Sul on ilusd silmad

 OSA 7: VAHEKOKKUVÕTE

(juuni)

See lugu ei ole veel läbi, saaga jätkub vist kogu mu ülejäänud elu. Spetsialistiga kohtumine on paari päeva pärast- ehk siis selgub, kas tuleb kohe teha uus süst või peab veel ootama, kuni toimub paranemine omasoodu. Aga te loete sellest uutes osades. 😃

Enne aga tahaksin ma välja tuua mõned minu jaoks äärmiselt tähtsad pisiasjad.

• Silmakliiniku personal, kellega ma seni kokku puutunud olen, nii arstid kui õed, on absoluutselt imelised inimesed. Kuidas te suudate olla professionaalsed, aga samal ajal patsiendi jaoks toetavad ja hoolivad??? Mina kohtun oma töös pea eranditult rõõmsate inimestega ja ma ikka väsin õhtuks inimestest ja suhtlemisest. Arstid ja õed kohtuvad inimestega, kel on mingi mure, mingi häda küljes, nad on ärevil, võib-olla isegi hirmul, aga suhtlemine ja suhtumine on toetavad, rahustavad. Mina rahunesin iga kord silmakliinikus käimise järgi maha. Omaette kodus mõtlesin end püstihulluks, aga seal olles tundus, et pole nii hullu miskit. Piserdate palderjani ventilatsioonist koridori?
• Minu jaoks oli tähtis, et minuga tegeles edasi see sama arst, kellele ma EMOs oma häda kurtsin. Edaspidi oli ta pisut tuttavam juba, temast sai see tugi, kes teadis, mis minuga toimus ja kes mulle kõik lahti seletas. Kusjuures ta tegi seda täpselt nii palju kui vaja. Kordagi ei kippunud ta spekuleerima stiilis “…kui teil on nii, siis saame nii ravida, aga kui teisiti, siis teeme seda…” Ei midagi üleliigset, aga piisavalt, et ma olin rahulik ja ootasin lihtsalt uusi kohtumisi. Kui mul oli ka 3 arsti nina ees, siis tema oli see, kes rääkis ja uudiseid jagas. Lisaks rääkis arst asjadest mulle inimkeeli- nii et ma sain aru, mis mul häda on, mis seal silmas toimub ja oskasin seda hiljem ka lähedastele lahti seletada. Kui ta kogemata puistaski mõne meditsiinilise termini, siis kohe parandas end.
• Ma sain algusest peale aru, kui tõsine mu diagnoos tuleb, aga ma ei suutnud jätta naermata koomiliste situatsioonide üle, mis aeg-ajalt tekkisid. Pooltel juhtudel tekkisid need mul seetõttu, et mulle kargas pähe mingi loll kommentaar… Enamuse ajast suutsin õnneks suu kinni hoida ja lollid naljad tegemata jätta. Aga mitte alati. Mulle tundus, et sellega oli ka arstidel veidi kergem suhelda, kui õhkkond ei ole nii pingeline.
• Ma ei oska väljendada kui tänulik ma olen kogu selle siblimise eest, mis ma silmakliinikus põhjustasin. Mulle leiti kõik vastuvõttude, uuringute ja protseduuride ajad hetkega- kogu minu ravimise eest muretsemine jäi arstidele, minu ülesandeks oli õigetel aegadel õigetesse kohtadesse kohale ilmuda. Ükski "Aitäh!" ei tundu piisav...

Minu Arst ütles mulle juba EMO vastuvõtus: “Te jääte nagunii siia meie juurde käima jälgimisele, kord 6 kuu jooksul vähemalt, võib-olla tihemini.” Ja tõesti- ma käin seal tihti: senine saldo on 1,5 kuu jooksul 6 korda. Tihemini kui emal külas. Ma küll eelistaks, et mul ei oleks mingit lolli veresoonte punti silmas, aga kui ta sinna juba tekkis, siis ma lähen täitsa hea meelega silmakliinikusse tagasi. Ma olen täiesti veendunud, et kui ma üldse kuskil abi saan, siis TÜK Silmakliinikus. Ja seetõttu kah, et ka Spetsialist on ilus, pikk ja noor mees. 😂

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5 ja OSA 6

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 6: ESIMENE KONTROLL

(27. mai)

Päevad esimese kontrollini möödusid kiirelt, vahepeal ununes juba lausa ära, et miskit nägemisega nagu viga. Laik oli terava näegmispunkti eest koomale tõmmanud- ma juba nägin seda kohta, kuhu pilgu suunasin. Olles kontrolliks jälle samade uste taga samadel toolidel istumas oli tunne päris hea- ma teadsin, et olukord on paranenud. 

Kuna jõudsin Maarjamõisasse jälle sigavara, siis arvasin, et läheb aega, enne kui minuga tegeldakse, aga Minu Arst tuli õige pea ja saatis mind taas uuringute uste taha. Teepeal küsis, kuidas ma ise tunnen ja hindan, kas on muutust. Minu vastus oli kindel: “Raudselt on parem, juba 2 päeva peale süsti nägin rohkem!” Arst arvas, et see on väga hea märk, siis on juba teada, et süst mind aitas ja nüüd on vaja lihtsalt progressi mõõta.

Käisin mõnede aparaatide eest läbi ja olin tiiruga jälle Oma Arsti kabineti ukse taga ootel. Aga seekord oli mul näpus mitte enam paberileht parandatud isikukoodi ja uuringute nimekirjaga vaid täitsa omanimeline lilla kaust- ma olin nüüd ametlikult TÜK Silmakliiniku hoolealune. Ja mul oli selle üle hea meel.

Taaskord ei tulnud kaua oodata enne kui sisse kutsuti. “Kui me alustasime 10% nägemisteravuse pealt, siis nüüd oleme 40% peale jõudnud!” ütles Arst esimese asjana. Jah, enne süsti nägin vaevu esimest rida, nüüd nägin juba 4. rida. Ta kinnitas üle, et see on hea mark, et süstid mind aitavad. Kui vaja, tehakse 1 veel, oleneb, kuidas mul need veresooned silmas edasi taanduvad. Nagu juba eelnevates osades olen maininud- Minu Arst muutus oluliselt jutukamaks ja rõõmsamaks, kui selgus, et mulle saab neid süste teha. Võib-olla tuleneski see sellest, et nüüd olid tal vastused olemas ja oligi, millest mulle rääkida. Seekordsel visiidil ta seletaski pikemalt, et tavaliselt tehakse kuurina 3 süsti, iga kuu aja tagant 1, aga minu jaoks valisid nad teise raviskeemi- teevad vaid vajadusel. Seda aga, kas järgmine tuleks teha näiteks 2 kuu või 2 aasta pärast, on võimatu ette öelda.

