Friday, October 17, 2014

Koolikiusamine tööl

Palju on räägitud koolikiusamisest, otsitakse erinevaid võimalusi lastele selgitamaks, et kaasõpilase kiusamine on paha ja vale. Koolis on õpetajad, kes märkavad probleeme ja tegelevad nende lahendamisega. Seal annab veel ehk päästa nii ohvrit kui ka kiusajat. Mis saab aga siis, kui sama toimub töökollektiivis?

Ta tuleb tööle alati õigeks ajaks, ehk pisut varemgi, sest teha on alati palju. Ta teeb tööd korralikult. 
Töökohustuste hulka kuulub põhitöö kõrval ka nö kõigi töid, ehk siis selliseid asju, mida kõik peaksid tegema, kuid reaalsuses on need vaid TEMA kraesse lükatud. Tal tuleb teha oma põhitöö ja siis veel sada muud asja. Ja siis mõnitatakse, et ta "kohmitseb nii kaua". 
Ta peab lõunapausi pidama siis, kui teised heaks arvavad, sest kui ta kohe ei jookse, siis ta ju "ei saa oma tööga hakkama", sest ta ei tulnud ju kohe kui kästi! Ja söögilauas loomulikult loetakse suutäied üle ja kommenteeritakse, kui palju ta sööb... Aga keegi ei arvesta seda, et teistel võimaldab töö pidevat näksimist, (mida nad ka teevad) kuid TEMAL mitte.
Enda kohta kuuldud kommentaaridele ei saa ta aga kolleegidelt selgitust küsida, sest siis on vastus: "Sa kuulsid valesti!" või siis:"Ma pole seda öeldnud!". Kellega ta ikka probleemi lahendama peaks, kui keegi justkui midagi ei öelnud, isegi näost näkki peetud vestlusi eitatakse. Ta ju lihtsalt kujutab kõike ette!
On märgata, et mõne kliendi kiitev kommentaar või naljatlemisi vahetatud paar lauset põhjustavad ühes kolleegis (kelleks on juhataja!!!!) eriliselt suure viha.
Mida kiiremini ja paremini ta oma tööd teeb, seda rohkem halvustavat suhtumist on tunda. 

See on kollektiiv, kus juhataja on üks õel ja kibestunud inimene, kes on töötaja välja valinud, et oma elumuresid välja elada; kus üks kolleegidest arvab, et teistega läbi saamiseks peab ta kedagi mustama; kus teised vastavalt oma tujule uluvad nendega kaasa, et mitte ise mõnitamise osaliseks saada. See on seltskond, kus nii mõnigi ei kannata tõtt kuulata. Selles kollektiivis pole võõras ka füüsiline vägivald (õnneks mitte tema osalusel)... Ja lõpuks kõige kurvem tõdemus: neil puudub huumorisoon.

Ei ole halba ilma heata- neist 6-st kolleegist on siiski 2 head inimesed. Õnneks see, kellega tuleb terve tööpäev ninapidi koos veeta on vahva naine. (Talle olen ma tõesti väga tänulik.)

Eks võib ju küsida, et kuidas täiskasvanu ei tule selle olukorraga toime ega suuda suhteid selgeks rääkida. Jah, normaalsete inimestega oleks see võimalik, aga olukorras, kus kõike eitatakse, kus näkku öeldut salatakse, ei ole midagi arutada. Midagi sellist ju pole üldse olnudki!!! Ja viha suureneb. Ja temal suureneb masendus.

Mina tahaksin aga teada, kuidas täiskasvanud inimesed ise ei mõista, kui jäledalt nad käituvad? Kuidas nad end kõrvalt vaadata ei suuda? Kuidas üldse saab üks täie mõistusega inimene arvata, et tal on õigus kedagi mõnitada ja materdada??? Jah, oleks siis, et töö oleks tegemata või halvasti tehtud. Ei, tundub, et see just hinge ei mahugi, et töötaja on korralik.

