Mis minu aias pole kasvanud
Sinul on sinu elu ja su maailm
Mida minu käed ei ole puutunud
Võõra lille nime sul pole, aga elu ja maailm, mida minu käed pole puutunud, on sul küll. Alles hiljuti lasid sa mul seda pisut näha.
Minul on see kõik mis mul on olnud
Ja ma ei taha mõelda edasi
Minul on üks kallis asi kadund
Ja seda sa ei anna tagasi
Täna sai 2 nädalat hetkest, mil ma tõesti ei tahtnud edasisele mõelda, sest üks kallis asi on mul nüüdsest kadunud. Sa ei anna seda tagasi, sa ei saa seda teha, see tuleb mul endal tagasi võidelda. Kuidas seda teha, ma veel ei tea. Võib-olla saad sa pisut abiks olla, võib-olla teed asja hoopis hullemaks- isegi seda ma ei tea.
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Jah, vahel ma tunnen tõesti, et kõik on võimalik, et suudan ilma suurema mureta edasi minna. Nutnud olen ju vaid korra, kunagi ammu kahe nädala eest, niiet kõik peaks ju hästi olema?
Mina räägin ikka ainult sulle
Kui kurjaks muutuvad mu hinges ilmad
Täna vaatas keegi mulle otsa
Ja tal olid sinu selged silmad
Vahel unustan ma praeguse situatsiooni ära, mõtlen et "Kui kokku saame, pean sulle sellest rääkima!" Ja edasi mõtlen, et "...kui üldse kokku saame...." et millest me siis räägime? Nädala eest, kui kohtusime, tundus mulle, et meil vist on siiski veel midagi rääkimata. Arvasin küll, et mul sai kõik öeldud, midagi ei jäänud hinge kripeldama. Kuid kuidagi kummaline oli kõrvuti vaikida, ja kurb, lihtsalt kurb. Tahtsin sulle öelda, et sina ei pea kurb olema, mina ja ainult mina pean sellest üle saama, et see ei ole enam sinu mure... Kuid ma ei suutnud midagi öelda... Mul on kahju, et sa varem ei öelnud; kahju, et ma varem ei küsinud; kahju, et sa varem ei märganud; kahju, et ma valisin ignoreerida neid pisikesi kahtlusi, mis mul kuklas tekkinud olid... Mul on lihtsalt üldse kõige selle pärast kahju. Ometi pole ma kellelgi teisel sinu silmi näinud, ma ei otsi sind teistes. Sind on ainult üks ja sul on sinu elu ja su maailm, mida mina pole puutunud.
Mõtlen siin, et mõtlen, mõtlen, mõtlen
Ehk vahel võid sa mindki vajada
Luban sul, et enam ma ei tule
Et koridoris juttu ajada
Vahel ma tõesti mõtisklen ka selle üle, et kas sa tunned minust kui sõbrast puudust? Mõtled vahel, et tahaksid mulle midagi rääkida? Seda võin siiski lubada, et enam ei kutsu ma sind kuskile, mitte praegu. Püüan vaid selgusele jõuda, kas on kergem, kui kohtume varsti kui sõbrad, või hoopis nii, et väldin sind nii kaua kui võimalik. Kuigi ma pigem kaldun arvama, et kui sind järsku üle pika aja kohtan, siis see lööb mul uuesti pinna jalge alt.
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik
Jah, vahel ma tunnen, et ma pigem tahaks kiiresti edasi minna, et saaksime sõpradena jälle vabalt kõige üle vestelda. Linn on ju meie jälgi täis, sa meenud niikuinii iga teise tänavanurgaga. Ehk saan ma sellest kiiremini üle kui sind näen ja olen sunnitud vaatama kui sõpra?
JääBoiler "Kõik on võimalik":
Selle sügisega kujunes minu jaoks nö meie-lauluks üks teine laul: "Jäljed"
Kusagil veel soojad jäljed on teel
mis me jätsime, me koos
Hommikuks veel soojad jäljed on teel
mis me jätsime, me koos
Nüüd lihtsalt ei tohi ma enam mõelda kui "meist", nüüdsest on "mina" ja "sina". Ja ikkagi tunnen ma puudust teadmisest, et varsti on ootamas järjekordne matk mööda Tartut. See laul on küll ehk armastusest, ent ometi ta võiks jääda sümboliks juba tehtud jalutuskäikudele ja ka tulevastele, sõpradena.
JääBoiler "Jäljed":
*Veel mõtlen ma selle üle, et kui mul peaks olema oma hp-ga abi vaja, kas ma võin sulle helistada? Või olen ma siis nagu kõik teised? Samas oleks mul nüüd natuke veider minna mõne võõra juurde, see oleks pisut nagu reetmine... Ja nii need "ma-pean-sulle-sellest-rääkima" hetked tekivadki...
No comments:
Post a Comment