Sul on ilusad silmad

 OSA 12: ETTEVAATUS

(7. august)

Juubel! 10. käik silmakliinikusse selle saaga jooksul!

Peale viimast süsti on silmamuna väga veidralt käitunud. Talle ei meeldi enam ere päevavalgus. Kui ma istun terve päeva toas, tõmban kardinad ette ja veedan päeva nagu vampiir, siis on silmamunal kõik hästi- saan ilusti näiteks lugeda ja miskit ei sega. Aga kui ma ikka õues ka käin või viibin üldse valges keskkonnas, siis tekib päeva jooksul olemasoleva turse või kahjustatud koha piires nagu udune laik nägemise ette- see koht, mida näha üritan, on varjutatud uduga. Mismoodi ma seda arstile seletan? Et hakkan vampiiriks või mullamutiks muutuma? Äkki on hoopis mu prillid kulunud ja vigased?

Lisaks veel ei meeldi mu munale kui ma liiga kiiresti kõnnin või rattaga sõidan- mingi vastik pinge tunne tekib silma. Pean hoo maha võtma ja loivama hakkama, siis ta rahuneb maha.

Mõtlesin selle jutu peale ja kujutasin ette, kuidas ma Spetsialistile* nüüd seletan, et mu silmamuna on mingi oma iseloomu kasvatanud ja välja arendanud… Aga no on, mis teha.

Hommik oli hall, kui bussipeatusesse kõndisin, siis hakkas sadama. Õnneks olin taibanud vihmavarju kaasa võtta ja liiga märjaks ei saanud, peatuses pressisin end varju alla seisma. Õnneks tuli suurem sadu siis, kui olin bussis, Maarjamõisasse jõudes enam ei sadanud.

Esimesena lükati mind uuringutele, nagu ikka. Sellised tavapärased asjad: nägemisteravus, silmarõhk ja paari aparaadiga pildid. Ühe aparaadiga on õdedel alati jama, et nad ei leia üles või ei saa pihta, mis piirkonda mu silmamunal vaja pildistada on. Seekord alustasid nad üldse mu parema silmaga. Tavaliselt paremast ei tehta neid klõpse, aga arvasin, et ju vahel siis on vaja ikka too ka üle kontrollida. Kuna ma paremaga ju ei näe vajalikku ristikest vaadata, siis oli paras pusimine, et mu silma õigest suunata. Mingi pildi said nad igatahes tehtud. Lõpuks otsustasid vaadata, mis ja kuidas eelmistel kordadel on pildil olnud. Ja siis märkasid nad, et varem polegi väga paremat pildistatud ning sujuvalt palusid mul hoopis vasaku sättida kaamerasilma ette😁. Tegelikult ilmselt polnudki paremat vaja, aga küllap nad on harjunud, et normaalsetel inimestel ikka tahetakse kõigist silmadest pilte. Vasakuga läks meil kergmini- said pildid tehtud ja saadeti Spetsialisti ootama.

Õige pea tuli Arst kabinetist välja tilga pudel näpus… Tervitas ja teatas, et tilgutab mulle miskit silma, et pupill suurem oleks ja saaks need pildid ikka ära teha😆. Seekord oli see tilk eriti valus, ma ei mäleta, et varem nii tugevalt oleks kipitanud. Aga järelikult ei saanud õed ikka piisavalt täpselt pihta vajalikule piirkonnale, et jälle kordusvoor tuli teha.

Nüüd muidugi tuli taaskord umbes 20 minutit oodata kuni tilgad piisavalt mõju avaldasid. Ootamise ajal jälgisin taaskord inimesi, mida muud ma ikka teen kui pilk aina udusemaks tõmbab…

Minu kõrvale maandunud proua näppis telefoni nagu enamik ootajaid. Ainuke häda, et ta vaatas oma videokesi valju häälega… Ühes neist klippidest esitas minu jaoks äärmiselt ebameeldiva hääletooniga ajakirjanik oma tavapärast “kas tõõõeeeesti on meil asjad niiii” stiilis teksti. See video lõugas, ausalt. Vaatasin korra proua poole, sest niisugune stiil on omane pigem  noortele, et no äkki nägin valesti ja tegelikult istub mu kõrval pubekas. Aga ei, tegemist oli minust julgelt 20-30a vanema inimesega. Vähemalt pani ta kräunuva video vait.

Veidi eemal rüüpas keegi kohvi. Kohe kutsuti ta ka kabinetti sisse ja härral oli omajagu tegemist, et kohvitops ikka turvaliselt kaasa saaks, pusis tükk aega, enne kui kabinetti sisse sai oma kolaga.

Ma ei ole üldse ideaalne inimene, aga mingid asjad tunduvad ikkagi veidi sobimatud. Näpi oma telefoni, vaata videosid ja kui häälega, siis vaikselt, nii et see üle koridori ei lõugaks. Ja no ei kannata arsti juures ära käia ilma, et kohvitops pole näpus? See lihtsalt ei ole viisakas, minu arvates. Joo enne arstile tulekut ära tass kohvi või võta lahkudes see tops näppu. Lisaks: ma ei julgeks üldse nende aparaatide lähedalegi minna mingi sellise topsiga- äkki ajan ümber selle mõne peale.

Mu silm oli nüüd suuuureks läinud, Arst kutsus mu kaasa jälle uuringute kabinetti. Sel korral ei hakanud ta vaeva nägema õdede juhendamisega, tegi hoopis ise pildid ära. Õed piilusid tal üle õla ja vaatasid.

Läksime kohe tagasi Spetsialisti kabinetti. Kurtsin oma silmamuna valgustundlikkuse üle ja üldse kiuslikkuse üle. Arst arvas, et asi pole prillides vaid ikka selles “silmapõhja probleemis”. Edasiste tegevuste otsustamiseks soovis Spetsialist nõu pidada kolleegiga (nii, huvitav, kes ja kas ma olen teda juba kohanud?), kel olevat küll oppide päev, aga et ehk ikka saame talle vahepeal pihta. Küsis veel, kas mul on aega oodata. Nüüd olen ma juba targem- silmakliiniku jaoks võtan nüüd alati vaba päeva, et olekski aega laialt ükskõik keda oodata ja saaks kõik pakutavad protseduurid ära teha, nii et aega mul oli.

Kappasime “osakonna poole peale”. Jah, KAPPASIME, sest  Spetsialist on pikk ja tema samm… palju pikem kui mul… Oleksin pidanud hommikul jooksutossud jalga panema. Maandusin tuttaval nahkdiivanil kuni mind edasi kutsuti.

Kolleegiks osutus seekord Vanem Härra*, keda esimest korda kohtasin uuringute esimesel päeval ja kes tegi mu silmamunale ultraheli. Nüüd uuris ta, kuidas mul läinud on. Vastasin, et enam-vähem, ei kurda väga. Muuhulgas küsis, kui palju parem silm igapäevaselt mind aitab. Vastasin nii nagu asi on- ruumi tajule ilmselt aitab kaasa, aga ainult selle silma toel saaks ehk kodus hakkama, kuid väljaspool kindlasti mitte. Ta vaatas mulle ka silma ja pilte ja avaldas arvamust, et ta ei susisks praegu rohkem mu silma, sest loodetav kasu võrdluses riskidega on liiga väike. Ütleski ausalt, et selliseid protseduure, mis minu puhul järgmine oleks, on nad teinud vaid 2 korda. Ühel juhul olla hästi läinud, teasel “mitte nii hästi”. Ta lisas, et kirjandust võib lugeda, aga see pole siiski sama, mis kogemus ja kogemust on neil selliste silmadega vähe. Minul aga on iga hinna eest vaja seda silmamuna säilitada, seetõttu nad jätaks praegu jälgimisele. Vanem Härra tegi veel nalja: “Kliendikaarti meil küll ei ole, aga tihti võiksite ikkagi meie juures käia, umbes 3 korda aastas." Jah, minusugusel on tõesti vaja kliendikaatri seal! Piiksutaks kuskilt läbi ega peaks registratuuri minema näiteks.

Spetsialist kutsus mu tagasi tema kabinetti, et edasine plaan täpselt paika panna. Uue ülevaatuse leppisime septembrisse. Arst küsis, kas mul tema e-maili aadress on. Püüdsin veel viisakat muljet hoida ja vastasin: “Ei ole,” kuigi ma olen Kliinikumi lehel piisavalt nuhkinud, et ma tegelikult siiski põhimõtteliselt tean seda- kõik on ühe skeemi järgi: “eesnimi.perenimi ätt kliinikum.ee” 😆. Spetialist kirjutas mulle meiliaadressi üles ja sõnas, et vajadusel võin nõu küsida või üldse kirjutada, kui silmamuna imelikuks läheb. Ja muidugi ikka lisas soovituse EMOsse kapata, kui miskit päris järsku juhtub.

Kohe-kohe saab viimasest süstist kuu aega mööda. Nüüd ma siis hoian oma silmamunal silma peal ja loodan et ta ei hakka kohe uuesti lolliks minema. Muul juhul saab Spetsialist ikka õige ruttu mu käest kirja.

PS, täna, 12. augustil, mil seda postitust kirjutan, on see kuupäev, kunaseks Terviseportaali süsteem (mai algul) pakkus mulle esimest vaba aega silmaarsti juurde😀. Nüüd, 3 kuud, 10 visiiti ja 3 süsti hiljem, olen jätkuvalt rahul, et mu lähim arstiabi on Maarjamõisas. Jään ootama silmakliiniku kliendikaarti!

 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10 ja OSA 11

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 11: KOLMAS SÜST

(14. juuli)

Eelmise nädala EMOs käimise järel ma juba teadsin, et sel kaunil hallil esmaspäeval läheb kindlasti suskimiseks.

Maarjamõisas pidin olema lausa vara hommikul, kell 8:30 ja peaaegu tundmatus koridoris. Paari kuu eest olin seal korra käinud, värvainega uuringut tegemas.

Miks nii vara? Sest 25. juunil küsis Spetsialist: “Kas võib kohe hommikuse aja panna?”

