OSA 17: EI MINGIT RAHU!
(19. november)
See silmamuna on kiiksuga! No mitte ei kannata ära oodata detsembrit!
Niisiis… umbes nädal varem, 12. novembri kandis hakkas mulle tunduma, et midagi on mu nägemises jälle muutunud. Seni sain näiteks e-maile lugeda täitsa normaalselt, ei pidanud kirja brauseris suurendama, nüüd aga pidin taas seda tegema. Kontoriprogrammis ei saanud üldse enam ilma luubita toimetada, sest 3-d ja 8-d kippusid kuidagi hirmus ühte nägu olema… No ei lugenud ilma välja! Paar-kolm päeva kahtlesin, et kas ikka on päriselt midagi muutunud, et äkki kui välja puhkan…. Ja siis meenus see kevad: “Puhkan välja, siis läheb üle!” Kevadel ei läinud midagi üle- päris tõsine problem selgus, seega nüüd hakkasin tasapisi ikkagi mõttes Spetsialistile* kirja sõnastama.
Ega siis se nägemisteravuse muutus polnud ju ainuke asi. Mu silmamuna suudab hädasid toota ka “karja kaupa”. Nimelt tekkis mul teravast nägemispunktist veidi alla ja vasakule suunda üks “sillerdav” täpike. See püsis kaadris koguaeg sama koha peal selles mõttes, et kuhu iganes vaatasin, täpike jookseb kaasa püsides ikkagi veidi all ja vasakul pool. Etteruttavalt võin öelda, et see täpike on seal siiani.
Reedel, 14. novembril sain tööl juba päris kurjaks- mitte mõhkugi ei saanud normaalselt teha, muudkui suumi ja punnita, nii et saatsin Spetsialistile kirja koos eelpool kirjeldatud jutuga ja küsimusega, kas selle põhjal tasuks ikkagi EMOs ära käia. Vastus saabus esmaspäeva hommikul ja loomulikult oli seal kirjas, et tasuks tulla ja silmamuna üle mõõta (mitte just täpselt nende sõnadega). Spetsialist kutsus mind kolmapäeva hommikuks kohale, sest siis sai ta ise mind vastu võtta (jess!).
19. novembri hommikul tundusid silmakliiniku koridorid üsna tühjad olevat, vaid paar ootajat, aga minu esimese Arsti* hääl kajas üle koridori- aru ei saanud, mis ta rääkis, aga ta tegi seda kõlaval häälel. Mina maandusin määratud kabineti ukse taha ootama, õige pea jalutas mu esimene Arst ka naeratades ja tervitades mööda.
Kabinetis, mille arvasin tühja olevat, liikus keegi- Spetsialist kutsus mu sisse. Ta oli täitsa erariietes, vastuvõttu tal tol ajal ei olnud. Ma ei tea, mis aja ma tal ära raiskasin, aga ma olen väga tänulik, et saint ema juurde kurtma minna!
Kirjeldasin oma hädasid veelkord, Spetsialist vaatas mulle aparaadiga silma ja tegi kohe mingisuguseid pilte sama riistapuuga. See sarnanes selle asjaga, millega silmapõhja vaadatakse ja millel tugev valgus silma on suunatud, aga vahe oli selles, et sellega sai ka pilte teha… Kui mõni silmaarst seda kunagi lugema juhtub, siis naergu terviseks! Ma ei oska teie kasutatavale riistvarale nimetusi anda😆.
Edasi arutas Spetsialist, milliseid uuringuid tegema peaks, mainis, et vaatevälja oma polevat ammu tehtud, aga kuna see võtvat kaua aega, siis selle ta “tõmbas maha” seekord. Milline see vaatevälja uuring oli üldse? Kas seda on mulle sel aastal tõesti tehtud? Ja siis läksime uuringutele. Ma ei tea, mis sõnu ta neis kabinettides peale luges, aga pea igasse ruumi ja aparaadi juurde sain ma kohe löögile ja mõõtmised-pildid tehtud, kuigi uste taga olid mõned ootajad veel. Kusjuures nägemisteravuse mõõtmisel oli huvitav seik- mingi prooviklaasiga nägin täitsa hästi ja selgelt kolmandat rida. Ja siis panin oma prillid ette tagasi ja pilt oli hoobilt udusem. Veider… Aga mis siin 7 kuu jooksul mu silma puhul EI ole veider olnud?!
Igatahes said uuringud üsna kiirelt tehtud ja olin tagasi Spetsialisti ukse taga. Ta kutsus mind korraks sisse, esitas mõned täpsustavad küsimused (et kas ma näiteks olen viimasel ajal ehk rohkem arvutiga tööd teinud või et kas vahepeal on silm ka valulik olnud vmt) ja saatis mind taas ukse taha ootele kuni ise suundus Vanema Härraga* uuringute tulemusi vaatama.
