Sul on ilusad silmad

 OSA 14: WTF EHK MIDA PÕRGUT?

(16.-29. september)

16. septembriks olin peaaegu poolteist nädalat oma suvepuhkusel viibinud, täitsa kodus, mitte midagi tehes. Tundsin ennast isegi puhanult! Aga ei saa ju nii, et asjad on hästi….

Puhkuse teisel nädalal, 16. septembril, hakkas mu silmamuna tuikama. Lihtsalt. Terve öö susis, aga lasi magada- ei olnud väga tugev. Panin plaani paika, et kui hommikul tuikamine jätkub, siis laekun silmakliiniku EMOsse kohale. Õnneks oli hommikuks järgi vaid see pinge-tunne, mis varem tekkis ainult siis kui liiga kiiresti kõndisin või rattaga sõitsin. Seega kohe ei tormanud Maarjamõisasse, vaid jäin ootama ning andsin endale ja silmale aega veidi rahuneda. Aga see vastik tunne püsis ka neljapäeval…. Lõpuks läksin närvi tagasi ja kirjutasin Spetsialistile* meili kirjeldusega, mis mu silm teeb, ja küsiisn, kas ma peaks muretsema. Ma ausalt ei saanud ise enam aru…

Järgmiseks hommikuks oli vastus olemas. Arst soovitas niisutavaid tilkasid proovida ning jälgida, kas või kuidas nendega tunne muutub. Lisas veel, et kui esineb valulikkus või nägemises miskit muutub, peaksin minema silmamuna ette näitama.

Tõttasin reedel optimistlikult apteeki niisutustilkade järgi. Leidsin õige riiuli ka üles ja siis sain aru, et ma ei näe ju tuhkagi nende karpide pealt infot lugeda! Läksin hädise näoga apteekrilt nõu küsima…. Tegelikult kasutasin teda lihtsalt ära, et ei peaks ise neid pakendeid seal väga suumima ja pildistama- sain lihtsamini tilgad kätte.

3 päeva niisutamist ja silm tundus palju parem- tuikamine tagasi ei tulnud ja vastik tunne kadus ka ära. Esmaspäeval, 22. septembri hommikul, kirjutasin Spetsialistile, et tilkadega läks paremaks, silm on ainult tundlik veel. Päeva peale tundus aina enam, et kuidagi liiga tundlik on, isegi kergelt valulik. Kuna puhkus oli just lõppenud ja olin esimest päeva tööl tagasi, siis panin  selle silma uue veidruse pingutuse arvele- ehk oli silm ka harjunud puhkama ja noh, nüüd ma sundisin teda pisut rohkem tööle.

Kerge valulikkus jäi ikkagi püsima ka teisipäevaks ja kolmapäevaks. Jälle hakkasin närvi minema. Oli ju arst kirjutanud, et valulikkusega tuleks minna ja lasta silm üle vaadata. Nii ma siis otsustasingi neljapäeval ikkagi jälle külastada silmakliiniku erakorralist vastuvõttu. Muuhulgas nuhkisin välja, et Spetsialistil oli tol päeval vastuvõtt, seega pidi ta vähemalt kohal olema ja vajadusel olemas.

Neljapäeva hommikul olid mul närvid täitsa krussis, ma ei osanud midagi oodata ega arvata, mis jama silmast siis seekord leitakse.

Registratuuris mainisin, et sel kuul olen juba vastuvõtul käinud, seega minult tasu ei võetud. Kappasin erakorralise ukse taha, maandusin seal umbes 8:45. Vaatasin mööda tõttavaid inimesi- kes tuli tööle, kel päev juba poole peal, paljudel kohvitopsid näpus. Mööda jalutas ka Spetsialist, läks nina maas, ei vaadanud vist üldse seal istuvaid inimesi, ei märganud ka mind või ei tundnud ära. Igatahes oli ta olemas.

Erakorralises võttis vastu mulle veel tundmatu naisarst. Ta meenutas mulle minu vana silmaarsti Põlvast, nii välimuselt kui ka olekult. Esitasin talle oma kaebuse ja tutvustasin veidi ka eellugu. Proua arst surfas veidi mu haigusloos, vaatas silma ja mudis seda. Esmane arvamus oli, et silma on tekkinud mingi põletik, aga saatis mu ikkagi tavapärasele uuringute tiirule ka. Ütles veel, et istugu ma lihtsalt siin ukse taga, et Spetsialist tuleb ja korjab mu kaasa.