Mina: “Mis kell teil siin hommik on?”

Spetsialist naerdes: “Kell 8:30.”

Ma ei saanud enam taganeda, kiitsin heaks. 😆

Registratuuris veel enam-vähem nägin tabloolt ära, kuhu jooksma pean. Kuna mul ei olnud päris täpselt meeles, kuidas  A-korpusesse saab, siis küsisin selle üle.  Selgus, et registratuuris oli tööl uus inimene ja tema ka täpselt ei teadnud mind juhatada, aga kamba peale ikka saime selgeks.

Ukse taga oli juba õige mitu minust omajagu vanemat inimest ootel. Üks proua muudkui usutles kõiki, kes tema lähedale sattusid, et mitmendal süstil keegi on ja mis kell ikka busse Elvasse läheb jmt. Õnneks maandusin mina temast ohutus kauguses ja pääsesin sellest vestlusest. Mulle ei meeldi võõrastega pläkutada kuskil ootesaalis või bussis… pealegi- mis see kellegi võõra asi on, miks ma seal ukse taga olen?!

Seal tundusid olema täitsa tavalised kabinetid, kusagil ei märganud opituba. Kas meid saadetakse siis teise korpusesse süstile või kuskohas täpsemalt suts tehakse?

Vanemaid härrasid-prouasid kutsuti muudkui ühte kabinetti sisse, aga mind ei tahtnud keegi. Ka Arst saabus ja hakkas omakorda järjest inimesi teise kabinetti enda juurde kutsuma. Ühtki õde tal seal polnud, käis ise ooteruumis olevalt laualt haiguslugusid võtmas (valimas?). Aeg-ajalt piilus kõrvalkabinetti sisse- see tundus tühi ja pime olevat.

Kõik, kes Spetsialisti juurest välja tulid, olid pähe saanud opituppa minekuks sobiliku mütsikese. Õige pea kutsus Arst ka mind sisse.

Jep, eelmise nädala pildid kinnitasid, et süsti on vaja, polnud küsimustki. Sain jälle tavapärase tilga-retsepti ja leppisime kokku ka uue kontrolli aja- alles paar päeva enam kui 3 nädala pärast. Kuidas ma üle 3 nädala ilma silmakliinikus käimata hakkama saan??? Loodetavasti ei teki ka mingit hädavajadust sinna enne kapata, aga no ikkagi… 3 nädalat…

Kuna seda ravimit sain juba kolmanda süsti ja laik-turse ei ole taltunud, siis pakkus arst, et edaspidi võiks proovida üht teist ravimi kombot, mille mõju oleks pikem kui 1 kuu.  Konks aga on selles, et Tervisekassa toda ravimit ei rahasta ja endal tuleks süsti eest ca 300€ maksta. Ei ole ju kolossaalne summa, eriti kui ta mulle nägemise veidi pikemaks päästab. 3 nädala pärast ilmselt selgub, kas ja kuna siis uue suraka saan. Nagunii saan. Mul tundub selline perversne silm olevat, mis soovib teatud aja tagant torkimist.

Arst tilgutas mulle midagi silma ka juba ja lubas, et varsti võetakse mind ette. Ka mulle pani mütsi pähe, aga oma saba toppisin ise mütsi sisse. Seegi kord olin teinud punupatsi, seda on lihtsam kontrollida ja ühe korraga mütsi alla suruda- vähemalt eelmisel korral tundus nii. Aga seekord… ei püsinud sabaots üldse mütsi sees, vaid vupsas mumbes 3 korda mütsi seest välja ja jäi turritama parema kõrva juures. See oli nii haigelt naljakas, et ma ei suutnud enam tõsine olla, Arst naeris ka juba. Kuna ta tahtis mulle silma peale ka täpikese teha (ikka see vana hea “kumba silma suskama peab”), siis ütlesin, et kaklen sabaga koridoris edasi ja sai täpike kah tehtud. Kobisesin veel järgi, et küll ma ka kisa tõstan, kui vale silma kallale minnakse. Spetsialist lisas seepeale, et ta tuleb ja teeb mulle süsti ise. Kes siis veel??? Ma ei lubakski kedagi teist oma silma susima kui me varem selles kokku pole leppinud!

Läksin oma sabaga ukse taha võitlema. Lõpuks sain ta ikka mütsi sisse nii, et ta sinna ka pidama jäi. Vahepeal olid kõrvalkabinetti ka töömesilased saabunud. Juba käis üks naisterahvas paberiga ringi mütsikeste kandjatelt küsimas, mis nende nimi ja kui see teada saadud, siis tilgutasid midagi ka silma. Mõne aja pärast kutsuti neid ka järjest kabinetti sisse. Ilmselt said nad sutsu ära, sest peale sealt väljumist nad lahkusid. Aga Spetsialist ei käinud kordagi seal, tema neid süste ei teinud. Kes siis tegi? Võib-olla oli seal pundis mõni teine arst… ei mina tea. Küll aga käis Spetsialist korra neile ütlemas, et kui järg minuni jõuab, siis kutsutaks teda. (Jess!)

Järg jõudis minuni. Ja tõesti- too kõrvalkabinet oli täitsa nagu opituba. Nagu ikka löödi mind tooli pikali ja algas erinevate vedelike silma soristamine, kõik karvad teibiti ka kinni. Kuulasin hoolega- keegi käis Spetsialisti ka kutsumas. Kui ta saabus, siis kuulasin edasi veel tükk aega kuni ta käsi pesi ja kindaid kätte venitas jne…

Süsti ajal vaatasin alla, nagu varasematel kordadel. See oli nii vahva, et Spetsialist ütles ette: “Nüüd tuleb torge,” aga ma ei tundnud mitte midagi, isegi see survetunne oli minimaalne. Küsi või pärast üle, kas ta ikka torkas. Samas tundus, et tegelikult susis mitu korda. Kaua igatahes ei läinud, keegi (vist Arst?) pühkis lina ja muu kola silmast ja selle ümbert kokku ning ajasin end püsti. Selleks ajaks kui ma silma lahti ja kargu alla sain oli Spetsialist juba kadunud, aga silmas oli mul seekord 3 mulli! Järelikult ta ikkagi suskas 3 korda.

Orienteerusin kabinetist välja ja apteeki. Sel korral oli seal tühjus, sain taaskord õigele apteekrile esimese korraga pihta, tilk taskus (silmatilk!) ja võisin koju minna. Pilk oli jälle lõpmata udune, aga takso tundsin ikka ära.

Kodus kipitas silmake rõõmsalt paar tundi ja hakkas siis tasapisi järgi andma. Mu 3 mullikest hajusid kah tasapisi täitsa laiali, õhtuks oli juba päris inimese tunne. Kui see laik nüüd ka jälle koomale tõmbaks…

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9 ja OSA 10

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

 

Sul on ilusad silmad

 OSA 10: JÄLLE EMO-S

(9. juuli)

Kas ma kusagil kogemata jätsin mulje, et ma igatsen seda lollakat laiku silma??? Igatahes, ta on tagasi. Ja mina teda ei kutsunud!

Nii umbes 6.-7. juulil hakkas mulle tunduma, et nagu midagi on nägemises muutunud, miski segab. Ei saanud aru täpselt, mis ja kus ja vahel jälle tundus, et mõtlen üle. Teisipäeval, 8. juulil olin juba kindel, et kuskilt vaatevälja vasakult poolt hiilib midagi nägemise ette… Kuna mitu arsti on mulle öelnud, et niipea kui tunnen, et miskit halvemaks muutub, tuleb mul EMO-sse kapata, siis seda ma ka tegin. 

Minna sain kolmapäeval, 9. kuupäeval. Ja no ma olin siis juba veendunud, et see laik seal on, jälle. Läksin ja sõimasin mõttes oma silmamuna: kõik ta heaks on tehtud, teda muudkui pildistatakse ja kord kuus muditakse, ikka talle ei sobi, ikka vingub. Üks endast lugupidav silmamuna käituks paremini!

Igatahes nii palju ma veel nägin, et registratuuris leidsin ilma suuremate jamadeta kohe õige laua ja sain edasi vana tuttava koridori uste taha ootama minna. 

Ukse taha maandudes kostis kohe teade: “J-korpuses on tulekahju anduri häire, palume personalil koos patsientidega lahkuda.” Või miskit taolist oli see sõnastus…. Mu esimene mõte oli, et neil on minu saabumiseks juba häirekellad… 

No lahkusime siis alla korrusele. Arstid-õed olid segaduses, et misasi see nüüd on ja kaua läheb. Natuke oodati ja arutati, et ei saa olla reaalne häire, sest miskid uksed, mis oleks pidanud sulguma, seda ei teinud ja üleüldse… mis jama on. Kaks vaprat läksid turvakeskusesse infot nõudma.

Ootamise ajal jälgisin jälle inimesi. All on 3 või 4 diivanit, seal apteegi ja kohvikute vahel. Esimene, kes diivanile maandus, oli üks teismeline neiu. Vanakesed, keda arstid-õed talutasid, vaatasid enne ikka hoolega, et kas ikka tohib istuda, aga personal lükkas nad sinna rivvi. Päris mitmed inimesed olid juba valmis opituppa minekuks- vastavalt riides ja ratastoolis. Nad võisid päris ehmunud olla. Samas arutas osa personali, et arstide tuppa see alarm hästi ei kostvatki ja mida üldse teha nendega, kel operatsioon pooleli? Vastuseid ja lahendusi ei jõutud seal välja töötada. Kaks vaprat jõudsid tagasi uudisega, et võime kõik kenasti oma uste taha ja kabinettidesse tagasi kobida, sest noh, valehäire.

Minu silmamuna mõõdeti, kaaluti ja pildistati taaskord ammu tuttavate aparaatidega üle ja üles. Kui valvearst mind sisse kutsus, siis selgus, et temaga ma veel kohtunud polnudki. Vaatas temagi mulle silma ja kinnitas mu kahtlusi: see turse hakkab tagasi tulema, seega esmaspäeval tuleb kindlasti süst teha. Kuna 14. juuli on juba lähedal, siis jäi ikkagi nii, et paar päeva enne siplema ei hakatud, vaid jään ikka Spetsialistile torkida. Siis on oma tuttav arst ja lihtsam ka edasisi aegu kokku leppida. 

