Sul on ilusad silmad

OSA 18: UUED JA VANAD

(19. detsember)

Lõpuks ometi korraline kontroll! See aga ei tähenda, et viimased kuu aega kuidagi viperusteta oleks läinud. 

See oli umbes täpselt 7. detsembril kui ma märkasin, et enam ei pea ma oma kontoriprogrammiga töötamisel luupi kasutama ega brauseri kirja suuremaks suumima. 19. novembril veel pidin, kui Spetsialisti* juures kurtmas käisin. Jäin jälgima, et kas tõesti jääbki jälle lähedale nägemine paremaks või oli see mingi ajutine asi. 

Ma olen nagu kõndiv Teleturu reklaam 90ndatel: “Ja see pole veel kõik!” Vaid mõni päev enne korralist arsti aega hakkas mu silmamuna valutama. Ok, olgem täpsed: valu tekkis ööl vastu 15. detsembrit, esmaspäeva, mil pidin spaasse minema. Võtsin valuvaigisti ja jäin ootama, kas valu päeva peale naaseb, kui tableti mõju kaob. Panin plaani paika, et kui ikka rahule ei jäta ja hakkab uuesti valutama, siis jooksen ikkagi EMOsse. Õnneks rohkem silm ei valutanud, jätsin ta rahule ja lasin tal puhata. Püüdsin ka järgnevad päevad tööl teda säästa ja regulaarseid puhkepause teha ning nädala lõpuni välja vedada. Õnnestus!

Reedel, 19. detsembri hommikul saabusin Maarjamõisasse taaskord vara. Registratuuris öeldi mulle, et Spetsialisti “pole täna kliinikus, teil on Asendusarst*”. Mis siis ikka, lootsin, et ehk on Spetsialist vähemalt juhised jätnud, mida minuga pihta hakata. Oma paari viimase nädala hädasid tahtsin ikkagi kellelegi kurta. 

Asendusarsti nimi oli mulle võõras, ka kabinet, kus ta vastu võttis, oli mulle tundmatu- see tähendas, et saan 2 uut kirja! 

Ootasin, aga keegi mind näha ei tahtnud. Paar korda käis kabinetis nr 7, mille ukse taga istusin, üks tumedapäine väikest kasvu õde, aga rohkem liikumist seal polnud. Teistest kabinettidest siiberdas pidevalt arste ja õdesid sisse-välja, ka Habemikul* oli vastuvõtt. Minust eemal, poole koridori peal, köhis üks naine vääääga tugevalt. Ja siis mulle meenus, et oleksin võinud ju majja sisenedes maski ette panna… Nüüd oli veits hilja. 

Eemal, teises koridori otsas, sammus üks daam sekretäri juurde küsimusega, et kus on EMO vastuvõtt. Ta juhatati teisele poole kabineti nr 14 ukse taha. Veidi aja möödudes uitas daam tagasi ja uuris, mis kellast EMOs vastu võetakse. Talle vastati, et juba üle tunni aja võetakse. Vastusega jäi naine rahule ja lahkus jälle mõneks ajaks. Õige pea oli ta tagasi küsimusega, et mitu arsti seal vastu võtab. Vastati, et üks arst. Proua kobises midagi selle kohta, et tal kiire… ja küsis, et kas seal on “elav järjekord”. Mõtlesin, et mis ta nüüd soovib, et keegi maha löödaks või? Igatahes läks ta taaskord minema. 

Üle poole tunni oli möödas ja mul hakkas juba väike ärevus tekkima, et kas mind on ära unustatud. Aga ei! Paar ust eemal keegi otsis mind. Õed seal vabandasid, et Spetsialist olla haigeks jäänud ja nad seal ei teadnud seda keegi hommikul ja nüüd läks kaua aega, enne kui nad järje peale said. Mul polnud sellest midagi, mul oli nende jaoks terve päev varutud. Tavalised silmarõhud ja nägemisteravused said mõõdetud, mind saadeti ühe teise uurinute kabineti ukse taha, et veel ühe aparaadiga uuring teha. 

Tolle ukse taga sain veel veidi oodata. Märkasin oma Esimest Arsti* mööda kõndimas, käis kabinetis nr 7, kuulsin, et midagi ütles nõu andmise kohta. Aga kes kellele nõu andma pidi… ei tea. 

Uuring sai tehtud ja istusin jälle ukse nr 7 taga. Sisse kutsus mind seesama tumedapäine naine, keda ennist õeks olin pidanud- tema oligi Asendusarst. (Mina polnud segaduses süüdi- tal polnud valget kitlit!) Temagi vabandas, et mu oma arsti pole ja avaldas lootust, et ehk ikka same koostööd teha. Mõtlesin, et miks nad nii hullusti vabandavad… Kui inimene on haige, siis pole midagi teha, ega ma seepärast teda asendava arsti peale pahane ole… Aga ehk mõni patsient tõesti on, ei tea ju. 

Igatahes sain teada, et mu silmapõhi on üldiselt stabiilne, muutusi ei paista. Mina jälle kurtsin oma viimased hädad ära ja Asendusarst pani need kirja. Vaatas mulle ka silma ning lisas, et minu Esimene Arst tuleb ka mind üle vaatama, sest teab mu juhtumist veidi rohkem. Enam-vähem kohe ta sisse astuski, tõttas arvuti juurde mu haiguslugu lappama, mis mul vahepeal seal toimunud on. 

Enne kui ta mulle silma vaatas, küsis täpsustavaid küsimusi- millal viimane süst oli, mis veel vahepeal kurta on olnud, kas praegu mingit ravi silma tilgutan. Põletiku kohta uurides oli kuidagi eriti mureliku näoga. Lõpuks jõudsin oma jutuga ka viimase aja lähedale nägemise muutusteni ja silmavaluni. Plussi muutuse kohta ei ölenud Mu Esimene Arst suurt midagi, ju see siis pole miskit hullu. Valu kohta aga arvas, et see oli mu silma reaktsioon korraks külmemaks muutunud ilmale. Nad olla märganud seda, et süstitud silmad reageerivad sedasi külmale- neil olevat esmaspäeval olnud valvetuba täis sellise kaebusega patsiente. (Jess, ma ei tekitanud asjatut paanikat!) Arst küll rõhutas, et see olevat nende järeldus, mitte kinnitatud fakt, aga soovitas ikkagi olla ettevaatlik ja mitte külmetada. Nagu mul juba kombeks, siis mõni loll küsimus tuleb esitada: “Siis on vaja sall silmale ka tõmmata?” Arst arvas, et sellest pole kasu- kui keha külma saab, siis mõjubki silma. Pean ikka tervenisti riides käima nagu kubujuss. 

Mu Esimene Arst tahtis ka uue kontrolli aja kindlasti kirja saada, nii umbes paari kuu pärast. Selgus, et Spetsialisti veebruaris üldse Tartus polegi, ta olevat hoopis Tallinnas. Peaaegu olin ütlemas, et aga ma olen ju ka siis nädalakese pealinnas, turismimessil. Aga ma tean, et mu uuringuid on vaja saada TÜ Kliinikumi süsteemi, nii et Tallinnas Spetsialisti juures vastuvõtul käimisel poleks mõtet. Arst pakkus, et ta võib ka enda juurde selle aja panna, kui ma nõus olen, et ainult kontrolli aeg ju. Eks ta mõtles, et ei taha mu raviplaani sekkuda, sest ma olen pikalt Spetsialisti juures käinud. Ütlesin ausalt, et minu jaoks väga suurt vahet ei ole, kumma juurde lähen, sest nad on mõlemad mu silmamunaga tuttavad. Nii siis jäigi, et kohe peale messi lähen kontrolli oma Esimese Arsti juurde. Edasi üritan ikka Spetsialisti juurde tagasi minna- parem kui mu ravimisega tegeleb üks arst. Ja pealegi- meil on nüüd temaga mitu asja pooleli! 