See blond õde ei olnud küll Spetsialist, aga kaasa ta mu kutsus ja uuringud said tehtud. Jäin jälle ootama erakorralise ukse taga, et teada saada, mis minuga tehakse. Nüüd tuiskas mööda ka Spetsialist ise ja saatis kedagi mingi kaugema ukseni ning keeras siis kannalt ringi ja tuli minu juurde. “Nii, ikkagi tulite?” Jep… Ta vaatas mind siiralt ehmunud, isegi mureliku näoga. Seletasin lühidalt, miks ma seal olin, ta uuris kas olen arstiga juba rääkinud. Vastasin, et uuringud on tehtud, aga ootan veel arsti. Spetsialist läks oma teed, tal omad patsiendid ootasid.

EMO arst* tegi järelduse, et mul on silma tekkinud põletik, sain selle ravimiseks järjekordsete tilkade retsepti. Lisaks soovitas arst võtta mõned päevad ka Ibumetini. Silma põhjas muutusi ei paistnud, seega ehk möödub jama kergemini. Tagasi kutsuti mind järgmise nädala esmaspäevaks (29. sept), et siis üle vaadata, kas tilgad on mõju avaldanud.

Seekord oli apteegis käik ootamatult lihtne, sest mind polnud uduseks tilgutatud ega torgatud. Sain oma uue pudelikese ja lahkusin.

Reede hommikul, kui ühe päeva olin juba uut tilka kasutanud, oli silm kergelt paistes ja hoolimata valuvaigistist oli kergelt valus terve päeva. Õnneks nädalavahetusega läks siiski paremaks. Eile valuvaigistit enam ei võtnud, aga silm polnud ka enam valulik. Vaid mõned korrad päeva jooksul andis tunda, seega tilgad ilmselt mõjusid hästi.

Täna läksin silmakliinikusse juba pisut rõõmsamas meeleolus. Seekord ei pidanud registratuuri minema, vaid maandusin kohe õige ukse taha ootama. Igasuguseid tegelasi sebis mööda, aga ühtki oma arsti mitte (nimelt on tagasi ka kevadel minu ravimist alustanud arst, kellega meil jäi toona üks jutt pooleli). Varsti tuli ka eelmisel nädalal EMO vastuvõtus kohatud naisarst ja kutsus mu sisse. Mõne päevaga olevat mu silm rahulikum, tundsin end ju ka paremini, seega pikka juttu polnudki- sain edasised juhised jätkata silmatilkade kasutamist ja tulla veelkord end näitama uuel nädalal.

Nüüd ma tahaks ikkagi kuidagi tiiruga tagasi Spetsialistini jõuda ja tema kommentaari ja lõplikku sõna, et mis käkk see nüüd oli, sest tema teab kõike. Praegune EMO arst lihtsalt ei tea kogu mu lugu nii põhjalikult ja mina võib-olla ei oska seda kõike nii täpselt ka ära jutustada, aga praeguse põletiku taltsutamisel on ta küll suureks abiks olnud. Ma lihtsalt tahaks, et mingeid ootamatusi enam ei tuleks ja kui tulevad, et ma siis saaks end kohe otsejoones Spetsialisti kraesse skeemitada!  Sobib ka minu esimene arst, kes kevadel minu ravimist alustas…

Igatahes, tilgutan selle nädalakese veel ära kõiki asju silma, mis vaja, ja siis vaatame, keda ma 6. oktoobril kabinettides kohtan, keda mitte! 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11; OSA 12 ja OSA 13

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 13: KINNITUS

(10. september)

Nädalad viimasest silmakliinikus käigust möödusid tavapärases taktis- silmamuna ei nõudnud midagi ja lubas edasi tegutseda võrdlemisi mõistlikult. 

Mul oli just puhkus alanud, aga veel ei olnud harjunud kaua magama, nii et hommikul silmakliinikusse jõudmine läks taaskord sujuvalt. Seekord oli minu visiidi infos kirjas kabinet 17, kuhu pidin minema. Selle ukse taga istudes aga ei märganud seal üldse mingit tegevust, vastupidi- Spetsialist* siiberdas teisel pool hoopis. Istusin ja juurdlesin, et kas ma olen vale ukse taga….? Samas on üks uuringute kabinet ka- ehk saadetakse mind esimesena sinna- sel juhul oleksin justkui õiges kohas? No istusin edasi, kui mulle see koht kätte näidati. 

Õige pea märkasin, et Spetsialist silkas pika sammuga minu poole… Jep, ilmselt olin vales kohas! Kutsus mu kaasa ja saatis uuringute kabineti ukse taha istuma, ühtlasi ütles, millise ukse taha pärast maanduda. See oli kabinet nr 6, kus ma polnudki veel käinud. 