Veidi oli kergendustunne, et tohib need mõned päevad ikka ära oodata ja seal silmas on vähemalt sama vana jama, mitte mingi uus üllitis. Ja tõesti- ma ise eelistaks ka, et oleks oma arst, kes mind torgib, sest siis ma saan tema käest järgmise portsu küsimusi ära küsida, tasapisi pinnin Spetsialisti.

Kõigi nende juttude ja mõtete vahele tuli ära ka “mu noor kolleeg vaatab ka, sest iga päev ei näe nii ilusaid silmi.” 😆  Mul jätkuvalt pole mitte midagi selle vastu, et nad vaatavad! See on lihtsalt naljakas. 😃 Ja erinevalt meesarstidest saavad naised vähemalt julgelt öelda, et mul on ilusad silmad!

NB! Nüüd on mees- ja naisarstide seis 4:4, kes mulle silma on vaadanud. Võrdsus igal pool! 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8 ja OSA 9

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

OSA 9: KOLMAS KONTROLL

(25. juuni)

Jälle Maarjamõisas, jälle kontrollis. Sel korral öeldi mulle registratuuris, et esialgu tuleb mul minna uuringutele ja kui need tehtud, siis Spetsialisti jutule.

Teise süsti tegemise ajal ei olnud mul enam laiku silme ees, seetõttu oli ka raske endal käigu pealt hinnata süsti mõju- ei saanud nagu midagi aru, kas on muutust.

Tuttavad uksed, tuttavad aparaadid ja tuttavad pupilli laiendavad tilgad (need, mis nägemise uduseks ajavad). Hästi põhjalikult katsetati nüüd ka erinevaid prilliklaase (õnneks enne udustavate tilkade panemist), et teada saada, kas mul selles osas on midagi muutunud. Sain külastada üht uuringute kabinetti täitsa esimest korda ja Spetsialisti kästi ootama minna ka mulle veel tundmatu ukse taha.

Uute uste taga polnud midagi üllatavat, isegi mitte tundmatuid arste, Spetsialist oli seekord üksi. Nagu ikka, küsis ta, kuidas ma ise tunnen- mis seis on. Vastasin ausalt: “Mitte midagi ei saa aru, et oleks muutunud.” Selgus, et see oli “õige” vastus- seis oligi sama.

Eelmisel korral otsustati süst teha, sest neile piltide põhjal tundus, et miski hakkas silmas jälle hoogu koguma, mis tuli peatada.

Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin, kaua ma selliselt süstide najal nägija püsin, arvestades, et olen oma eluga ehk umbes poole peal… Ma tean, et sellele küsimusele ei ole võimalik täpselt vastata. Ega Spetsialist päris nii ei vastanud ka. Ta ütles, et süstide mõjul peaks silm lõpuks “rahunema” ja igasugused arengud seal paigale jääma, eesmärk on säilitada seda nägemist, mis mul praegu alles on.

Uut kontrolli aega kokku leppides arvestasime juba sellega, et vajadusel saaks ära teha ka kolmanda süsti. Eks näis, kuidas too päev kujuneb ja kaua ma Maarjamõisas veedan. 😀

Tegelikult ma väga ei kurda-igapäevaselt ma tulen täitsa edukalt toime oma allesoleva nägemisega. Tõsi, autorooli mul enam asja ei ole. Aga kogu koleduse kõrval on see ikkagi pigem väike hind. Ja iga paari nädala tagant silmakliinikus käia on ka tore. 😆 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7 ja OSA 8

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 8: TEINE KONTROLL

(13. juuni)

Reedel, 13. juunil sai esimesest silmasüstist kuu aega täis. Jälle kappasin silmakliinikusse, seekord võttis mind vastu Spetsialist. Arstiga ma esialgu ei kohtunudki, enne tõmbasid õed mind “hoovi” ja alustasime tavapärasest kontrollist: nägemisteravus, silmarõhk, mõned aparaadid. Nagu ikka, toimusid need asjad erinevates kabinettides ja sain iga ukse taga veidi oodata.

Kuni ma ootasin, sain jälgida inimesi. Ühe prouaga oli kaasas noor naine. Proua istus toolil ja ilmselt ootas ka kutset mõnda kabinetti. Temaga kaasas olnud naine aga suutis igal ajahetkel seista nii keset kui võimalik. Kuigi vabu kohti oli küllalt, ei istunud ta kusagile ka paika. Muudkui kõlkus ühelt jalalt teisele ja “hööratas”… Õed ja arstid ei saanud korralikult kabinettide uksi lahti teha, sest no ta seisis täpselt ukse taga! Ja kokku ka ei tõmmanud ennast! Temast mööduda oli ka keeruline…. Vaatasin seda ja mind ajas nii närvi, et üks inimene suudab olla nii enesekeskne, et segada maksimaalselt teiste liikumist. Oleks ta siis veel hädaline olnud… ei, ta oli haigel kaasas saatja ja nii keset, kui üldse olla sai. Ka mina pidin temast paar korda mööda nühkima, et mõnest uksest sisse mahtuda.

Kui olin taaskord ca 3 aparaadiga tõtt vaadanud, pandi mind veelkord ühe uuringute kabineti ukse taha ootele. Kusagilt ilmus välja ka Spetsialist ja läks sinna samasse kabinetti ning siis kutsuti sisse ka mind. Korraks sigines pähe mote, et kas midagi on nüüd nii halvasti, et arst peab lausa neid muidu tavapäraseid uuringuid vaatlema/tegema… Aga ei- mu häda silmas on ilmselt pigem harv nähtus ja esimesel korral tehtud pildid lihtsalt ei sobinud, sest õde ei saanud aru, millist piirkonda suumida-pildistada, nüüd tuli arst juhendama ja näitama.

Peale seda palus arst mul oodata uue kabineti ukse taga, kus ma veel käinud polnud, ise läks ta sinna sisse. Sellest kabinetist oli kogu toonase hommiku jooksul sisse-välja siblinud üks Habemik*, keda ma varem näinud polnud- ka pikk ja täitsa kena mees, võib-olla ca 40 aastane. (Andke mulle andeks see nimi, ma ei mõtle miskit paha sellega, aga mul kisub erinevate arstide eraldamine juba vaikselt keeruliseks!) Aimasin, et kui mind sisse kutsutakse, siis on lisaks Spetsialistile ka tema seal. Täpselt nii oligi: “Mul kolleeg vaatab ka,” tuli ära. Ikka seesama, et “nii suur” see kaasasündinud kahjustus, lõpuks lisas ta: “Haprad silmad.” Ma pole ise kunagi seda tajunud, et nad NII haprad on… Tean küll, et ei tohi raskustega üle pingutada jmt, aga selline arsti kommentaar võttis ikkagi veidi seest õõnsaks.

Nad vaatasid mu silmamuna- nii algset seisundit, kui peale esimest süsti ja nüüd viimaseid pilte. Jah, muutus peale esimest süsti oli ka Habemiku arvates tubli paranemine, aga midagi nad arutasid veel, mis nad seal nägid ja mida mitte ning lõpuks teatasid, et võiks selle teise süsti ikkagi ära teha. No ok, eks teeme, kui tundub kasulik. Süsti ma ei kartnud. Spetsialist vaatas kella ja lisas: “Tunni-pooleteise pärast saaks ära teha!” Ah? Ma tunni pärast plaanisin tööl olla…

Ma ei tea, mis näoga ma neid vaatasin, vist paistis ehmatus välja või taipas Spetsialist ka ise käigu pealt, et selline asjade kiire areng vajaks vist lisaselgitust. Igatahes täpsustas ta, et süstiga pole otseselt NII kiire, et paari päeva oodata ei kannataks  ja selle võiks teha ka järgmise nädala algul. Ta kutsus mu teise kabinetti, et seal siis edasi arutada, kuna süst teha, Habemiku jätsime teiste patsientide jaoks.

Mu mõte ei töötanud väga hästi, püüdsin välja mõelda, mis see parem variant oleks. Ma ise eelistanuks süsti kohe ära lasta teha, saaks ühele poole, nagunii juba pool päeva vussis, aga pidin ju õhtupoolikul tööle minema… Samas oleks ka teise süstipäevana pakutud esmaspäev olnud tööpäev, mille oleksin pidanud kellegagi ära vahetama. Leppisin Spetsialistiga kokku, et teen mõned kõned ja selgitan välja, kas same kohe suskima hakata või jääb esmaspäevaks. Helistasin kolleegidele, õnneks sain endale kiiresti õhtupoolikuks asemiku. Kuna Spetsialisti polnud kusagil näha, siis võtsin järgmisena ette kõne emale. Kui emaga rääkisin, siis märkasin ka Spetsialisti ja sain talle ära öelda, et kui ma juba kohapeal olen, siis teeme ära, mis teha vaja.

Jäin ootele, kuni Spetsialist tuli natuke täpsema infoga, et mis kell ja kus kohal olema pean. Kell oli umbes 11:40 kandis kui ta käskis enne kella 13 tulla päevaravi ukse taha, et saaks allkirjad anda ja ettevalmistustega alustada, isegi veerand tundi varem võiks kohal olla. Kokku sai lepitud ka järgmine ülevaatuse aeg 25. juuniks, et hinnata teise süsti mõju. Ja siis lisas Spetsialist nii toredalt, et mul on umbes tund vaba aega ja mingu ma söögu midagi. See kõlas natuke nagu klassiekskursioonil, et nüüd on Kaubamajas tund aega šoppamiseks. 😆 Aga mul oli see aeg hoopis Maarjamõisas. Söönud ma tol päeval polnud tõesti midagi, nii et läksin toidu jahile.