Selline on igapäevane elu ühes väikelinna pisikeses töökollektiivis, mis koosneb 7-st inimesest. Ma tahaksin siia palju täpsemalt olukordi kirjeldada, hirmus soov on ka nimed kirja panna, aga jätan selle igaks juhuks tegemata. Mine tea, kes lugema juhtub, ehk isegi mõni asjaosaline.

PS, kes aru ei saanud, jutt ei ole minust ja minu töökaaslastest!!!!

Saturday, August 2, 2014

Koerad bussis

Umbes nädala eest lugesin uudist selle kohta, et Tartus ei lubatud reisijat suukorvistatud ja rihma otsas koeraga linnaliini bussi. Loom oli suurt kasvu. Sebe käskis lemmikloomad puuri panna, siis võivat neid ka linnaliini kaasa võtta....
Artikkel iseenesest polegi minu tigeduse põhjus kuivõrd kaasinimeste kommentaarid selle all. Uskumatu õelus, kitsarinnalisus ja lollus! Pooled kommenteerijad olid arvamusel, et nemad ei pea "rõvedate ja haisvate" loomadega samas ruumis viibima ja allergikud ähvardasid ära surra koera/kassi juuresolekul.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et bussis haisevad kõige kohutavamalt peened prouad ja härrad, kes on lõhnaõli vannis supelnud või siis pole end üldse pesnud ja haisevad higi järgi. Või hoopis küüslaugu järgi- muidu see nii hullusti ei häiriks, aga seesugused inimesed ajavad kindlasti kellegagi juttu, et hais ikka leviks või lihtsalt hingavad suu kaudu (seda on minuga mitu korda juhtunud, et kõrvale istub küüslauk ja siis puhib suu ammuli minu poole!!!!)... Osa inimesi haiseb alkoholi ja suitsu järgi, mis minu jaoks on ka äärmiselt rõve lehk. Ja siis on veel muidugi asotsiaalid, teate ise, mille järgi nad haisevad. Kuhu või kellele ma nende inimeste peale kitule lähen, et "ärge lubage neid bussi, mul hakkab paha"?????

Allergikud, kes koera/kassi karvuei talu, kannavad oma ravimeid nagunii ju kaasas, niiet nende eest võidelda on ka pisut kummaline. Ma mõtlen just neid, kellel reaktsioon on väga tugev või lausa eluohtlik. Need, kes lihtsalt pisut aevastavad, elavad selle 10 minutit üle samamoodi nagu minagi haisvad inimesed, mis sellest et öökima ajab!

See üks paigal istuv peni mind küll ei häiri! Jah, loomulikult võiks tal olla suukorv peas ja võimalikult lühike rihm, sest loom on loom ja iial ei tea, mis muidu sõbralikku ja leebet koera seal rõvedas bussis ärritada võib. Eks iga omanik ju ütleb, et tema lemmik on sõbralik... Heh, pealegi, suure koera puur on suurem kui koer ise, niiet see võtab veel rohkem ruumi bussis ja tõenäoliselt on vaja ka abi selle puuri bussi sikutamisel... Kas tõesti on sellist kilplust vaja???

Koeraomanikud kisasid muidugi vastu, et neid jälle häirivad bussis röökivad lapsed ja nõudsid, et lastega vanemad sõidaksid autoga jne. Sama soovitati ka teiste poolt just koeraomanikele....

Võib-olla tuleks kehtestada kord, et lemmikloom, kes pole puuris, vajab ka sõiduks piletit. Siis oleks ta võrdsete õigustega reisija bussis ja samas tõuseks vedajal kasum kah!



Selline nõme, mõttetu tati pritsimine toimus tolles kommentaariumis, ainult MINA-MINA-MINA mätta otsast. Seal jõuti ka välja sinna, et kevadeti sulab lume seest välja tänavatele ja rohelistele aladele "miiniväli", just sellepärast olevatki koerad rõvedad ja räpased jne. Tegelikult ei ole selles ju süüdi koerad, vaid nende omanikud, kes ei viitsi oma lemmiku järelt koristada! Ennast ju kaiste peale WC-s käimist? Kasige siis koera järelt ka!

