OSA 12: ETTEVAATUS
(7. august)
Juubel! 10. käik silmakliinikusse selle saaga jooksul!
Peale viimast süsti on silmamuna väga veidralt käitunud. Talle ei meeldi enam ere päevavalgus. Kui ma istun terve päeva toas, tõmban kardinad ette ja veedan päeva nagu vampiir, siis on silmamunal kõik hästi- saan ilusti näiteks lugeda ja miskit ei sega. Aga kui ma ikka õues ka käin või viibin üldse valges keskkonnas, siis tekib päeva jooksul olemasoleva turse või kahjustatud koha piires nagu udune laik nägemise ette- see koht, mida näha üritan, on varjutatud uduga. Mismoodi ma seda arstile seletan? Et hakkan vampiiriks või mullamutiks muutuma? Äkki on hoopis mu prillid kulunud ja vigased?
Lisaks veel ei meeldi mu munale kui ma liiga kiiresti kõnnin või rattaga sõidan- mingi vastik pinge tunne tekib silma. Pean hoo maha võtma ja loivama hakkama, siis ta rahuneb maha.
Mõtlesin selle jutu peale ja kujutasin ette, kuidas ma Spetsialistile* nüüd seletan, et mu silmamuna on mingi oma iseloomu kasvatanud ja välja arendanud… Aga no on, mis teha.
Hommik oli hall, kui bussipeatusesse kõndisin, siis hakkas sadama. Õnneks olin taibanud vihmavarju kaasa võtta ja liiga märjaks ei saanud, peatuses pressisin end varju alla seisma. Õnneks tuli suurem sadu siis, kui olin bussis, Maarjamõisasse jõudes enam ei sadanud.
Esimesena lükati mind uuringutele, nagu ikka. Sellised tavapärased asjad: nägemisteravus, silmarõhk ja paari aparaadiga pildid. Ühe aparaadiga on õdedel alati jama, et nad ei leia üles või ei saa pihta, mis piirkonda mu silmamunal vaja pildistada on. Seekord alustasid nad üldse mu parema silmaga. Tavaliselt paremast ei tehta neid klõpse, aga arvasin, et ju vahel siis on vaja ikka too ka üle kontrollida. Kuna ma paremaga ju ei näe vajalikku ristikest vaadata, siis oli paras pusimine, et mu silma õigest suunata. Mingi pildi said nad igatahes tehtud. Lõpuks otsustasid vaadata, mis ja kuidas eelmistel kordadel on pildil olnud. Ja siis märkasid nad, et varem polegi väga paremat pildistatud ning sujuvalt palusid mul hoopis vasaku sättida kaamerasilma ette😁. Tegelikult ilmselt polnudki paremat vaja, aga küllap nad on harjunud, et normaalsetel inimestel ikka tahetakse kõigist silmadest pilte. Vasakuga läks meil kergmini- said pildid tehtud ja saadeti Spetsialisti ootama.
Õige pea tuli Arst kabinetist välja tilga pudel näpus… Tervitas ja teatas, et tilgutab mulle miskit silma, et pupill suurem oleks ja saaks need pildid ikka ära teha😆. Seekord oli see tilk eriti valus, ma ei mäleta, et varem nii tugevalt oleks kipitanud. Aga järelikult ei saanud õed ikka piisavalt täpselt pihta vajalikule piirkonnale, et jälle kordusvoor tuli teha.
Nüüd muidugi tuli taaskord umbes 20 minutit oodata kuni tilgad piisavalt mõju avaldasid. Ootamise ajal jälgisin taaskord inimesi, mida muud ma ikka teen kui pilk aina udusemaks tõmbab…
Minu kõrvale maandunud proua näppis telefoni nagu enamik ootajaid. Ainuke häda, et ta vaatas oma videokesi valju häälega… Ühes neist klippidest esitas minu jaoks äärmiselt ebameeldiva hääletooniga ajakirjanik oma tavapärast “kas tõõõeeeesti on meil asjad niiii” stiilis teksti. See video lõugas, ausalt. Vaatasin korra proua poole, sest niisugune stiil on omane pigem noortele, et no äkki nägin valesti ja tegelikult istub mu kõrval pubekas. Aga ei, tegemist oli minust julgelt 20-30a vanema inimesega. Vähemalt pani ta kräunuva video vait.
Veidi eemal rüüpas keegi kohvi. Kohe kutsuti ta ka kabinetti sisse ja härral oli omajagu tegemist, et kohvitops ikka turvaliselt kaasa saaks, pusis tükk aega, enne kui kabinetti sisse sai oma kolaga.