Kui kõik jutud räägitud ja aeg kokku lepitud soovis mu Esimene Arst: “IIusaid joule ja kohtume veebruaris!” Vastasin samade soovidega. Lahkusin jälle rahulikuna ja lootes, et tänane 17s kord jääb sel aastal viimaseks silmakliiniku külastuseks.

Ja nüüd see, mida te pikalt oodanud olete: silmakliinikul oli ilus jõulukuusk!

Soovin Spetsialistile kiiret paranemist ja nii talle kui ka oma Esimesele Arstile, Vanemale Härrale* ja kõigile teistele arstidele-õdedele, kellega seal kokku puutunud olen, ilusaid ja rahulikke joule! Et teil jätkuks ka edaspidi jaksu südamega tööd teha!

 LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15; OSA 16 ja OSA 17.

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 17: EI MINGIT RAHU!

(19. november)

See silmamuna on kiiksuga! No mitte ei kannata ära oodata detsembrit!

Niisiis… umbes nädal varem, 12. novembri kandis hakkas mulle tunduma, et midagi on mu nägemises jälle muutunud. Seni sain näiteks e-maile lugeda täitsa normaalselt, ei pidanud kirja brauseris suurendama, nüüd aga pidin taas seda tegema. Kontoriprogrammis ei saanud üldse enam ilma luubita toimetada, sest 3-d ja 8-d kippusid kuidagi hirmus ühte nägu olema… No ei lugenud ilma välja! Paar-kolm päeva kahtlesin, et kas ikka on päriselt midagi muutunud, et äkki kui välja puhkan…. Ja siis meenus see kevad: “Puhkan välja, siis läheb üle!” Kevadel ei läinud midagi üle- päris tõsine problem selgus, seega nüüd hakkasin tasapisi ikkagi mõttes Spetsialistile* kirja sõnastama.

Ega siis se nägemisteravuse muutus polnud ju ainuke asi. Mu silmamuna suudab hädasid toota ka “karja kaupa”. Nimelt tekkis mul teravast nägemispunktist veidi alla ja vasakule suunda üks “sillerdav” täpike. See püsis kaadris koguaeg sama koha peal selles mõttes, et kuhu iganes vaatasin, täpike jookseb kaasa püsides ikkagi veidi all ja vasakul pool. Etteruttavalt võin öelda, et see täpike on seal siiani.

Reedel, 14. novembril sain tööl juba päris kurjaks- mitte mõhkugi ei saanud normaalselt teha, muudkui suumi ja punnita, nii et saatsin Spetsialistile kirja koos eelpool kirjeldatud jutuga ja küsimusega, kas selle põhjal tasuks ikkagi EMOs ära käia. Vastus saabus esmaspäeva hommikul ja loomulikult oli seal kirjas, et tasuks tulla ja silmamuna üle mõõta (mitte just täpselt nende sõnadega). Spetsialist kutsus mind kolmapäeva hommikuks kohale, sest siis sai ta ise mind vastu võtta (jess!).

19. novembri hommikul tundusid silmakliiniku koridorid üsna tühjad olevat, vaid paar ootajat, aga minu Esimese Arsti* hääl kajas üle koridori- aru ei saanud, mis ta rääkis, aga ta tegi seda kõlaval häälel. Mina maandusin määratud kabineti ukse taha ootama, õige pea jalutas mu esimene Arst ka naeratades ja tervitades mööda.

Kabinetis, mille arvasin tühja olevat, liikus keegi- Spetsialist kutsus mu sisse. Ta oli täitsa erariietes, vastuvõttu tal tol ajal ei olnud. Ma ei tea, mis aja ma tal ära raiskasin, aga ma olen väga tänulik, et sain tema juurde kurtma minna!

Kirjeldasin oma hädasid veelkord, Spetsialist vaatas mulle aparaadiga silma ja tegi kohe mingisuguseid pilte sama riistapuuga. See sarnanes selle asjaga, millega silmapõhja vaadatakse ja millel tugev valgus silma on suunatud, aga vahe oli selles, et sellega sai ka pilte teha… Kui mõni silmaarst seda kunagi lugema juhtub, siis naergu terviseks! Ma ei oska teie kasutatavale riistvarale nimetusi anda😆.

 Edasi arutas Spetsialist, milliseid uuringuid tegema peaks, mainis, et vaatevälja oma polevat ammu tehtud, aga kuna see võtvat kaua aega, siis selle ta “tõmbas maha” seekord. Milline see vaatevälja uuring oli üldse? Kas seda on mulle sel aastal tõesti tehtud? Ja siis läksime uuringutele. Ma ei tea, mis sõnu ta neis kabinettides peale luges, aga pea igasse ruumi ja aparaadi juurde sain ma kohe löögile ja mõõtmised-pildid tehtud, kuigi uste taga olid mõned ootajad veel. Kusjuures nägemisteravuse mõõtmisel oli huvitav seik- mingi prooviklaasiga nägin täitsa hästi ja selgelt kolmandat rida. Ja siis panin oma prillid ette tagasi ja pilt oli hoobilt udusem. Veider… Aga mis siin 7 kuu jooksul mu silma puhul EI ole veider olnud?!

Igatahes said uuringud üsna kiirelt tehtud ja olin tagasi Spetsialisti ukse taga. Ta kutsus mind korraks sisse, esitas mõned täpsustavad küsimused (et kas ma näiteks olen viimasel ajal ehk rohkem arvutiga tööd teinud või et kas vahepeal on silm ka valulik olnud vmt) ja saatis mind taas ukse taha ootele kuni ise suundus Vanema Härraga* uuringute tulemusi vaatama.

Nagu ennist ütlesin siis tol päeval olid koridorid ja toolid üsna tühjad, polnud kedagi ajaviiteks vaadelda. Isegi arste siblis vähe ringi. Aga mu Esimene Arst tuli taaskord samalt poolt, kust hommikulgi, seekord koos patsiendiga, kelle lükkas ühte kabinetti sisse. Proua väljus sealt üsna varsti. Mul oli endiselt igav. Lõpuks väljus ka arst samast kabinetist ja möödus jälle naeratades- rõõmus inimene.

Lõpuks tuli ka Spetsialist tagasi. Selgus, et mu kõige vastikum problem silmapõhjas on muutusteta, aga hoopis optika muutus on toimunud- miinus on vähenenud, st kaugele nägin nüüd paremini kui eelmised ca 15-20 aastat! Ja sellega siis pluss omakorda suurenenud, mistõttu ma lähedale hakkasin kehvemini nägema. Ealised iseärasused vä? Seda ma Spetsialistilt ei küsinud. Pigem oli kergendus, et silmapõhi on rahulik ja et ma neid muutusid siiski ka ette ei kujuta endale, vaid need on ikkagi reaalsed.

Otseselt nõu ma ei küsinudki, et mis ma siis nüüd edasi peaks tegema. Mis ma ikka küsin- luubid ja prillid on olemas, küll ma hakkama saan. Uutest prillidest ei olnud mõtet rääkidagi, sest enne peaks selgeks saama, kas see muutunud miinus jääb pidama või otsustab veel muutuda.

Kevadel oli jutuks, et mingil hetkel võiks ehk teha geenitesti, et kuidas või miks need silmad mul on just sellised nagu nad on. Siis oli aga pakilisemaid asju minuga teha ja test jäi ootele. Nüüd küsis Spetsialist uuesti, kas oleksin nõus. See annaks arstidele täpse pildi, millega minna välismaalt uurima, kas minusuguseid on veel, mis ravi on tehtud, mis mõjunud jne. Ütlesin juba kevadel, et olen testiga nõus, ei muutnud ka nüüd meelt. Arst täitis vajalikud asjad ära ja läksime päevaravi poolele, kus pidi kolm tilka verd võetama.

