Ilus algus

Nii super hommik! Päev on veel ees, hirm kohe...

1) Täna on tööpäev, st ma pean üldiselt ilus olema, hea välja nägema. Selleks, et ilusaks saada, tuleb veidi mäkerdada. Aga mida sa mäkerdad, kui jumestuskreemi, mida eile veel oli, enam ei ole??!!?? Pool nägu sain ilusaks ja teine jäi mingiks koledaks, lapiliseks... No lihtsalt ei tule sealt purgist rohkem! Klaaspurk, ei saa väänata ka! Ma ei saa aru, kuhu ta ööga kadus... Ripsmedušš veel määrib natuke, homme on ilmselt too kah kutupiilu.

2) Ma jalutasin ja istusin eile tunnikese päikese käes... Täna hommikul avastasin, et nüüd on mul joodiku päevitus! Mingi punane kolmnurgakujuline lärakas on mul keset dekolteed! Kaela peal on kah rant... PUNANE!!! Mul on kõik särgid V-kaelusega, ehk siis- ükskõik millist pluusi ma ka selga ei paneks, see punane plärakas paistab ikka välja! Aga milleks siis kuumal aprilli päeval sallid on...? Selleks, et end mõne sisse varjata...

3) Hommikul oli veel veidi liiga jahe, et ainult T-särgiga tulla, kavatsesin teksatagi peale panna. Või noh, paningi, luku tõmbasin ka kinni, omaarust... Aga ta tuli lahti! St lukk läks katki!!!! Rõõm missugune.

Õhtu on kaugel...

Boob teab

Rita ja Boob on sõbrad, nad elavad koos. Rita on noor naine, kes käib tööl ja keda Boob igal õhtul kodus ootab; ootab, et talle õunu toodaks, et saaks õunakooki teha.

Kui Rita veel väike tüdruk oli, kadus ta Isa nelja tuule poole. Nüüd on ta tagasi, tahab tütrega ära leppida. Rita ei taha. Isa toob kingiks sellise nuku, mida tüdruk kunagi tahtis. Ta küsib, kuidas tütrel koolis läheb, püüab... Aga tema maha jäetud tütrekest pole, on täiskasvanud naine, kes saab oma eluga hakkama, kes ei mängi enam nukkudega. Boob aga teab, et Isal võib siiski olla midagi öelda, võib olla põhjus...

Rital on Henri. Boob teab, et ta on imal. Kui Boob ja Henri kohtuvad, saame ka meie teada kuidas tulpe lauale panna... (Aseta kimp kaunile puidust lõikelauale, serveeri hiiglasliku noaga! "Ise käskisid ju lauale panna!?!")

Henri jätab Rita maha. Ritale jääb veel vaid Boob. Boob armastab Ritat, aga Boob on koer. Ja Rita armastab oma Boobi. Ta tahab, et Boob oleks mees, aga Boob näitab oma kahte karvast kõrva ja on koer. Ta on truu sõber, kes teeb kõik vastikud asjad Rita eest ära, et need Ritat ei häiriks.

Boob teab, et Isa saaks Ritat aidata. Kuid nüüd Isa ei taha eriti aidata, ütleb et ei oska... Aga ka Isa teab üht-teist. Ta teab, et Boob on mees; ta teab, et ka Boob on millegi eest pugenud peitu...

Boob teab, kuidas teiste elusid korda seada. Seda on lihtsam teha kui enda eluga tegeleda. Palju kergem on pugeda lontis kõrvadega mütsi alla ja unustada, mis ja kes oli enne. Aga need, KES olid enne, ei kao kuhugi. Müts tuleb peast võtta ja tunnistada oma tegusid ning vastutada nende ees, kes maha jäid.

Boob teab, et tegelikult on ta Roobert ja selleks ei pea olema kõva mees, et Triinu-Liisile ja Maidole hea isa olla.

