Sul on ilusad silmad

 OSA 4: ENNE SÜSTI

(8.-13. mai)

Vahepeal valmistusin ka tööl selleks, et juhul kui ma peale süsti pean olema haiguslehel ja olen ajutiselt päris pimekana, siis oleks hädavajalikud asjad tehtud. Ühtlasi kerisid nende päevade jooksul taustal täitsa hullud mõtted- näiteks jõudsin oma peas juba välja mõelda, et Arst kindlasti helistab esmaspäeval ja ütleb, et teglikult ikkagi ei tee süsti ja üldse- nii jääbki, saagu ma hakkama. Ma ei tea, kust see mõte sigines. Hirm ilmselt. Siis mõtlesin jälle selle peale, kui suur vahe oli teisipäevase ja kolmapäevase vestluse vahel- teisipäeval olid kõik väga tõsised ja vaiksed, kuid kolmapäeval süstist rääkides palju rõõmsamad ja jutukamad- nad ei oleks mulle süstist rääkinud, kui selle tegemine poleks 100% kindel. Ja sedasi heietades ja valmistudes need 4 päeva läksid. Kolleegid aitasid mul need päevad tööl ka üle elada, et ma mingit jama kokku ei keeraks…

Laupäeval tuli mulle telefoni sõnum, et mul on Oma Arsti telefonikonsultatsiooni aeg esmaspäeval kell 9. Me polnud kellaaega minu teada kokku leppinud, aga mõtlesin, et ju siis ta on mingi aja määranud. Otsustasin esmaspäeval enne 9 tööle kobida, et saaksin Arsti kõne rahulikus keskkonnas vastu võtta ja kõik oma 10 küsimust talle ära esitada.

Esmaspäeval aeg muudkui tiksus, aga kõnet ei tulnud. Lõunaks olin juba täitsa närvis, et nagunii heliseb telefon, kui mul on kassas järjekord. Kuna päeval kell 15 pidi saabuma ka ca 45 last teenindamiseks, siis igaks juhuks tuli kolleeg appi. Et noh, ma pooleldi pimedana siin lapsi ei rööviks ja vajadusel saaksin oma kõnele vastata…

Elu on huumor- kui buss ligi 50 lapsega hoovi sõitis, hakkas ka mu telefon helisema- kaua oodatud kõne Oma Arstilt! Jätsin kolleegi tööd vehkima ja tõmbusin nurga taha kuulama. Arst teatas ikka ja jälle rõõmsalt. “Teeme süsti ülehomme kell 13!”. Mul kiilus mõtte kinni, et mis päev see “ülehomme” on??? Kolmapäev, mul oli see õnneks juba graafikus vaba päev.

Kuna Minu Arst oli mul nüüd “käes”, siis küsisin ka kõik oma lollid ja vähem lollid küsimused ära. Küsimuste täpset järjekorda ma enam ei mäleta, aga umbes järgnevalt see vestlus kulges.

Mina: "Kas ma vajan haiguslehte?"

Arst: "Ei, võite järgmine päev tööle minna. Aaaga, mis tööd te teete?"

 Mina: "Põhimõtteliselt juhatan Tagurpidi Maja..."

Arst: "Jaa, siis võib. Lihtsalt ei peaks kohe midagi rasket tõstma ja üldse punnitama esimesed paar päeva peale süsti."

Mina: "Võin kohe ekraane vaadata jne?"

Arst: "Jaa."

Mina: "Mismoodi see süst tehakse?"

Arst: "Kuna steriilne peab olema, siis tehakse opitoas, puhastame silma ära, paneme lina ja TEEME!" 

Arst ei taibanud mu küsimuse tagamõtet... võib-olla ise informeerituna ei tulnud ta selle pealegi enam, mida mina patsiendina karta võiks. Seega täpsustasin küsimust: "Ahah… Kas ma pean süstlaga kuidagi tõtt vaatama? Kas ma näen seda?"

Arst: "Ei, teie vaatate alla."

Jätkasin viktoriiniga: "Kas ma hommikul süüa võin? Ja tassi kohvi juua? 

Arst: "Jaa, muidugi."

Mina: "Kas ma olen peale süsti võimeline omal jalal koju minema või peaksin mingi saatja kaasa võtma?"

Arst: "Ei ole vaja, saate ise. Ja vajadusel same aidata näiteks taksot kutsuda või muud."

Süsti pidi mulle tegema eelmisel nädalal kohatud Naisarst. Minu Arsti ei olevat kolmapäeval kohal. Mis siis ikka, küllap ka Naisarst teab, mida ja kuhu teha.