Jäin juba ammu tuttaval diivanil ootama õdesid, kes mu verd tahaks. Õige pea tulid kaks rõõmsameelset õde ja juhatasid mu vabasse kabinetti, kus laua nurgale tegid ruumi, et tegutseda. Ise veel selle käigus vabandasid, et neil ei ole õiget verevõtu lauda ja veidi on ebamugav. Ma tegin loogilise järelduse, et kui palju saab olla vaja silmadega tegeledes verd võtta. Nad kinnitasid, et vähe😃.

Otsisid, mis nad otsisid, aga soont, kust verd võtta, nad ei leidnud. Lihtsalt pole. Vähemalt paremal käel mitte. Pakkusin vasakut, sest kevadel saadi kanüül just vasakusse, paremast ei leitud ka toona ühtki veresoont üles😃. Korra prooviti nüüd ka ikka paremast, aga tilkagi ei tulnud. Lõpuks otsustasid õed kutsuda kolmanda, kes saavat igalt poolt ja alati soone kätte. Ja tema tõesti sai, aga ikkagi vasakust.

Palju seda verd mul ära ei võetud, aga ikkagi hoiatasid õed, et ma kusagile ei tormaks ja igaks juhuks veidi paigal istuks. Lugesid mulle ette erinevad diivanid,  mille vahel valida on, kus puhata saaks.

Tundsin end hästi, ent maandusin kindluse mõttes ikkagi sellel diivanil, mis silmakliiniku trepist üles minnes kohe paremat kätt jääb. See oli kõigist kabinettide ustest piisavalt kaugel, nii et ma ei võtnud ootajate ruumi ära ega tekitanud segadust, et mis ma seal passin või kelle juurde minekut ootan- passisin seal ju niisama. Vaatlesin veidi veel inimesi ja jõin vett. Midagi ega kedagi põnevat ei toimunud, korjasin end diivanilt kokku ja suundusin koju.

Täpselt kuu aja pärast, 19. detsembril on lõpuks jälle KORRALISE ülevaatuse aeg, see mis septembris sai kokku lepitud. Vahepeal on olnud 2 erinevat probleemi ja 4 visiiti… Misiganes siin vahepeal veel toimub, ma lihtsalt ei lähe enne silmakliinikusse kui 19. detsembril! Ja ma tahan seda kuuske näha!

 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15 ja OSA 16.

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 16: RAHU?

(6. oktoober)

Tol esmaspäeva hommikul seisin bussipeatuses ja ootasin täitsa ausalt ja sihilikult linnaliini nr 2, sest päriselt ja kindlalt oli vaja silmakliinikusse minna.

Vajaliku ukse taha jõudsin õige kiiresti, sest registratuuris polnud vaja aega raisata. Natuke sain ukse taga oodates ka inimesi jälgida, ent midagi põnevat ei toimunud. Mööda ei tõtanud ka just palju tuttavaid arste, ainult teise süsti aegu ühe korra kohatud Habemik*.

Määratud ajal tuli mind otsima viimatine EMO arst*, et üle kontrollida, mis seis mu põletikuga on. Mu silma vaadates ütles ta, et silma “eesosa on rahulik”, aga muus osas oli tal raske öelda, kas on ikka sama ja võib nii jääda või mitte. Esialgse plaani kohaselt pidin ju alles detsembris tagasi tulema, aga see jutt oli Spetsialistiga* enne põletiku tekkimist. EMO arst soovis mind näidata “võrkkesta spetsialistile”, et olla kindel. Kas see on minu Spetsialist? Ma varasemalt olen aru saanud, et tema see peakski olema… EMO arst küsis veelkord üle, kelle juures seni olen käinud ja nimetasin Spetsialisti nime. Ühtlasi lisasin, et plaanin tema käest nagunii üle küsida, kas see detsembri-plaan võib paika jääda. Seepeale läks EMO arst mu mapiga kedagi otsima, ma polnud päris kindel, keda, et kas minu Spetsialisti või mõnd teist….

Istusin jälle ukse taga ja ootasin. Minu Spetsialist kõndis mööda. Mõtlesin, et kuigi mul on vaja temaga rääkida siis talle jalga ette panema ma praegu ei hakanud ega teda muul moel kinni püüdma. Arvasin, et on mõistlik ühe arstiga asjad ära ajada ja siis vastavalt olukorrale (et no kellele mind siis näidatakse???) otsustan, mis edasi teha- kas küsin siinsamas koridoris Spetialistilt oma küsimuse või saadan selle meilile. Aga hetk hiljem ilmus taas EMO arst ja küsis ühest kabinetist õdedelt midagi või kellegi kohta, igatahes vastati talle: “Ta just läks siit mööda.” Jess, EMO arst otsis Spetsialisti! Sest ühtki teist arsti polnud “just mööda läinud”, see pidi olema tema, kellest jutt. Otsingud võtsid aga omajagu aega. Mina nägin Spetsialisti veelkord vahepeal mööda siiberdamas, aga lõpuks said nad EMO arstiga kokku ja tema põgusa vihje peale, mis jamaga patsiendi kohta küsimus on, keda vaja vaadata ja hinnangut anda, kostis Spetsialist kiirelt: “Jaa!”

Spetsialist viskas pilgu ka 25. septembril tehtud uuringute tulemustele- need olevat muutusteta (Tal on peas mu tulemused?! Mulle tundus, et võrdlusmaterjali talle kusagilt näha polnud…), vaatas ka silma ja arvas sama. Küsis sedagi, kuidas ise tunnen- õnneks kah ei tunneta miskit muutunud olevat, seega saingi teada, et ei pea rohkem siplema- tulen kontrolli enne joule. Spetsialist seletas veel EMO arstile, et mis ja kuidas mul silmas on, meditsiiniliste korrektsete (ma arvan 😀) terminitega- selles jutus sain ma põhimõtteliselt ainult sidesõnadest aru. Jälle mõtlesin isekeskis- kui hea, et nad mulle seletavad asju nagu lollile…

Spetsialist tuiskas oma tegemistele, aga EMO arst andis veel viimased juhised, kuidas põletikust lõplikult jagu saada- kui kaua ja kui palju veel tilgutada. Pisut uuris ka mu silmade üldist tausta, et kuidas nad varasemalt “käitunud” on ning kas või milliseid muresid on olnud. Palju mul rääkida polnud- 38 aastat ja 11 kuud käitusid mu silmad täiesti viisakalt, alles sel kevadel keeras vasak lolliks. Eks olid mu silmad sellelegi arstile põnevad 😁.

Kallis silmamuna, kas ma saaks nüüd paar kuud rahu, et ei peaks jälle mingi jama pärast silmakliinikusse kummitama minema? Saab Spetsialist ka veidi minust puhata, vaadaku teiste silmi ka vahelduseks.

PS, kui detsembris on silmakliinikus jõulukuusk, siis ma teen tast pildi ja näitan teile ka!

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14 ja OSA 15

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 15: TÄITSA SOODA

(30. september)

Mind ootas täitsa tavaline tööpäev, kappasin bussipeatusesse, et linnaliiniga nr 10 tööle minna.

Peatuses seistes juurdlesin oma silmamuna üle. Eelmisel õhtul oli ta jälle pisut nagu tunda andnud, korraks valulik. Nüüd mõtlesin, kas hetkel oli parem, kas oleksin pidanud teised prillid panema, sest valgus tundus ikka veidi… liiga valge, isegi valus.

