Bussas ootas mind Maki! Läksime Solarise keskusesse laiama:):) Olime kah natuke aega moodsad... Tegelikult tahtsin mina lihtsalt süüa! Sealt leidsime kah, 3 EURi eest. Paar tundi Makiga jutu puhumist ja siis umbes poole seitsmeks läksime järjekorda Kalevi Spordihalli juurde.
Kui Maarja Margitiga Spordihalli juurde jõudis, oli vähemalt 100 inimest juba kohal... No tõesti! Jummala pikk saba oli ja see pikenes iga hetkega ning üsna pea tekkis kõrvale ka teine järjekord. Aga nad ei halastanud meie peale, need turvatöötajad... Lasid meil täpselt seitsmeni külmetada tuisu käes, nii et kui ma sisse lõpuks sain, olin lumememm! Niigi juba läbimärjad ja sulavast lumest aina märjemaks muutuvad müts-sall tuli jope varrukasse toppida.... Ja oh seda rõõmsat üllatust siis! Garderoobi konks maksis 1 EUR!!!! Hea on neil välja pressida nii, krt! Oleks kroonid, oleks ilmselt mingi 5.- EEK olnud... Eriti hale on see selle pärast, et pool seda garderoobi nõrkes ühel hetkel ära! Ma ei tea kuidas see õnnestus, aga pooled need raamid või kuidas neid nimetada, kukkusid nagu doominod... Õnneks sinna alla keegi ei jäänud, sest nende kolakatega võib päris korralikult viga saada.
See selleks, sain vähemalt jopest lahti... Suundusin otsima tütarlast nimega Mari-Liis. Kes ta on? Seda ma päris täpselt tol hetkel veel ei teadnud. Miks ta oluline on? Ta elab peaaegu sealsamas, kus Margit, see tähendab, et mõistlik oli plaan koos koju tulla. No OK, et milles probleem? Me polnud kunagi kohtunud ega rääkinud:):):) Aga mul oli tema telefoninumber! Ma teadsin, et ta jõudis Spordihalli juurde peale mind, niiet ma arvasin, et ta pole veel saalis. Kõndisin lava ette ja helistasin talle ja oma üllatuseks kuulsin, et ta on juba lava ees, aga mina vahtisin kuhugi saali tagumisse otsa ukse juurde! Keerasin siis nina ümber ja palusin tal käe tõsta ja vaatasin, et üks tütarlaps vehib telefoniga minust pool meetrit eespool:):):) Nii me siis kohtusime:D Tore oli kellegagi juttu ajada poolteist tundi kuni pidi lavale saabuma soojendusesineja, kelleks oli Shirubi Ikazuchi- nimi, mis mulle ilmselt iialgi meelde ei jää...
Aga soojendajad olid kuidagi väga... ma ei teagi, mis see kõige õigem sõna oleks.... külmad? Muusika oli neil iseenesest huvitav, aga nende heli oli väga kehvake, sest laulja häält ei kuulnud eriti, ammugi ei saanud aru sõnadest. Kuid see polnud ju päriselt laulja süü... Ma tahaks neid sellise heliga kuulda, nagu oli Hurts'il, siis meeldiksid nad ilmselt rohkem. Omamoodi naljakas oli see, kuidas rahvas reageeris transameeste sebimisele laval... Suurima aplausi saigi Shirubi Ikazuchi kui trummide juurde asus omi asju ajama üks tüüp...Veel 40 minutit igavlemist ja nad tulid!!!! Nad tulid pead norus, vaatasid AINULT enda ette maha, justkui poleks julgenud saali vaadata, et kui palju siis meid seal on.
