Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda toime tulla sellega, mis viimase 2 nädalaga juhtunud on. Seda on võimatu detailidesse laskumata lühidalt kirja panna. Ma tahaks kellegagi rääkida, aga mitte nendega, kes asja sees on, sest neil on enamasti veel raskem kui mul ja ma ei taha neid inimesi veel ka enda pärast muretsema panna.
Aga ma tõesti ei suuda. Ma nutan pea iga päev peatäie või kaks, sest koguaeg ma loodan, et läheb paremaks ja siis näen, et ei lähe. Siis ma lepin mõneks ajaks mõttega, et ehk tõesti on kiire lõpp parem kui lõputu õudus... Siis tunnen end selle mõtte eest süüdi- ma peaks ju paranemist soovima!!! Siis topin klapid kõrva ja kuulan veidi Marsi, et kasvõi tunnikeseks unustada, end välja lülitada. Ja peale seda tunnen end veel rohkem süüdi selle eest...
Ma vingun ja halisen siin, aga emal on palju hullem. Tema on seal 24/7. Tema ei saa üldse puhata ega veidikesekski eemale. Kuid seal olla on nii raske... Mitte tegevus iseenesest, vaid teadmine, et sa teeks ükskõik mida, ÜKSKÕIK mida, et olukorda muuta, paremaks teha, aga parim, mida teha saad, on küsida: "Kas juua tahad?":'( Ma olen seal olnud enamasti vaid päeval ja siis ka mitte üksi. Vahel ma kardan ka kümneks minutiks üksi jääda- äkki juhtub midagi, äkki ma ei oska või ei suuda aidata...
Seega olen ma jälle punktis kus mind tabab meeletu hirm, kui ma telefoni helisemas kuulen; kus ma oleks nõus tegema tõesti ükskõik mida... Saades reaalselt teha peaaegu mitte midagi. Aga loodan siiski.
Asi on ka pisut edasi arenenud :) Tänasest alates saan ma süsti teha! Ise teen, aga mitte endale... Voh, nii kõva mutt olen! Täna olevat üldse veidi parem päev olnud. Aeg oleks tõesti paranemise märke ilmutada! Sest selles olen ma kindel, et me oleme teinud oma parima. Ja ka Tema jaoks parima. Te võite mind mõista või hukka mõista, aga haigla oleks lõpp, seda tean ma kindlalt.
Ma loodan siiski edasi. Kogu see värk peab lõpuks mõjuma hakkama! Lihtsalt peab. Peab...
No comments:
Post a Comment