Peatusesse sõitis buss nr 2. Ma vaatasin ja teadvustasin endale, et nr 2 tuli… Silm endiselt mõttes ja ronisin peale. Bussis vaatasin korraks ringi- see oli lõõtsbuss. 10 pole veel kunagi lõõts olnud?! Ja siis tuli meelde, et ma ju vaatasin, et see on 2… Ja siis meenus, et pidin tööle minema, mitte silmakliinikusse! Jõudsin veel bussist maha hüpata enne kui see uksed sulges ja (tol hommikul minu mõistes) vales suunas punuma pani.

Hetk hiljem sõitis peatusesse ka nr 10, jälle ronisin bussi. Seekord läks sõit õiges suunas.

Silm oli jälle mu elu üle võtnud- nii kui kodust välja lähen, siis kuhu mujale kui silmakliinikusse! Tegelikult päris nii ei peaks praegu olema- ma tunnen end juba palju paremini, silmamuna ka. Aga ju see Maarjamõisa on mulle mingi turvaline keskkond, teine kodu, kuhu ma koguaeg tõttan.

PS! Enda vabanduseks: tol hommikul oli linnaliin nr 2 lootusetult hiljaks jäänud, teda poleks pidanud üldse mu peatuses olema sel ajal, kui nr 10 aeg on! 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13 ja OSA 14

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 14: WTF EHK MIDA PÕRGUT?

(16.-29. september)

16. septembriks olin peaaegu poolteist nädalat oma suvepuhkusel viibinud, täitsa kodus, mitte midagi tehes. Tundsin ennast isegi puhanult! Aga ei saa ju nii, et asjad on hästi….

Puhkuse teisel nädalal, 16. septembril, hakkas mu silmamuna tuikama. Lihtsalt. Terve öö susis, aga lasi magada- ei olnud väga tugev. Panin plaani paika, et kui hommikul tuikamine jätkub, siis laekun silmakliiniku EMOsse kohale. Õnneks oli hommikuks järgi vaid see pinge-tunne, mis varem tekkis ainult siis kui liiga kiiresti kõndisin või rattaga sõitsin. Seega kohe ei tormanud Maarjamõisasse, vaid jäin ootama ning andsin endale ja silmale aega veidi rahuneda. Aga see vastik tunne püsis ka neljapäeval…. Lõpuks läksin närvi tagasi ja kirjutasin Spetsialistile* meili kirjeldusega, mis mu silm teeb, ja küsiisn, kas ma peaks muretsema. Ma ausalt ei saanud ise enam aru…

Järgmiseks hommikuks oli vastus olemas. Arst soovitas niisutavaid tilkasid proovida ning jälgida, kas või kuidas nendega tunne muutub. Lisas veel, et kui esineb valulikkus või nägemises miskit muutub, peaksin minema silmamuna ette näitama.

Tõttasin reedel optimistlikult apteeki niisutustilkade järgi. Leidsin õige riiuli ka üles ja siis sain aru, et ma ei näe ju tuhkagi nende karpide pealt infot lugeda! Läksin hädise näoga apteekrilt nõu küsima…. Tegelikult kasutasin teda lihtsalt ära, et ei peaks ise neid pakendeid seal väga suumima ja pildistama- sain lihtsamini tilgad kätte.

3 päeva niisutamist ja silm tundus palju parem- tuikamine tagasi ei tulnud ja vastik tunne kadus ka ära. Esmaspäeval, 22. septembri hommikul, kirjutasin Spetsialistile, et tilkadega läks paremaks, silm on ainult tundlik veel. Päeva peale tundus aina enam, et kuidagi liiga tundlik on, isegi kergelt valulik. Kuna puhkus oli just lõppenud ja olin esimest päeva tööl tagasi, siis panin  selle silma uue veidruse pingutuse arvele- ehk oli silm ka harjunud puhkama ja noh, nüüd ma sundisin teda pisut rohkem tööle.

Kerge valulikkus jäi ikkagi püsima ka teisipäevaks ja kolmapäevaks. Jälle hakkasin närvi minema. Oli ju arst kirjutanud, et valulikkusega tuleks minna ja lasta silm üle vaadata. Nii ma siis otsustasingi neljapäeval ikkagi jälle külastada silmakliiniku erakorralist vastuvõttu. Muuhulgas nuhkisin välja, et Spetsialistil oli tol päeval vastuvõtt, seega pidi ta vähemalt kohal olema ja vajadusel olemas.

Neljapäeva hommikul olid mul närvid täitsa krussis, ma ei osanud midagi oodata ega arvata, mis jama silmast siis seekord leitakse.

Registratuuris mainisin, et sel kuul olen juba vastuvõtul käinud, seega minult tasu ei võetud. Kappasin erakorralise ukse taha, maandusin seal umbes 8:45. Vaatasin mööda tõttavaid inimesi- kes tuli tööle, kel päev juba poole peal, paljudel kohvitopsid näpus. Mööda jalutas ka Spetsialist, läks nina maas, ei vaadanud vist üldse seal istuvaid inimesi, ei märganud ka mind või ei tundnud ära. Igatahes oli ta olemas.

Erakorralises võttis vastu mulle veel tundmatu naisarst. Ta meenutas mulle minu vana silmaarsti Põlvast, nii välimuselt kui ka olekult. Esitasin talle oma kaebuse ja tutvustasin veidi ka eellugu. Proua arst surfas veidi mu haigusloos, vaatas silma ja mudis seda. Esmane arvamus oli, et silma on tekkinud mingi põletik, aga saatis mu ikkagi tavapärasele uuringute tiirule ka. Ütles veel, et istugu ma lihtsalt siin ukse taga, et Spetsialist tuleb ja korjab mu kaasa.

See blond õde ei olnud küll Spetsialist, aga kaasa ta mu kutsus ja uuringud said tehtud. Jäin jälle ootama erakorralise ukse taga, et teada saada, mis minuga tehakse. Nüüd tuiskas mööda ka Spetsialist ise ja saatis kedagi mingi kaugema ukseni ning keeras siis kannalt ringi ja tuli minu juurde. “Nii, ikkagi tulite?” Jep… Ta vaatas mind siiralt ehmunud, isegi mureliku näoga. Seletasin lühidalt, miks ma seal olin, ta uuris kas olen arstiga juba rääkinud. Vastasin, et uuringud on tehtud, aga ootan veel arsti. Spetsialist läks oma teed, tal omad patsiendid ootasid.

EMO arst* tegi järelduse, et mul on silma tekkinud põletik, sain selle ravimiseks järjekordsete tilkade retsepti. Lisaks soovitas arst võtta mõned päevad ka Ibumetini. Silma põhjas muutusi ei paistnud, seega ehk möödub jama kergemini. Tagasi kutsuti mind järgmise nädala esmaspäevaks (29. sept), et siis üle vaadata, kas tilgad on mõju avaldanud.

Seekord oli apteegis käik ootamatult lihtne, sest mind polnud uduseks tilgutatud ega torgatud. Sain oma uue pudelikese ja lahkusin.

Reede hommikul, kui ühe päeva olin juba uut tilka kasutanud, oli silm kergelt paistes ja hoolimata valuvaigistist oli kergelt valus terve päeva. Õnneks nädalavahetusega läks siiski paremaks. Eile valuvaigistit enam ei võtnud, aga silm polnud ka enam valulik. Vaid mõned korrad päeva jooksul andis tunda, seega tilgad ilmselt mõjusid hästi.

