Üks väike isiklik palve*

Kallid poliitikud!

Ma tean, teil ei ole kerge. Enne kui ma kaagutama hakkan, üks väike meeldetuletus: paljud inimesed on kaotanud osa või kogu oma sissetuleku ja neil pole tuleviku osas mingit kindlust, kas töö ja seega ka palk ikka säilib, või ootab koondamine, pankrot- meil pole ka kerge.

Minu palve teile: kui teilt küsitakse midagi, siis VASTAKE KÜSIMUSELE! Ja kui vastust ei tea, siis öelge: "Ma ei tea!" Ärge hakake heietama seda, kuidas me peame tänama eesliini töötajaid (ma vihkan seda sõnapaari, see kõlab kuidagi... napakalt) ja ärme hakka ka muid loetelusid lihtsalt nämmutama. Inimesed tahavad selget vastust! Päriselt selget vastust, mitte seda, et ütleme lause algusesse sõnapaari "väga selgelt" ja siis järgneb sellele ikka 2 minutit hämamist.

Ma pole üldse selle vastu, et peetakse meeles neid inimesi, kes praegu end katki rabavad, ka moraalset tuge on vaja, seega on mul soovitus ka: tehke nimekiri kõigist, absoluutselt kõigist, keda peate vajalikuks tänada ja siis iga intervjuu alguses võtke see välja ning lugege ette. Nii saavad kohe tänusõnad ära öeldud ja on ehk võimalik keskenduda küsimustele vastamisele.

Lihtne palve, eksole? Katsuge hakkama saada!

Ma ei tahtnud ju isegi võlukeppi näha!** :D

*; ** "Armastus kolme apelsini vastu"- kes sai aru, see sai. Kui sa ei saanud aru, las olla, pole tähtis.

Uudised diivanilt

Heihoooo!

Kas te tundsite minust puudust ka? Kas keegi üldse veel siin käib või ulub mu blogis kõle tuul?

Ma pole siia üle kahe aasta kirjutanud. Mitte, et poleks olnud, mida kirjutada. Ma ei viitsinud. Vahel, kui oli mõtteid, polnud aega ja kui oli aega, polnud enam mõtteid. Nüüd ei osanud enam lihtsalt sisse logida- ei mäletanud kasutajat ega parooli. Täitsa pikalt maadlesin, mitu päeva, enne kui suutsin erinevate meetoditega lõpuks tuvastada, millise meiliaadressiga olin üldse liitunud ja mis parool oli. Selle mitmepäevase operatsiooni tulemusena saadab Google mulle aina kirju, et keegi üritas mu kontole sisse häkkida... Jaaa, ma tean, see olin mina, ära rohkem kirjuta!!!!

Mis vahepeal juhtunud on?

*Mul on uus töökoht
*Sain autojuhiloa. Aega kulus aasta, aga nüüd sõidan ringi :D
*Enne juhiloa saamist ostsin auto!
*Olen kodust avastanud uusi elukaaslasi: Antonio, Milfred, Matilda, Albert, vahel ka Benjamin ning Alfred ja tema sõbrad.

Praegu on meil koroona. Ei, mitte minul ega Riivol (me oleme omateada terved) vaid kogu maailmal. Tööd teha ei saa, istun kodus ja mõtlen. Mõtlen, mõtlen, mõtlen, et mis edasi teha. Tuleb tunnistada, et ma olen üsna mõttetu. Kõik päevad on ühesugused. Samas tuleb kasuks, et on aega nö sõjaplaani pidada, nii tööalaselt kui ka isiklikus elus, sest senised plaanid on juba ammu suure pauguga vastu taevast lennanud.

Nüüd on aega ka siia üht-teist kirja panna....

Kusjuures.... Hommik on endiselt lähedal- mulle meeldib ikka veel öösiti kirjutada. Ja kududa. Ja heegeldada. Ja lugeda. Kui hommikul ei peal vara tõusma.

Minu Eesti

Riigi 100. sünnipäeva puhul tehti üleskutse, et iga inimene võiks teha Eestile kingituse. Nüüd on tihti juttu, mis tehtud ja mis veel plaanis. Paar päeva tagasi küsis selle taustal ema: "Kes või mis see riik on, kellele ma peaks kingituse tegema?" Jäin selle üle mõtlema...

Mis üldse on minu jaoks EESTI RIIK? Jah, loomulikult territoorium, rahvas jne. Aga siiski, mis ta MINU jaoks on? Kellele või millele peaksin mina kingituse tegema? Kindlasti pole need valitsuse liikmed või presidendi isik. Nad on ju põhimõtteliselt rahva poolt ametisse pandud, nende ülesanne on meid nö teenida ja meie elukorraldust parandada, neile ei pea rahvas kingitusi tegema. Aga kellele siis?

Mõtlesin ja mõtlesin.... 

Minu Eesti on üks väike kollane maja, mille minu vanavanemad ehitasid ajal, mil vabast Eestist oli vaid mälestus ja õhkõrn unistus.

Minu Eesti on seenelkäik päikselisel päeval. Ükskõik, kas leian ka midagi muud peale puuseente.

Minu Eesti on vanaema ja võib-olla osad ka vanavanaema poolt maja ümber istutatud lillepõõsad, mida pikka aega poputas minu ema ja mis nüüdseks on minu hooles.

Minu Eesti on kevadine ööbikulaul keset Tartu linna.

Minu Eesti on teadmine, et olen ise oma elu peremees.

Minu Eesti on võilille meri värava taga.

Minu Eesti on minu inimesed- pere ja sõbrad.

Minu Eesti on mu ema.

Minu Eesti on kurgede paar Põlvas. 

Minu Eesti on metsloomad ümber maja.

Minu Eesti on küünal esivanemate haual.

Minu Eesti on kartulisalat igal pidupäeva laual.

Minu Eesti on kõik need ja teised pisikesed rohkem ja vähem napakad asjad, mida ma armastan, mis ühest ruumist teevad kodu.

Kingitust ma ikkagi teha ei oska kellelegi... Viisin emale EV100 sümboolikaga tassi :D

T

A

G

U

R

P

I

D

I

M

A

J

A

O

N

T

A

G

U

R

P

I

D

I

Jaanid

Volbriöö

Kevadised kolamised