Probleem ei ole tegelikult mitte ainult koerte väljaheidete koristamata jätmises või kellegi allergias. Häda on selles, et inimesed on harjunud mõtlema, et nendel on ainult õigused aga mitte ühtegi kohustust! Kõigil on õigus nõuda, et teised nendega arvestaksid küsimata endalt kas ka nemad nende teistega arvestavad. Kõik peavad justkui ühele inimesele vastu tulema, aga mis saab siis kui kõik nii mõtlevad? Nii me jõuamegi siia tänasesse päeva, kus enamik ei vaevu kaaskodanike peale mõtlema ja lisapingutust tegema, et kellelgi teisel peale iseenda ka hea ja mugav oleks ühisruumis olla ja liikuda, olgu selleks linnaliini buss, tänav või kortermaja trepikoda...

Ma olen seda ammu öelnud, et kõige vastikum loom Maal on inimene, ja seda igas mõttes- ma jään selle arvamuse juurde! Õnneks ei ole mina mitte Homo sapiens vaid Homo sylvestris! :D (Vt postitust Tänukiri)

Wednesday, July 2, 2014

Arvamus Priit Pulleritsu arvamuse kohta*

Lugesin mõned päevad tagasi Priit Pulleritsu arvamust teemal, et inimesed, kes huvituvad jalgpallist ja vaatavad käimasolevat MM-i on lapsikud ja peaksid suureks kasvama, sest nad on tegelikult iseloomult nõrgad ega julge massidele vastu seista. Õiged tegijad olevat hoopis need, kes ei tea, et see spordiala üldse eksisteerib. Arukad inimesed on need, kes sellise lapsiku alaga tegemist ei tee, loomulikult on nad ka iseloomult tugevad. Kuid samast arvamusloost jääb mulje, et hr Pullerits justkui toetaks mõtet, et erinevus rikastab- miks siis on vastaspool ehk jalgapallisõbrad ristitud põhimõtteliselt idiootideks? Miks nad ei või olla erineval arvamusel ja jalgpalli nautida????

Mina vaatan jalgpalli. Vaatan ka MM-i. Kõiki mänge küll mitte, puhkust selleks ajaks ei planeerinud, töölt vabu päevi ei nuia, et mõnd mängu näha. Ma ei ole just jalgpallihull, ei arva, et see on elu või lausa midagi suuremat. Ma naudin maailma parimate meeskondade oskusi (jah, just, OSKUSI!!!).

PS, ma olen naine, kui mõni blogi lugeja veel ei teadnud.

Minu kodus on pigem nii, et kui telerisse ilmub jalgpall, siis sirutab mees käe kõrvaklappide järele, süveneb oma muusikasse, filmi või mis tal parajasti vaadata/kuulata/teha on, ning mina jään oma jalgpalliga üksi. (Tõsi, selle MM-i mänge on ta siiski jälginud, sest need on põnevad.) Üldse on kuidagi juhtunud nii, et suur osa minu sõpruskonnast ja ka perest ei ole üldse spordist huvitatud, peaaegu kedagi vist ei saa ristida tugitoolisportlaseks. Ma olen oma spordi huviga vähemuses. Samas ei sõima mind keegi sellepärast lapsikuks ega vaimselt kuidagi nõrgaks, minu sõbrad ja pere tõesti arvavad, et erinevus rikastab ja nad austavad seda põhimõtet ja minu huvi, mitte ei materda mind selle eest kuidagi. Seda kummalisem on seesugust arvamust lugeda lugupeetud ja haritud ajakirjaniku ja arvamusliidri sulest.