Küsisin veel oma valmis mõeldud küsimusi, näiteks, et kas ma sain selle hapniku puuduse silmas ise tekitada mõne oma tegevusega, mille tagajärjel siis silm veresooni kasvatama hakkas. Selleks head kandidaadid olid rehvide tassimine- 4 veljel+4 ilma, mõnede üsna raskete kastide ümber paigutamine jmt. Aga Arsti vastus oli kindel “Ei!”, ma arvan, et ta ütles seda lausa 6 korda. Sellistes silmades, nagu mul, olevatki pigem aja küsimus, kuna see tekib ega sõltu minu tegevusest. “See elab seal oma elu,” olid Arsti sõnad. Nojah, mis siis ikka. Mu lootus oli, et kui oleksin selle ise endale põhjustanud, siis saaksin seda edaspidi ka vältida. Aga ei saa. Kuna mul on terve elu silmade tõttu olnud ka keeld raskusi tõsta ja üldse füüsiliselt pingutada, siis seostasin need omavahel kokku. Arst täpsustas, et raskuste tõstmise keeld on mul hoopis õrna võrkkesta tõttu- füüsilise punnitamisega võib see katki minna ja see on hoopis teine probleemide pundar. Nii et ka see keeld kehtib, aga teistel põhjustel.

Lõpetuseks ütles Minu Arst ka ühe (minu jaoks) veidi kurva uudise: teda “suvel kliinikus ei ole” ja annab mu Spetsialisti hoolde, kes olevat ka algusest peale minu juhtumiga kurisis. Ja nagu ikka, ei osanud ma väga suud kinni hoida, vaid pidin kobisema: “Siin on vist päris mitu neid, kes minuga kursis on…” Selle peale ta ainult naeris ja lisas, et Spetsialist on siiski see, kellega nad kõige põhjalikumalt on minu juhtumit arutanud. Ei, mul ei ole mitte midagi Spetsialisti vastu või tema kohta midagi paha öelda! Mul on lihtsalt kahju, et Minu Arst ära läheb. Aga suvi saab õige kiiresti otsa ja võib-olla on ta sügisel tagasi… ei julgenud küsida, oleks kohatu olnud. Igatahes läks ta nüüd Spetsialisti juurde, et mulle kirja saada järgmise ülevaatuse aeg. “Ma lähen vaatan, kus see kolleegike mul on,” see kõlas nii toredalt. 😃

Uus aeg kokku lepitud vahetasime koridori peal veel viimased sõnad. Sain juhise edasi elada nagu seni, mitte miskit ei peaks muutma. Ja küllap ma ära tunnen, kui see laik hakkab suurenema, siis tuleb jälle tulla silmakliiniku EMOsse. Ja muud midagi. Ütlesin Arstile südamest “Aitäh!” ja lisasin “Nägemist!”, tema soovis mulle “Kõike head!”

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4 ja OSA 5

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 5: SÜSTI PÄEV

(14. mai)

Süsti päeva hommikul toimetasin jälle rahulikult ja suundusin Maarjamõisasse korraliku ajavaruga. Registratuurist sain jälle läbi ilma suuremate viperusteta, pool kobamisi sattusin esimese korraga õigesse lauda ja sealt suunati mind edasi juba tuttavate uste taha ootama. Käisin veel mitu tiiru WC-s ka, sest noh, närvid teavad, et mingil hetkel ma ei saa püsti karata ja vetsu joosta, sest süstal on silmas…

Varsti kutsuti mind edasi, tuli anda paar allkirja, et olen protseduuriga nõus jmt. Seejärel saadeti mind ootama mugavate tugitoolidega tuppa. Seal sain oma koti ja teised asjad jätta kappi luku taha ning käia veelkord WC-s. Kusjuurs, kapi võti kästi panna kummiga ümber käe, nagu lasteaia lapsel :D Istusin ja ootasin ning mõtlesin, et huvitav, kuna ma närvi lähen. Märkasin ruumi teises nurgas veel kellegi jalanõusid- keegi on parajasti mingil protseduuril. Ühel hetkel avastasin, et olen endale prillid ette jätnud. Hea loll, ega ma prillidega süstile ei lähe… võtsin ikka need ka ära. Edasi juurdlesin, et kas peaksin ka näiteks ehted ära võtma? Nende kohta ei mainitud midagi, jätsin siis külge, küllap oleks öeldud, kui see oleks olnud oluline.

Peagi kutsuti mind jälle edasi, nüüd juba koridori, millest järgmine samm oli opituba. Jalanõud jäid ooteruumi tugitooli ette- mustade sõrgadega edasi ei lubatud minna. Selle koridori uksel võttis mind vastu üks armas õde, kes suunas mind järjekordsele toolikesele istuma ja tahtis mulle kohe miskit silma tilgutada. Need olid tuimestavad tilgad. Istusin seal ja mõtlesin jälle elu üle järele, samal ajal õde ikka suskas jälle tilka silma. Keegi käis vahepeal silma peale täppi tegemas markeriga, et noh, kumba torkama peab…

Mingil hetkel ütlesin tilga pudeliga õele, et küll see on ikka kummaline, kuidas terve elu on hoiatatud: “Vaata, et sa millegagi silma ei torka!” ja nüüd ma ootan siin, et keegi torkaks. Õde küsis, kas olen esimest korda sel süstil, vastasin, et esimene jah.

Ja siis hüppas kuskilt välja tuttava häälega mees- Minu Arst oli täitsa olemas. Ära tundsin ta tõesti ainult hääle järgi, sest mu pilk oli tilkadest juba lõpmata udune ja lisaks oli ta riietatud “kirurgipakendisse”- selles ei tunneks ma iseennast ka ära. Ta teatas ikka endiselt hästi rõõmsal toonil, et ta “ikkagi on olemas ja teeme selle süsti ära ja siis saab edasi vaadata!” Lisas, et pidas veelkord Spetsialistiga nõu ja arvavad, et tegelikult pole ühtegi põhjust, miks see süst ei peaks toimima. Kokku sai lepitud ka aeg paari nädala pärast ülevaatuseks, et kas või mis mõju on süstil olnud.

