Pildikesi

Kevad(torm)!

Mul on puhkus ja ma olen maal. Mulle nii väga meeldib siin! Teate kui mõnus on hommikul kohviga õue minna ja lihtsalt istuda sooja päikse käes, kuulata linnulaulu ja mõelda päevaplaani üle?

Paari päevaga olen pisut midagi teha ka jõudnud juba: enamiku lilledest olen heina seest üles leidnud, muru on niidetud, roosipõõsad kasitud. Peopesad on nõgeste rohimisest hellad, käed ja käsivarred on kriime täis, sest „suhtlesin“ rooside ja vaarikatega, välja näen, nagu oleks tiigriga kakelnud. Aga lilled on ilusad!

Ka võililled...

Eile kaevasin uutele lilledele peenraid. Seejuures leidsin hunniku kive! Nagu Tartu Raekoja platsil oleks songinud… Maalapike, mida kaevasin labida sügavuselt, on mõõtudega vaid 1x2 meetrit!!! Lisaks leidsin veel midagi huvitavat: 

Esmalt arvasin, et tegu on mõne vana kohvi- või värvipurgiga, kuid igaks juhuks ikka edasi ei torkinud, et äkki on midagi ohtlikumat, miin näiteks! Kutsusin targema isiku kaema, tema koukis eseme maast välja. Ei olnud miin, kõigest tükike traktori mootorit… Õnneks. Ma kaevasin rõõmsalt edasi lootuses ülejäänud traktor ka leida, aga leidsin ikka ainult kive.

Seoses miinidega- kusagil minu lähedal toimub osa igakevadise sõjaväeõppuse „Kevadtorm“ tegevusest. Teisipäeval tiirutas pidevalt ringi kahtlasi lennukeid (korraga nägin alati ainult ühte, ehk polnudki neid rohkem), mis lendasid madalalt ja tundusid kuidagi… teistsugused kui reisilennukid… Kahtlustan, et need lennud olid osake õppustest. Päeva parim osa algas aga õhtul viie paiku: lahing! Kuulatasin relvade tärinat ja mõtlesin, kui hea on teada, et need on vaid õppused! Kui vanaema oleks seda kuulnud, siis temas oleks need helid ilmselt äratanud väga õudseid ja õõvastavaid mälestusi, midagi sellist, mida mina pole võimeline ette kujutama, sest ma pole iial sellist hirmu üle pidanud elama. Hetkeks mõtlesin, et kui see oleks päris, et mis ma siis teeksin. Ei tea, kahtlen, kas oleksin ellujääja… Miskipärast tundub mulle, et minu põlvkond (ja nooremad) ei tuleks sõjaga toime ega elaks seda üle, me oleme liialt hellikud, hoitud ja poputatud.

Aga eile kolas ringi helikopter, iga natukese aja tagant tegi tiiru! Võib-olla varsti satub mulle aeda mõni kõndiv põõsas ka… Päris äge oleks! Ma läheks kohe kastekannuga…. Põõsast kastma! Sattus hoopis nii, et täna lendasid meist üle 6 NATO hävitajat :D Esimese hooga ei saanud üldse aru, mis lärm lahti läks, kust see tuleb ja juba olidki peakohal. Reageerisin piisavalt kiirelt, et sain ikka paar klõpsu kätte ;)

Kui nüüd veel kuskilt rattapumba ka saaks!

Tänane päikseloojang oli teistsugune kui nad siiani sel kevadel olnud on: täna karjus ööbik täiest kõrist kanali äärses võsas! Kuulasin teda vist 20 minutit ja siis hakkas pisut imelik seal sedasi passida- nii mõnigi sportija möödus minust mitmeid kordi, aga mina seisin ikka üksi samas kohas ja kuulasin. Tegelikult oleks kauemgi tahtnud kuulata, aga siis oleks juba olnud ka turvamehi kaasa vaja, igaks juhuks :)

Päike

7 tundi