Ei, ma ei ole kuidagi selle vastu, et hr Pullerits ei huvitu jalgpallist. Kui ei taha vaadata, siis ei peagi vaatama. Olen tugevalt selle vastu, et tavalisi inimesi, kes tulevad õhtul töölt koju ja naudivad mängu, nimetatakse nõrkadeks ja lapsikuteks. Kas igasugune mitte-nõustumine arvamusega on kohe negatiivne ja tuleb maatasa teha?

Ma ei ole kuidagi äärmusliku hulluse poolt, et MM-i ajaks peaks igasuguse muu jalgpallivälise tegevuse seisma jätma ja lemmikmeeskonna ebaõnnestumise korral oma elu lõpetama vms. Ma lihtsalt naudin seda, kuidas maailma tippude tippude söödud on nii täpselt mõõdetud, et kaaslane leitakse ka kümnete meetrite tagant üles, kuidas nad mängu loevad, kuidas väravavahid oskavad end täpselt palli teekonnale ette sättida, kuidas mängijail pall püsib jala küljes ükskõik, milliseid haake ja sööste nad ka ei teeks jne. Need kõik on tegelikult ju aastate jooksul omandatud OSKUSED!!! Eks minge ja proovige nii triblada, laske sõbral filmida, siis näete kui hale see välja näeb, üldse mitte selline nagu näiteks Messi! Olgem ausad, see pole tuim palli tagumine, need on oskuslikud löögid, mis leiavad adressaadi. Sellisel tasemel mängimine nõuab OSKUSI! Jah, need lapsepõlves peetud turniirid olid ehk niisama palli tagumine, kuid mitte MM.

Ei ole ma ka seesuguste kahtlaste eeskujude poolt, kes kaaslasi hammustavad või hoopis grupiseksi fännidega korraldavad. Olen selle poolt, et noored poisid saavad jalgpalli MM-ist innustust õue minna ja end liigutada selle asemel, et terve suvevaheaja toas istuda ja tahvelarvuteid ja nutitelefone nühkida ning feissbuukis passida. Mis on halba selles, et nad tahavad olla palliga murul sama osavad kui Christiano Ronaldo? (Jah, tema, mis sest, et sel turniiril tal niiväga hästi ei läinud, kuid ta ON osav!) See on tunduvalt parem soov kui näoraamatus laike nuiata ja virtuaalmaailmas pseudoelu elada. Õues palli taga ajada on ju tervislikum. (Tuletagem meelde uudisnupukesi sellest, kuidas rahva füüsiline vorm muudkui halvemaks läheb ja me aina rasvume...)

Miks jalgpalli nii populaarne on? Arvatavasti seepärast et tast on lihtne aru saada seega ka lihtne jälgida. Miks mitte siis seda populaarsust ära kasutada positiivsete sõnumite levitamiseks ja juurutamiseks? (Ma ei räägi siin kokakoola ja hamburgeri kurgust alla surumisest!) Mis on halba sõnumis "No to racism" ("Ei rassismile")? Mina arvan, et seesugust menu peabki heade eesmärkide saavutamiseks ära kasutama, sest vähe on pea terve maailma huvi köitvaid sündmusi.

Jah, härra Pullerits, erinevus rikastab, kuid palun austage siis ka teist erineval arvamusel olevaid inimesi, ärge ristige neid nii ennatlikult arult lasteks ja vaimult nõrgaks. Mina ei arva, et jalgpalli mitte vaatav inimene oleks mingil moel halvem või lollim kui jalgpalli vaatav kodanik. Ma arvan, et nad on lihtsalt erinevate huvidega. Kõik, mis ma tahan, on see, et minu arvamust austataks, ükskõik kas see ühtib teie omaga või mitte.

PS, kui te mind tunneks, siis te ilmselt ei nimetaks mind nõrga iseloomuga inimeseks, kes jookseb koos massidega, sest oma arvamus puudub või ei julge välja öelda....


*Priit Pullerits: kasvage suureks!