Kui Oma Arst kohale ilmus, siis kadus mul viimanegi ärevuse alge- see konstant, see inimene, kes on algusest peale minu kurtmist kuulanud, mulle selged juhised ja vastused andnud, kes teab, mis toimub, on olemas. Nagu sõber oleks toeks, sest kõik teised mu ümber olid mulle veel võõramad, neid kohtasin seal esimest korda. Oma arst oli see ainuke, kellega olin veidi rohkem suhelnud. See on mingi psühholoogiline loll nõks. Ma tegelikult ju teadsin, et ka teine arst oleks sama pädev seda süsti tegema. Aga ikkagi olin rahulikum, kui Oma Arst kohale saabus.

Lõpuks oli aeg opituppa kobida. Tilga pudeliga õde küsis enne minekut üle, et ega mul klambreid vmt juustes pole. Olin just peenikese kummiga juuksed kinni pannud, et kuklas suur jubin ei häiriks- aimasin, et mind lüüakse seal pikali. Enne veel pidin pähe saama mütsikese, et opituba mitte reostada oma karvadega. Nii kui ma saba mütsi sisse pistsin, kadus müts peast kuklasse… Saba lihtsalt kaalus mütsi ääres oleva kummi üle. 😆 Sain selle mütsi ikka pähe ja opiruum nr 2 ootas, tilkadega õde jäi uksele.

Opitoas võtsid vastu mind järgmised õed, kes käskisidki pikali heita. Saime poosi paika, kuskil mu pea kohal oli mikroskoop. Edasi hakkasid õed kahe peale korda mööda mulle kõikvõimalikke asju silma lödistama. Ainuke, mille ära tundsin, oli jood. Nad seletasid mulle ka iga kord, mis nad nüüd parajasti teevad ja kas konkreetne löga peaks kipitama või mitte. Igatahes ei tundud ma midagi. Ainult märg oli, aga seegi pühiti kokku.

Pandi lina ümber silma, teibiga, nagu Arst lubas. Mõtlesin, et pagan, pärast eemaldavad kulmu… Siis teibiti ripsmed kinni. Nojah, kui läheb kulm, mingu siis ripsmed ka. Ja siis pandi mingi klamber, et silm ikka lahti püsiks. Ja siis veel mingi… ma ei tea, mis pleksiklaas see oli, aga no mingi kate pandi silmale.

Ja siis kuulsin, et keegi istus mulle pea taha/kohale. Kuna tooli lasti sisinal madalamaks, siis sain aru, et Minu Arst on see, kes süsti teeb. Ta lihtsalt on paras pikk, nii et mõistlik tooli kõrgus tema jaoks on see, kui tool on peaaegu põrandale lastud. 😆 (Ta sisistas eelneva nädala jooksul igas kabinetis neid toole põrandale…)

Arst seletas nüüd, et süsti ajal tunnen silmal natuke survetunnet, võib-olla ka midagi sääsehammustuse taolist, aga ei enamat. Juba tundsin küll, et keegi mudis mu silmamuna. Nagu ta lubas- mul käskis ta alla vaadata ja paremale. Tegin oma parima, suunasin silma nii alla ja paremale kui ta mul keerdus-pöördus ja Arst hõikas: “Super!” Mul kohe saba rõngas, et sain kiita. 😂 Aga jah, taaskord Arst ei valetanud- natuke survetunnet ja muud ei midagi. Ta lisas veel, et hoiab veidi veel- st survetunne jätkub, sest ikka mingi veresoon läks katki, et siis veri laiali ei läheks silma. Aga see olevat küll ainult kosmeetiline problem. Mul oli ausalt öeldes peaaegu suva, kas jääb midagi näha või mitte. Aga ma ei oska ju mokka maas hoida… Ikka pidin vastu plõksima: “Muidu tõesti tore järgmisel päeval kliente teenindada, kui silm sinine.” Arst: “Oi, siis ma hoian veel!” Ma tegelikult ei mõelnud üldse nii, et ta peaks nüüd rohkem vaeva nägema, aga noh… Kuni ta mu silmamuna peos hoidis, rääkis, et peaksin järgmise 5 päeva jooksul põletikuvastast tilka silma panema 5 korda päevas, et olla kindel, et mingit lisa jama ei teki. Lisas, et nüüd peale süsti olevat kõigist silma lastud tilkadest mu pilk ikka väga udune, aga muidu võib kohe kõike teha ja edasi toimetada. Ja jälle ma kobisesin, et kui palju udusem ta eelnevast ikka olla saab… “No ta ikka saab…” vastas Arst.  Ja ta sai….

Mulle silma ja silma ümber kleebitud kola korjati ühe tõmbega kokku, kõik karvad jäid mulle alles ja võisin end püsti ajada. Väga veider oli. Selline tunne, et silma oleks nagu keegi mudinud, pilk oli väga hägune- Arst ei valetanud ka seekord. Mu käest küsiti, kuidas ma end tunnen ja kas saan ikka käia, et pole halb olla vmt. Mul polnud midagi häda. Pilt oli küll tõesti udune, aga ma kinnitasin neile, et opiruumi uksed on nii suured, et neid ma näen ja küllap saan ka pihta neile ning sealt ka välja. Selline tore rõõmus meeleolu valitses opitoas nr 2, ausalt- nagu oleks sõpradega kohvikus käinud.

Opitoast väljudes võttis mind uksel vastu sama õde, kes mu sinna saatnud oli. Võttis käe alt kinni ja küsis veel, kuidas ma end tunnen. Teate kui tore on, kui sa ei tunne end selle jama sees üksi? Mul polnud jätkuvalt midagi häda, peale uduse pildi. Tundsin end hästi ja õde saatis mind tagasi mugavate tugitoolidega ooteruumi, kus mu asjad olid. Öeldi veel, et võin seal kosuda nii kaua kui ise soovin, et mind keegi sealt välja ei aja. Peamine, et läheksin alles siis ära, kui end tõesti hästi ja kindlalt tunnen. Arst oli kõik juhised mulle kaasa andnud ja polnud otseselt vaja midagi enam oodata.

Veidi istusin veel samas toolis, kus enne süsti ootasin. Juurdlesin, et ikka pole mul eriti midagi viga, ainult natuke kriipiv tunne silmas, süsti koht ilmselt. Aaaa, ja rohumull oli kaadris! Rohumullist vasakul all oli väike must täpike- süstla jälg. Omamoodi põnev vaatepilt, sest see rohumull liikus seal omaette ringi. 😃

Ajasin omale kossid jalga ja otsustasin, et kohe ikka minema ei jookse, vaid katsetan telefoni kasutamist- helistasin emale. Rahunes tema ka maha, et kõik läks hästi ja sai temagi teada, mismoodi silma süsti tehakse. Ühtlasi sai selgeks, et kuigi asi oli udune, siis sain telefoni kasutamisega hakkama.