Rahunesin natuke jälle maha- kui ma süstalt ei näe, siis tehku nad, mis tahavad. Ja üldse, see rõõmus toon, millega Mu Arst süstist rääkis… see kõlas nagu jutt oleks igapäevasest hambapesust või juuste kammimisest olnud, millestki väga tavalisest ja üldse mitte märkimist väärt asjast! Arstid teavad paremini, ehk siis neil see ongi niisugune, täiesti tavaline protseduur. Suts ja valmis. Lihtsalt minu jaoks oli see esimene seesugune suts. Kusagilt jutu seest käis veel läbi, et kui tõesti süst ei peaks mul mõjuma, “…siis on meil veel asju, mida saame teha”… Kui süst silma on see kõige esmasem ja lihtsam lahendus, siis ma ei julgenud küsida, mis need ülejäänud "asjad" on. 😆 Las need üllatused jääda selleks ajaks, kui neid vaja on!

LOE KA: OSA 1; OSA 2 ja OSA 3

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

 OSA 3: TEINE UURINGUTE PÄEV

(7. mai)

Kolmapäeva hommikul toimetasin kodus täitsa rahulikult- jõin oma vajaliku doosi kohvi ja isegi sõin enne uuringule minekut, et kabineti vaikuses magu ei möirgaks… Maarjamõisasse läksin korraliku ajavaruga. Kuna seekordne uuring toimus mitte juba tuttava koridori kabinettides vaid kuskil mujal, tahtsin jätta endale aega mööda haiglat ekslemiseks, hästi ju ei näe ka… Nii suures hoones nagu seda on Maarjamõisa, on lollil ja pimedal ikka raske õiget teed leida.

Jälle see registratuur oma numbritega…. Ka seekord läksin koba peale sama jutuga, et hästi ei näe ja küsisin, kas sattusin õigesse boksi. Pime kana leidis ka sel korral tera! Nagu ikka, esitasin oma ID-kaardi ja ütlesin, mis arsti juurde ja mis kellaks mul minek peaks olema- nagu sedelil kirjas oli. Proua registratuuris ütles mulle, et mul on hoopis telefonikonsultatsioon ja poleks vaja olnud kohale tulla! Mul tõmbas juhtme krussi, et kuidas nad peaks mind telefonis selle värvainega süstima… Ütlesin ka prouale, et mul peaks mingi selline nõela ja aparaadiga uuring olema. Proua tuhlas edasi ja leidis, et mul on selleks päevaks hoopis 2 aega pandud, millest üks oli tõesti Oma Arstiga telefoni aeg (??? sellest ei teadnud mina midagi!) ja teine aeg oli hoopis teise arsti, Spetsialisti juurde uuringuks. Sain juhised kätte, kuidas sihtkohta kohale jõuda ja hakkasin jalutama. Ei eksinudki ära, lausa 15 minutit varem jõudsin.

Õige pea kutsus õde mind sisse, et tilgutada silma seda tilka, mis mu pupillid suureks teeb, et saaks hästi silmast pilte teha ning panna värvaine süstimiseks kanüül. Õde küsis ka üle, kas mulle anti brožüür ja kas ma selle läbi lugesin…??? Mis brožüür??? Mina ei teadnud sellest midagi… Õde seletas siis lahti, et seal oleks kirjas olnud, kuidas protseduur tehakse jmt. Tekkis mõte, et äkki nüüd sellest mingi jama, et mul lipakas saamata ja ütlesin kiirelt, et kõik seletati mulle lahti ja on teada. Et küllap ei vaevutud pabereid jagama, sest lugeda ma ju ei näe! Lisasin veel, et mul üldse see asi juhtus siin sedasi kiiresti… Õde oli kursis, et ma olevat see erakorraline jah, kellega on kiire. Mingi silmakliiniku kuulsus, staar-patsient! See staatus mul elust puudu oligi!

Vahepeal käis ka Spetsialist sealt läbi ja kadus jälle. Kobisesin õele, et jube piinlik on, sest ma ei näe isegi mind ravivate arstide nimesid lugeda. Õde lahkelt seletas, kes on kes, kui ma neid veidi kirjeldasin. 😆 Aga no vabandust! Tõesti oli nõme!