Kaugele polnud vaja minna- alumisel korrusel leidus R-kiosk ja miski kohvik veel.  Kuna mu pilk oli uuringute eel juba uduseks tilgutatud, siis kohviku iseteenindusekraanidega ma vaeva nägema ei hakanud, vaid läksin lihtsama vastupanu teed ja võtsin 2 saiakest R-kioskist ja magustoiduks Twixi. Veepudeli olin kodust kaasa võtnud, nii et vähemalt jook oli olemas. Sõin saiakesed sealsamas diivanil nurgas ära ja mõtlesin eesootava üle.

Mul olid pooled juuksed lahti… Niimoodi küll opituppa minna ei saanud- ma pidin hakkama soengut ümber tegema. Läksin tagasi silmakliiniku korrusele ja maandusin sealsele diivanile juukseid kammima ja patsi punuma. Kõrvalt jälgijale paistsin küll peast päris lollakana- käis pooled kabinetid läbi ja nüüd teeb uuteks kohtumisteks soengut ümber…

Koridori pealt leidsin ka veeautomaadi- sain oma pudeli ära täita. Kokku join seal vist 1.5L vett ära. Mis sa muud ikka oma vaba ajaga teed kui poosetad diivanil ja limpsid vett. 😆

Nagu kokku lepitud, siis umbes 12:45 paiku kutsutigi mind jälle allkirju andma, et olen nõus protseduuriga jne. Asjad kästi kappi panna, aga seekord ei jäänud ma ootetuppa passima, vaid mul kästi olla hoopis õdede puldi juures asuval diivanil. Õed jäid minust paremale, posti taha peitu ja minust vasakul oli väike kööginurgake, kus ka paar õde juttu ajasid. Jälle ma vaatlesin ja kuulain elu Maarjamõisas.

Seekord tundus mulle, et kuidagi kõhe oli. Mõtlesin, et otsus kampsun selga jätta oli õige. Mul on ju peaaegu koguaeg külm.

Peale minu oli loomulikult veel inimesi, kes muudkui oma allkirju käisid andmas ja keda suunati ootetuppa järjekorda. Ühel härral, kes peale paberimajanduse täitmist ooteruumi jalutas, kriuksusid jalanõud hirmsasti.

Õde 1: “Kas tal olid naelad jalas?!”

Õde 2: “Ei… mingid kroksi moodi jalanõud vist…”

Õde 1: “Ma mõtlesin, et naelad! Me oleme nii kaua tööl olnud, äkki on lumi maas õues! Siia ei näe ju midagi…”

Teisel pool, kööginurgas käis tore arutelu, kuidas kartulid-peedid tänavu kasvavad. Ainult, et vestlejad kasutasid eesti ja vene keelt vaheldumisi, tõesti üle ühe sõna vahtus neil keel. Minu aju igatahes eriti järgi ei jõudnud, mis nad rääkisid. 😆 Aeg-ajalt jooksid nad opitoast välja sõidutatud patsientide juurde, et nad siis tagasi ootetuppa viia.

Mingil hetkel kuulsin, kui üks õde küsis teistelt, et kas see on ikka õige info, et Spetsialistil 2 opiaega nii järjest on. Ilmselt olin üks nendest mina. 😁 Kogu arutelu ma ei kuulnud, aga sain aru, et ajakavast kedagi ega midagi maha ei tõmmatud. Natuke hiljem otsitigi mind ja saadeti opisaalide koridori.

Teine sutsu-tiir käis kiiremini, aga ikka sama valemi järgi: tilgad silma, müts pähe, opituba nr 2 ja tooli pikali. Seekord sättisin oma punupatsi mütsi sees nii, et see ebamugav poleks. Jube tüütu, lõika või maha… Jälle lödistati erinevaid vedelikke mulle silma, aga teipimine käis seel korral kuidagi ühe hoobiga- kõiki neid kodinaid, mis esimele korral, seekord silma ei pandud. Järsku küsis õde Spetsialistilt: “Kas sa tahad rõngaid ka?” (???? Misasja???) Spetsialist vastas: “Ei ole vaja…” Ja õde rõõmustas: “Oh, jumal tänatud, mulle ei meeldi neid panna!” Õudne tahtmine oli küsida, et misasjad need rõngad on, aga jätsin…

Taustal käis jutt ventilatsioonist- olevat väga lärmakas ja koridorid olevat väga külmad, aga opituba väga soe. Et ei tea, mis küll toimub…. Mõtlesin, et rõõm kuulda, et teisteski asutustes samad kommunaalprobleemid, mis mul tööl. 😆 (Ja ma TUNDSIN, et koridoris oli külm!)

Vahepeal susiti veel mingeid tilkasid silma ja õige pea maandus arst ka kuskil mu pea kohal. Seegi kord kästi mul alla “vaadata”, aga vasakule. Taaskord kerge survetunne ja valmis. Valgus oli silmale suunatud nii, et ma nägin, kuidas rohi mu silma jooksis.

Kola korjati silmast ja selle ümbert jälle sujuva liigutusega kokku ja võisin minema tuigerada. Seegi kord end püsti ajades ei tundnud ma end kuidagi halvasti. Kohutavalt udune oli kõik, nagu ikka. Prigisesin, et seekord polegi mulli silmas, millega mängida. Seekord oli hoopis nagu valge uduloor, mis tegi nägemise veel keerulisemaks, aga kuna koridorid olid tuttavad, siis jõudsin kenasti apteeki jälle oma tilkasid ostma. Selgi korral pidi apteeker tegema hääteavitust, sest… no mitte tuhkagi ei näinud!

Tilgad näpus ja võisin koju minna. Seekord oli mul oma isiklik taksojuht ootel, kutsusin ta endale järgi. Ainult, et pilk oli niiiii udune, et mul oli raskusi auto ära tundmisega… Õnneks näkkas jälle esimesel korral ja ronisin õigesse.

Kodus jahutasin muditud silma jälle märja vatitupsuga ja vedelesin, kuni suurem kipitamine möödus. Paari tunniga hajus ka valge uduloor silme eest ja pilk selgines. Väga veider päev- läksin lihtsalt kontrolli ja lõpetasin jälle opitoas. Loodetavasti ei ole see mingi halb mark.

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6 ja OSA 7

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusd silmad

 OSA 7: VAHEKOKKUVÕTE

(juuni)

See lugu ei ole veel läbi, saaga jätkub vist kogu mu ülejäänud elu. Spetsialistiga kohtumine on paari päeva pärast- ehk siis selgub, kas tuleb kohe teha uus süst või peab veel ootama, kuni toimub paranemine omasoodu. Aga te loete sellest uutes osades. 😃

Enne aga tahaksin ma välja tuua mõned minu jaoks äärmiselt tähtsad pisiasjad.

• Silmakliiniku personal, kellega ma seni kokku puutunud olen, nii arstid kui õed, on absoluutselt imelised inimesed. Kuidas te suudate olla professionaalsed, aga samal ajal patsiendi jaoks toetavad ja hoolivad??? Mina kohtun oma töös pea eranditult rõõmsate inimestega ja ma ikka väsin õhtuks inimestest ja suhtlemisest. Arstid ja õed kohtuvad inimestega, kel on mingi mure, mingi häda küljes, nad on ärevil, võib-olla isegi hirmul, aga suhtlemine ja suhtumine on toetavad, rahustavad. Mina rahunesin iga kord silmakliinikus käimise järgi maha. Omaette kodus mõtlesin end püstihulluks, aga seal olles tundus, et pole nii hullu miskit. Piserdate palderjani ventilatsioonist koridori?
• Minu jaoks oli tähtis, et minuga tegeles edasi see sama arst, kellele ma EMOs oma häda kurtsin. Edaspidi oli ta pisut tuttavam juba, temast sai see tugi, kes teadis, mis minuga toimus ja kes mulle kõik lahti seletas. Kusjuures ta tegi seda täpselt nii palju kui vaja. Kordagi ei kippunud ta spekuleerima stiilis “…kui teil on nii, siis saame nii ravida, aga kui teisiti, siis teeme seda…” Ei midagi üleliigset, aga piisavalt, et ma olin rahulik ja ootasin lihtsalt uusi kohtumisi. Kui mul oli ka 3 arsti nina ees, siis tema oli see, kes rääkis ja uudiseid jagas. Lisaks rääkis arst asjadest mulle inimkeeli- nii et ma sain aru, mis mul häda on, mis seal silmas toimub ja oskasin seda hiljem ka lähedastele lahti seletada. Kui ta kogemata puistaski mõne meditsiinilise termini, siis kohe parandas end.
• Ma sain algusest peale aru, kui tõsine mu diagnoos tuleb, aga ma ei suutnud jätta naermata koomiliste situatsioonide üle, mis aeg-ajalt tekkisid. Pooltel juhtudel tekkisid need mul seetõttu, et mulle kargas pähe mingi loll kommentaar… Enamuse ajast suutsin õnneks suu kinni hoida ja lollid naljad tegemata jätta. Aga mitte alati. Mulle tundus, et sellega oli ka arstidel veidi kergem suhelda, kui õhkkond ei ole nii pingeline.
• Ma ei oska väljendada kui tänulik ma olen kogu selle siblimise eest, mis ma silmakliinikus põhjustasin. Mulle leiti kõik vastuvõttude, uuringute ja protseduuride ajad hetkega- kogu minu ravimise eest muretsemine jäi arstidele, minu ülesandeks oli õigetel aegadel õigetesse kohtadesse kohale ilmuda. Ükski "Aitäh!" ei tundu piisav...

Minu Arst ütles mulle juba EMO vastuvõtus: “Te jääte nagunii siia meie juurde käima jälgimisele, kord 6 kuu jooksul vähemalt, võib-olla tihemini.” Ja tõesti- ma käin seal tihti: senine saldo on 1,5 kuu jooksul 6 korda. Tihemini kui emal külas. Ma küll eelistaks, et mul ei oleks mingit lolli veresoonte punti silmas, aga kui ta sinna juba tekkis, siis ma lähen täitsa hea meelega silmakliinikusse tagasi. Ma olen täiesti veendunud, et kui ma üldse kuskil abi saan, siis TÜK Silmakliinikus. Ja seetõttu kah, et ka Spetsialist on ilus, pikk ja noor mees. 😂

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5 ja OSA 6

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 6: ESIMENE KONTROLL

(27. mai)

Päevad esimese kontrollini möödusid kiirelt, vahepeal ununes juba lausa ära, et miskit nägemisega nagu viga. Laik oli terava näegmispunkti eest koomale tõmmanud- ma juba nägin seda kohta, kuhu pilgu suunasin. Olles kontrolliks jälle samade uste taga samadel toolidel istumas oli tunne päris hea- ma teadsin, et olukord on paranenud. 