Thursday, June 5, 2014

Tänukiri

Täna otsisin üles gümnaasiumi lõputunnistuse ja teised keskkooli lõpus näppu antud paberid. Oli vaja. Nende vahelt sadas välja veel üks tunnistus. Roheline ja lepatriinudega. Ma olin selle täiesti unustanud. Lugesin ja naersin, nii et pisarad silmist jooksid. Eks uurige ise:

















































Ma tänan siiralt ja südamest oma geograafia ja bioloogia õpetajaid Krista Unterat ja Maie Karakatši antud tundide, õppetundide ja õppereiside eest, mida nad meile välja võitlesid. Ja loomulikult selle eest, et minust sai Homo sylvestris :) Kindlasti on Eestis palju toredaid õpetajaid, aga nemad on minu jaoks need, kelle kohta ma vahel mõtlen, et tahaks kokku saada ja küsida, kuidas neil läheb. Tohutult lahedad inimesed, kes teevad oma tööd rõõmuga ja säravate silmadega, kelle tundidesse oli tõesti alati hea meel minna. Ja nagu te just nägite, neil on hea huumorisoon :)

Kui nüüd päris aus olla, siis mõned sellised õpetajad olid mul veel... Näiteks Tiina Värton- bioloogia õpetaja põhikooli päevilt, või siis inglise keele õpetajad Viive Lätt ja Anne Truupõld. Tegelikult on Põlva Ühisgümnaasiumis üldse ägedad õpetajad! :D

Wednesday, April 9, 2014

Snuuker

Ma olen snuukrit jälginud juba päris mitu aastat. See on äärmiselt põnev ala, kuigi esialgu võib tunduda igavana.

Mis snuuker on? See on piljardi-laadne mäng. On laud, hunnik palle laual ja 2 mängijat kiidega, kes üritavad valge palli abil värvilisi auku saada. Värvilised pallid annavad punkte, kes rohkem punkte saab on mängu võitja. Konks on aga selles, et neid mänge peab võitma päris mitu, et võita matš. Kes tahab täpsemalt teada, siis lugege siit juurde: http://et.wikipedia.org/wiki/Snuuker

A miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et see on ideaalne sport vaatamiseks naistele- mängijateks on igas vanuses ja mõõdus mehed, kuna kaameramehed on alati tasemel, siis tihti suumitakse mõne mängija kann ka suurelt pilti! Kui sa oled hea arvutaja, siis on kohe eriti põnev vaadata, sest saad arvutada, kui palju punkte veel laual on, või palju kummalgi mängijal võiduks vaja on jne. Samas võimaldab snuukri vaatamine tegeleda samal ajal ka millegi muuga ilma, et mäng nägemata jääks. Ma kudusin nii endale ja ühele lapsele salli valmis.

No ja nii me siis jõuame sujuvalt selleni, et ka sel alal on mul liiga palju lemmikuid.... (Mulle meeldib nagunii liiga palju mehi.) Snuuker on väga tore spordiala- võistlejad on alati viigipükstes ja triiksärkides, viisakad inimesed. Kõik mängijad on sümpaatsed, kaotajast on alati pisut kahju. Aga sellegipoolest on mul 4 meest, keda ma eriti fännan: Neil Robertson (vt pilti all, blondiin paremal), Mark Selby (vt pilti all, vasakul), Ronnie O'Sullivan ja Judd Trump. Mõni päev tagasi kolasin Facebookis ja lisasin oma meeldivatesse ka snuukri ametliku lehe. Kolasin veel mõne mängija profiilil, ka Neil Robertsoni omal. Täna õhtul oli mul fb-s teade: "Neil Robertson võttis sinu sõbrakutse vastu." Väga armas, aga ma ei teadnud, et ma selle üldse saatnud olin :D See on see telefoniga fb-s käimine, iial ei tea, kellele või millele sa pihta saad! Paar päeva tagasi teatas mulle mingi Ahmed, et võttis mu sõbrakutse vastu! Tema kustutasin ma ära.... Ma ei tea üldse, kust ta tuli. Aga Robertson mulle meeldib, tema jääb sõbraks! :D