Kuid siis nad tõstsid oma pilgud ja hakkasid end liigutama. Theo Hutchcraft oskab laulda! Ausõna oskab! Adam Anderson tuleb suurepäraselt toime klahvpillidega ja nagu hiljem selgus, ka kitarriga! Kõik laulud olid kordi võimsamad kui albumil, igas mõttes: power'it oli tunduvalt rohkem ja Theo ei laulnud neid mitte lihtsalt hästi, vaid kogu südamest ja hingest hästi. Vastuseks said nad muidugi sama südamest ja täiest kõrist tunnustava kisa ja ilma liialdamata- KÕIKIDELE lugudele lauldi hästi kõvasti kaasa :D (Eestlaste puhul äärmiselt ebatüüpiline, aga see oli suurepärane üllatus!) Ja siis see väike tähelepanek ka, et naeratage ja juba nad kiljuvad:) Nii lihtsalt saabki siis Eesti naiste südamed kätte??? Vist küll... :P
Mina laulsin ka! Kõvasti ja valesti, aga sellest ei saanud keegi aru :D Ma olin lava ees, umbes neljandas reas ja mul oli suurepärane vaade. Ma ilmselt olen idioot... Aga kuna kaamerad olid tegelikult keelatud, siis iga kord, kui ma oma tikutopsi välja võtsin, et üritada mõnigi enam-vähem korralik pilt neist teha, tundus mulle, et Theo jõllitas mind:D:D No igatahes minu suunda vaatas... Ei tea, kas oli kuri ka? :P Ok, vaevalt, sest ma olin niiiiii fänn:)
Valgeid roose... oleks pidanud olema 2500... Et mis valgeid roose? Neid, mida Theo publikusse loopis!!!! Ma sain ühele PEAAEGU näpud taha! Peaaegu... :'( Puudutasin... Enne viskamist ta vaatas ja noogutas, et viskab mulle, leppisime kokku, aga liiga suure hooga virutas, lendas mulle liiga seljataha ning seal olid kellelgi pikemad käed:S Aga järgmine kord;) Vahepeal harjutab... :D Muide, rooside vahepeale lendas rahva sisse ka veepudel! Theo lihtsalt keeras korgi maha ja viuh! läind ta oligi!!!
Šõu... Seda nagu polnudki, aga samas oli täie raha eest! Neil olid lihtsalt mõned prožed, ei midagi erilist. Lava tagumiseks seinaks oli must riie kirjaga HURTS ja kõik. Aga... Ühe asjaga panin ma enne kontserti ikka totaalselt puusse! Ma olin juutuubist vaadanud Hurts'i live'ide salvestusi ja nondes seisis Hutchcraft enamasti tikksirgelt ja laulis. Vahepeal tegi talle omaseid dirigeerimise moodi käeliigutusi ja kogu moos... Ma siis nüüd kah enne kontserti targutasin Mari-Liisile, et oh, neist on hea pilti teha, et Theo seisab paigal ja Adam ei karga nagunii ringi, ta ju peab sünteka taga olema!!!! Jeeeee nad sul püsisid paigal!!!! Hutchcraft pani mööda lava ringi nagu Duracelli jänes! Seisis ta väga harva! See tema tantsimine või... ma pole kindel, kas see oli tantsimine, no tema lavaline liikumine oli omaette vaatamisväärsus. Tundus, et väärt "tantsuparner" on mikrofoni jalg!:D Seda väntsutas ta ikka korralikult, tegelikult ta ilmselt lõhkus selle ära:):):) Ma lihtsalt ei usu, et nonde võtete peale, mida ta kasutas, see jubin terveks jäi... Ja Adam! Teda oli ka väga lahe vaadata, sest ta oli praktiliselt aheldatud oma instrumendi taha, ta ei saanud minna ringi hüppama, aga tundus, et ta oleks tahtnud küll... Võimaluste piires võimles tema ka. Pea käis koguaeg vasakule paremale ja vahel laulis lugusid kaasa. Ta oleks nagu täiesti omaette maailmas olnud.Räägiks natuke muusikast ka:) Seda, et kõik laulud olid tublisti võimsamad kui plaadilt kuuldud versioonid, ma juba mainisin. Osadest lauludest tahaks natuke pikemalt rääkida:
1. Unspoken- kontserdi esimene lugu. Albumi variant mulle meeldib, aga enne kontserti oli lugusid, mis meeldisid mulle rohkem kui see. Aga see esitus muutis kõik! Ääretult ilus ja kurb laul, mis tundus veelgi nukram just tänu sellele power'ile. Super!!!
2. Evelyn- järjekordselt palju rohkem mürtsu kui plaadil. Keset seda laulu tõusis Adam sünteka tagant püsti ja kõndis risti üle lava... Mu esimene mõte oli, et kas tal sai tõesti siiber ja ta kõnnibki minema?!? Keset kontserti??? Keset laulu???!!! Ei! Ta läks kitarri järgi!!!! (Juuresolev pilt on laenatud Elu24-st) Sellega sai tema kah mööda lava ringi karata:D Neid oli võimatu pildile saada, sest üks hüppas ühele poole, teine teisele poole... Tohutult energiline esitus, võimas... jne... Laul, mis mulle niigi vägaväga meeldis, meeldib nüüd veelgi rohkem!!! Selle suure võimlemise peale aga kadus Theo'l kõrvust muusika! Ehk siis- olete kontsertidel märganud muusikutel kuskil puusal või sarnases kohas mingit juhtmetega karbikest, kust tulevad kõrvadesse ka juhtmed, et nad taustamuusikat kuuleks? Vot selle "ühendas" ta oma võimlemise käigus lahti, sest kahe laulu vahepeal käis üks mees tal pintsaku saba all juhtmeid tagasi toppimas!:D:D (Või olid seal Duracelli patareid...?)3. Sunday- see lihtsalt kõlas kuidagi eriliselt... Ma ei oska seda seletada, aga seal oli midagi... Rahvas elas kaasa täiega ja Theo laulis seda kuidagi eriti kõvasti ja valjusti... Teate, seda on võimatu kirjeldada, aga peale seda lugu nad mõlemad plaksutasid publikule! Võib-olla siis lavale paistis rahva kaasaelamine kuidagi paremini kui teiste lugude ajal?