***

Boob- Lauri Saatpalu
Rita- Elina Pähklimägi
Isa- Raivo Trass
Henri- Tõnno Linnas

***

Mina olen ka Rita. Erinevalt temast pole mina kunagi oma isa näinud. Erinevalt tema isast ei ole minu oma siiani ka minu vastu huvi üles näidanud. Kui ta seda teeks, käituks ma täpselt nagu Rita. Milleks? Kus ta oli siis, kui ma teda ehk vajasin? Kus ta oli 25 aastat? Miks nüüd? Ei aitäh, sain siiani suurepäraselt ilma hakkama, saan ka edaspidi.

Erinevalt Ritast ei ole minul ühtegi mälestust isast. Ma pole kunagi unistanud sellest, et mul oleks isa. Rita oskas unistada, sest tema teadis, millest ta järsku ilma jäeti. Võib-olla olen mina sellevõrra karmim ja kalgim. Lapsepõlvest mäletan seda, kuidas ma vihkasin, kui mult teised küsisid, MIKS mul isa pole. MIKS PEAKS???? Miks peab minul olema kõik nii nagu teistel??? Minul ei ole ja kõik, mind ausalt ei huvitanud eriti, et MIKS. Ema oli mulle öelnud, et minu isal on teine pere ja ta on nende juures. Sellest mulle piisas. Olgu siis seal, kuskil mujal. Minul oli vanaisa, kes õpetas mind jalgrattaga sõitma, kelle sülest ma lastesaateid vaatasin ja kelle süles oli maailma kõige turvalisem ja soojem paik.

Ma tulen iga tööpäeva lõpus koju täpselt nagu Rita: "Sa ei kujuta ette kui väsinud ma olen!" Riivo on kodus. Kas Riivo on siis Boob? Õunakooki pole ta mulle teinud... Kohvi teeb küll:) Ja kõike vastikut ta minu eest ka ära ei tee, igasugused koristamised jms tüütu jama teeme koos.

Samas olen ma Boob. Vahel pean ma teadma, mida teised peaksid oma eluga tegema. Selles osas on kõik inimesed Boobid. Alati teatakse paremini, kuidas naabrid peaksid oma raha kulutama jne... Oma eluga pole pooltki nii lihtne toime tulla, kui teiste omaga, eksju?

Meis kõigis on ka natuke Isa. Millegi eest on kõik kunagi peitu pugenud, püüdnud midagi edasi lükata, eemale tõrjuda, pikkade kõrvadega mütsi silmini pähe surunud. Iseasi, kes mille või kelle eest...

Ja ilmselt on meie kõigi elust läbi jalutanud ka pisut imal Henri...

Nüüd ma loodan vaid seda, et minu Boob on sama tark ja vaimukas kui Rita oma... Olgu ta siis kes tahes :)

Unenägu

Loo eellugu, ehk asjad, mida Te peate teadma, et saada aru minu unedest:

1. Ma käisin eelmisel aastal (koos Margoga) Mika kontserdil Tallinnas, väga lahe oli:)
2. Ma käisin 25. jaanuaril (üksi, või noh, koos oma egoga) Hurts'i kontserdil. Olin peaaegu esireas, sain neile pm silma sisse vaadata. Mul oli fotokas kaasas, mida tegelikult olla ei tohtinud. Paari esimese loo ajal, kui ma pilte tegin, olin väga veendunud et Mr. Hutchcraft jätab laulmise katki ja teatab osutades näpuga minu suunas: "Hey! Cameras aren't allowed!" Ta ei teinud seda, aga ma olen üsna kindel, et mind ja mu fotokat nägi ta küll...
3.Külastan järjepidevalt kahtlast Hurts'i fännilehte (sest tegelikult on see üsna naljakas http://6hoursawayfromhappiness.tumblr.com/), kuhu postitatakse peale igasuguste imeliste fantaasiate mõnikord ka linke intervjuudele ja videodele. Sealt sain teada, et Islandi kontserdi ajal juhtus neil pisike äpardus:)
4. Hiljuti käisin Dagö uue plaadi "Plaan Delta" esitluskontserdil Tartus Plink Plongis koos Raidi ja Riivoga. Ikka ja jälle lava ees:) Kõik oli vahva ja tore, mulle jälle meeldis, nagu ikka. Ka neil oli hetkeks mingi pisike äpardus... Ühe laulu alguses ei kuulnud me mitte kitarri vaid mingit plärinat ja Peeter Rebane urises natuke ning vajutas paari nuppu ja elu sai jälle lilleks.