Igatahes sai see kanüül lõpuks vasakusse kätte mulle ära susatud (pika otsimise peale) ja omajagu tilkasid silma ning taas oli aeg ca pool tundi ukse taga oodata, kuni silmad lähvad suuuuureks nagu tõllarattad. Vahel käis õde mulle silma vaatamas, et kui ilusad on. 😃

Jälgisin koridoris toimuvat. Seal oli 55 kabinetti, kui õigesti mäletan. Väga paljude uste taga oli ootajaid, kellele midagi silma tilgutati, kutsuti vahel sisse ja saadeti jälle välja, käis omajagu siblimist. Nii palju uksi ja nii palju tegevust ja ikka on järjekorrad, ikka on ajad täis… See koridor kuulus vist üleni silmadele, tundus tegevuse ja juttude järgi nii- seega kõik on silmast vigased???

Liiga kaua mul mõelda ei lastud. Saabus Spetsialist ja pandi mind aparaadi ette (või taha? ma ei tea, kust poolt õigem oleks vaadata) istuma ning kästi end paika sättida. Mulle sähvis silma ees pidevalt sinine valgus, mingil hetkel süstiti ka värvaine ja mina vaatasin ikka sinist valgust. Kaua see ei võtnudki, võib-olla 10 minutit. Igatahes kui jälle ruumis ringi vaatasin, siis oli mul silme eest roosa! Ma nägin elu sõna otseses mõttes roosana. Õnneks möödus see kiirelt ja mu alles olev nägemine läks õigetesse toonidesse tagasi.

Ja nagu juba tavaks saanud, saadeti mind ukse taha ootama. Spetsialist tuiskas korraks minema, aga õige pea saabus kolmene arstide tiim äsja tehtud piltidelt mu silmamuna uurima. Seekord olid pundis Minu Arst, Spetsialist ja minule seni tundmatu Naisarst*. Kaua nad ei mõelnud, lubati mind ka sisse ja Minu Arst teatas ootamatult rõõmsalt, et mul on silmas küll veresooned vale koha peale kasvanud, aga sinna saab teha süsti ja siis need loodetavasti taanduvad!

Ühelt poolt oli kergendus suur- midagi saab teha! Ja teiselt poolt…. SÜST SILMA???? Ma polnud sellest kunagi kuulnud, et sihukesi asju tehakse. Aga no ok… Arstid nii rõõmsalt saba rõngas rääkisid sellest, et ju see siis midagi väga loogilist olema peab. Käis läbi ka see, et kuna ma kiirelt tulin abi otsima, siis see võiks suurendada võimalust, et süstist ikkagi on kasu.

Naisarst aga uuris, millise silmaarsti juures ma varem käisin. Ma olen elu aeg käinud ühe Põlvas tegutsenud arsti juures kuni ta pensionile läks. Tean, et minu haiguslugu on paberil, ilmselt kuskil Põlva haigla ruumides. Olin juba varem selle peale mõelnud, et võiksin küsida Põlvast, kas saaksin selle kuidagi enda kätte, sest nüüd on mu arstidel seda vaja näha. Aga Naisarst teadis, et nende silmakabineti praegune õde on varem töötanud just minu toonase arstiga koos ja ta saab tema kaudu ilmselt vajaliku info kätte. Tõsi- tolle õe nimi oli mulle tuttav. Nagu hiljem selgus- ka mina olin tal meeles ja mu praegused arstid said mu vana haiguslooga tutvuda.

Minu Arst lubas helistada uue nädala alguses ja rääkida täpsemlt, kuna süsti teha saab ja kuidas see käib. Mina tundsin muret, et kas peaksin seniks mingid luubid või teised prillid sebima, sest MA EI NÄINUD JU LUGEDA normaalselt! Nii Minu Arst kui Spetsialist arvasid, et pole mõtet: “Teeme süsti ära ja siis vaatame edasi!” Nojah, teeme siis. Mul oli süda täitsa rahul, et midagi saab teha ja võrreldes eelmise päevaga kõlasid arstid palju rõõmsamalt ja optimistlikumalt.

Koju suundudes ei saanud ma lahti mõttest, et mu pea pannakse kuskile kruustangide vahele ja siis keegi sihib mind süstlaga… Ma sain täie mõistusega aru, et nii seda protseduuri päris ei teha. Aga kuidas tehakse siis? Kas ma pean mingisse kindlasse punkti vaatama ja silma paigal hoidma kui susatakse? See oleks kõige hullem, sest ma tean, et siis see silm tudiseb! Üleüldse see sõnapaar, “süst silma”, kõlab nii jubedalt, et ma otsustasin Oma Arstile esitamiseks kõik oma küsimused kirja panna. Mul oli aega mõelda 4 päeva, kuni ta helistama pidi. 

