Sul on ilusd silmad

 OSA 7: VAHEKOKKUVÕTE

(juuni)

See lugu ei ole veel läbi, saaga jätkub vist kogu mu ülejäänud elu. Spetsialistiga kohtumine on paari päeva pärast- ehk siis selgub, kas tuleb kohe teha uus süst või peab veel ootama, kuni toimub paranemine omasoodu. Aga te loete sellest uutes osades. 😃

Enne aga tahaksin ma välja tuua mõned minu jaoks äärmiselt tähtsad pisiasjad.

• Silmakliiniku personal, kellega ma seni kokku puutunud olen, nii arstid kui õed, on absoluutselt imelised inimesed. Kuidas te suudate olla professionaalsed, aga samal ajal patsiendi jaoks toetavad ja hoolivad??? Mina kohtun oma töös pea eranditult rõõmsate inimestega ja ma ikka väsin õhtuks inimestest ja suhtlemisest. Arstid ja õed kohtuvad inimestega, kel on mingi mure, mingi häda küljes, nad on ärevil, võib-olla isegi hirmul, aga suhtlemine ja suhtumine on toetavad, rahustavad. Mina rahunesin iga kord silmakliinikus käimise järgi maha. Omaette kodus mõtlesin end püstihulluks, aga seal olles tundus, et pole nii hullu miskit. Piserdate palderjani ventilatsioonist koridori?
• Minu jaoks oli tähtis, et minuga tegeles edasi see sama arst, kellele ma EMOs oma häda kurtsin. Edaspidi oli ta pisut tuttavam juba, temast sai see tugi, kes teadis, mis minuga toimus ja kes mulle kõik lahti seletas. Kusjuures ta tegi seda täpselt nii palju kui vaja. Kordagi ei kippunud ta spekuleerima stiilis “…kui teil on nii, siis saame nii ravida, aga kui teisiti, siis teeme seda…” Ei midagi üleliigset, aga piisavalt, et ma olin rahulik ja ootasin lihtsalt uusi kohtumisi. Kui mul oli ka 3 arsti nina ees, siis tema oli see, kes rääkis ja uudiseid jagas. Lisaks rääkis arst asjadest mulle inimkeeli- nii et ma sain aru, mis mul häda on, mis seal silmas toimub ja oskasin seda hiljem ka lähedastele lahti seletada. Kui ta kogemata puistaski mõne meditsiinilise termini, siis kohe parandas end.
• Ma sain algusest peale aru, kui tõsine mu diagnoos tuleb, aga ma ei suutnud jätta naermata koomiliste situatsioonide üle, mis aeg-ajalt tekkisid. Pooltel juhtudel tekkisid need mul seetõttu, et mulle kargas pähe mingi loll kommentaar… Enamuse ajast suutsin õnneks suu kinni hoida ja lollid naljad tegemata jätta. Aga mitte alati. Mulle tundus, et sellega oli ka arstidel veidi kergem suhelda, kui õhkkond ei ole nii pingeline.
• Ma ei oska väljendada kui tänulik ma olen kogu selle siblimise eest, mis ma silmakliinikus põhjustasin. Mulle leiti kõik vastuvõttude, uuringute ja protseduuride ajad hetkega- kogu minu ravimise eest muretsemine jäi arstidele, minu ülesandeks oli õigetel aegadel õigetesse kohtadesse kohale ilmuda. Ükski "Aitäh!" ei tundu piisav...

Minu Arst ütles mulle juba EMO vastuvõtus: “Te jääte nagunii siia meie juurde käima jälgimisele, kord 6 kuu jooksul vähemalt, võib-olla tihemini.” Ja tõesti- ma käin seal tihti: senine saldo on 1,5 kuu jooksul 6 korda. Tihemini kui emal külas. Ma küll eelistaks, et mul ei oleks mingit lolli veresoonte punti silmas, aga kui ta sinna juba tekkis, siis ma lähen täitsa hea meelega silmakliinikusse tagasi. Ma olen täiesti veendunud, et kui ma üldse kuskil abi saan, siis TÜK Silmakliinikus. Ja seetõttu kah, et ka Spetsialist on ilus, pikk ja noor mees. 😂

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5 ja OSA 6

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.