Täna läksin silmakliinikusse juba pisut rõõmsamas meeleolus. Seekord ei pidanud registratuuri minema, vaid maandusin kohe õige ukse taha ootama. Igasuguseid tegelasi sebis mööda, aga ühtki oma arsti mitte (nimelt on tagasi ka kevadel minu ravimist alustanud arst, kellega meil jäi toona üks jutt pooleli). Varsti tuli ka eelmisel nädalal EMO vastuvõtus kohatud naisarst ja kutsus mu sisse. Mõne päevaga olevat mu silm rahulikum, tundsin end ju ka paremini, seega pikka juttu polnudki- sain edasised juhised jätkata silmatilkade kasutamist ja tulla veelkord end näitama uuel nädalal.

Nüüd ma tahaks ikkagi kuidagi tiiruga tagasi Spetsialistini jõuda ja tema kommentaari ja lõplikku sõna, et mis käkk see nüüd oli, sest tema teab kõike. Praegune EMO arst lihtsalt ei tea kogu mu lugu nii põhjalikult ja mina võib-olla ei oska seda kõike nii täpselt ka ära jutustada, aga praeguse põletiku taltsutamisel on ta küll suureks abiks olnud. Ma lihtsalt tahaks, et mingeid ootamatusi enam ei tuleks ja kui tulevad, et ma siis saaks end kohe otsejoones Spetsialisti kraesse skeemitada!  Sobib ka minu esimene arst, kes kevadel minu ravimist alustas…

Igatahes, tilgutan selle nädalakese veel ära kõiki asju silma, mis vaja, ja siis vaatame, keda ma 6. oktoobril kabinettides kohtan, keda mitte! 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12 ja OSA 13

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 13: KINNITUS

(10. september)

Nädalad viimasest silmakliinikus käigust möödusid tavapärases taktis- silmamuna ei nõudnud midagi ja lubas edasi tegutseda võrdlemisi mõistlikult. 

Mul oli just puhkus alanud, aga veel ei olnud harjunud kaua magama, nii et hommikul silmakliinikusse jõudmine läks taaskord sujuvalt. Seekord oli minu visiidi infos kirjas kabinet 17, kuhu pidin minema. Selle ukse taga istudes aga ei märganud seal üldse mingit tegevust, vastupidi- Spetsialist* siiberdas teisel pool hoopis. Istusin ja juurdlesin, et kas ma olen vale ukse taga….? Samas on üks uuringute kabinet ka- ehk saadetakse mind esimesena sinna- sel juhul oleksin justkui õiges kohas? No istusin edasi, kui mulle see koht kätte näidati. 

Õige pea märkasin, et Spetsialist silkas pika sammuga minu poole… Jep, ilmselt olin vales kohas! Kutsus mu kaasa ja saatis uuringute kabineti ukse taha istuma, ühtlasi ütles, millise ukse taha pärast maanduda. See oli kabinet nr 6, kus ma polnudki veel käinud. 

Samad uuringud, nagu alati. Isegi õde, kes neid uuringuid tegi, oli tuttav! Temaga kohtusin esimest korda kui mulle saaga alguses värvainega uuringut tehti- tema käest küsisin toona mind ravivate arstide nimesid😆.

Pildikesed silmamunast said tehtud ja jäin ootama Spetsialisti kutset. Traditsioone järgides vaatlesin seni inimesi. Teiste hulgas siblis seal ringi üks vanaproua, kes igast uksest väljudes ja iga kord sisenedes vabandas, et tal läheb kaua, sest ta kõnnib kehvasti. Tõsi- kasutas ta ju liikumiseks keppi, oli pisut küürus ja käekoti asemel vedas enda järgi ratastel kotti, aga minu arvates kõndis proua sellest hoolimata täitsa käbedalt, poleks üldse olnud vaja vabandada. Järjekordsest uksest väljudes tuli prouaga kaasa hästi pikka kasvu väikse krunni ja habemega noormees (medõde? medvend?), kes saatis prouat kusagile edasi. Taaskord seletas naine, et ta kõnnib kehvasti, tüüp väga sõbralikult lohutas, et ega kiiret pole kusagile, (Mõtlesin endamisi, et ärgu valetagu nii palju, seal on alati kiire ju tegelikult 😆) Aga nii lõpmata tore oli vaadata, kuidas see 2meetrine üritas hästi aeglaselt ja tibu-sammul proua ees kõndida, et see ikka järgi jõuaks sibada😀. 

Spetsialist tõttas kabinetist välja, lilla kaust näpus ja suundus ühte teise kabinetti.  Ei tea, kas see oli minu mapp ja läks kellegagi nõu pidama? Kaua ta ära ei olnud, tagasi tulles kutsus mu oma kabinetti sisse.

See uus ruum ei erinenud teistest just palju- midagi põnevat ei olnud. Tavapärased jutud- mina ei tundnud midagi muutunud olevat ja õnneks neid ei paistnud ka piltidelt, seega võisime rõõmustada, et ravi taktika toimis. Mainis sellegi ära, et käis just veel Vanema Härraga* nõu pidamas (ma teadsin!) ja teemegi nii, et jään jälgimisele. Igaks juhuks vaatas Spetsialist mulle ka silma sisse. Vedelesin lõug aparaadil, Spetsialist suumis silma. Äkki taipasin, et kusagilt kostab muusikat, selline vaikne, mahe meloodia. 

Kas see tuleb koridorist? Selleks kõlas ta natuke liiga valjult ja selgelt, lisaks kostis veel valest suunast ka: mitte mu selja tagant, kus oli kabineti uks, vaid minust vasakult poolt, kus oli töölaud ja arvuti. 

Ehk arsti telefon heliseb? Mõtlesin, et hea maitse siis, mõnus rahulik helin…

Kas arst ka kuuleb seda muusikat? Ja kui see on telefoni helin, siis miks ta ei reageeri? 

Samal ajal Spetsialist oma maheda häälega: “Vaadake üleeees…. Paaaremale… Aaalla… Vaaaasakule…” 

Jää või magama selle vaikse muusika ja sumeda hääle saatel. 

Jaaa siis algas teine laul ja ma sain aru, et kabinetis mängis lihtsalt vaikselt taustamuusika! Mul tükkis naer. Aga väga mõnus rahustav oli see playlist tal, midagi Vendade Urbide sarnast, aga inglise keelne. 

Õnneks Spetsialist ei kuulnud mu lollakaid mõtteid vaid kinnitas üle, et tõesti paistab kõik olevat nii, nagu oli ja seetõttu võib uue ülevaatuse jätta 3 kuu taha detsembrisse. Sain juhised, kuna ja kuhu helistada, et omale aeg saada. Lõpetuseks teatas Spetsialist: “Lihtsalt dokumenteerimise mõttes teeme ühe pildi veel.” Mul vilksas silme eest läbi lühifilm, kuidas ta nüüd taskust telefoni tõmbab ja sellega mu silmi pildistama hakkab… Aga ei, lihtsalt ühe aparaadiga veel üks klõps, mille järel võisin koju minna.

Ei tea, kas detsembris on silmakliinikus ka jõulukuusk? Ja kui on, siis mis on kaunistuseks?

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11 ja OSA 12

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 12: ETTEVAATUS

(7. august)

Juubel! 10. käik silmakliinikusse selle saaga jooksul!

Peale viimast süsti on silmamuna väga veidralt käitunud. Talle ei meeldi enam ere päevavalgus. Kui ma istun terve päeva toas, tõmban kardinad ette ja veedan päeva nagu vampiir, siis on silmamunal kõik hästi- saan ilusti näiteks lugeda ja miskit ei sega. Aga kui ma ikka õues ka käin või viibin üldse valges keskkonnas, siis tekib päeva jooksul olemasoleva turse või kahjustatud koha piires nagu udune laik nägemise ette- see koht, mida näha üritan, on varjutatud uduga. Mismoodi ma seda arstile seletan? Et hakkan vampiiriks või mullamutiks muutuma? Äkki on hoopis mu prillid kulunud ja vigased?