LOE KA: OSA 1 ja OSA 2

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis põõrduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

 
OSA 2: ESIMENE UURINGUTE PÄEV

(6. mai)

Järgmine hommik pakkus taas rohkelt situatsioonikoomikat. Jõudsin kenasti õigesse paika, sain kätte registratuuri järjekorra numbri ja isegi nägin seda lugeda. Silm seletas ka registratuuri laudade numbreid… Ja seal mu rõõm lõppes- seda, millist järjekorra numbrit kuhu boksi oodati, ma enam ei näinud. Seisin tabloo all ja üritasin jõllitada seda tumepunast numbrit mustal taustal… miskit nagu aimasin ja läksin hea usu peale… Lauani jõudes teretasin ja lisasin kiirelt, et ma silmakliinikusse ja hästi ei näe ning küsisin üle, kas olen õiges boksis. Olin küll! 😁

Õige kabineti leidmine ei olnud enam problem, tee oli teada ja jõudsin eksimata kohale. Tolle väikse koridorikese peal on vist 5 erinevat kabinetti ja toolid ootajatele. Kõik kohad olid juba täis. Veidi see pilt isegi ehmatas- kuidas neid silma-hädalisi NII palju on???

Varsti tuli pika sammuga nurga tagant üks mees, kes hõikas “Tere!”, tundus, et see oli mulle. Tervitasin vastu ja lootsin, et ehk ikka oli Minu Arst ja minu “Tere!”. Kindel ei saanud ju olla, silm mul ju inimeste nägusid ei seletanud. Teate kui loll tunne see on? Justkui näed kõike enda ümber ja seal samas saad aru, kui k****i pime sa oled, et inimeste nägusid paari meetri pealt ei näe?!

Igatahes oli see ikka Minu Arst, õige pea tuli ta taaskord paberit otsides kabinetist välja, et kirja panna, mis uuringud siis vaja teha on. Kirja sai sinna ka mu isikukood. Mind juhatati uute uste taha, aga keset sinna kõndimist Arst järsku pidurdas, et mu isikukood üle kontrollida. Sedasi lambist. Ja õigesti tegi- ta oli mu 6a vanemaks teinud! Võib-olla vaatas ja mõtles, et ma ei tundu nii vana. 😂

Uuringud toimusid mitmes erinevas kabinetis, muudkui istusin ühe ja teise ukse taga. Sassi läks ka lugemine, mitme aparaadiga mu silmi vaadati, pildistati ja suumiti. Neid võis olla näiteks 6, võib-olla ka 7. Muudkui vaatad ristikest ja tärnikest ja erinevat värvi valgused muudkui sähvivad… Lõpuks saadeti mind sama paberiga, kus kirjas mu parandatud isikukood ja vajalike uuringute nimekiri, tagasi Oma Arsti kabineti ukse taha ootama, et teada saada vastus, mis mul viga on.

Ei olnud pikk ootamine- õige pea tuli Minu Arst pika sammuga ümber nurga ja kutsus mu kaasa, et veel mõni arst saaks mulle silma vaadata. Õigemini läksime Silmapõhja Spetsialisti jutule (edaspidises loos Spetsialist*). Ja silmapõhja ta mulle vaatas. Ja siis saabus samasse kabinetti ka Vanem Härra*, kes samuti mulle silma vaatas. Ja siis nad vaatasid uuringute pilte. Ja jälle mulle silma. Arutasid omavahel, mis sealt paistab ja mida mitte. Mul paluti veel kolida teise tooli peale ja tehti silmale ultraheli. Omamoodi lödistamine…

Mina pühkisin ultraheli geeli oma silma pealt, härrad arstid veel pisut omavahel arutasid, et üks uuring oleks veel vaja ikkagi teha, mis annaks lõpliku vastuse, MIS mu silmas toimub. Mina istusin väiksemat sorti halli toolikese peal, 3 pikka sirget meest seisid mu ees ega öelnud suurt midagi. Nad mõjusid tõeliste kurvakuju rüütlitena- tõsised näod ees ja vaatasid mind peaaegu et nõutute nägudega (nii palju kui mu silm seletas). Vanem Härra selgitas ääri-veeri, et tegutseda ei saa uisapäisa ja peab nüüd jälgima, mis mu silmas toimub ja kuna see on mu ainus kasulik silm, siis peavad nad oma tegevuses väga ettevaatlikud ja kindlad olema. Nad tundusid niiiii lõpmata õnnetud, et mul endal tekkis tahtmine neid lohutada- küllap ma ikka hakkama saan ja edasi elan, tulgu, mis siit tuleb. Mis muud mul üle jääkski?