Orienteerusin ooteruumist välja ja tagasi alla korrusele, kus oli apteek. Trepist ka ei kukkunud alla, nii udune ikkagi ei olnud!

Kappasin kohe kindlal sammul apteeki (sest ma teadsin, kuhu minna) oma ravitilga järgi. Jälle see järjekorra number… Seekord pidin isegi välja prinditud järtsunumbrit silme ees suumima, et aru saada, mis seal kirjas. Millise laua juurde minu number kutsutakse, polnud mul lootustki näha! Aga küllap märkas ka apteeker, et mingi poolpime on ootamas ja hõikas oodatava numbri ka kõva häälega üle apteegi. Jooksin kohale ja tänasin teda häälteavituse eest, sest mul oli tõesti keeruline midagi näha. Sain tilga ka kätte ning otsustasin ruttu takso tellida, et kiirelt koju saada. Hirmus tahtmine oli silma pühkida, aga kuna ma olin erinevaid uksi käppinud, siis silma ei tahtnud enam puutuda. Õnneks tuli takso kiiresti. Juba poolel teel tundsin, et tuimestavate tilkade mõju hakkab kaduma ja need rohud, mis pidid kipitama, nüüd ka seda tegid.

Kodus pesin kiiresti käpad ja panin silmale lihtsalt märjaks tehtud vatipadjakese peale ning vedelesin. Veidi jooksis silm vett kogu selle kipitamise ja kraapiva tunde tõttu, aga ei miskit hullu. Mõne tunni möödudes vähenes seegi ebamugavustunne. Kuna järgmisel päeval pidin tööle minema, siis lootsin, et peale ööund nii palju ei “kraabi” enam.

Terve õhtu mängisin veel oma rohumulliga- kui ma kummardasin, siis jooksis ta mul keset nägemist, aga kui püsti tõusin, siis vajus jälle alla. 😆 Ma esialgu üritasin seda vaadata, aga siis sain aru, et see on ju mu silmas sees ja uitab seal ringi- ma ei saa seda ju näha! Nagu Pantalone ja Toscana juuksenõel! 😂

Järgmisel hommikul ei tundnud ma silmas enam midagi teisiti olevat kui tavaliselt! Täiesti imeline- ei mingit kraapivat tunnet. Ainult veidi raske oli suures raadiuses silmi pööritada, muud ei miskit. Samas ei olnud see suur probleem, sest ma üldiselt oma päevi ei veedagi silmi pööritades.

Teisel päeval peale süsti nägin ma juba rohkem kui enne! Lihtsalt imeline, süst tõesti toimis juba nii kiiresti. Igaks juhuks panin endale iga päev kirja, milliseid muutusi tajusin. Nii näiteks tundsin ära selle virvenduse, mis oli ka laigu tekkimise ajal kui ma veel ei taibanud, et midagi on jamasti. Veresooned mu silmast taandusid samade sümptomitega kui nad sinna ronisid- head teed neil minna!

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3 ja OSA 4

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 4: ENNE SÜSTI

(8.-13. mai)

Vahepeal valmistusin ka tööl selleks, et juhul kui ma peale süsti pean olema haiguslehel ja olen ajutiselt päris pimekana, siis oleks hädavajalikud asjad tehtud. Ühtlasi kerisid nende päevade jooksul taustal täitsa hullud mõtted- näiteks jõudsin oma peas juba välja mõelda, et Arst kindlasti helistab esmaspäeval ja ütleb, et teglikult ikkagi ei tee süsti ja üldse- nii jääbki, saagu ma hakkama. Ma ei tea, kust see mõte sigines. Hirm ilmselt. Siis mõtlesin jälle selle peale, kui suur vahe oli teisipäevase ja kolmapäevase vestluse vahel- teisipäeval olid kõik väga tõsised ja vaiksed, kuid kolmapäeval süstist rääkides palju rõõmsamad ja jutukamad- nad ei oleks mulle süstist rääkinud, kui selle tegemine poleks 100% kindel. Ja sedasi heietades ja valmistudes need 4 päeva läksid. Kolleegid aitasid mul need päevad tööl ka üle elada, et ma mingit jama kokku ei keeraks…

Laupäeval tuli mulle telefoni sõnum, et mul on Oma Arsti telefonikonsultatsiooni aeg esmaspäeval kell 9. Me polnud kellaaega minu teada kokku leppinud, aga mõtlesin, et ju siis ta on mingi aja määranud. Otsustasin esmaspäeval enne 9 tööle kobida, et saaksin Arsti kõne rahulikus keskkonnas vastu võtta ja kõik oma 10 küsimust talle ära esitada.

Esmaspäeval aeg muudkui tiksus, aga kõnet ei tulnud. Lõunaks olin juba täitsa närvis, et nagunii heliseb telefon, kui mul on kassas järjekord. Kuna päeval kell 15 pidi saabuma ka ca 45 last teenindamiseks, siis igaks juhuks tuli kolleeg appi. Et noh, ma pooleldi pimedana siin lapsi ei rööviks ja vajadusel saaksin oma kõnele vastata…

Elu on huumor- kui buss ligi 50 lapsega hoovi sõitis, hakkas ka mu telefon helisema- kaua oodatud kõne Oma Arstilt! Jätsin kolleegi tööd vehkima ja tõmbusin nurga taha kuulama. Arst teatas ikka ja jälle rõõmsalt. “Teeme süsti ülehomme kell 13!”. Mul kiilus mõtte kinni, et mis päev see “ülehomme” on??? Kolmapäev, mul oli see õnneks juba graafikus vaba päev.

Kuna Minu Arst oli mul nüüd “käes”, siis küsisin ka kõik oma lollid ja vähem lollid küsimused ära. Küsimuste täpset järjekorda ma enam ei mäleta, aga umbes järgnevalt see vestlus kulges.

Mina: "Kas ma vajan haiguslehte?"

Arst: "Ei, võite järgmine päev tööle minna. Aaaga, mis tööd te teete?"

 Mina: "Põhimõtteliselt juhatan Tagurpidi Maja..."

Arst: "Jaa, siis võib. Lihtsalt ei peaks kohe midagi rasket tõstma ja üldse punnitama esimesed paar päeva peale süsti."

Mina: "Võin kohe ekraane vaadata jne?"

Arst: "Jaa."

Mina: "Mismoodi see süst tehakse?"

Arst: "Kuna steriilne peab olema, siis tehakse opitoas, puhastame silma ära, paneme lina ja TEEME!" 