4. Wonderful Life- kes ei teaks juba peast ridu "On a bridge across the Severn on a Saturday night, Susie meets the man of her dreams. He says that he got in trouble and if she doesn't mind, he doesn't want the company...". See on laulu esimene salm, mille taustal on üsna vaikne muusika. Kas te kujutate ette, kui suurepäraselt oli kuulda saalitäie rahva kaasalaulmist??? See oli tõesti võimas! Mul oli siiras heameel, et publik oli tasemel;)
5. Stay- "Are you ready to sing along?" Jah, olime küll, sest seda Rootsi tütarlastekoori, kellega lugu salvestatud, neil tuuril kaasas pole:) Niigi tapvalt ilus laul... Ma filmisin seda, aga pilt väriseb, sest mul käed värisesid miskipärast... Jälle peab ennast kiitma- rahvas oli super, võttis bändi naeratama:) Järjekordselt võimas!
Ainult ühe lisaloo saime neilt. See oli "Better Than Love". Nad tänasid meid siiralt, Theo ütles, et Eesti publik on "forever in our hearts". Veel üks naeratus ja mikker lendas efektse kaarega üle õla maha! Kõik, lahkusid. Adam läks viimasena ja kuni ta tollest lava taha suunduvast trepist alla lonkis, vaatas ta saali rahva poole ja lehvitas. Väga armas:)
Aga siin kokkuvõte Hurts'i facebook'i lehelt:
"Beautiful people of Estonia! Too many emotions for words. Last night was a true spectacular. 4000 beautiful bleeding hearts. The biggest show we have played to date. An evening we shall never forget. Aitäh, Aitäh, Aitäh!"
Jääme neid tagasi ootama ja juba pikema kontserdiga kui tund aega:)
Kui kontsert läbi, siis oli tahtmine kiiresti jope kätte saada ja minema. Aga ülejäänud 3998 inimest tahtsid sama ja täpselt samal hetkel! Ootasime tund aega, et jope selga saada... Lõbus... Edasi ootasime pool tundi taksot, sest suur osa neist, kes enne tahtsid jopet, tahtsid nüüd taksoga koju saada!!!! Lõpuks saime ka meie takso ja nö koju ka. Natuke jahusin veel Margitile kah oma muljeid ja siis kadusime põhku, et mõne tunni pärast ärgata.
Und mul ei tulnud, ma kuulasin ja vaatasin oma peas kontserdi üle, tuletasin mingeid lollakaid detaile meelde... Neid samu, mida te just lugeda saite. Osad on muidugi jälle meelest läinud, aga pole hullu, see on Hurts vol. 1 alles!!! Magama jäin ma ehk umbes kahe paiku või hiljem ja äratus oli kl 6, sest ma tahtsin võimalikult kiiresti päris koju:)
Pisike "ekskursioon" linnaliiniga nr 17A ja olingi bussijaamas, tunnike ootamist ja kodutee oli rataste all. Tagasi sõites oli ilus ilm, päike paistis ja väljas oli täielik talvevõlumaa. Kuulasin tagasiteel loooomulikult Hurts'i ja mõtlesin kontserdi veel mitu korda läbi... Siiani mõtlen! Ja mõtlen veel vähemalt paar järgmist nädalat!
Jah, jälle mulle meeldis! Jälle ei suuda te mind ära kuulata! Aga mõelge positiivselt- a-ha'st ei kuule te tükil ajal enam midagi:) Mitte et ma nad ära unustaks... Seda ei tasu loota, nad meeldivad mulle siiski liiga palju!
Teate kui hea oli jõuda kodusesse Tartusse?! Lihtsalt hea on kodus olla:) Ja ma olen endaga väga rahul, et ma ära käisin!
No comments:
Post a Comment