Edasi suunati mind taas ühe kabineti ukse taha ootama, sest Minu Arst läks viimaseks vajalikuks uuringuks sekretäri juurde aega panema. Kuulsin, kui nad arutasid Spetsialistiga, et mis aeg sobiks, nendega liitus ka Vanem Härra ja nii nad koos läksid. Selle pildi peale ronisid mulle jälle lollid küsimused pähe- miks peavad arstid minema kolmekesi ühte uuringu aega bronnima??? Mis kole loom see sekretär siis on? Nagu koristajamutt nõukaajal- see isik, kelle käes võim? Tegelikult oli neil ilmselt lihtsalt ühiselt vaja leida ajad, kuna teha uuring ja kuna koos tulemused üle vaadata, eks seetõttu oli mõistlik ka kambas minna, ei miskit muud keerulist. Tõsi- kahe arsti kohta on tervishoiutöötajate registris kirjas “õpib residentuuris” (jep, ma käisin nuhkimas!), nii et Vanema Härra panus seal komplektis oli ehk vajadus tõestada, et nõutud uuring on tõesti vajalik ja kiireloomuline, mitte noorte arstide ülereageerimine. Siinkohal tasub märkida, et ma olen ülemõtleja ja -analüüsija ning kõik mu spekulatsioonid on ilmselt võssa ja oma peas ette kujutatud! 😆

Minu Arst tuli tagasi teadaandega, et viimane uuring tehakse järgmisel päeval kell 13. Nüüd seletas ta mullegi lahti, mis nad seni tehtud uuringute põhjal teavad ja mis on vaja välja selgitada. Oli selge, et miski silmas põhjustab turset terava nägemispunkti ees/kohas, aga seni polnud teada, MIS see on. Võib-olla on see valesse kohta sattunud vedelik, aga võib-olla on silm otsustanud kasvatada sinna hoopis veresooned. Järgmise päeva uuring pidigi andma selge vastuse, kumb variant on. Uuring seisnes selles, et mulle pidi süstitama värvainet, mis siis veresooned “helendama” paneb. Samal ajal tehakse silmast pildid- kui veresooned seal on, siis nad säravad seal kenasti nähtavalt. Küsisin, kumb variant oleks halvem. Arst vastas, et veresooned oleks õige pisut kehvem, aga et ka kogunenud vedeliku puhul on jälle teised raskused ja riskid. Selge see, et kumbki pole hea.

Ja siis Arst vabandas, et nad “ikka veel ümmargust juttu ajavad”! Et no pidi ju teisipäeval peale uuringuid selguma, mis edasi saab ja nüüd nad ikka ei oska öelda… Ma ei arva, et ta oleks seetõttu vabandama pidanud. Ei pahandanud ka, et veel ei tea. Ma ju üldiselt ikkagi aimasin, mis seal on ja kuidagi oli tunne, et küllap mul see kergelt halvem variant ikka on. Ma ei teagi, miks ma nii arvasin. Samas on ka väga loogiline, et kui arstid midagi kindlat öelda veel ei saa, siis nad ei aja patsienti ka spekuleerimisega närvi.

Arst kirjutas mulle jälle väiksele sedelile, kuhu ja mis kellaks tulla. Selle sedeli peal on lisaks kohale ja ajale kirjas ka nii arsti kui patsiendi nimed.  Aga nüüd oli tal meeles, et ma kergelt poolpime lugeja- kui ta asjad kirja oli pannud, siis lükkas sedeli mulle nina ette: “Ma seletan lahti ka!” 😄 Väga hea, ma ju ei näe lugeda!

Kogu vajalik info järgmiseks päevaks taskus läksin koju. Sel päeval bussi aknast mööda vilksavaid tänavaid vaadates mõtlesin, et kas see on nüüd viimane kevad, mida ma päriselt NÄEN? Raputasin selle mõtte maha, sest järgmise päeva uuring pidi andma vastuse, mis edasi saab, polnud mõtet ette liiga palju ka paanitseda.