Arst ei taibanud mu küsimuse tagamõtet... võib-olla ise informeerituna ei tulnud ta selle pealegi enam, mida mina patsiendina karta võiks. Seega täpsustasin küsimust: "Ahah… Kas ma pean süstlaga kuidagi tõtt vaatama? Kas ma näen seda?"

Arst: "Ei, teie vaatate alla."

Jätkasin viktoriiniga: "Kas ma hommikul süüa võin? Ja tassi kohvi juua? 

Arst: "Jaa, muidugi."

Mina: "Kas ma olen peale süsti võimeline omal jalal koju minema või peaksin mingi saatja kaasa võtma?"

Arst: "Ei ole vaja, saate ise. Ja vajadusel same aidata näiteks taksot kutsuda või muud."

Süsti pidi mulle tegema eelmisel nädalal kohatud Naisarst. Minu Arsti ei olevat kolmapäeval kohal. Mis siis ikka, küllap ka Naisarst teab, mida ja kuhu teha.

Rahunesin natuke jälle maha- kui ma süstalt ei näe, siis tehku nad, mis tahavad. Ja üldse, see rõõmus toon, millega Mu Arst süstist rääkis… see kõlas nagu jutt oleks igapäevasest hambapesust või juuste kammimisest olnud, millestki väga tavalisest ja üldse mitte märkimist väärt asjast! Arstid teavad paremini, ehk siis neil see ongi niisugune, täiesti tavaline protseduur. Suts ja valmis. Lihtsalt minu jaoks oli see esimene seesugune suts. Kusagilt jutu seest käis veel läbi, et kui tõesti süst ei peaks mul mõjuma, “…siis on meil veel asju, mida saame teha”… Kui süst silma on see kõige esmasem ja lihtsam lahendus, siis ma ei julgenud küsida, mis need ülejäänud "asjad" on. 😆 Las need üllatused jääda selleks ajaks, kui neid vaja on!

LOE KA: OSA 1; OSA 2 ja OSA 3

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

 OSA 3: TEINE UURINGUTE PÄEV

(7. mai)

Kolmapäeva hommikul toimetasin kodus täitsa rahulikult- jõin oma vajaliku doosi kohvi ja isegi sõin enne uuringule minekut, et kabineti vaikuses magu ei möirgaks… Maarjamõisasse läksin korraliku ajavaruga. Kuna seekordne uuring toimus mitte juba tuttava koridori kabinettides vaid kuskil mujal, tahtsin jätta endale aega mööda haiglat ekslemiseks, hästi ju ei näe ka… Nii suures hoones nagu seda on Maarjamõisa, on lollil ja pimedal ikka raske õiget teed leida.

Jälle see registratuur oma numbritega…. Ka seekord läksin koba peale sama jutuga, et hästi ei näe ja küsisin, kas sattusin õigesse boksi. Pime kana leidis ka sel korral tera! Nagu ikka, esitasin oma ID-kaardi ja ütlesin, mis arsti juurde ja mis kellaks mul minek peaks olema- nagu sedelil kirjas oli. Proua registratuuris ütles mulle, et mul on hoopis telefonikonsultatsioon ja poleks vaja olnud kohale tulla! Mul tõmbas juhtme krussi, et kuidas nad peaks mind telefonis selle värvainega süstima… Ütlesin ka prouale, et mul peaks mingi selline nõela ja aparaadiga uuring olema. Proua tuhlas edasi ja leidis, et mul on selleks päevaks hoopis 2 aega pandud, millest üks oli tõesti Oma Arstiga telefoni aeg (??? sellest ei teadnud mina midagi!) ja teine aeg oli hoopis teise arsti, Spetsialisti juurde uuringuks. Sain juhised kätte, kuidas sihtkohta kohale jõuda ja hakkasin jalutama. Ei eksinudki ära, lausa 15 minutit varem jõudsin.

Õige pea kutsus õde mind sisse, et tilgutada silma seda tilka, mis mu pupillid suureks teeb, et saaks hästi silmast pilte teha ning panna värvaine süstimiseks kanüül. Õde küsis ka üle, kas mulle anti brožüür ja kas ma selle läbi lugesin…??? Mis brožüür??? Mina ei teadnud sellest midagi… Õde seletas siis lahti, et seal oleks kirjas olnud, kuidas protseduur tehakse jmt. Tekkis mõte, et äkki nüüd sellest mingi jama, et mul lipakas saamata ja ütlesin kiirelt, et kõik seletati mulle lahti ja on teada. Et küllap ei vaevutud pabereid jagama, sest lugeda ma ju ei näe! Lisasin veel, et mul üldse see asi juhtus siin sedasi kiiresti… Õde oli kursis, et ma olevat see erakorraline jah, kellega on kiire. Mingi silmakliiniku kuulsus, staar-patsient! See staatus mul elust puudu oligi!

Vahepeal käis ka Spetsialist sealt läbi ja kadus jälle. Kobisesin õele, et jube piinlik on, sest ma ei näe isegi mind ravivate arstide nimesid lugeda. Õde lahkelt seletas, kes on kes, kui ma neid veidi kirjeldasin. 😆 Aga no vabandust! Tõesti oli nõme!

Igatahes sai see kanüül lõpuks vasakusse kätte mulle ära susatud (pika otsimise peale) ja omajagu tilkasid silma ning taas oli aeg ca pool tundi ukse taga oodata, kuni silmad lähvad suuuuureks nagu tõllarattad. Vahel käis õde mulle silma vaatamas, et kui ilusad on. 😃

Jälgisin koridoris toimuvat. Seal oli 55 kabinetti, kui õigesti mäletan. Väga paljude uste taga oli ootajaid, kellele midagi silma tilgutati, kutsuti vahel sisse ja saadeti jälle välja, käis omajagu siblimist. Nii palju uksi ja nii palju tegevust ja ikka on järjekorrad, ikka on ajad täis… See koridor kuulus vist üleni silmadele, tundus tegevuse ja juttude järgi nii- seega kõik on silmast vigased???

Liiga kaua mul mõelda ei lastud. Saabus Spetsialist ja pandi mind aparaadi ette (või taha? ma ei tea, kust poolt õigem oleks vaadata) istuma ning kästi end paika sättida. Mulle sähvis silma ees pidevalt sinine valgus, mingil hetkel süstiti ka värvaine ja mina vaatasin ikka sinist valgust. Kaua see ei võtnudki, võib-olla 10 minutit. Igatahes kui jälle ruumis ringi vaatasin, siis oli mul silme eest roosa! Ma nägin elu sõna otseses mõttes roosana. Õnneks möödus see kiirelt ja mu alles olev nägemine läks õigetesse toonidesse tagasi.