Samad uuringud, nagu alati. Isegi õde, kes neid uuringuid tegi, oli tuttav! Temaga kohtusin esimest korda kui mulle saaga alguses värvainega uuringut tehti- tema käest küsisin toona mind ravivate arstide nimesid😆.

Pildikesed silmamunast said tehtud ja jäin ootama Spetsialisti kutset. Traditsioone järgides vaatlesin seni inimesi. Teiste hulgas siblis seal ringi üks vanaproua, kes igast uksest väljudes ja iga kord sisenedes vabandas, et tal läheb kaua, sest ta kõnnib kehvasti. Tõsi- kasutas ta ju liikumiseks keppi, oli pisut küürus ja käekoti asemel vedas enda järgi ratastel kotti, aga minu arvates kõndis proua sellest hoolimata täitsa käbedalt, poleks üldse olnud vaja vabandada. Järjekordsest uksest väljudes tuli prouaga kaasa hästi pikka kasvu väikse krunni ja habemega noormees (medõde? medvend?), kes saatis prouat kusagile edasi. Taaskord seletas naine, et ta kõnnib kehvasti, tüüp väga sõbralikult lohutas, et ega kiiret pole kusagile, (Mõtlesin endamisi, et ärgu valetagu nii palju, seal on alati kiire ju tegelikult 😆) Aga nii lõpmata tore oli vaadata, kuidas see 2meetrine üritas hästi aeglaselt ja tibu-sammul proua ees kõndida, et see ikka järgi jõuaks sibada😀. 

Spetsialist tõttas kabinetist välja, lilla kaust näpus ja suundus ühte teise kabinetti.  Ei tea, kas see oli minu mapp ja läks kellegagi nõu pidama? Kaua ta ära ei olnud, tagasi tulles kutsus mu oma kabinetti sisse.

See uus ruum ei erinenud teistest just palju- midagi põnevat ei olnud. Tavapärased jutud- mina ei tundnud midagi muutunud olevat ja õnneks neid ei paistnud ka piltidelt, seega võisime rõõmustada, et ravi taktika toimis. Mainis sellegi ära, et käis just veel Vanema Härraga* nõu pidamas (ma teadsin!) ja teemegi nii, et jään jälgimisele. Igaks juhuks vaatas Spetsialist mulle ka silma sisse. Vedelesin lõug aparaadil, Spetsialist suumis silma. Äkki taipasin, et kusagilt kostab muusikat, selline vaikne, mahe meloodia. 

Kas see tuleb koridorist? Selleks kõlas ta natuke liiga valjult ja selgelt, lisaks kostis veel valest suunast ka: mitte mu selja tagant, kus oli kabineti uks, vaid minust vasakult poolt, kus oli töölaud ja arvuti. 

Ehk arsti telefon heliseb? Mõtlesin, et hea maitse siis, mõnus rahulik helin…

Kas arst ka kuuleb seda muusikat? Ja kui see on telefoni helin, siis miks ta ei reageeri? 

Samal ajal Spetsialist oma maheda häälega: “Vaadake üleeees…. Paaaremale… Aaalla… Vaaaasakule…” 

Jää või magama selle vaikse muusika ja sumeda hääle saatel. 

Jaaa siis algas teine laul ja ma sain aru, et kabinetis mängis lihtsalt vaikselt taustamuusika! Mul tükkis naer. Aga väga mõnus rahustav oli see playlist tal, midagi Vendade Urbide sarnast, aga inglise keelne. 

Õnneks Spetsialist ei kuulnud mu lollakaid mõtteid vaid kinnitas üle, et tõesti paistab kõik olevat nii, nagu oli ja seetõttu võib uue ülevaatuse jätta 3 kuu taha detsembrisse. Sain juhised, kuna ja kuhu helistada, et omale aeg saada. Lõpetuseks teatas Spetsialist: “Lihtsalt dokumenteerimise mõttes teeme ühe pildi veel.” Mul vilksas silme eest läbi lühifilm, kuidas ta nüüd taskust telefoni tõmbab ja sellega mu silmi pildistama hakkab… Aga ei, lihtsalt ühe aparaadiga veel üks klõps, mille järel võisin koju minna.

Ei tea, kas detsembris on silmakliinikus ka jõulukuusk? Ja kui on, siis mis on kaunistuseks?

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9; OSA 10; OSA 11 ja OSA 12

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.