Kuna jõudsin Maarjamõisasse jälle sigavara, siis arvasin, et läheb aega, enne kui minuga tegeldakse, aga Minu Arst tuli õige pea ja saatis mind taas uuringute uste taha. Teepeal küsis, kuidas ma ise tunnen ja hindan, kas on muutust. Minu vastus oli kindel: “Raudselt on parem, juba 2 päeva peale süsti nägin rohkem!” Arst arvas, et see on väga hea märk, siis on juba teada, et süst mind aitas ja nüüd on vaja lihtsalt progressi mõõta.

Käisin mõnede aparaatide eest läbi ja olin tiiruga jälle Oma Arsti kabineti ukse taga ootel. Aga seekord oli mul näpus mitte enam paberileht parandatud isikukoodi ja uuringute nimekirjaga vaid täitsa omanimeline lilla kaust- ma olin nüüd ametlikult TÜK Silmakliiniku hoolealune. Ja mul oli selle üle hea meel.

Taaskord ei tulnud kaua oodata enne kui sisse kutsuti. “Kui me alustasime 10% nägemisteravuse pealt, siis nüüd oleme 40% peale jõudnud!” ütles Arst esimese asjana. Jah, enne süsti nägin vaevu esimest rida, nüüd nägin juba 4. rida. Ta kinnitas üle, et see on hea mark, et süstid mind aitavad. Kui vaja, tehakse 1 veel, oleneb, kuidas mul need veresooned silmas edasi taanduvad. Nagu juba eelnevates osades olen maininud- Minu Arst muutus oluliselt jutukamaks ja rõõmsamaks, kui selgus, et mulle saab neid süste teha. Võib-olla tuleneski see sellest, et nüüd olid tal vastused olemas ja oligi, millest mulle rääkida. Seekordsel visiidil ta seletaski pikemalt, et tavaliselt tehakse kuurina 3 süsti, iga kuu aja tagant 1, aga minu jaoks valisid nad teise raviskeemi- teevad vaid vajadusel. Seda aga, kas järgmine tuleks teha näiteks 2 kuu või 2 aasta pärast, on võimatu ette öelda.

Küsisin veel oma valmis mõeldud küsimusi, näiteks, et kas ma sain selle hapniku puuduse silmas ise tekitada mõne oma tegevusega, mille tagajärjel siis silm veresooni kasvatama hakkas. Selleks head kandidaadid olid rehvide tassimine- 4 veljel+4 ilma, mõnede üsna raskete kastide ümber paigutamine jmt. Aga Arsti vastus oli kindel “Ei!”, ma arvan, et ta ütles seda lausa 6 korda. Sellistes silmades, nagu mul, olevatki pigem aja küsimus, kuna see tekib ega sõltu minu tegevusest. “See elab seal oma elu,” olid Arsti sõnad. Nojah, mis siis ikka. Mu lootus oli, et kui oleksin selle ise endale põhjustanud, siis saaksin seda edaspidi ka vältida. Aga ei saa. Kuna mul on terve elu silmade tõttu olnud ka keeld raskusi tõsta ja üldse füüsiliselt pingutada, siis seostasin need omavahel kokku. Arst täpsustas, et raskuste tõstmise keeld on mul hoopis õrna võrkkesta tõttu- füüsilise punnitamisega võib see katki minna ja see on hoopis teine probleemide pundar. Nii et ka see keeld kehtib, aga teistel põhjustel.

Lõpetuseks ütles Minu Arst ka ühe (minu jaoks) veidi kurva uudise: teda “suvel kliinikus ei ole” ja annab mu Spetsialisti hoolde, kes olevat ka algusest peale minu juhtumiga kurisis. Ja nagu ikka, ei osanud ma väga suud kinni hoida, vaid pidin kobisema: “Siin on vist päris mitu neid, kes minuga kursis on…” Selle peale ta ainult naeris ja lisas, et Spetsialist on siiski see, kellega nad kõige põhjalikumalt on minu juhtumit arutanud. Ei, mul ei ole mitte midagi Spetsialisti vastu või tema kohta midagi paha öelda! Mul on lihtsalt kahju, et Minu Arst ära läheb. Aga suvi saab õige kiiresti otsa ja võib-olla on ta sügisel tagasi… ei julgenud küsida, oleks kohatu olnud. Igatahes läks ta nüüd Spetsialisti juurde, et mulle kirja saada järgmise ülevaatuse aeg. “Ma lähen vaatan, kus see kolleegike mul on,” see kõlas nii toredalt. 😃

Uus aeg kokku lepitud vahetasime koridori peal veel viimased sõnad. Sain juhise edasi elada nagu seni, mitte miskit ei peaks muutma. Ja küllap ma ära tunnen, kui see laik hakkab suurenema, siis tuleb jälle tulla silmakliiniku EMOsse. Ja muud midagi. Ütlesin Arstile südamest “Aitäh!” ja lisasin “Nägemist!”, tema soovis mulle “Kõike head!”

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4 ja OSA 5

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 5: SÜSTI PÄEV

(14. mai)

Süsti päeva hommikul toimetasin jälle rahulikult ja suundusin Maarjamõisasse korraliku ajavaruga. Registratuurist sain jälle läbi ilma suuremate viperusteta, pool kobamisi sattusin esimese korraga õigesse lauda ja sealt suunati mind edasi juba tuttavate uste taha ootama. Käisin veel mitu tiiru WC-s ka, sest noh, närvid teavad, et mingil hetkel ma ei saa püsti karata ja vetsu joosta, sest süstal on silmas…

Varsti kutsuti mind edasi, tuli anda paar allkirja, et olen protseduuriga nõus jmt. Seejärel saadeti mind ootama mugavate tugitoolidega tuppa. Seal sain oma koti ja teised asjad jätta kappi luku taha ning käia veelkord WC-s. Kusjuurs, kapi võti kästi panna kummiga ümber käe, nagu lasteaia lapsel. 😃 Istusin ja ootasin ning mõtlesin, et huvitav, kuna ma närvi lähen. Märkasin ruumi teises nurgas veel kellegi jalanõusid- keegi on parajasti mingil protseduuril. Ühel hetkel avastasin, et olen endale prillid ette jätnud. Hea loll, ega ma prillidega süstile ei lähe… võtsin ikka need ka ära. Edasi juurdlesin, et kas peaksin ka näiteks ehted ära võtma? Nende kohta ei mainitud midagi, jätsin siis külge, küllap oleks öeldud, kui see oleks olnud oluline.

Peagi kutsuti mind jälle edasi, nüüd juba koridori, millest järgmine samm oli opituba. Jalanõud jäid ooteruumi tugitooli ette- mustade sõrgadega edasi ei lubatud minna. Selle koridori uksel võttis mind vastu üks armas õde, kes suunas mind järjekordsele toolikesele istuma ja tahtis mulle kohe miskit silma tilgutada. Need olid tuimestavad tilgad. Istusin seal ja mõtlesin jälle elu üle järele, samal ajal õde ikka suskas jälle tilka silma. Keegi käis vahepeal silma peale täppi tegemas markeriga, et noh, kumba torkama peab…

Mingil hetkel ütlesin tilga pudeliga õele, et küll see on ikka kummaline, kuidas terve elu on hoiatatud: “Vaata, et sa millegagi silma ei torka!” ja nüüd ma ootan siin, et keegi torkaks. Õde küsis, kas olen esimest korda sel süstil, vastasin, et esimene jah.

Ja siis hüppas kuskilt välja tuttava häälega mees- Minu Arst oli täitsa olemas. Ära tundsin ta tõesti ainult hääle järgi, sest mu pilk oli tilkadest juba lõpmata udune ja lisaks oli ta riietatud “kirurgipakendisse”- selles ei tunneks ma iseennast ka ära. Ta teatas ikka endiselt hästi rõõmsal toonil, et ta “ikkagi on olemas ja teeme selle süsti ära ja siis saab edasi vaadata!” Lisas, et pidas veelkord Spetsialistiga nõu ja arvavad, et tegelikult pole ühtegi põhjust, miks see süst ei peaks toimima. Kokku sai lepitud ka aeg paari nädala pärast ülevaatuseks, et kas või mis mõju on süstil olnud.

Kui Oma Arst kohale ilmus, siis kadus mul viimanegi ärevuse alge- see konstant, see inimene, kes on algusest peale minu kurtmist kuulanud, mulle selged juhised ja vastused andnud, kes teab, mis toimub, on olemas. Nagu sõber oleks toeks, sest kõik teised mu ümber olid mulle veel võõramad, neid kohtasin seal esimest korda. Oma arst oli see ainuke, kellega olin veidi rohkem suhelnud. See on mingi psühholoogiline loll nõks. Ma tegelikult ju teadsin, et ka teine arst oleks sama pädev seda süsti tegema. Aga ikkagi olin rahulikum, kui Oma Arst kohale saabus.

Lõpuks oli aeg opituppa kobida. Tilga pudeliga õde küsis enne minekut üle, et ega mul klambreid vmt juustes pole. Olin just peenikese kummiga juuksed kinni pannud, et kuklas suur jubin ei häiriks- aimasin, et mind lüüakse seal pikali. Enne veel pidin pähe saama mütsikese, et opituba mitte reostada oma karvadega. Nii kui ma saba mütsi sisse pistsin, kadus müts peast kuklasse… Saba lihtsalt kaalus mütsi ääres oleva kummi üle. 😆 Sain selle mütsi ikka pähe ja opiruum nr 2 ootas, tilkadega õde jäi uksele.