Ja nagu juba tavaks saanud, saadeti mind ukse taha ootama. Spetsialist tuiskas korraks minema, aga õige pea saabus kolmene arstide tiim äsja tehtud piltidelt mu silmamuna uurima. Seekord olid pundis Minu Arst, Spetsialist ja minule seni tundmatu Naisarst*. Kaua nad ei mõelnud, lubati mind ka sisse ja Minu Arst teatas ootamatult rõõmsalt, et mul on silmas küll veresooned vale koha peale kasvanud, aga sinna saab teha süsti ja siis need loodetavasti taanduvad!

Ühelt poolt oli kergendus suur- midagi saab teha! Ja teiselt poolt…. SÜST SILMA???? Ma polnud sellest kunagi kuulnud, et sihukesi asju tehakse. Aga no ok… Arstid nii rõõmsalt saba rõngas rääkisid sellest, et ju see siis midagi väga loogilist olema peab. Käis läbi ka see, et kuna ma kiirelt tulin abi otsima, siis see võiks suurendada võimalust, et süstist ikkagi on kasu.

Naisarst aga uuris, millise silmaarsti juures ma varem käisin. Ma olen elu aeg käinud ühe Põlvas tegutsenud arsti juures kuni ta pensionile läks. Tean, et minu haiguslugu on paberil, ilmselt kuskil Põlva haigla ruumides. Olin juba varem selle peale mõelnud, et võiksin küsida Põlvast, kas saaksin selle kuidagi enda kätte, sest nüüd on mu arstidel seda vaja näha. Aga Naisarst teadis, et nende silmakabineti praegune õde on varem töötanud just minu toonase arstiga koos ja ta saab tema kaudu ilmselt vajaliku info kätte. Tõsi- tolle õe nimi oli mulle tuttav. Nagu hiljem selgus- ka mina olin tal meeles ja mu praegused arstid said mu vana haiguslooga tutvuda.

Minu Arst lubas helistada uue nädala alguses ja rääkida täpsemlt, kuna süsti teha saab ja kuidas see käib. Mina tundsin muret, et kas peaksin seniks mingid luubid või teised prillid sebima, sest MA EI NÄINUD JU LUGEDA normaalselt! Nii Minu Arst kui Spetsialist arvasid, et pole mõtet: “Teeme süsti ära ja siis vaatame edasi!” Nojah, teeme siis. Mul oli süda täitsa rahul, et midagi saab teha ja võrreldes eelmise päevaga kõlasid arstid palju rõõmsamalt ja optimistlikumalt.

Koju suundudes ei saanud ma lahti mõttest, et mu pea pannakse kuskile kruustangide vahele ja siis keegi sihib mind süstlaga… Ma sain täie mõistusega aru, et nii seda protseduuri päris ei teha. Aga kuidas tehakse siis? Kas ma pean mingisse kindlasse punkti vaatama ja silma paigal hoidma kui susatakse? See oleks kõige hullem, sest ma tean, et siis see silm tudiseb! Üleüldse see sõnapaar, “süst silma”, kõlab nii jubedalt, et ma otsustasin Oma Arstile esitamiseks kõik oma küsimused kirja panna. Mul oli aega mõelda 4 päeva, kuni ta helistama pidi. 

LOE KA: OSA 1 ja OSA 2

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

 
OSA 2: ESIMENE UURINGUTE PÄEV

(6. mai)

Järgmine hommik pakkus taas rohkelt situatsioonikoomikat. Jõudsin kenasti õigesse paika, sain kätte registratuuri järjekorra numbri ja isegi nägin seda lugeda. Silm seletas ka registratuuri laudade numbreid… Ja seal mu rõõm lõppes- seda, millist järjekorra numbrit kuhu boksi oodati, ma enam ei näinud. Seisin tabloo all ja üritasin jõllitada seda tumepunast numbrit mustal taustal… miskit nagu aimasin ja läksin hea usu peale… Lauani jõudes teretasin ja lisasin kiirelt, et ma silmakliinikusse ja hästi ei näe ning küsisin üle, kas olen õiges boksis. Olin küll! 😁

Õige kabineti leidmine ei olnud enam problem, tee oli teada ja jõudsin eksimata kohale. Tolle väikse koridorikese peal on vist 5 erinevat kabinetti ja toolid ootajatele. Kõik kohad olid juba täis. Veidi see pilt isegi ehmatas- kuidas neid silma-hädalisi NII palju on???

Varsti tuli pika sammuga nurga tagant üks mees, kes hõikas “Tere!”, tundus, et see oli mulle. Tervitasin vastu ja lootsin, et ehk ikka oli Minu Arst ja minu “Tere!”. Kindel ei saanud ju olla, silm mul ju inimeste nägusid ei seletanud. Teate kui loll tunne see on? Justkui näed kõike enda ümber ja seal samas saad aru, kui k****i pime sa oled, et inimeste nägusid paari meetri pealt ei näe?!

Igatahes oli see ikka Minu Arst, õige pea tuli ta taaskord paberit otsides kabinetist välja, et kirja panna, mis uuringud siis vaja teha on. Kirja sai sinna ka mu isikukood. Mind juhatati uute uste taha, aga keset sinna kõndimist Arst järsku pidurdas, et mu isikukood üle kontrollida. Sedasi lambist. Ja õigesti tegi- ta oli mu 6a vanemaks teinud! Võib-olla vaatas ja mõtles, et ma ei tundu nii vana. 😂

Uuringud toimusid mitmes erinevas kabinetis, muudkui istusin ühe ja teise ukse taga. Sassi läks ka lugemine, mitme aparaadiga mu silmi vaadati, pildistati ja suumiti. Neid võis olla näiteks 6, võib-olla ka 7. Muudkui vaatad ristikest ja tärnikest ja erinevat värvi valgused muudkui sähvivad… Lõpuks saadeti mind sama paberiga, kus kirjas mu parandatud isikukood ja vajalike uuringute nimekiri, tagasi Oma Arsti kabineti ukse taha ootama, et teada saada vastus, mis mul viga on.

