojangut pildistama kui järsku on mees kadunud. Teda lihtsalt ei ole heinamaal enam. Mõtlen, et äkki oligi ingel, tuli mulle pildistamist õpetama. Ja ma ärkan üles.

Seda unenägu ei oska ma isegi kommenteerida mitte... Lihtsalt: WTF?