Edasise mõistmiseks on Teil kasulik järgnev video üle vaadata, muidu ei saa Te aru, millest jutt.




Lugu, ehk see, mida ma unes näen:

Ühel ööl nägin ma und. Ma olin kontserdil koos Raidi ja Margoga, me olime kogu publik, rohkem polnud kedagi. Esines meile Mika Plink Plongi laval! Kitarriga! Ta oli seal üksi. Mina tegin muidugi jälle pilte, st mul oli fotokas kaasas ja käes. Mikal aga juhtus midagi, heli kadus ära, Ta läks ja üritas oma nuppudest aru saada, et mis värk on. Me pakkusime ka oma abi, Ta vabandas, et läks jah miskit vussi... Siis tõusis Ta püsti oma nuppude eest ja lubas kohe-kohe tagasi tulla:) Aga siis ärkasin ma üles ega saanudki teada, et kas Mika tuli tagasi lavale meile kolmele laulma:)

Mika rääkis vist inglise keeles ja meie eesti keeles, aga me saime suurepäraselt üksteisest aru:):):)Tegelikult selles ma väga kindel ei ole, et kes mis keeles rääkis... Ma ainult mäletan seda, et unenäos ma mõtlesin, et vauuuu, Ta saab meist aru! Siis ju võis olla nii, et igaüks rääkis oma keeles? Kui me oleks ka inglise keeles rääkinud, siis poleks ju mõtet imestada, et Mika aru saab??? No samas oli see muidugi uni, kus kõik on võimalik.

Järellugu, ehk mõlgutusi hommikust:

Selline lugu siis unenägudega. Selleks et midagi põnevat näha, peab kolmel kontserdil käima ja ühte videot vaatama!

Mida üldse näitab unenägu? Minu puhul vist tõesti seda, millest ma mõtlen või mis mu peas toimub. Igal õhtul ja vahel ka päeval kuulan ma Hurts'i. No mulle meeldib noh! Dagö-elamus oli lihtsalt üsna hiljutine. Ja nii nad mul sõlme vist läksid. Seda ma küll ei tea, kust Mika sinna ilmus...??? Tema lisandus vist lihtsalt kuskilt mälusopist.

Muusika on minu jaoks oluline kuigi ma ise olen sel alal ikka täiest andetu. Vähemalt ma tean, mis on hea:)

Aga miks siis a-ha'd mu unes ei olnud??? Ju ma nendele pühendan kunagi terve unenäo, kohe eraldi...

Naljakuu jätkub :)

1. aprill Bussireisidel

Ideetu, st mõttetu

Eelmise postituse meeleolu pole kuskile kadunud. Nii et kes ei taha mu vingumist lugeda, külastage lehekülge www.ohtuleht.ee, seal on alati midagi naljakat: "Naomi välgutas kannikaid, Jenna Jameson demonstreeris sääri"...

Ma tegin täna üle nädala süüa. Kuulasin samal ajal muusikat ja mõtlesin oma elu üle järele. Ma leidsin tohutult palju asju, mis mulle ei meeldi, millega ma rahul ei ole, mida ma ei taha, aga mitte midagi head ja positiivset. Ma ei taha mitte midagi? Tegelikult ma ei tea, mida ma tahan, mul ei ole ühtegi põhjust järgmisel hommikul ärkamiseks.