Ei olnud pikk ootamine- õige pea tuli Minu Arst pika sammuga ümber nurga ja kutsus mu kaasa, et veel mõni arst saaks mulle silma vaadata. Õigemini läksime Silmapõhja Spetsialisti jutule (edaspidises loos Spetsialist*). Ja silmapõhja ta mulle vaatas. Ja siis saabus samasse kabinetti ka Vanem Härra*, kes samuti mulle silma vaatas. Ja siis nad vaatasid uuringute pilte. Ja jälle mulle silma. Arutasid omavahel, mis sealt paistab ja mida mitte. Mul paluti veel kolida teise tooli peale ja tehti silmale ultraheli. Omamoodi lödistamine…

Mina pühkisin ultraheli geeli oma silma pealt, härrad arstid veel pisut omavahel arutasid, et üks uuring oleks veel vaja ikkagi teha, mis annaks lõpliku vastuse, MIS mu silmas toimub. Mina istusin väiksemat sorti halli toolikese peal, 3 pikka sirget meest seisid mu ees ega öelnud suurt midagi. Nad mõjusid tõeliste kurvakuju rüütlitena- tõsised näod ees ja vaatasid mind peaaegu et nõutute nägudega (nii palju kui mu silm seletas). Vanem Härra selgitas ääri-veeri, et tegutseda ei saa uisapäisa ja peab nüüd jälgima, mis mu silmas toimub ja kuna see on mu ainus kasulik silm, siis peavad nad oma tegevuses väga ettevaatlikud ja kindlad olema. Nad tundusid niiiii lõpmata õnnetud, et mul endal tekkis tahtmine neid lohutada- küllap ma ikka hakkama saan ja edasi elan, tulgu, mis siit tuleb. Mis muud mul üle jääkski?

Edasi suunati mind taas ühe kabineti ukse taha ootama, sest Minu Arst läks viimaseks vajalikuks uuringuks sekretäri juurde aega panema. Kuulsin, kui nad arutasid Spetsialistiga, et mis aeg sobiks, nendega liitus ka Vanem Härra ja nii nad koos läksid. Selle pildi peale ronisid mulle jälle lollid küsimused pähe- miks peavad arstid minema kolmekesi ühte uuringu aega bronnima??? Mis kole loom see sekretär siis on? Nagu koristajamutt nõukaajal- see isik, kelle käes võim? Tegelikult oli neil ilmselt lihtsalt ühiselt vaja leida ajad, kuna teha uuring ja kuna koos tulemused üle vaadata, eks seetõttu oli mõistlik ka kambas minna, ei miskit muud keerulist. Tõsi- kahe arsti kohta on tervishoiutöötajate registris kirjas “õpib residentuuris” (jep, ma käisin nuhkimas!), nii et Vanema Härra panus seal komplektis oli ehk vajadus tõestada, et nõutud uuring on tõesti vajalik ja kiireloomuline, mitte noorte arstide ülereageerimine. Siinkohal tasub märkida, et ma olen ülemõtleja ja -analüüsija ning kõik mu spekulatsioonid on ilmselt võssa ja oma peas ette kujutatud! 😆

Minu Arst tuli tagasi teadaandega, et viimane uuring tehakse järgmisel päeval kell 13. Nüüd seletas ta mullegi lahti, mis nad seni tehtud uuringute põhjal teavad ja mis on vaja välja selgitada. Oli selge, et miski silmas põhjustab turset terava nägemispunkti ees/kohas, aga seni polnud teada, MIS see on. Võib-olla on see valesse kohta sattunud vedelik, aga võib-olla on silm otsustanud kasvatada sinna hoopis veresooned. Järgmise päeva uuring pidigi andma selge vastuse, kumb variant on. Uuring seisnes selles, et mulle pidi süstitama värvainet, mis siis veresooned “helendama” paneb. Samal ajal tehakse silmast pildid- kui veresooned seal on, siis nad säravad seal kenasti nähtavalt. Küsisin, kumb variant oleks halvem. Arst vastas, et veresooned oleks õige pisut kehvem, aga et ka kogunenud vedeliku puhul on jälle teised raskused ja riskid. Selge see, et kumbki pole hea.

Ja siis Arst vabandas, et nad “ikka veel ümmargust juttu ajavad”! Et no pidi ju teisipäeval peale uuringuid selguma, mis edasi saab ja nüüd nad ikka ei oska öelda… Ma ei arva, et ta oleks seetõttu vabandama pidanud. Ei pahandanud ka, et veel ei tea. Ma ju üldiselt ikkagi aimasin, mis seal on ja kuidagi oli tunne, et küllap mul see kergelt halvem variant ikka on. Ma ei teagi, miks ma nii arvasin. Samas on ka väga loogiline, et kui arstid midagi kindlat öelda veel ei saa, siis nad ei aja patsienti ka spekuleerimisega närvi.

Arst kirjutas mulle jälle väiksele sedelile, kuhu ja mis kellaks tulla. Selle sedeli peal on lisaks kohale ja ajale kirjas ka nii arsti kui patsiendi nimed.  Aga nüüd oli tal meeles, et ma kergelt poolpime lugeja- kui ta asjad kirja oli pannud, siis lükkas sedeli mulle nina ette: “Ma seletan lahti ka!” 😄 Väga hea, ma ju ei näe lugeda!

Kogu vajalik info järgmiseks päevaks taskus läksin koju. Sel päeval bussi aknast mööda vilksavaid tänavaid vaadates mõtlesin, et kas see on nüüd viimane kevad, mida ma päriselt NÄEN? Raputasin selle mõtte maha, sest järgmise päeva uuring pidi andma vastuse, mis edasi saab, polnud mõtet ette liiga palju ka paanitseda.

LOE KA: OSA 1

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

(6. mai)

Sul on ilusad silmad

OSA 1: ALGUS 

(Aprilli lõpp- 5. mai)

Viimased poolteist kuud on õpetanud nii mõndagi iseenesest mõistetavat ümber hindama suureks väärtuseks- näiteks see, et poes on võimalik asjade säilivusaega pakendilt vaadata ja seda ka NÄHA… 

Aprilli viimasel nädalal oli ööuni kehv, sellised 4-5h ja seegi pausidega. Lihtsalt oli, ei oskagi öelda, miks. Neil päevil tundsin, et igasuguseid ekraane on halb vaadata, tekstisõnumeid oli ebamugav lugeda- silme ees justkui virvendas. Arvasin, et kui korralikult välja puhkan, siis läheb üle. No mitu korralikku ööund läks mööda, silmavaade oli ikka segane, iga päev natuke isemoodi. Ühel hetkel sain aru, et mu nägemise ette on tekkinud laik. Selline… väike, aga väga segav. Ükskõik, millele pilgu suunasin, seda kohta ma ei näinud. Ümbritsevat nägin ikkagi, tänaval vastu posti ei kõndinud, ruumis liikumisega ei olnud mingit muret. Probleem tekkis siis, kui oli vaja mõnd detaili näha- läheneva linnaliini bussi number, aadress maja seinal, järjekorra number Maarjamõisa registratuuris… no EI NÄE!