Opitoas võtsid vastu mind järgmised õed, kes käskisidki pikali heita. Saime poosi paika, kuskil mu pea kohal oli mikroskoop. Edasi hakkasid õed kahe peale korda mööda mulle kõikvõimalikke asju silma lödistama. Ainuke, mille ära tundsin, oli jood. Nad seletasid mulle ka iga kord, mis nad nüüd parajasti teevad ja kas konkreetne löga peaks kipitama või mitte. Igatahes ei tundud ma midagi. Ainult märg oli, aga seegi pühiti kokku.

Pandi lina ümber silma, teibiga, nagu Arst lubas. Mõtlesin, et pagan, pärast eemaldavad kulmu… Siis teibiti ripsmed kinni. Nojah, kui läheb kulm, mingu siis ripsmed ka. Ja siis pandi mingi klamber, et silm ikka lahti püsiks. Ja siis veel mingi… ma ei tea, mis pleksiklaas see oli, aga no mingi kate pandi silmale.

Ja siis kuulsin, et keegi istus mulle pea taha/kohale. Kuna tooli lasti sisinal madalamaks, siis sain aru, et Minu Arst on see, kes süsti teeb. Ta lihtsalt on paras pikk, nii et mõistlik tooli kõrgus tema jaoks on see, kui tool on peaaegu põrandale lastud. 😆 (Ta sisistas eelneva nädala jooksul igas kabinetis neid toole põrandale…)

Arst seletas nüüd, et süsti ajal tunnen silmal natuke survetunnet, võib-olla ka midagi sääsehammustuse taolist, aga ei enamat. Juba tundsin küll, et keegi mudis mu silmamuna. Nagu ta lubas- mul käskis ta alla vaadata ja paremale. Tegin oma parima, suunasin silma nii alla ja paremale kui ta mul keerdus-pöördus ja Arst hõikas: “Super!” Mul kohe saba rõngas, et sain kiita. 😂 Aga jah, taaskord Arst ei valetanud- natuke survetunnet ja muud ei midagi. Ta lisas veel, et hoiab veidi veel- st survetunne jätkub, sest ikka mingi veresoon läks katki, et siis veri laiali ei läheks silma. Aga see olevat küll ainult kosmeetiline problem. Mul oli ausalt öeldes peaaegu suva, kas jääb midagi näha või mitte. Aga ma ei oska ju mokka maas hoida… Ikka pidin vastu plõksima: “Muidu tõesti tore järgmisel päeval kliente teenindada, kui silm sinine.” Arst: “Oi, siis ma hoian veel!” Ma tegelikult ei mõelnud üldse nii, et ta peaks nüüd rohkem vaeva nägema, aga noh… Kuni ta mu silmamuna peos hoidis, rääkis, et peaksin järgmise 5 päeva jooksul põletikuvastast tilka silma panema 5 korda päevas, et olla kindel, et mingit lisa jama ei teki. Lisas, et nüüd peale süsti olevat kõigist silma lastud tilkadest mu pilk ikka väga udune, aga muidu võib kohe kõike teha ja edasi toimetada. Ja jälle ma kobisesin, et kui palju udusem ta eelnevast ikka olla saab… “No ta ikka saab…” vastas Arst.  Ja ta sai….

Mulle silma ja silma ümber kleebitud kola korjati ühe tõmbega kokku, kõik karvad jäid mulle alles ja võisin end püsti ajada. Väga veider oli. Selline tunne, et silma oleks nagu keegi mudinud, pilk oli väga hägune- Arst ei valetanud ka seekord. Mu käest küsiti, kuidas ma end tunnen ja kas saan ikka käia, et pole halb olla vmt. Mul polnud midagi häda. Pilt oli küll tõesti udune, aga ma kinnitasin neile, et opiruumi uksed on nii suured, et neid ma näen ja küllap saan ka pihta neile ning sealt ka välja. Selline tore rõõmus meeleolu valitses opitoas nr 2, ausalt- nagu oleks sõpradega kohvikus käinud.

Opitoast väljudes võttis mind uksel vastu sama õde, kes mu sinna saatnud oli. Võttis käe alt kinni ja küsis veel, kuidas ma end tunnen. Teate kui tore on, kui sa ei tunne end selle jama sees üksi? Mul polnud jätkuvalt midagi häda, peale uduse pildi. Tundsin end hästi ja õde saatis mind tagasi mugavate tugitoolidega ooteruumi, kus mu asjad olid. Öeldi veel, et võin seal kosuda nii kaua kui ise soovin, et mind keegi sealt välja ei aja. Peamine, et läheksin alles siis ära, kui end tõesti hästi ja kindlalt tunnen. Arst oli kõik juhised mulle kaasa andnud ja polnud otseselt vaja midagi enam oodata.

Veidi istusin veel samas toolis, kus enne süsti ootasin. Juurdlesin, et ikka pole mul eriti midagi viga, ainult natuke kriipiv tunne silmas, süsti koht ilmselt. Aaaa, ja rohumull oli kaadris! Rohumullist vasakul all oli väike must täpike- süstla jälg. Omamoodi põnev vaatepilt, sest see rohumull liikus seal omaette ringi. 😃

Ajasin omale kossid jalga ja otsustasin, et kohe ikka minema ei jookse, vaid katsetan telefoni kasutamist- helistasin emale. Rahunes tema ka maha, et kõik läks hästi ja sai temagi teada, mismoodi silma süsti tehakse. Ühtlasi sai selgeks, et kuigi asi oli udune, siis sain telefoni kasutamisega hakkama.

Orienteerusin ooteruumist välja ja tagasi alla korrusele, kus oli apteek. Trepist ka ei kukkunud alla, nii udune ikkagi ei olnud!

Kappasin kohe kindlal sammul apteeki (sest ma teadsin, kuhu minna) oma ravitilga järgi. Jälle see järjekorra number… Seekord pidin isegi välja prinditud järtsunumbrit silme ees suumima, et aru saada, mis seal kirjas. Millise laua juurde minu number kutsutakse, polnud mul lootustki näha! Aga küllap märkas ka apteeker, et mingi poolpime on ootamas ja hõikas oodatava numbri ka kõva häälega üle apteegi. Jooksin kohale ja tänasin teda häälteavituse eest, sest mul oli tõesti keeruline midagi näha. Sain tilga ka kätte ning otsustasin ruttu takso tellida, et kiirelt koju saada. Hirmus tahtmine oli silma pühkida, aga kuna ma olin erinevaid uksi käppinud, siis silma ei tahtnud enam puutuda. Õnneks tuli takso kiiresti. Juba poolel teel tundsin, et tuimestavate tilkade mõju hakkab kaduma ja need rohud, mis pidid kipitama, nüüd ka seda tegid.

Kodus pesin kiiresti käpad ja panin silmale lihtsalt märjaks tehtud vatipadjakese peale ning vedelesin. Veidi jooksis silm vett kogu selle kipitamise ja kraapiva tunde tõttu, aga ei miskit hullu. Mõne tunni möödudes vähenes seegi ebamugavustunne. Kuna järgmisel päeval pidin tööle minema, siis lootsin, et peale ööund nii palju ei “kraabi” enam.

Terve õhtu mängisin veel oma rohumulliga- kui ma kummardasin, siis jooksis ta mul keset nägemist, aga kui püsti tõusin, siis vajus jälle alla. 😆 Ma esialgu üritasin seda vaadata, aga siis sain aru, et see on ju mu silmas sees ja uitab seal ringi- ma ei saa seda ju näha! Nagu Pantalone ja Toscana juuksenõel! 😂

Järgmisel hommikul ei tundnud ma silmas enam midagi teisiti olevat kui tavaliselt! Täiesti imeline- ei mingit kraapivat tunnet. Ainult veidi raske oli suures raadiuses silmi pööritada, muud ei miskit. Samas ei olnud see suur probleem, sest ma üldiselt oma päevi ei veedagi silmi pööritades.

Teisel päeval peale süsti nägin ma juba rohkem kui enne! Lihtsalt imeline, süst tõesti toimis juba nii kiiresti. Igaks juhuks panin endale iga päev kirja, milliseid muutusi tajusin. Nii näiteks tundsin ära selle virvenduse, mis oli ka laigu tekkimise ajal kui ma veel ei taibanud, et midagi on jamasti. Veresooned mu silmast taandusid samade sümptomitega kui nad sinna ronisid- head teed neil minna!

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3 ja OSA 4

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 4: ENNE SÜSTI

(8.-13. mai)

Vahepeal valmistusin ka tööl selleks, et juhul kui ma peale süsti pean olema haiguslehel ja olen ajutiselt päris pimekana, siis oleks hädavajalikud asjad tehtud. Ühtlasi kerisid nende päevade jooksul taustal täitsa hullud mõtted- näiteks jõudsin oma peas juba välja mõelda, et Arst kindlasti helistab esmaspäeval ja ütleb, et teglikult ikkagi ei tee süsti ja üldse- nii jääbki, saagu ma hakkama. Ma ei tea, kust see mõte sigines. Hirm ilmselt. Siis mõtlesin jälle selle peale, kui suur vahe oli teisipäevase ja kolmapäevase vestluse vahel- teisipäeval olid kõik väga tõsised ja vaiksed, kuid kolmapäeval süstist rääkides palju rõõmsamad ja jutukamad- nad ei oleks mulle süstist rääkinud, kui selle tegemine poleks 100% kindel. Ja sedasi heietades ja valmistudes need 4 päeva läksid. Kolleegid aitasid mul need päevad tööl ka üle elada, et ma mingit jama kokku ei keeraks…

Laupäeval tuli mulle telefoni sõnum, et mul on Oma Arsti telefonikonsultatsiooni aeg esmaspäeval kell 9. Me polnud kellaaega minu teada kokku leppinud, aga mõtlesin, et ju siis ta on mingi aja määranud. Otsustasin esmaspäeval enne 9 tööle kobida, et saaksin Arsti kõne rahulikus keskkonnas vastu võtta ja kõik oma 10 küsimust talle ära esitada.

