OSA 15: TÄITSA SOODA
(30. september)
Mind ootas täitsa tavaline tööpäev, kappasin bussipeatusesse, et linnaliiniga nr 10 tööle minna.
Peatuses seistes juurdlesin oma silmamuna üle. Eelmisel õhtul oli ta jälle pisut nagu tunda andnud, korraks valulik. Nüüd mõtlesin, kas hetkel oli parem, kas oleksin pidanud teised prillid panema, sest valgus tundus ikka veidi… liiga valge, isegi valus.
Peatusesse sõitis buss nr 2. Ma vaatasin ja teadvustasin endale, et nr 2 tuli… Silm endiselt mõttes ja ronisin peale. Bussis vaatasin korraks ringi- see oli lõõtsbuss. 10 pole veel kunagi lõõts olnud?! Ja siis tuli meelde, et ma ju vaatasin, et see on 2… Ja siis meenus, et pidin tööle minema, mitte silmakliinikusse! Jõudsin veel bussist maha hüpata enne kui see uksed sulges ja (tol hommikul minu mõistes) vales suunas punuma pani.
Hetk hiljem sõitis peatusesse ka nr 10, jälle ronisin bussi. Seekord läks sõit õiges suunas.
Silm oli jälle mu elu üle võtnud- nii kui kodust välja lähen, siis kuhu mujale kui silmakliinikusse! Tegelikult päris nii ei peaks praegu olema- ma tunnen end juba palju paremini, silmamuna ka. Aga ju see Maarjamõisa on mulle mingi turvaline keskkond, teine kodu, kuhu ma koguaeg tõttan.