Selliselt nägin ma igasugust teksti. (Pilt artiklist AMD ehk maakula degeneratsioon)

Tööl oli päris raske- no silm ei seleta kassas numbreid! Kui summat peast ei teadnud, siis kliendile välja hääldada ei julgenud, sest ma ei saanud kindel olla, kas panen täppi. Kuna kliendile on ka arve summa näha, siis keegi ei pahandanud, vist…

E-mailide lugemine oli omaette ooper! Ma ei tahtnud arvutis kirja suureks teha, sest siis oleks tulnud muudkui teksti arvuti ekraanil liigutada vasakule-paremale ja see oleks tüütu olnud, seetõttu võtsin appi telefoni. Panin seal kaamera 3x suumiga tööle, ja lugesin läbi selle.

Messengeri sõnumitest tegin iga kord ekraanipildi ja suumisin siis seda, teisiti ei olnud võimalik lugeda. 

Kõik väiksed asjad tööl, mis muidu võtaks mõne minuti, võtsid nüüd 5 korda kauem aega ja õhtuks oli sellest lõpmatust punnitamisest ja kõõritamisest peavalu. 

Raamatu lugemine ilma luubita oli päris võimatuks muutunud. Aga luupi mul ei olnud. 

Ühel hetkel, mai esimesel nädalavahetusel, märkasin, et mulle teadaolevalt sirged jooned paindusid mul kõveraks ümber selle laigu, mis mu nägemist segas. See tegi asja juba päris hirmsaks.

Mina nägin jooni sarnaselt parempoolsele pildile, aga mul kaardusid nad ümber ümara laigu. (Pilt artiklist AMD ehk maakula degeneratsioon)

Kõige selle taustal guugeldasin paari päeva jooksul (samuti 3.-4. mail), et mis selle asjaga edasi tuleks teha- mis see üldse olla võib ja kas sellega on arsti juurde kiire. Leitud informatiivne artikkel andis teada, et jah, sellega on kiire ja põgusast lugemisest (sest põhjalikult ei jaksanud suumida) jäi mulje, et ega see diagnoos midagi head ega ravitavat pole. Hakkasin vaikselt vaimu valmis panema, et mu parim võimalus ja optimistlikem lootus on, et seis jääks samaks- mu elu oleks küll ebamugavam, aga ma suudaksin tööl edasi käia ja üsna normaalselt siiski hakkama saada. 

Esimese aja silmaarstile pakkus Terviseportaali süsteem alles augusti keskele. Nii kaua ma oodata ei julgenud, seega kaalusin Tartu Ülikooli Kliinikumi Silmakliiniku erakorralisse vastuvõttu minekut. Kuna tegemist oli nädalavahetusega, siis oleks seal olnud vaid valveõde, seetõttu lükkasin mineku veel päeva võrra edasi esmaspäevaks, et oleks ka arst olemas. Esmaspäeval helistasin enne ka igaks juhuks perearstile, et ikka täitsa kindel olla, kas see silmakliiniku EMO on õige sihtkoht. Nad arvasid, et on küll. Ootasin töölt oma autojuht-saatja ära, sest keegi pidi ju silte ja juhiseid suutma lugeda ning läksime.

Valvearst oli ilus noor mees (jah, vat seda ma nägin!!!😂), selgus, et ka väga asjalik! 

*Kuna ma pole ühegi inimese käest küsinud, kas ma nende nimesid siin jagada tohin, siis ma iseenese tarkusest seda ei tee. Mind vastu võtnud arst saab edaspidises loos olema Minu Arst.

Taustainfoks: mul on erilised silmad, ma olen mutant :D Mingi geeniapsaka tõttu on mu silmad arenenud veidi teisiti kui enamikul, seda näitab mu piklik silmaiiris. Mu kasulik ja nägev silm on vasak. Paremast silmast näen valgust, varje, värvilaike, kuid mitte detaile. Koostöös vasakuga aitab parem ilmselt ikkagi veidi kaasa mu sügavustajule, aga muidu on ta üsna kasutu iluasi. 

EMOs üritas Minu Arst kõigepealt kirja panna mu kaebuse, et miks ma sinna tulin. Muudkui trükkis ja küsis vahepeal täpsustavaid küsimusi, kippus sassi ajama, kas häda on vasakus või paremas silmas. Siis mulle meenus, et peaksin tallegi ütlema, et paremast ei näe ma suurt miskit- sihuke kaasasündinud värk. Seepeale vaatas ta mulle silmapõhja (see aparaat, kus suunatakse räme valgus silma ja arst siis luubiga vaatab, uurib-puurib). Ja siis ta enam mu vasakut ja paremat sassi ei ajanud… See pilt, mis sealt paistis, oli ilmselgelt põnev ja paljuütlev. Aga see, mida tema sealt nägi, ei olnud mu kaebuse põhjus ega kuidagi uudis minu jaoks. Nagu öeldud, on see seisund mulle kaasasündinud ja mulle on mu kassisilmad alati meeldinud. 

Küllap Arst mu tekkinud häda kirjelduse põhjal aimas, mis mu silmas toimus, aga selleks, et päriselt teada saada, tuli teha uuringuid. Selleks sain käsu tulla tagasi järgmisel hommikul kell 8:45. Arst veel väga abivalmilt otsis ühest ruumist teise tuisates paberit, et mulle üles kirjutada, kelle juurde, mis ajal ja kuhu tulla…. Mul tükkis naer, oli kange tahtmine öelda, et mis ta ikka vaeva näeb- nagunii ma seda lugeda ei näe ju! Aga küllap on neil kohustus patsiendile see teabeleheke anda. Ja no ma saaks ju sellest sedelist pildi teha, suumida ja siis ma näeks!

Visiidi lõpus, kui järgmise päeva uuringud kokku lepitud ja sedelid jagatud, tõmbas Mu Arst taskust telefoni ja teatas, et tahab mu silmadest “ühe täitsa tavalise pildi ka teha”. Ja siis veel välguga ka. Ainult, et välk ei töötanud esimese korraga. Ma ei oska ju vait olla: “Aku tühi,” kobisesin. Arst naeris ja väitis, et ei tohiks olla. Sai oma pildid tehtud, leidis ka välgu. Mõtlesin, et kas oleksin pidanud näha ka küsima, et kuidas pildid välja tulid ja kuhu ta nendega minema hakkab… Aga nii palju ei kobisenud, sain õnneks pidama. 😆

Lahkusin lootusrikkalt koju, küllap siis järgmisel päeval selgub, mis mul viga on ja kas või mis sellega teha saab. 

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.