LOE KA: OSA 1

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

OSA 1: ALGUS 

(Aprilli lõpp- 5. mai)

Viimased poolteist kuud on õpetanud nii mõndagi iseenesest mõistetavat ümber hindama suureks väärtuseks- näiteks see, et poes on võimalik asjade säilivusaega pakendilt vaadata ja seda ka NÄHA… 

Aprilli viimasel nädalal oli ööuni kehv, sellised 4-5h ja seegi pausidega. Lihtsalt oli, ei oskagi öelda, miks. Neil päevil tundsin, et igasuguseid ekraane on halb vaadata, tekstisõnumeid oli ebamugav lugeda- silme ees justkui virvendas. Arvasin, et kui korralikult välja puhkan, siis läheb üle. No mitu korralikku ööund läks mööda, silmavaade oli ikka segane, iga päev natuke isemoodi. Ühel hetkel sain aru, et mu nägemise ette on tekkinud laik. Selline… väike, aga väga segav. Ükskõik, millele pilgu suunasin, seda kohta ma ei näinud. Ümbritsevat nägin ikkagi, tänaval vastu posti ei kõndinud, ruumis liikumisega ei olnud mingit muret. Probleem tekkis siis, kui oli vaja mõnd detaili näha- läheneva linnaliini bussi number, aadress maja seinal, järjekorra number Maarjamõisa registratuuris… no EI NÄE!

Selliselt nägin ma igasugust teksti. (Pilt artiklist AMD ehk maakula degeneratsioon)

Tööl oli päris raske- no silm ei seleta kassas numbreid! Kui summat peast ei teadnud, siis kliendile välja hääldada ei julgenud, sest ma ei saanud kindel olla, kas panen täppi. Kuna kliendile on ka arve summa näha, siis keegi ei pahandanud, vist…

E-mailide lugemine oli omaette ooper! Ma ei tahtnud arvutis kirja suureks teha, sest siis oleks tulnud muudkui teksti arvuti ekraanil liigutada vasakule-paremale ja see oleks tüütu olnud, seetõttu võtsin appi telefoni. Panin seal kaamera 3x suumiga tööle, ja lugesin läbi selle.

Messengeri sõnumitest tegin iga kord ekraanipildi ja suumisin siis seda, teisiti ei olnud võimalik lugeda. 

Kõik väiksed asjad tööl, mis muidu võtaks mõne minuti, võtsid nüüd 5 korda kauem aega ja õhtuks oli sellest lõpmatust punnitamisest ja kõõritamisest peavalu. 

Raamatu lugemine ilma luubita oli päris võimatuks muutunud. Aga luupi mul ei olnud. 

Ühel hetkel, mai esimesel nädalavahetusel, märkasin, et mulle teadaolevalt sirged jooned paindusid mul kõveraks ümber selle laigu, mis mu nägemist segas. See tegi asja juba päris hirmsaks.

Mina nägin jooni sarnaselt parempoolsele pildile, aga mul kaardusid nad ümber ümara laigu. (Pilt artiklist AMD ehk maakula degeneratsioon)

Kõige selle taustal guugeldasin paari päeva jooksul (samuti 3.-4. mail), et mis selle asjaga edasi tuleks teha- mis see üldse olla võib ja kas sellega on arsti juurde kiire. Leitud informatiivne artikkel andis teada, et jah, sellega on kiire ja põgusast lugemisest (sest põhjalikult ei jaksanud suumida) jäi mulje, et ega see diagnoos midagi head ega ravitavat pole. Hakkasin vaikselt vaimu valmis panema, et mu parim võimalus ja optimistlikem lootus on, et seis jääks samaks- mu elu oleks küll ebamugavam, aga ma suudaksin tööl edasi käia ja üsna normaalselt siiski hakkama saada. 

Esimese aja silmaarstile pakkus Terviseportaali süsteem alles augusti keskele. Nii kaua ma oodata ei julgenud, seega kaalusin Tartu Ülikooli Kliinikumi Silmakliiniku erakorralisse vastuvõttu minekut. Kuna tegemist oli nädalavahetusega, siis oleks seal olnud vaid valveõde, seetõttu lükkasin mineku veel päeva võrra edasi esmaspäevaks, et oleks ka arst olemas. Esmaspäeval helistasin enne ka igaks juhuks perearstile, et ikka täitsa kindel olla, kas see silmakliiniku EMO on õige sihtkoht. Nad arvasid, et on küll. Ootasin töölt oma autojuht-saatja ära, sest keegi pidi ju silte ja juhiseid suutma lugeda ning läksime.

Valvearst oli ilus noor mees (jah, vat seda ma nägin!!!😂), selgus, et ka väga asjalik! 

*Kuna ma pole ühegi inimese käest küsinud, kas ma nende nimesid siin jagada tohin, siis ma iseenese tarkusest seda ei tee. Mind vastu võtnud arst saab edaspidises loos olema Minu Arst.

