... on võõrad mehed!
Eelmisel nädalal nägin kolme unenägu, mis mul väga selgelt meeles on.
Esimene hobuse unenägu
Ma põgenen ühe mehe eest. Ta justkui ahistab mind... Mina ei taha temaga koos olla, aga tema väga tahab mind. Igatahes ma sõna otseses mõttes jooken ta eest metsa. Kükitan hetke puude vahel ja mõtlen, et ma ei tohiks põgeneda, et ma peaks hoopis vastu hakkama. Keegi kooserdab metsas veel ringi ja leiab mind sealt. Ilmselt ta küsib, miks ma seal nii kössitan, sest ma räägin talle, et peidan end ühe tüübi eest. See võõras soovitab ka tagasi minna ja vastu hakata.
Lähengi ja annan võõrale blondile mehele peksa! Taon käte ja jalgadega... Lõpuks hakkab mul isegi tast kahju, et ehk olen liiga karm ta vastu olnud...
Kommentaariks:
Kõige toredam on see, et mees on mu jaoks täiesti võõras. Ma pole päriselt teda kunagi näinud. Aga tunneksin ta ära kui ta mulle tänaval vastu peaks jalutama! Kallale vast ei läheks kohe...
Teine hobuse unenägu
Ma olen oma kooli sööklas. Sealt näeb võimlasse. Aga Põlva ÜG söökla asemel on tribüün, küljetribüün muide! (Teadjad teavad, et reaalsuses asub söökla võimla otsas, mitte küljel, aga võimlasse näeb sealt küll.) Saalis toimub Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mäng. Tribüün on suuresti tühi, istun suvalisse kohta maha ja jään vaatama. Järsku kükitab mu selja taha Silver Leppik ja sosistab mulle kõrva sisse küsimuse: "Kas sul on ka homme inglise keele eksam?" Enne kui vastan mõtlen: ma isegi ei tunne teda, miks ta minu käest küsib? ja tal on kodus naine ja laps!!! Ma naeratan ja vastan: "Ei!" Tema naeratab ka ja ütleb: "Ahah!" ning lahkub. Ma jään veel mõtisklema selle üle, et miks ta ei mängi...
Kommentaariks:
Et nagu misasja???? Ma polnud isegi mõelnud tükil ajal korvpallist ega ammugi mitte Silver Leppikust midagi....? Ja ta ilmub mu unedesse kolama....
Kolmas hobuse unenägu
Ma kolan maal, müüri taga heinamaal. On mingi pärastlõunane aeg, suvi. Klõpsin pilte vihmasajust päikese käes, ootan vikerkaart. Seal kõnnib mingi taaskord minu jaoks võõras mees ka. Ta on tumedanahaline kiilakas keskealine mees. Millegipärast ma tean seda inimest surnud olevat, aga ometi ma näen teda oma heinamaal. Esialgu kardan teda veidi, aga ta on sõbralik, tuleb minuga rääkima, annab nõu, kuidas "tikutopsiga" paremaid pilte saab teha. Meil on väga lõbus pärastlõuna, ta on väga lahe inimene, ta meeldib mulle. Lõpuks valmistun päikeseloojangut pildistama kui järsku on mees kadunud. Teda lihtsalt ei ole heinamaal enam. Mõtlen, et äkki oligi ingel, tuli mulle pildistamist õpetama. Ja ma ärkan üles.
Seda unenägu ei oska ma isegi kommenteerida mitte... Lihtsalt: WTF?
No comments:
Post a Comment