PS1: Näete siis, ma võin teistest meestest ka kirjutada peale Marsi! :D

PS2: Ja ma mõistan päris hästi, kui kahtlast varju see postitus mulle heidab.... :D

Saturday, March 8, 2014

2 aastat

Ikka veel tahan ma vanaemale vastlakukleid osta.
Ikka veel tahan ma Põlvasse jõudes vanaemale helistada.
Ikka veel valin ma vahel vanaemale kingitust, jõuluks, emadepäevaks...
Ikka veel avastan end mõttelt "Huvitav, mis vanaema sellest arvab?" või "Ei tea, kas ta seda saadet vaatab..."
Ikka veel ei saa ma aru, et teda ei ole enam.

Wednesday, March 5, 2014

Tüüpiline tööpäev

Poodi astub soliidse välimusega härra, tal on soojapuhur kaenlas. Ta ütleb, et see puhur ei sobi talle; enam pole täpselt meeles, kas see ei vastanud tema "vajadustele" või "nõudmistele"...

Mina: "Mismõttes? Mis ta siis teeb või ei tee?" Olin valmis pidama võitlust teemal, et kas pisikese soojapuhuriga on võimalik 2 korruselist maja kütta või mitte... 
Klient: "Ta tekitab mulle valu."
Mina: "???????" Kuna härra rääkis väga vaikse häälega, arvasin, et ehk kuulsin valesti ja küsisin uuesti: "Ei kuulnud hästi, mis ta teeb?"
Klient: "See tekitab meesteorganites valu."
Mina: "????????????????...... Aga puhur põhimõtteliselt on töökorras?"
Klient: "Jah. Kas ma saan ta millegi muu vastu vahetada?"
Mina: "Jaaaa, jah, vaadake ringi siis miskit muud..."

MISMOODI TA SEDA PUHURIT SIIS KASUTAS, ARU MA EI TAIPA?????? Tegelikult ma ei tahagi teada vist... Kui ta selle endale püksi pistis ja siis 15 minutiks tööle lülitas, siis võis tõepoolest valus olla! Aga jätsin selle põhjalikumalt uurimata.

Klient valis asemele veekeetja ja üht-teist veel.

Õhtul jutustasin seda lugu emale ka. Huumorisoonega inimene, nagu ta mul on, küsis seepeale, et kas härra veekeetjat kasutada oskab? "Kui ta sellega sardelli keetma hakkab, siis võib ka ju valus olla!"

Lubasin, et kui ta veekeetjaga ka sama murega tagasi tuleb, siis soovitan tal pigem arsti juurde minna mitte kodumasinaid poodi tagasi vedada!


*Siiani ei suuda ma mõista, mismoodi ma suutsin mitte naerma hakata!!! Ma pidasin end väga viisakalt üleval, täiesti uskumatu....

Saturday, February 15, 2014

Tige klient*

Sellest aastast alates võtab Elisa arve e-mailile saatmise eest 60 senti. See olevat kõik Euroopa Liidu süü, sest seoses SEPA-ga tuleb teha täiendavad kulutused. Kas need kulutused jäävadki kestma???? Igakuiselt, muudkui muutub? Ja muudkui kulub?

Ma ei saa ikkagi aru, kuidas see nagunii juba koostatud arve minu e-posti aadressile saatmine nüüd lisakuluks muutub? Või mingiks teenuseks?

Mõni päev tagasi sain Elisalt reklaamkirja, e-posti aadressile. Kas see on ka mugavusteenus, mille eest mul järgmise kuu arvel on lisarida summaga 0,6 euri????

Tegelikult on asi lihtsalt nii, et kuna tekkis võimalus keerutada klientide jaoks segase asjaga ja küsida endale raha juurde, siis seda ka tehti. Ja loomulikult jätkatakse mulle millegi pähemäärimisega tasuta, olgu siis lisakulu või mitte- äkki ikka ostab midagi!!!