Taustainfoks: mul on erilised silmad, ma olen mutant :D Mingi geeniapsaka tõttu on mu silmad arenenud veidi teisiti kui enamikul, seda näitab mu piklik silmaiiris. Mu kasulik ja nägev silm on vasak. Paremast silmast näen valgust, varje, värvilaike, kuid mitte detaile. Koostöös vasakuga aitab parem ilmselt ikkagi veidi kaasa mu sügavustajule, aga muidu on ta üsna kasutu iluasi. 

EMOs üritas Minu Arst kõigepealt kirja panna mu kaebuse, et miks ma sinna tulin. Muudkui trükkis ja küsis vahepeal täpsustavaid küsimusi, kippus sassi ajama, kas häda on vasakus või paremas silmas. Siis mulle meenus, et peaksin tallegi ütlema, et paremast ei näe ma suurt miskit- sihuke kaasasündinud värk. Seepeale vaatas ta mulle silmapõhja (see aparaat, kus suunatakse räme valgus silma ja arst siis luubiga vaatab, uurib-puurib). Ja siis ta enam mu vasakut ja paremat sassi ei ajanud… See pilt, mis sealt paistis, oli ilmselgelt põnev ja paljuütlev. Aga see, mida tema sealt nägi, ei olnud mu kaebuse põhjus ega kuidagi uudis minu jaoks. Nagu öeldud, on see seisund mulle kaasasündinud ja mulle on mu kassisilmad alati meeldinud. 

Küllap Arst mu tekkinud häda kirjelduse põhjal aimas, mis mu silmas toimus, aga selleks, et päriselt teada saada, tuli teha uuringuid. Selleks sain käsu tulla tagasi järgmisel hommikul kell 8:45. Arst veel väga abivalmilt otsis ühest ruumist teise tuisates paberit, et mulle üles kirjutada, kelle juurde, mis ajal ja kuhu tulla…. Mul tükkis naer, oli kange tahtmine öelda, et mis ta ikka vaeva näeb- nagunii ma seda lugeda ei näe ju! Aga küllap on neil kohustus patsiendile see teabeleheke anda. Ja no ma saaks ju sellest sedelist pildi teha, suumida ja siis ma näeks!

Visiidi lõpus, kui järgmise päeva uuringud kokku lepitud ja sedelid jagatud, tõmbas Mu Arst taskust telefoni ja teatas, et tahab mu silmadest “ühe täitsa tavalise pildi ka teha”. Ja siis veel välguga ka. Ainult, et välk ei töötanud esimese korraga. Ma ei oska ju vait olla: “Aku tühi,” kobisesin. Arst naeris ja väitis, et ei tohiks olla. Sai oma pildid tehtud, leidis ka välgu. Mõtlesin, et kas oleksin pidanud näha ka küsima, et kuidas pildid välja tulid ja kuhu ta nendega minema hakkab… Aga nii palju ei kobisenud, sain õnneks pidama. 😆

Lahkusin lootusrikkalt koju, küllap siis järgmisel päeval selgub, mis mul viga on ja kas või mis sellega teha saab. 

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Üks väike isiklik palve*

Kallid poliitikud!

Ma tean, teil ei ole kerge. Enne kui ma kaagutama hakkan, üks väike meeldetuletus: paljud inimesed on kaotanud osa või kogu oma sissetuleku ja neil pole tuleviku osas mingit kindlust, kas töö ja seega ka palk ikka säilib, või ootab koondamine, pankrot- meil pole ka kerge.

Minu palve teile: kui teilt küsitakse midagi, siis VASTAKE KÜSIMUSELE! Ja kui vastust ei tea, siis öelge: "Ma ei tea!" Ärge hakake heietama seda, kuidas me peame tänama eesliini töötajaid (ma vihkan seda sõnapaari, see kõlab kuidagi... napakalt) ja ärme hakka ka muid loetelusid lihtsalt nämmutama. Inimesed tahavad selget vastust! Päriselt selget vastust, mitte seda, et ütleme lause algusesse sõnapaari "väga selgelt" ja siis järgneb sellele ikka 2 minutit hämamist.

Ma pole üldse selle vastu, et peetakse meeles neid inimesi, kes praegu end katki rabavad, ka moraalset tuge on vaja, seega on mul soovitus ka: tehke nimekiri kõigist, absoluutselt kõigist, keda peate vajalikuks tänada ja siis iga intervjuu alguses võtke see välja ning lugege ette. Nii saavad kohe tänusõnad ära öeldud ja on ehk võimalik keskenduda küsimustele vastamisele.

Lihtne palve, eksole? Katsuge hakkama saada!

Ma ei tahtnud ju isegi võlukeppi näha!** :D

*; ** "Armastus kolme apelsini vastu"- kes sai aru, see sai. Kui sa ei saanud aru, las olla, pole tähtis.

