HIRM

Enam ei looda. Täna öeldi otse, et ei ole mõtet. Küsimus olevat vaid kuupäevas...

Ma ei tea, kas Ta mu ära tundis.
Ma ei tea, kas Ta kuulis mind.
Ma ei tea, kas Ta mäletab.
Ma ei tea, kas Ta tundis, kui silitasin Ta pead ja hoidsin kätt.
Ma ei tea, sest Tema ei saa enam teada anda.
Ma ei tea, kas Ta homme on veel seal, kui ma lähen :'( Või on juba oma Ätu ja Poja juures. Nad kindlasti ootavad.

Aga ma tean, et pühapäeval Ta kuulis mind ja tundis mu ära. Ja jättis ka hüvasti... Siis me "rääkisime" viimast korda. Kui ma muidu lahkusin lehvitades, siis pühapäeval nuttes. Ma tundsin, et see oli meie viimane vestlus.

Täna nutsin ma ka, aga selle pärast, et lootust enam ei ole; selle pärast, et ma ei saa enam Talle öelda: "Kae et Sa kõrralik oled!"; et ma ei helista Talle enam, kui Põlvasse olen jõudnud; et ma ei vali enam poes Talle saiakesi; et me ei arutle enam Eesti sportlaste saavutuste üle; et Ta ei käse enam mul kõrralik olla...

Ma tean, et see on paratamatus, aga nii kohutavalt valus :'( Lootuse asemel on hirm. Teadmine, et see on tulemas, ei ole midagi võrreldes päriselt teate saamisega. Selle hetke ees mul ongi hirm. Telefoni helin kohutav. Sõna otseses mõttes kohutav.