Lisaks veel ei meeldi mu munale kui ma liiga kiiresti kõnnin või rattaga sõidan- mingi vastik pinge tunne tekib silma. Pean hoo maha võtma ja loivama hakkama, siis ta rahuneb maha.

Mõtlesin selle jutu peale ja kujutasin ette, kuidas ma Spetsialistile* nüüd seletan, et mu silmamuna on mingi oma iseloomu kasvatanud ja välja arendanud… Aga no on, mis teha.

Hommik oli hall, kui bussipeatusesse kõndisin, siis hakkas sadama. Õnneks olin taibanud vihmavarju kaasa võtta ja liiga märjaks ei saanud, peatuses pressisin end varju alla seisma. Õnneks tuli suurem sadu siis, kui olin bussis, Maarjamõisasse jõudes enam ei sadanud.

Esimesena lükati mind uuringutele, nagu ikka. Sellised tavapärased asjad: nägemisteravus, silmarõhk ja paari aparaadiga pildid. Ühe aparaadiga on õdedel alati jama, et nad ei leia üles või ei saa pihta, mis piirkonda mu silmamunal vaja pildistada on. Seekord alustasid nad üldse mu parema silmaga. Tavaliselt paremast ei tehta neid klõpse, aga arvasin, et ju vahel siis on vaja ikka too ka üle kontrollida. Kuna ma paremaga ju ei näe vajalikku ristikest vaadata, siis oli paras pusimine, et mu silma õigesti suunata. Mingi pildi said nad igatahes tehtud. Lõpuks otsustasid vaadata, mis ja kuidas eelmistel kordadel on pildil olnud. Ja siis märkasid nad, et varem polegi väga paremat pildistatud ning sujuvalt palusid mul hoopis vasaku sättida kaamerasilma ette😁. Tegelikult ilmselt polnudki paremat vaja, aga küllap nad on harjunud, et normaalsetel inimestel ikka tahetakse kõigist silmadest pilte. Vasakuga läks meil kergmini- said pildid tehtud ja saadeti Spetsialisti ootama.

Õige pea tuli Arst kabinetist välja tilga pudel näpus… Tervitas ja teatas, et tilgutab mulle miskit silma, et pupill suurem oleks ja saaks need pildid ikka ära teha😆. Seekord oli see tilk eriti valus, ma ei mäleta, et varem nii tugevalt oleks kipitanud. Aga järelikult ei saanud õed ikka piisavalt täpselt pihta vajalikule piirkonnale, et jälle kordusvoor tuli teha.

Nüüd muidugi tuli taaskord umbes 20 minutit oodata kuni tilgad piisavalt mõju avaldasid. Ootamise ajal jälgisin taaskord inimesi, mida muud ma ikka teen kui pilk aina udusemaks tõmbab…

Minu kõrvale maandunud proua näppis telefoni nagu enamik ootajaid. Ainuke häda, et ta vaatas oma videokesi valju häälega… Ühes neist klippidest esitas minu jaoks äärmiselt ebameeldiva hääletooniga ajakirjanik oma tavapärast “kas tõõõeeeesti on meil asjad niiii” stiilis teksti. See video lõugas, ausalt. Vaatasin korra proua poole, sest niisugune stiil on omane pigem  noortele, et no äkki nägin valesti ja tegelikult istub mu kõrval pubekas. Aga ei, tegemist oli minust julgelt 20-30a vanema inimesega. Vähemalt pani ta kräunuva video vait.

Veidi eemal rüüpas keegi kohvi. Kohe kutsuti ta ka kabinetti sisse ja härral oli omajagu tegemist, et kohvitops ikka turvaliselt kaasa saaks, pusis tükk aega, enne kui kabinetti sisse sai oma kolaga.

Ma ei ole üldse ideaalne inimene, aga mingid asjad tunduvad ikkagi veidi sobimatud. Näpi oma telefoni, vaata videosid ja kui häälega, siis vaikselt, nii et see üle koridori ei lõugaks. Ja no ei kannata arsti juures ära käia ilma, et kohvitops pole näpus? See lihtsalt ei ole viisakas, minu arvates. Joo enne arstile tulekut ära tass kohvi või võta lahkudes see tops näppu. Lisaks: ma ei julgeks üldse nende aparaatide lähedalegi minna mingi sellise topsiga- äkki ajan ümber selle mõne peale.

Mu silm oli nüüd suuuureks läinud, Arst kutsus mu kaasa jälle uuringute kabinetti. Sel korral ei hakanud ta vaeva nägema õdede juhendamisega, tegi hoopis ise pildid ära. Õed piilusid tal üle õla ja vaatasid.

Läksime kohe tagasi Spetsialisti kabinetti. Kurtsin oma silmamuna valgustundlikkuse üle ja üldse kiuslikkuse üle. Arst arvas, et asi pole prillides vaid ikka selles “silmapõhja probleemis”. Edasiste tegevuste otsustamiseks soovis Spetsialist nõu pidada kolleegiga (nii, huvitav, kes ja kas ma olen teda juba kohanud?), kel olevat küll oppide päev, aga et ehk ikka saame talle vahepeal pihta. Küsis veel, kas mul on aega oodata. Nüüd olen ma juba targem- silmakliiniku jaoks võtan nüüd alati vaba päeva, et olekski aega laialt ükskõik keda oodata ja saaks kõik pakutavad protseduurid ära teha, nii et aega mul oli.

Kappasime “osakonna poole peale”. Jah, KAPPASIME, sest  Spetsialist on pikk ja tema samm… palju pikem kui mul… Oleksin pidanud hommikul jooksutossud jalga panema. Maandusin tuttaval nahkdiivanil kuni mind edasi kutsuti.

Kolleegiks osutus seekord Vanem Härra*, keda esimest korda kohtasin uuringute esimesel päeval ja kes tegi mu silmamunale ultraheli. Nüüd uuris ta, kuidas mul läinud on. Vastasin, et enam-vähem, ei kurda väga. Muuhulgas küsis, kui palju parem silm igapäevaselt mind aitab. Vastasin nii nagu asi on- ruumi tajule ilmselt aitab kaasa, aga ainult selle silma toel saaks ehk kodus hakkama, kuid väljaspool kindlasti mitte. Ta vaatas mulle ka silma ja pilte ja avaldas arvamust, et ta ei susisks praegu rohkem mu silma, sest loodetav kasu võrdluses riskidega on liiga väike. Ütleski ausalt, et selliseid protseduure, mis minu puhul järgmine oleks, on nad teinud vaid 2 korda. Ühel juhul olla hästi läinud, teisel “mitte nii hästi”. Ta lisas, et kirjandust võib lugeda, aga see pole siiski sama, mis kogemus ja kogemust on neil selliste silmadega vähe. Minul aga on iga hinna eest vaja seda silmamuna säilitada, seetõttu nad jätaks praegu jälgimisele. Vanem Härra tegi veel nalja: “Kliendikaarti meil küll ei ole, aga tihti võiksite ikkagi meie juures käia, umbes 3 korda aastas." Jah, minusugusel on tõesti vaja kliendikaatri seal! Piiksutaks kuskilt läbi ega peaks registratuuri minema näiteks.

Spetsialist kutsus mu tagasi tema kabinetti, et edasine plaan täpselt paika panna. Uue ülevaatuse leppisime septembrisse. Arst küsis, kas mul tema e-maili aadress on. Püüdsin veel viisakat muljet hoida ja vastasin: “Ei ole,” kuigi ma olen Kliinikumi lehel piisavalt nuhkinud, et ma tegelikult siiski põhimõtteliselt tean seda- kõik on ühe skeemi järgi: “eesnimi.perenimi ätt kliinikum.ee” 😆. Spetialist kirjutas mulle meiliaadressi üles ja sõnas, et vajadusel võin nõu küsida või üldse kirjutada, kui silmamuna imelikuks läheb. Ja muidugi ikka lisas soovituse EMOsse kapata, kui miskit päris järsku juhtub.