Esmaspäeval aeg muudkui tiksus, aga kõnet ei tulnud. Lõunaks olin juba täitsa närvis, et nagunii heliseb telefon, kui mul on kassas järjekord. Kuna päeval kell 15 pidi saabuma ka ca 45 last teenindamiseks, siis igaks juhuks tuli kolleeg appi. Et noh, ma pooleldi pimedana siin lapsi ei rööviks ja vajadusel saaksin oma kõnele vastata…

Elu on huumor- kui buss ligi 50 lapsega hoovi sõitis, hakkas ka mu telefon helisema- kaua oodatud kõne Oma Arstilt! Jätsin kolleegi tööd vehkima ja tõmbusin nurga taha kuulama. Arst teatas ikka ja jälle rõõmsalt. “Teeme süsti ülehomme kell 13!”. Mul kiilus mõtte kinni, et mis päev see “ülehomme” on??? Kolmapäev, mul oli see õnneks juba graafikus vaba päev.

Kuna Minu Arst oli mul nüüd “käes”, siis küsisin ka kõik oma lollid ja vähem lollid küsimused ära. Küsimuste täpset järjekorda ma enam ei mäleta, aga umbes järgnevalt see vestlus kulges.

Mina: "Kas ma vajan haiguslehte?"

Arst: "Ei, võite järgmine päev tööle minna. Aaaga, mis tööd te teete?"

 Mina: "Põhimõtteliselt juhatan Tagurpidi Maja..."

Arst: "Jaa, siis võib. Lihtsalt ei peaks kohe midagi rasket tõstma ja üldse punnitama esimesed paar päeva peale süsti."

Mina: "Võin kohe ekraane vaadata jne?"

Arst: "Jaa."

Mina: "Mismoodi see süst tehakse?"

Arst: "Kuna steriilne peab olema, siis tehakse opitoas, puhastame silma ära, paneme lina ja TEEME!" 

Arst ei taibanud mu küsimuse tagamõtet... võib-olla ise informeerituna ei tulnud ta selle pealegi enam, mida mina patsiendina karta võiks. Seega täpsustasin küsimust: "Ahah… Kas ma pean süstlaga kuidagi tõtt vaatama? Kas ma näen seda?"

Arst: "Ei, teie vaatate alla."

Jätkasin viktoriiniga: "Kas ma hommikul süüa võin? Ja tassi kohvi juua? 

Arst: "Jaa, muidugi."

Mina: "Kas ma olen peale süsti võimeline omal jalal koju minema või peaksin mingi saatja kaasa võtma?"

Arst: "Ei ole vaja, saate ise. Ja vajadusel same aidata näiteks taksot kutsuda või muud."

Süsti pidi mulle tegema eelmisel nädalal kohatud Naisarst. Minu Arsti ei olevat kolmapäeval kohal. Mis siis ikka, küllap ka Naisarst teab, mida ja kuhu teha.

Rahunesin natuke jälle maha- kui ma süstalt ei näe, siis tehku nad, mis tahavad. Ja üldse, see rõõmus toon, millega Mu Arst süstist rääkis… see kõlas nagu jutt oleks igapäevasest hambapesust või juuste kammimisest olnud, millestki väga tavalisest ja üldse mitte märkimist väärt asjast! Arstid teavad paremini, ehk siis neil see ongi niisugune, täiesti tavaline protseduur. Suts ja valmis. Lihtsalt minu jaoks oli see esimene seesugune suts. Kusagilt jutu seest käis veel läbi, et kui tõesti süst ei peaks mul mõjuma, “…siis on meil veel asju, mida saame teha”… Kui süst silma on see kõige esmasem ja lihtsam lahendus, siis ma ei julgenud küsida, mis need ülejäänud "asjad" on. 😆 Las need üllatused jääda selleks ajaks, kui neid vaja on!

LOE KA: OSA 1; OSA 2 ja OSA 3

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

 OSA 3: TEINE UURINGUTE PÄEV

(7. mai)

Kolmapäeva hommikul toimetasin kodus täitsa rahulikult- jõin oma vajaliku doosi kohvi ja isegi sõin enne uuringule minekut, et kabineti vaikuses magu ei möirgaks… Maarjamõisasse läksin korraliku ajavaruga. Kuna seekordne uuring toimus mitte juba tuttava koridori kabinettides vaid kuskil mujal, tahtsin jätta endale aega mööda haiglat ekslemiseks, hästi ju ei näe ka… Nii suures hoones nagu seda on Maarjamõisa, on lollil ja pimedal ikka raske õiget teed leida.

Jälle see registratuur oma numbritega…. Ka seekord läksin koba peale sama jutuga, et hästi ei näe ja küsisin, kas sattusin õigesse boksi. Pime kana leidis ka sel korral tera! Nagu ikka, esitasin oma ID-kaardi ja ütlesin, mis arsti juurde ja mis kellaks mul minek peaks olema- nagu sedelil kirjas oli. Proua registratuuris ütles mulle, et mul on hoopis telefonikonsultatsioon ja poleks vaja olnud kohale tulla! Mul tõmbas juhtme krussi, et kuidas nad peaks mind telefonis selle värvainega süstima… Ütlesin ka prouale, et mul peaks mingi selline nõela ja aparaadiga uuring olema. Proua tuhlas edasi ja leidis, et mul on selleks päevaks hoopis 2 aega pandud, millest üks oli tõesti Oma Arstiga telefoni aeg (??? sellest ei teadnud mina midagi!) ja teine aeg oli hoopis teise arsti, Spetsialisti juurde uuringuks. Sain juhised kätte, kuidas sihtkohta kohale jõuda ja hakkasin jalutama. Ei eksinudki ära, lausa 15 minutit varem jõudsin.

Õige pea kutsus õde mind sisse, et tilgutada silma seda tilka, mis mu pupillid suureks teeb, et saaks hästi silmast pilte teha ning panna värvaine süstimiseks kanüül. Õde küsis ka üle, kas mulle anti brožüür ja kas ma selle läbi lugesin…??? Mis brožüür??? Mina ei teadnud sellest midagi… Õde seletas siis lahti, et seal oleks kirjas olnud, kuidas protseduur tehakse jmt. Tekkis mõte, et äkki nüüd sellest mingi jama, et mul lipakas saamata ja ütlesin kiirelt, et kõik seletati mulle lahti ja on teada. Et küllap ei vaevutud pabereid jagama, sest lugeda ma ju ei näe! Lisasin veel, et mul üldse see asi juhtus siin sedasi kiiresti… Õde oli kursis, et ma olevat see erakorraline jah, kellega on kiire. Mingi silmakliiniku kuulsus, staar-patsient! See staatus mul elust puudu oligi!

Vahepeal käis ka Spetsialist sealt läbi ja kadus jälle. Kobisesin õele, et jube piinlik on, sest ma ei näe isegi mind ravivate arstide nimesid lugeda. Õde lahkelt seletas, kes on kes, kui ma neid veidi kirjeldasin. 😆 Aga no vabandust! Tõesti oli nõme!

Igatahes sai see kanüül lõpuks vasakusse kätte mulle ära susatud (pika otsimise peale) ja omajagu tilkasid silma ning taas oli aeg ca pool tundi ukse taga oodata, kuni silmad lähvad suuuuureks nagu tõllarattad. Vahel käis õde mulle silma vaatamas, et kui ilusad on. 😃

Jälgisin koridoris toimuvat. Seal oli 55 kabinetti, kui õigesti mäletan. Väga paljude uste taga oli ootajaid, kellele midagi silma tilgutati, kutsuti vahel sisse ja saadeti jälle välja, käis omajagu siblimist. Nii palju uksi ja nii palju tegevust ja ikka on järjekorrad, ikka on ajad täis… See koridor kuulus vist üleni silmadele, tundus tegevuse ja juttude järgi nii- seega kõik on silmast vigased???

Liiga kaua mul mõelda ei lastud. Saabus Spetsialist ja pandi mind aparaadi ette (või taha? ma ei tea, kust poolt õigem oleks vaadata) istuma ning kästi end paika sättida. Mulle sähvis silma ees pidevalt sinine valgus, mingil hetkel süstiti ka värvaine ja mina vaatasin ikka sinist valgust. Kaua see ei võtnudki, võib-olla 10 minutit. Igatahes kui jälle ruumis ringi vaatasin, siis oli mul silme eest roosa! Ma nägin elu sõna otseses mõttes roosana. Õnneks möödus see kiirelt ja mu alles olev nägemine läks õigetesse toonidesse tagasi.

Ja nagu juba tavaks saanud, saadeti mind ukse taha ootama. Spetsialist tuiskas korraks minema, aga õige pea saabus kolmene arstide tiim äsja tehtud piltidelt mu silmamuna uurima. Seekord olid pundis Minu Arst, Spetsialist ja minule seni tundmatu Naisarst*. Kaua nad ei mõelnud, lubati mind ka sisse ja Minu Arst teatas ootamatult rõõmsalt, et mul on silmas küll veresooned vale koha peale kasvanud, aga sinna saab teha süsti ja siis need loodetavasti taanduvad!

Ühelt poolt oli kergendus suur- midagi saab teha! Ja teiselt poolt…. SÜST SILMA???? Ma polnud sellest kunagi kuulnud, et sihukesi asju tehakse. Aga no ok… Arstid nii rõõmsalt saba rõngas rääkisid sellest, et ju see siis midagi väga loogilist olema peab. Käis läbi ka see, et kuna ma kiirelt tulin abi otsima, siis see võiks suurendada võimalust, et süstist ikkagi on kasu.

Naisarst aga uuris, millise silmaarsti juures ma varem käisin. Ma olen elu aeg käinud ühe Põlvas tegutsenud arsti juures kuni ta pensionile läks. Tean, et minu haiguslugu on paberil, ilmselt kuskil Põlva haigla ruumides. Olin juba varem selle peale mõelnud, et võiksin küsida Põlvast, kas saaksin selle kuidagi enda kätte, sest nüüd on mu arstidel seda vaja näha. Aga Naisarst teadis, et nende silmakabineti praegune õde on varem töötanud just minu toonase arstiga koos ja ta saab tema kaudu ilmselt vajaliku info kätte. Tõsi- tolle õe nimi oli mulle tuttav. Nagu hiljem selgus- ka mina olin tal meeles ja mu praegused arstid said mu vana haiguslooga tutvuda.