Nagu ennist ütlesin siis tol päeval olid koridorid ja toolid üsna tühjad, polnud kedagi ajaviiteks vaadelda. Isegi arste siblis vähe ringi. Aga mu esimene arst tuli taaskord samalt poolt, kust hommikulgi, seekord koos patsiendiga, kelle lükkas ühte kabinetti sisse. Proua väljus sealt üsna varsti. Mul oli endiselt igav. Lõpuks väljus ka arst samast kabinetist ja möödus jälle naeratades- rõõmus inimene.
Lõpuks tuli ka Spetsialist tagasi. Selgus, et mu kõige vastikum problem silmapõhjas on muutusteta, aga hoopis optika muutus on toimunud- miinus on vähenenud, st kaugele nägin nüüd paremini kui eelmised ca 15-20 aastat! Ja sellega siis pluss omakorda suurenenud, mistõttu ma lähedale hakkasin kehvemini nägema. Ealised iseärasused vä? Seda ma Spetsialistilt ei küsinud. Pigem oli kergendus, et silmapõhi on rahulik ja et ma neid muutusid siiski ka ette ei kujuta endale, vaid need on ikkagi reaalsed.
Otseselt nõu ma ei küsinudki, et mis ma siis nüüd edasi peaks tegema. Mis ma ikka küsin- luubid ja prillid on olemas, küll ma hakkama saan. Uutest prillidest ei olnud mõtet rääkidagi, sest enne peaks selgeks saama, kas see muutunud miinus jääb pidama või otsustab veel muutuda.
Kevadel oli jutuks, et mingil hetkel võiks ehk teha geenitesti, et kuidas või miks need silmad mul on just sellised nagu nad on. Siis oli aga pakilisemaid asju minuga teha ja test jäi ootele. Nüüd küsis Spetsialist uuesti, kas oleksin nõus. See annaks arstidele täpse pildi, millega minna välismaalt uurima, kas minusuguseid on veel, mis ravi on tehtud, mis mõjunud jne. Ütlesin juba kevadel, et olen testiga nõus, ei muutnud ka nüüd meelt. Arst täitis vajalikud asjad ära ja läksime päevaravi poolele, kus pidi kolm tilka verd võetama.
Jäin juba ammu tuttaval diivanil ootama õdesid, kes mu verd tahaks. Õige pea tulid kaks rõõmsameelset õde ja juhatasid mu vabasse kabinetti, kus laua nurgale tegid ruumi, et tegutseda. Ise veel selle käigus vabandasid, et neil ei ole õiget verevõtu lauda ja veidi on ebamugav. Ma tegin loogilise järelduse, et kui palju saab olla vaja silmadega tegeledes verd võtta. Nad kinnitasid, et vähe😃.
Otsisid, mis nad otsisid, aga soont, kust verd võtta, nad ei leidnud. Lihtsalt pole. Vähemalt paremal käel mitte. Pakkusin vasakut, sest kevadel saadi kanüül just vasakusse, paremast ei leitud ka toona ühtki veresoont üles😃. Korra prooviti nüüd ka ikka paremast, aga tilkagi ei tulnud. Lõpuks otsustasid õed kutsuda kolmanda, kes saavat igalt poolt ja alati soone kätte. Ja tema tõesti sai, aga ikkagi vasakust.
Palju seda verd mul ära ei võetud, aga ikkagi hoiatasid õed, et ma kusagile ei tormaks ja igaks juhuks veidi paigal istuks. Lugesid mulle ette erinevad diivanid, mille vahel valida on, kus puhata saaks.
Tundsin end hästi, ent maandusin kindluse mõttes ikkagi sellel diivanil, mis silmakliiniku trepist üles minnes kohe paremat kätt jääb. See oli kõigist kabinettide ustest piisavalt kaugel, nii et ma ei võtnud ootajate ruumi ära ega tekitanud segadust, et mis ma seal passin või kelle juurde minekut ootan- passisin seal ju niisama. Vaatlesin veidi veel inimesi ja jõin vett. Midagi ega kedagi põnevat ei toimunud, korjasin end diivanilt kokku ja suundusin koju.
Täpselt kuu aja pärast, 19. detsembril
on lõpuks jälle KORRALISE ülevaatuse aeg, see mis septembris sai kokku lepitud.
Vahepeal on olnud 2 erinevat probleemi ja 4 visiiti… Misiganes siin vahepeal
veel toimub, ma lihtsalt ei lähe enne silmakliinikusse kui 19. detsembril! Ja
ma tahan seda kuuske näha!
LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3; OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12; OSA 13; OSA 14; OSA 15 ja OSA 16.
*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.