Kohe-kohe saab viimasest süstist kuu aega mööda. Nüüd ma siis hoian oma silmamunal silma peal ja loodan et ta ei hakka kohe uuesti lolliks minema. Muul juhul saab Spetsialist ikka õige ruttu mu käest kirja.

PS, täna, 12. augustil, mil seda postitust kirjutan, on see kuupäev, kunaseks Terviseportaali süsteem (mai algul) pakkus mulle esimest vaba aega silmaarsti juurde😀. Nüüd, 3 kuud, 10 visiiti ja 3 süsti hiljem, olen jätkuvalt rahul, et mu lähim arstiabi on Maarjamõisas. Jään ootama silmakliiniku kliendikaarti!

 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10 ja OSA 11

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 11: KOLMAS SÜST

(14. juuli)

Eelmise nädala EMOs käimise järel ma juba teadsin, et sel kaunil hallil esmaspäeval läheb kindlasti suskimiseks.

Maarjamõisas pidin olema lausa vara hommikul, kell 8:30 ja peaaegu tundmatus koridoris. Paari kuu eest olin seal korra käinud, värvainega uuringut tegemas.

Miks nii vara? Sest 25. juunil küsis Spetsialist: “Kas võib kohe hommikuse aja panna?”

Mina: “Mis kell teil siin hommik on?”

Spetsialist naerdes: “Kell 8:30.”

Ma ei saanud enam taganeda, kiitsin heaks. 😆

Registratuuris veel enam-vähem nägin tabloolt ära, kuhu jooksma pean. Kuna mul ei olnud päris täpselt meeles, kuidas  A-korpusesse saab, siis küsisin selle üle.  Selgus, et registratuuris oli tööl uus inimene ja tema ka täpselt ei teadnud mind juhatada, aga kamba peale ikka saime selgeks.

Ukse taga oli juba õige mitu minust omajagu vanemat inimest ootel. Üks proua muudkui usutles kõiki, kes tema lähedale sattusid, et mitmendal süstil keegi on ja mis kell ikka busse Elvasse läheb jmt. Õnneks maandusin mina temast ohutus kauguses ja pääsesin sellest vestlusest. Mulle ei meeldi võõrastega pläkutada kuskil ootesaalis või bussis… pealegi- mis see kellegi võõra asi on, miks ma seal ukse taga olen?!

Seal tundusid olema täitsa tavalised kabinetid, kusagil ei märganud opituba. Kas meid saadetakse siis teise korpusesse süstile või kuskohas täpsemalt suts tehakse?

Vanemaid härrasid-prouasid kutsuti muudkui ühte kabinetti sisse, aga mind ei tahtnud keegi. Ka Arst saabus ja hakkas omakorda järjest inimesi teise kabinetti enda juurde kutsuma. Ühtki õde tal seal polnud, käis ise ooteruumis olevalt laualt haiguslugusid võtmas (valimas?). Aeg-ajalt piilus kõrvalkabinetti sisse- see tundus tühi ja pime olevat.

Kõik, kes Spetsialisti juurest välja tulid, olid pähe saanud opituppa minekuks sobiliku mütsikese. Õige pea kutsus Arst ka mind sisse.

Jep, eelmise nädala pildid kinnitasid, et süsti on vaja, polnud küsimustki. Sain jälle tavapärase tilga-retsepti ja leppisime kokku ka uue kontrolli aja- alles paar päeva enam kui 3 nädala pärast. Kuidas ma üle 3 nädala ilma silmakliinikus käimata hakkama saan??? Loodetavasti ei teki ka mingit hädavajadust sinna enne kapata, aga no ikkagi… 3 nädalat…

Kuna seda ravimit sain juba kolmanda süsti ja laik-turse ei ole taltunud, siis pakkus arst, et edaspidi võiks proovida üht teist ravimi kombot, mille mõju oleks pikem kui 1 kuu.  Konks aga on selles, et Tervisekassa toda ravimit ei rahasta ja endal tuleks süsti eest ca 300€ maksta. Ei ole ju kolossaalne summa, eriti kui ta mulle nägemise veidi pikemaks päästab. 3 nädala pärast ilmselt selgub, kas ja kuna siis uue suraka saan. Nagunii saan. Mul tundub selline perversne silm olevat, mis soovib teatud aja tagant torkimist.

Arst tilgutas mulle midagi silma ka juba ja lubas, et varsti võetakse mind ette. Ka mulle pani mütsi pähe, aga oma saba toppisin ise mütsi sisse. Seegi kord olin teinud punupatsi, seda on lihtsam kontrollida ja ühe korraga mütsi alla suruda- vähemalt eelmisel korral tundus nii. Aga seekord… ei püsinud sabaots üldse mütsi sees, vaid vupsas umbes 3 korda mütsi seest välja ja jäi turritama parema kõrva juures. See oli nii haigelt naljakas, et ma ei suutnud enam tõsine olla, Arst naeris ka juba. Kuna ta tahtis mulle silma peale ka täpikese teha (ikka see vana hea “kumba silma suskama peab”), siis ütlesin, et kaklen sabaga koridoris edasi ja sai täpike kah tehtud. Kobisesin veel järgi, et küll ma ka kisa tõstan, kui vale silma kallale minnakse. Spetsialist lisas seepeale, et ta tuleb ja teeb mulle süsti ise. Kes siis veel??? Ma ei lubakski kedagi teist oma silma susima kui me varem selles kokku pole leppinud!

Läksin oma sabaga ukse taha võitlema. Lõpuks sain ta ikka mütsi sisse nii, et ta sinna ka pidama jäi. Vahepeal olid kõrvalkabinetti ka töömesilased saabunud. Juba käis üks naisterahvas paberiga ringi mütsikeste kandjatelt küsimas, mis nende nimi ja kui see teada saadud, siis tilgutasid midagi ka silma. Mõne aja pärast kutsuti neid ka järjest kabinetti sisse. Ilmselt said nad sutsu ära, sest peale sealt väljumist nad lahkusid. Aga Spetsialist ei käinud kordagi seal, tema neid süste ei teinud. Kes siis tegi? Võib-olla oli seal pundis mõni teine arst… ei mina tea. Küll aga käis Spetsialist korra neile ütlemas, et kui järg minuni jõuab, siis kutsutaks teda. (Jess!)

Järg jõudis minuni. Ja tõesti- too kõrvalkabinet oli täitsa nagu opituba. Nagu ikka löödi mind tooli pikali ja algas erinevate vedelike silma soristamine, kõik karvad teibiti ka kinni. Kuulasin hoolega- keegi käis Spetsialisti ka kutsumas. Kui ta saabus, siis kuulasin edasi veel tükk aega kuni ta käsi pesi ja kindaid kätte venitas jne…

Süsti ajal vaatasin alla, nagu varasematel kordadel. See oli nii vahva, et Spetsialist ütles ette: “Nüüd tuleb torge,” aga ma ei tundnud mitte midagi, isegi see survetunne oli minimaalne. Küsi või pärast üle, kas ta ikka torkas. Samas tundus, et tegelikult susis mitu korda. Kaua igatahes ei läinud, keegi (vist Arst?) pühkis lina ja muu kola silmast ja selle ümbert kokku ning ajasin end püsti. Selleks ajaks kui ma silma lahti ja kargu alla sain oli Spetsialist juba kadunud, aga silmas oli mul seekord 3 mulli! Järelikult ta ikkagi suskas 3 korda.