Minu Arst lubas helistada uue nädala alguses ja rääkida täpsemlt, kuna süsti teha saab ja kuidas see käib. Mina tundsin muret, et kas peaksin seniks mingid luubid või teised prillid sebima, sest MA EI NÄINUD JU LUGEDA normaalselt! Nii Minu Arst kui Spetsialist arvasid, et pole mõtet: “Teeme süsti ära ja siis vaatame edasi!” Nojah, teeme siis. Mul oli süda täitsa rahul, et midagi saab teha ja võrreldes eelmise päevaga kõlasid arstid palju rõõmsamalt ja optimistlikumalt.

Koju suundudes ei saanud ma lahti mõttest, et mu pea pannakse kuskile kruustangide vahele ja siis keegi sihib mind süstlaga… Ma sain täie mõistusega aru, et nii seda protseduuri päris ei teha. Aga kuidas tehakse siis? Kas ma pean mingisse kindlasse punkti vaatama ja silma paigal hoidma kui susatakse? See oleks kõige hullem, sest ma tean, et siis see silm tudiseb! Üleüldse see sõnapaar, “süst silma”, kõlab nii jubedalt, et ma otsustasin Oma Arstile esitamiseks kõik oma küsimused kirja panna. Mul oli aega mõelda 4 päeva, kuni ta helistama pidi. 

LOE KA: OSA 1 ja OSA 2

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

 
OSA 2: ESIMENE UURINGUTE PÄEV

(6. mai)

Järgmine hommik pakkus taas rohkelt situatsioonikoomikat. Jõudsin kenasti õigesse paika, sain kätte registratuuri järjekorra numbri ja isegi nägin seda lugeda. Silm seletas ka registratuuri laudade numbreid… Ja seal mu rõõm lõppes- seda, millist järjekorra numbrit kuhu boksi oodati, ma enam ei näinud. Seisin tabloo all ja üritasin jõllitada seda tumepunast numbrit mustal taustal… miskit nagu aimasin ja läksin hea usu peale… Lauani jõudes teretasin ja lisasin kiirelt, et ma silmakliinikusse ja hästi ei näe ning küsisin üle, kas olen õiges boksis. Olin küll! 😁

Õige kabineti leidmine ei olnud enam problem, tee oli teada ja jõudsin eksimata kohale. Tolle väikse koridorikese peal on vist 5 erinevat kabinetti ja toolid ootajatele. Kõik kohad olid juba täis. Veidi see pilt isegi ehmatas- kuidas neid silma-hädalisi NII palju on???

Varsti tuli pika sammuga nurga tagant üks mees, kes hõikas “Tere!”, tundus, et see oli mulle. Tervitasin vastu ja lootsin, et ehk ikka oli Minu Arst ja minu “Tere!”. Kindel ei saanud ju olla, silm mul ju inimeste nägusid ei seletanud. Teate kui loll tunne see on? Justkui näed kõike enda ümber ja seal samas saad aru, kui k****i pime sa oled, et inimeste nägusid paari meetri pealt ei näe?!

Igatahes oli see ikka Minu Arst, õige pea tuli ta taaskord paberit otsides kabinetist välja, et kirja panna, mis uuringud siis vaja teha on. Kirja sai sinna ka mu isikukood. Mind juhatati uute uste taha, aga keset sinna kõndimist Arst järsku pidurdas, et mu isikukood üle kontrollida. Sedasi lambist. Ja õigesti tegi- ta oli mu 6a vanemaks teinud! Võib-olla vaatas ja mõtles, et ma ei tundu nii vana. 😂

Uuringud toimusid mitmes erinevas kabinetis, muudkui istusin ühe ja teise ukse taga. Sassi läks ka lugemine, mitme aparaadiga mu silmi vaadati, pildistati ja suumiti. Neid võis olla näiteks 6, võib-olla ka 7. Muudkui vaatad ristikest ja tärnikest ja erinevat värvi valgused muudkui sähvivad… Lõpuks saadeti mind sama paberiga, kus kirjas mu parandatud isikukood ja vajalike uuringute nimekiri, tagasi Oma Arsti kabineti ukse taha ootama, et teada saada vastus, mis mul viga on.

Ei olnud pikk ootamine- õige pea tuli Minu Arst pika sammuga ümber nurga ja kutsus mu kaasa, et veel mõni arst saaks mulle silma vaadata. Õigemini läksime Silmapõhja Spetsialisti jutule (edaspidises loos Spetsialist*). Ja silmapõhja ta mulle vaatas. Ja siis saabus samasse kabinetti ka Vanem Härra*, kes samuti mulle silma vaatas. Ja siis nad vaatasid uuringute pilte. Ja jälle mulle silma. Arutasid omavahel, mis sealt paistab ja mida mitte. Mul paluti veel kolida teise tooli peale ja tehti silmale ultraheli. Omamoodi lödistamine…

Mina pühkisin ultraheli geeli oma silma pealt, härrad arstid veel pisut omavahel arutasid, et üks uuring oleks veel vaja ikkagi teha, mis annaks lõpliku vastuse, MIS mu silmas toimub. Mina istusin väiksemat sorti halli toolikese peal, 3 pikka sirget meest seisid mu ees ega öelnud suurt midagi. Nad mõjusid tõeliste kurvakuju rüütlitena- tõsised näod ees ja vaatasid mind peaaegu et nõutute nägudega (nii palju kui mu silm seletas). Vanem Härra selgitas ääri-veeri, et tegutseda ei saa uisapäisa ja peab nüüd jälgima, mis mu silmas toimub ja kuna see on mu ainus kasulik silm, siis peavad nad oma tegevuses väga ettevaatlikud ja kindlad olema. Nad tundusid niiiii lõpmata õnnetud, et mul endal tekkis tahtmine neid lohutada- küllap ma ikka hakkama saan ja edasi elan, tulgu, mis siit tuleb. Mis muud mul üle jääkski?

Edasi suunati mind taas ühe kabineti ukse taha ootama, sest Minu Arst läks viimaseks vajalikuks uuringuks sekretäri juurde aega panema. Kuulsin, kui nad arutasid Spetsialistiga, et mis aeg sobiks, nendega liitus ka Vanem Härra ja nii nad koos läksid. Selle pildi peale ronisid mulle jälle lollid küsimused pähe- miks peavad arstid minema kolmekesi ühte uuringu aega bronnima??? Mis kole loom see sekretär siis on? Nagu koristajamutt nõukaajal- see isik, kelle käes võim? Tegelikult oli neil ilmselt lihtsalt ühiselt vaja leida ajad, kuna teha uuring ja kuna koos tulemused üle vaadata, eks seetõttu oli mõistlik ka kambas minna, ei miskit muud keerulist. Tõsi- kahe arsti kohta on tervishoiutöötajate registris kirjas “õpib residentuuris” (jep, ma käisin nuhkimas!), nii et Vanema Härra panus seal komplektis oli ehk vajadus tõestada, et nõutud uuring on tõesti vajalik ja kiireloomuline, mitte noorte arstide ülereageerimine. Siinkohal tasub märkida, et ma olen ülemõtleja ja -analüüsija ning kõik mu spekulatsioonid on ilmselt võssa ja oma peas ette kujutatud! 😆

Minu Arst tuli tagasi teadaandega, et viimane uuring tehakse järgmisel päeval kell 13. Nüüd seletas ta mullegi lahti, mis nad seni tehtud uuringute põhjal teavad ja mis on vaja välja selgitada. Oli selge, et miski silmas põhjustab turset terava nägemispunkti ees/kohas, aga seni polnud teada, MIS see on. Võib-olla on see valesse kohta sattunud vedelik, aga võib-olla on silm otsustanud kasvatada sinna hoopis veresooned. Järgmise päeva uuring pidigi andma selge vastuse, kumb variant on. Uuring seisnes selles, et mulle pidi süstitama värvainet, mis siis veresooned “helendama” paneb. Samal ajal tehakse silmast pildid- kui veresooned seal on, siis nad säravad seal kenasti nähtavalt. Küsisin, kumb variant oleks halvem. Arst vastas, et veresooned oleks õige pisut kehvem, aga et ka kogunenud vedeliku puhul on jälle teised raskused ja riskid. Selge see, et kumbki pole hea.

Ja siis Arst vabandas, et nad “ikka veel ümmargust juttu ajavad”! Et no pidi ju teisipäeval peale uuringuid selguma, mis edasi saab ja nüüd nad ikka ei oska öelda… Ma ei arva, et ta oleks seetõttu vabandama pidanud. Ei pahandanud ka, et veel ei tea. Ma ju üldiselt ikkagi aimasin, mis seal on ja kuidagi oli tunne, et küllap mul see kergelt halvem variant ikka on. Ma ei teagi, miks ma nii arvasin. Samas on ka väga loogiline, et kui arstid midagi kindlat öelda veel ei saa, siis nad ei aja patsienti ka spekuleerimisega närvi.

Arst kirjutas mulle jälle väiksele sedelile, kuhu ja mis kellaks tulla. Selle sedeli peal on lisaks kohale ja ajale kirjas ka nii arsti kui patsiendi nimed.  Aga nüüd oli tal meeles, et ma kergelt poolpime lugeja- kui ta asjad kirja oli pannud, siis lükkas sedeli mulle nina ette: “Ma seletan lahti ka!” 😄 Väga hea, ma ju ei näe lugeda!

Kogu vajalik info järgmiseks päevaks taskus läksin koju. Sel päeval bussi aknast mööda vilksavaid tänavaid vaadates mõtlesin, et kas see on nüüd viimane kevad, mida ma päriselt NÄEN? Raputasin selle mõtte maha, sest järgmise päeva uuring pidi andma vastuse, mis edasi saab, polnud mõtet ette liiga palju ka paanitseda.

LOE KA: OSA 1

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.