Eelmise nädala alguses ei viitsinud ma isegi teha nägu, et kõik on korras. Seda öeldi ka päris mitu korda mulle, et ma olen kuidagi kurb, liiga vaikne... Aga lihtsam on vist naeratada, nagu midagi poleks viga, siis ei pea vastama küsimusele "Mis sul viga on?"... Sest ma ei tea sellele vastust. Midagi pole viga.... Vist... Aga mille pagana pärast ma õnnelik peaks olema???? Nädala teise poole olen ma taas "head nägu" teinud. Igaks juhuks, äkki mõni hakkab muidu muretsema...

Ma siiralt soovin, et mul oleks mingi eesmärk, mille nimel elada, mille nimel pingutada. Aga ei ole. Teadmine, et ma ei tea, mida ma tahan või mida oma eluga peale hakata, ajab jubedalt närvi. Peaks kuhugi poole jooksu panema, aga suunda ei ole. Ma olen hästi kõrgete seintega ruumis, siin ei ole nurki ega väljapääsu, on vaid ringikujuline rada, mida mööda ma iga päev pooleldi tigedana, pooleldi kurvana trambin. Hetkel olen ma kindel, et väljaspool seda ruumi ei oota mind miski ega keegi, ma ei püüagi siit välja saada. Ometi pole ma rahul sellega, kus ma olen.

Ja mida see vingumine nüüd siis annab? Mitte midagi. Mitte miski ei anna mitte midagi. Kui ma mitte midagi ei taha, siis ma peaks ju rahul olema? Aga ei ole. Ja nüüd läks mul mitte millelegi mõtlemise peale juhe lühisesse....

Tead, Maarja, mine p*****! Sa oled nõme!

Raskemeelsus, kurvameelsus, haiglaslikult rõhutud meeleolu...

...ka siis kui päike paistab. Ma ei teagi miks. Üks põhjus on kindlasti see, et lund on niiiiiii masendavalt palju ja viimastel päevadel juurdegi tulnud. Öäk. Ma tahan rohelisi lehti ja pori ja plusskraade ja vihma ja päikest!

***

"Tell me would You kill to save a life?"

Ma olen viimasel ajal miskipärast hästi palju mõelnud, kuidas mina sellele küsimusele vastaksin. Ja ma ikka veel ei tea. Ei saa ilmselt kunagi teada. Aga ometi ma mõtlen sellele, tekitan oma peas mingeid jubedaid stsenaariume.... Kui küsimus oleks minu elu andmises, siis ma teaks täpselt, kelle nimel ma selleks valmis oleks (olnud). Aga võtta kelleltki elu, kellegi teise nimel?

Mul on hea kujutlusvõime, lausa super. Kui keegi kirjeldab mõnda endaga juhtunud valusat õnnetust, siis ma suudan peaaegu tunda seda, millest räägitakse. Siiski on üks asi, mida ma ette kujutada ei suuda: et ma võtaks kelleltki elu. Teatud mõttes kergendus, eksju? Niisiis ma ei tea. Loodetavasti ei tule mul kunagi tõeliselt sellele küsimusele vastata....

***

So change Your mind
And say You're mine
Don't leave tonight
Stay

Mida rohkem ma seda laulu (Hurts "Stay") kuulan, seda rohkem see mulle meeldib. Ja ma ei saa lahti mõttest, et kui see laul oleks kirjutatud ja lauldud MULLE, ükskõik kelle poolt, mina jääks ta juurde... Ainus tingimus on see, et see peab esitatud ainult mulle ja vähemalt sama hästi kui seda teeb Hurts!

***

I'm more afraid than I've ever been
So stay with me, Evely...*

Kas ainult minul on vaja kedagi, kes hoiaks mind mõistuse juures??? Ja peale selle jutu lugemist soovitaks Raja tänavale pöörduda...??? Noh nii, igaks juhuks...