Fuu, nõme käitumine! Lasen Elisast jalga, kui keegi parema pakkumise teeb! Tulge ja pakkuge nüüd mulle hüpersuper odavat paketti! :D

*Lõpuks ometi muundusin minagi õelaks kliendiks, kes millestki aru ei saa, et kuidas asjad käivad või mis miski maksab!

Tuesday, February 4, 2014

PAENDUV

Kontrollisin täna üle- viga on trükitud ka reklaami.

Üks klient meenutas selle sõnaga seoses oma füüsika õpetajat. Too oli kasutanud sõna "paenduv" tähenduses "paeks muutuma".. Ma loodan, et meie saabaste tallad -30 kraadiga paeks ei muutu, see oleks ikka päris paha reklaam...

Oi mulle meeldib tähte närida! :D Nämm-nämm!

Monday, February 3, 2014

2014


Eelmisel aastal olid mul siin jõulud lihavõteteni, sel aastal läks veel hullemini: blogis on mul endiselt november! Aga "väljas on veebruar täna..."

Sain täna kurja kõne: "Kaua ma pean sul blogist seda 16. novembri postitust lugema??? Miks sa midagi ei kirjuta?????!!!!" Helistajaks oli emme :) Nüüd ma siis (üle päris pika aja...) teen nii, nagu emme käskis: kirjutan uut postitust, kuigi ma olen endiselt täiesti mõttetu.

Mul on siiski üks mure, millest tahan rääkida: see on sõna PAENDUV! Just kontrollisin- tegelikult sellist sõna polegi, niiet siis pole ka muret, või mis? Aga on, kui nad selle meie veebruari reklaami sisse jätsid... Ehk siis- mõni aeg tagasi saime nimekirja toodetest, mis meie selle kuu reklaami pannakse, koos sinna juurde kuuluva tekstiga. Ühtede talvesaabaste juurde oli kirjutatud nii: "Paenduv tald ka -30 kraadi juures". Seal oli sõna PAENDUV!!! Mul tekkisid kohe kõhklused, et see pole päris õige vorm... Ka Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013 sellist sõna ei tea.


Unustasin kontrollida, kas see viga jäi meie reklaami sisse, või parandas keegi selle enne trükki saatmist ära. Aga noh, mis õigekirja sa reklaamist leida tahad kui ajakirjanduses koosneb (liiga) suur osa pealkirjadest lihtsalt häälitsustest ("Vau!"; "Uhh!!!"; "Ai!" jne).... Pealkirjast kaugemale tänapäeva infotulva all nagunii eriti enam ei loeta, eks siis tuleb kogu uudis sinna kirja pandud piuksu suruda.

Oih, vabandust, jälle läks vingumiseks... Aga ma niii-iiiii tahaks veel vinguda!

EMA 2014- Eesti Muusika Auhinnad 2014. KUIDAS TE SAATE 30. JAANUARIL AASTAL 2014 VÄLJA ANDA AUHINDU SAMA AASTA EEST?????? Seletage mulle see ära, korralikult ja põhjalikult. Aasta pole alanudki, aga juba jagame auhindu?! Avanss? "Anna siis sel aastal ikka oma plaat välja, näe kujukese saad kohe kätte!"??? Ei tule mulle siin rääkima, et need on tegelikult aasta 2013 eest! Siis nimetage sündmus õigesti. Kuna nimes on 2014, siis minu aruke ütleb, et need on just nimelt 2014 aastal saavutatu eest jagatavad auhinnad. Palun parandage oma viga. Minu loogika on väga loogiline, nii et ilmselgelt ei ole viga minus :)



Mulle väga meeldib see ütlus, et kui miski ei meeldi, mine ja muuda seda; kui muuta ei suuda, siis muuda oma suhtumist, ära vingu. Aga vahel ma lihtsalt ei suuda vastu panna.... Eks neid vingumisi tuleb veel ;)

 PS, kõik kinno Rayonit ja Roni vaatama:



Film: Elujanu
http://www.cinamon.ee/Event/1997/?dt=06.02.2014