Orienteerusin kabinetist välja ja apteeki. Sel korral oli seal tühjus, sain taaskord õigele apteekrile esimese korraga pihta, tilk taskus (silmatilk!) ja võisin koju minna. Pilk oli jälle lõpmata udune, aga takso tundsin ikka ära.

Kodus kipitas silmake rõõmsalt paar tundi ja hakkas siis tasapisi järgi andma. Mu 3 mullikest hajusid kah tasapisi täitsa laiali, õhtuks oli juba päris inimese tunne. Kui see laik nüüd ka jälle koomale tõmbaks…

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9 ja OSA 10

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

 

Sul on ilusad silmad

 OSA 10: JÄLLE EMO-S

(9. juuli)

Kas ma kusagil kogemata jätsin mulje, et ma igatsen seda lollakat laiku silma??? Igatahes, ta on tagasi. Ja mina teda ei kutsunud!

Nii umbes 6.-7. juulil hakkas mulle tunduma, et nagu midagi on nägemises muutunud, miski segab. Ei saanud aru täpselt, mis ja kus ja vahel jälle tundus, et mõtlen üle. Teisipäeval, 8. juulil olin juba kindel, et kuskilt vaatevälja vasakult poolt hiilib midagi nägemise ette… Kuna mitu arsti on mulle öelnud, et niipea kui tunnen, et miskit halvemaks muutub, tuleb mul EMO-sse kapata, siis seda ma ka tegin. 

Minna sain kolmapäeval, 9. kuupäeval. Ja no ma olin siis juba veendunud, et see laik seal on, jälle. Läksin ja sõimasin mõttes oma silmamuna: kõik ta heaks on tehtud, teda muudkui pildistatakse ja kord kuus muditakse, ikka talle ei sobi, ikka vingub. Üks endast lugupidav silmamuna käituks paremini!

Igatahes nii palju ma veel nägin, et registratuuris leidsin ilma suuremate jamadeta kohe õige laua ja sain edasi vana tuttava koridori uste taha ootama minna. 

Ukse taha maandudes kostis kohe teade: “J-korpuses on tulekahju anduri häire, palume personalil koos patsientidega lahkuda.” Või miskit taolist oli see sõnastus…. Mu esimene mõte oli, et neil on minu saabumiseks juba häirekellad… 

No lahkusime siis alla korrusele. Arstid-õed olid segaduses, et misasi see nüüd on ja kaua läheb. Natuke oodati ja arutati, et ei saa olla reaalne häire, sest miskid uksed, mis oleks pidanud sulguma, seda ei teinud ja üleüldse… mis jama on. Kaks vaprat läksid turvakeskusesse infot nõudma.

Ootamise ajal jälgisin jälle inimesi. All on 3 või 4 diivanit, seal apteegi ja kohvikute vahel. Esimene, kes diivanile maandus, oli üks teismeline neiu. Vanakesed, keda arstid-õed talutasid, vaatasid enne ikka hoolega, et kas ikka tohib istuda, aga personal lükkas nad sinna rivvi. Päris mitmed inimesed olid juba valmis opituppa minekuks- vastavalt riides ja ratastoolis. Nad võisid päris ehmunud olla. Samas arutas osa personali, et arstide tuppa see alarm hästi ei kostvatki ja mida üldse teha nendega, kel operatsioon pooleli? Vastuseid ja lahendusi ei jõutud seal välja töötada. Kaks vaprat jõudsid tagasi uudisega, et võime kõik kenasti oma uste taha ja kabinettidesse tagasi kobida, sest noh, valehäire.

Minu silmamuna mõõdeti, kaaluti ja pildistati taaskord ammu tuttavate aparaatidega üle ja üles. Kui valvearst mind sisse kutsus, siis selgus, et temaga ma veel kohtunud polnudki. Vaatas temagi mulle silma ja kinnitas mu kahtlusi: see turse hakkab tagasi tulema, seega esmaspäeval tuleb kindlasti süst teha. Kuna 14. juuli on juba lähedal, siis jäi ikkagi nii, et paar päeva enne siplema ei hakatud, vaid jään ikka Spetsialistile torkida. Siis on oma tuttav arst ja lihtsam ka edasisi aegu kokku leppida. 

Veidi oli kergendustunne, et tohib need mõned päevad ikka ära oodata ja seal silmas on vähemalt sama vana jama, mitte mingi uus üllitis. Ja tõesti- ma ise eelistaks ka, et oleks oma arst, kes mind torgib, sest siis ma saan tema käest järgmise portsu küsimusi ära küsida, tasapisi pinnin Spetsialisti.

Kõigi nende juttude ja mõtete vahele tuli ära ka “mu noor kolleeg vaatab ka, sest iga päev ei näe nii ilusaid silmi.” 😆  Mul jätkuvalt pole mitte midagi selle vastu, et nad vaatavad! See on lihtsalt naljakas. 😃 Ja erinevalt meesarstidest saavad naised vähemalt julgelt öelda, et mul on ilusad silmad!

NB! Nüüd on mees- ja naisarstide seis 4:4, kes mulle silma on vaadanud. Võrdsus igal pool! 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8 ja OSA 9

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

OSA 9: KOLMAS KONTROLL

(25. juuni)

Jälle Maarjamõisas, jälle kontrollis. Sel korral öeldi mulle registratuuris, et esialgu tuleb mul minna uuringutele ja kui need tehtud, siis Spetsialisti jutule.

Teise süsti tegemise ajal ei olnud mul enam laiku silme ees, seetõttu oli ka raske endal käigu pealt hinnata süsti mõju- ei saanud nagu midagi aru, kas on muutust.

Tuttavad uksed, tuttavad aparaadid ja tuttavad pupilli laiendavad tilgad (need, mis nägemise uduseks ajavad). Hästi põhjalikult katsetati nüüd ka erinevaid prilliklaase (õnneks enne udustavate tilkade panemist), et teada saada, kas mul selles osas on midagi muutunud. Sain külastada üht uuringute kabinetti täitsa esimest korda ja Spetsialisti kästi ootama minna ka mulle veel tundmatu ukse taha.

Uute uste taga polnud midagi üllatavat, isegi mitte tundmatuid arste, Spetsialist oli seekord üksi. Nagu ikka, küsis ta, kuidas ma ise tunnen- mis seis on. Vastasin ausalt: “Mitte midagi ei saa aru, et oleks muutunud.” Selgus, et see oli “õige” vastus- seis oligi sama.

Eelmisel korral otsustati süst teha, sest neile piltide põhjal tundus, et miski hakkas silmas jälle hoogu koguma, mis tuli peatada.

Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin, kaua ma selliselt süstide najal nägija püsin, arvestades, et olen oma eluga ehk umbes poole peal… Ma tean, et sellele küsimusele ei ole võimalik täpselt vastata. Ega Spetsialist päris nii ei vastanud ka. Ta ütles, et süstide mõjul peaks silm lõpuks “rahunema” ja igasugused arengud seal paigale jääma, eesmärk on säilitada seda nägemist, mis mul praegu alles on.

Uut kontrolli aega kokku leppides arvestasime juba sellega, et vajadusel saaks ära teha ka kolmanda süsti. Eks näis, kuidas too päev kujuneb ja kaua ma Maarjamõisas veedan. 😀

Tegelikult ma väga ei kurda-igapäevaselt ma tulen täitsa edukalt toime oma allesoleva nägemisega. Tõsi, autorooli mul enam asja ei ole. Aga kogu koleduse kõrval on see ikkagi pigem väike hind. Ja iga paari nädala tagant silmakliinikus käia on ka tore. 😆 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7 ja OSA 8

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.