Ma tõesti ei tea, kus ma oleks või mida ma teeks kui ei oleks Evelyt. Võib-olla siinsamas ja täpselt sama kaugel, aga tõenäoliselt hullemas meeleolus kui praegu... Niiiii hea on kellelegi vinguda oma pisikestest tähtsusetutest probleemidest ja rääkida oma "geniaalsetest" mõtetest. Kellelegi, kes kuulab ja tavaliselt naerab mu jutu üle, aga see naer ei tee haiget, see on igati loogiline:) Ja ma olen täiesti kindel, et ma võin Tema arvamust usaldada.

PS, tutvustades Talle lühidalt selle jutu sisu, soovitaski Ta mul Raja tänavat külastada....

*Ma olen teadlik, et laulus on tegelikult nimi EvelyN, aga see ei loe, mul on EVELY!

***

Are you looking for happiness?
Are you looking for something better?
Do you ever feel emptiness?
Are you scared it's gonna last forever?

Ilmselt küll...

Eesti Laul

Kas Te nägite kui kurb oli Stig Rästa???????? Ta on niigi sellise ilmega, et hakkab kohe nutma, aga seekord vist hakkaski. Mul on niiiiiii kahju, et Outloudz ei võitnud! Tõesti on.... Mulle väga-väga meeldib see laul.

Ma vähemalt hääletasin:) Küll ainult teises ringis, kus oli valida vaid kahe laulu vahel, aga see ju oligi olulisem hääletus.

Mind jääb nüüd Stig Rästa kummitama... Tema meeletult kurvad silmad :'( Suurim pettumus, mida ma üldse kellegi silmist kunagi näinud olen...

Heh, lugege eelmist postitust uuesti ja saate mu kallal vinguda!

Esimeses lõigus teatan, et vaatasin täies pikkuses TV3 uudiseid ja eel-eelviimases, et loobusin poole pealt!

Tegelikult oli nii, et vaatasin poolt saadet ja läksin siis mööda kodu kolama, ema vaatas saadet edasi... Niiet... Uuuuups, sorry, et valetasin :)

Uudis

Ma vaatasin täna täies pikkuses "uuenenud" TV3 uudiseid. Need on nüüd VEEL jubedamad kui nad enne olid!!!

Saatejuhiks oli täna Mart Mardisalu. Mul pole ta vastu põhimõtteliselt mitte midagi, aga ta ei sobi uudiseid lugema. Minu jaoks on tal pigem meelelahutaja maik juures. Ma ootasin terve saate, et ta ütleks midagi stiilis "Järgmine pall on B3!!!" Ma lihtsalt ei suuda teda tõsiselt võtta. Pealegi pole mulle kunagi meeldinud tema kõnemaneer, see paus. peale. igat. sõna.

Sisu... Sisu ei olnud juuuuu! Esimene uudis oli muidugi kurb avarii Hiiumaal. See ilmselt kõlab kohutavalt, aga tragöödia müüb alati, mida rohkem laipu ja hüüumärke, seda ägedam saade... Okei, loomulikult on selline avarii uudis ja sellest räägitakse, aga võiks kuidagi.... Viisakamalt ja tagasihoidlikumalt suhtuda...

Edasi tuli teade sellest, et Liibüa on endiselt rahutu ja et Christchurchis hukkus palju inimesi. Kummagi kohta umbes kaks lauset. Jaaaaa siis tuli piiiiik lugu selle kohta, kellel milline kleit presidendi vastuvõtul seljas oli! Mardisalu oli endale sõbragi stuudiosse kutsunud, et oleks kellega arutleda seelikusabade pikkuse üle jne...

Edasisest ma loobusin... Milleks? Päris uudistel on mingi nõme maitse juures ja 20 minutist, mida ma vaatasin, oli uudiseid 5, kleite vähemalt sama palju või pisut rohkem ja veel reklaamipaus umbes 10 minutit!

Niiet aitäh, aga poleks vaja olnud... Minu arust pole peale saatejuhtide midagi muutunud. Oi, vabandust, stuudiokujundus on kah ümber tehtud.

Mulle ei meeldi kollased uudised. Ka siis mitte, kui neid tehakse valget värvi stuudios!