Ma ei ole üldse ideaalne inimene, aga mingid asjad tunduvad ikkagi veidi sobimatud. Näpi oma telefoni, vaata videosid ja kui häälega, siis vaikselt, nii et see üle koridori ei lõugaks. Ja no ei kannata arsti juures ära käia ilma, et kohvitops pole näpus? See lihtsalt ei ole viisakas, minu arvates. Joo enne arstile tulekut ära tass kohvi või võta lahkudes see tops näppu. Lisaks: ma ei julgeks üldse nende aparaatide lähedalegi minna mingi sellise topsiga- äkki ajan ümber selle mõne peale.
Mu silm oli nüüd suuuureks läinud, Arst kutsus mu kaasa jälle uuringute kabinetti. Sel korral ei hakanud ta vaeva nägema õdede juhendamisega, tegi hoopis ise pildid ära. Õed piilusid tal üle õla ja vaatasid.
Läksime kohe tagasi Spetsialisti kabinetti. Kurtsin oma silmamuna valgustundlikkuse üle ja üldse kiuslikkuse üle. Arst arvas, et asi pole prillides vaid ikka selles “silmapõhja probleemis”. Edasiste tegevuste otsustamiseks soovis Spetsialist nõu pidada kolleegiga (nii, huvitav, kes ja kas ma olen teda juba kohanud?), kel olevat küll oppide päev, aga et ehk ikka saame talle vahepeal pihta. Küsis veel, kas mul on aega oodata. Nüüd olen ma juba targem- silmakliiniku jaoks võtan nüüd alati vaba päeva, et olekski aega laialt ükskõik keda oodata ja saaks kõik pakutavad protseduurid ära teha, nii et aega mul oli.
Kappasime “osakonna poole peale”. Jah, KAPPASIME, sest Spetsialist on pikk ja tema samm… palju pikem kui mul… Oleksin pidanud hommikul jooksutossud jalga panema. Maandusin tuttaval nahkdiivanil kuni mind edasi kutsuti.
Kolleegiks osutus seekord Vanem Härra*, keda esimest korda kohtasin uuringute esimesel päeval ja kes tegi mu silmamunale ultraheli. Nüüd uuris ta, kuidas mul läinud on. Vastasin, et enam-vähem, ei kurda väga. Muuhulgas küsis, kui palju parem silm igapäevaselt mind aitab. Vastasin nii nagu asi on- ruumi tajule ilmselt aitab kaasa, aga ainult selle silma toel saaks ehk kodus hakkama, kuid väljaspool kindlasti mitte. Ta vaatas mulle ka silma ja pilte ja avaldas arvamust, et ta ei susisks praegu rohkem mu silma, sest loodetav kasu võrdluses riskidega on liiga väike. Ütleski ausalt, et selliseid protseduure, mis minu puhul järgmine oleks, on nad teinud vaid 2 korda. Ühel juhul olla hästi läinud, teasel “mitte nii hästi”. Ta lisas, et kirjandust võib lugeda, aga see pole siiski sama, mis kogemus ja kogemust on neil selliste silmadega vähe. Minul aga on iga hinna eest vaja seda silmamuna säilitada, seetõttu nad jätaks praegu jälgimisele. Vanem Härra tegi veel nalja: “Kliendikaarti meil küll ei ole, aga tihti võiksite ikkagi meie juures käia, umbes 3 korda aastas." Jah, minusugusel on tõesti vaja kliendikaatri seal! Piiksutaks kuskilt läbi ega peaks registratuuri minema näiteks.
Spetsialist kutsus mu tagasi tema kabinetti, et edasine plaan täpselt paika panna. Uue ülevaatuse leppisime septembrisse. Arst küsis, kas mul tema e-maili aadress on. Püüdsin veel viisakat muljet hoida ja vastasin: “Ei ole,” kuigi ma olen Kliinikumi lehel piisavalt nuhkinud, et ma tegelikult siiski põhimõtteliselt tean seda- kõik on ühe skeemi järgi: “eesnimi.perenimi ätt kliinikum.ee” 😆. Spetialist kirjutas mulle meiliaadressi üles ja sõnas, et vajadusel võin nõu küsida või üldse kirjutada, kui silmamuna imelikuks läheb. Ja muidugi ikka lisas soovituse EMOsse kapata, kui miskit päris järsku juhtub.
Kohe-kohe saab viimasest süstist kuu aega mööda. Nüüd ma siis hoian oma silmamunal silma peal ja loodan et ta ei hakka kohe uuesti lolliks minema. Muul juhul saab Spetsialist ikka õige ruttu mu käest kirja.
PS, täna, 12. augustil, mil seda postitust kirjutan, on see kuupäev,
kunaseks Terviseportaali süsteem (mai algul) pakkus mulle esimest vaba aega
silmaarsti juurde😀. Nüüd, 3 kuud, 10 visiiti ja 3 süsti hiljem, olen jätkuvalt
rahul, et mu lähim arstiabi on Maarjamõisas. Jään ootama silmakliiniku kliendikaarti!
*Arstide nimed on toimetusele
teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea
meelega.