Uudised diivanilt

Heihoooo!

Kas te tundsite minust puudust ka? Kas keegi üldse veel siin käib või ulub mu blogis kõle tuul?

Ma pole siia üle kahe aasta kirjutanud. Mitte, et poleks olnud, mida kirjutada. Ma ei viitsinud. Vahel, kui oli mõtteid, polnud aega ja kui oli aega, polnud enam mõtteid. Nüüd ei osanud enam lihtsalt sisse logida- ei mäletanud kasutajat ega parooli. Täitsa pikalt maadlesin, mitu päeva, enne kui suutsin erinevate meetoditega lõpuks tuvastada, millise meiliaadressiga olin üldse liitunud ja mis parool oli. Selle mitmepäevase operatsiooni tulemusena saadab Google mulle aina kirju, et keegi üritas mu kontole sisse häkkida... Jaaa, ma tean, see olin mina, ära rohkem kirjuta!!!!

Mis vahepeal juhtunud on?

*Mul on uus töökoht
*Sain autojuhiloa. Aega kulus aasta, aga nüüd sõidan ringi :D
*Enne juhiloa saamist ostsin auto!
*Olen kodust avastanud uusi elukaaslasi: Antonio, Milfred, Matilda, Albert, vahel ka Benjamin ning Alfred ja tema sõbrad.

Praegu on meil koroona. Ei, mitte minul ega Riivol (me oleme omateada terved) vaid kogu maailmal. Tööd teha ei saa, istun kodus ja mõtlen. Mõtlen, mõtlen, mõtlen, et mis edasi teha. Tuleb tunnistada, et ma olen üsna mõttetu. Kõik päevad on ühesugused. Samas tuleb kasuks, et on aega nö sõjaplaani pidada, nii tööalaselt kui ka isiklikus elus, sest senised plaanid on juba ammu suure pauguga vastu taevast lennanud.

Nüüd on aega ka siia üht-teist kirja panna....

Kusjuures.... Hommik on endiselt lähedal- mulle meeldib ikka veel öösiti kirjutada. Ja kududa. Ja heegeldada. Ja lugeda. Kui hommikul ei peal vara tõusma.

Minu Eesti

Riigi 100. sünnipäeva puhul tehti üleskutse, et iga inimene võiks teha Eestile kingituse. Nüüd on tihti juttu, mis tehtud ja mis veel plaanis. Paar päeva tagasi küsis selle taustal ema: "Kes või mis see riik on, kellele ma peaks kingituse tegema?" Jäin selle üle mõtlema...

Mis üldse on minu jaoks EESTI RIIK? Jah, loomulikult territoorium, rahvas jne. Aga siiski, mis ta MINU jaoks on? Kellele või millele peaksin mina kingituse tegema? Kindlasti pole need valitsuse liikmed või presidendi isik. Nad on ju põhimõtteliselt rahva poolt ametisse pandud, nende ülesanne on meid nö teenida ja meie elukorraldust parandada, neile ei pea rahvas kingitusi tegema. Aga kellele siis?

Mõtlesin ja mõtlesin.... 

Minu Eesti on üks väike kollane maja, mille minu vanavanemad ehitasid ajal, mil vabast Eestist oli vaid mälestus ja õhkõrn unistus.

Minu Eesti on seenelkäik päikselisel päeval. Ükskõik, kas leian ka midagi muud peale puuseente.

Minu Eesti on vanaema ja võib-olla osad ka vanavanaema poolt maja ümber istutatud lillepõõsad, mida pikka aega poputas minu ema ja mis nüüdseks on minu hooles.

Minu Eesti on kevadine ööbikulaul keset Tartu linna.

Minu Eesti on teadmine, et olen ise oma elu peremees.

Minu Eesti on võilille meri värava taga.

Minu Eesti on minu inimesed- pere ja sõbrad.

Minu Eesti on mu ema.

Minu Eesti on kurgede paar Põlvas. 

Minu Eesti on metsloomad ümber maja.

Minu Eesti on küünal esivanemate haual.

Minu Eesti on kartulisalat igal pidupäeva laual.

Minu Eesti on kõik need ja teised pisikesed rohkem ja vähem napakad asjad, mida ma armastan, mis ühest ruumist teevad kodu.

Kingitust ma ikkagi teha ei oska kellelegi... Viisin emale EV100 sümboolikaga tassi :D

T

A

G

U

R

P

I

D

I

M

A

J

A

O

N

T

A

G

U

R

P

I

D

I

Jaanid

Volbriöö