Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda toime tulla sellega, mis viimase 2 nädalaga juhtunud on. Seda on võimatu detailidesse laskumata lühidalt kirja panna. Ma tahaks kellegagi rääkida, aga mitte nendega, kes asja sees on, sest neil on enamasti veel raskem kui mul ja ma ei taha neid inimesi veel ka enda pärast muretsema panna.
Aga ma tõesti ei suuda. Ma nutan pea iga päev peatäie või kaks, sest koguaeg ma loodan, et läheb paremaks ja siis näen, et ei lähe. Siis ma lepin mõneks ajaks mõttega, et ehk tõesti on kiire lõpp parem kui lõputu õudus... Siis tunnen end selle mõtte eest süüdi- ma peaks ju paranemist soovima!!! Siis topin klapid kõrva ja kuulan veidi Marsi, et kasvõi tunnikeseks unustada, end välja lülitada. Ja peale seda tunnen end veel rohkem süüdi selle eest...
Ma vingun ja halisen siin, aga emal on palju hullem. Tema on seal 24/7. Tema ei saa üldse puhata ega veidikesekski eemale. Kuid seal olla on nii raske... Mitte tegevus iseenesest, vaid teadmine, et sa teeks ükskõik mida, ÜKSKÕIK mida, et olukorda muuta, paremaks teha, aga parim, mida teha saad, on küsida: "Kas juua tahad?":'( Ma olen seal olnud enamasti vaid päeval ja siis ka mitte üksi. Vahel ma kardan ka kümneks minutiks üksi jääda- äkki juhtub midagi, äkki ma ei oska või ei suuda aidata...
Seega olen ma jälle punktis kus mind tabab meeletu hirm, kui ma telefoni helisemas kuulen; kus ma oleks nõus tegema tõesti ükskõik mida... Saades reaalselt teha peaaegu mitte midagi. Aga loodan siiski.
Asi on ka pisut edasi arenenud :) Tänasest alates saan ma süsti teha! Ise teen, aga mitte endale... Voh, nii kõva mutt olen! Täna olevat üldse veidi parem päev olnud. Aeg oleks tõesti paranemise märke ilmutada! Sest selles olen ma kindel, et me oleme teinud oma parima. Ja ka Tema jaoks parima. Te võite mind mõista või hukka mõista, aga haigla oleks lõpp, seda tean ma kindlalt.
Ma loodan siiski edasi. Kogu see värk peab lõpuks mõjuma hakkama! Lihtsalt peab. Peab...
Wednesday, February 29, 2012
Monday, February 13, 2012
Minu unenägudes...
... on võõrad mehed!
Eelmisel nädalal nägin kolme unenägu, mis mul väga selgelt meeles on.
Esimene hobuse unenägu
Ma põgenen ühe mehe eest. Ta justkui ahistab mind... Mina ei taha temaga koos olla, aga tema väga tahab mind. Igatahes ma sõna otseses mõttes jooken ta eest metsa. Kükitan hetke puude vahel ja mõtlen, et ma ei tohiks põgeneda, et ma peaks hoopis vastu hakkama. Keegi kooserdab metsas veel ringi ja leiab mind sealt. Ilmselt ta küsib, miks ma seal nii kössitan, sest ma räägin talle, et peidan end ühe tüübi eest. See võõras soovitab ka tagasi minna ja vastu hakata.
Lähengi ja annan võõrale blondile mehele peksa! Taon käte ja jalgadega... Lõpuks hakkab mul isegi tast kahju, et ehk olen liiga karm ta vastu olnud...
Kommentaariks:
Kõige toredam on see, et mees on mu jaoks täiesti võõras. Ma pole päriselt teda kunagi näinud. Aga tunneksin ta ära kui ta mulle tänaval vastu peaks jalutama! Kallale vast ei läheks kohe...
Teine hobuse unenägu
Ma olen oma kooli sööklas. Sealt näeb võimlasse. Aga Põlva ÜG söökla asemel on tribüün, küljetribüün muide! (Teadjad teavad, et reaalsuses asub söökla võimla otsas, mitte küljel, aga võimlasse näeb sealt küll.) Saalis toimub Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mäng. Tribüün on suuresti tühi, istun suvalisse kohta maha ja jään vaatama. Järsku kükitab mu selja taha Silver Leppik ja sosistab mulle kõrva sisse küsimuse: "Kas sul on ka homme inglise keele eksam?" Enne kui vastan mõtlen: ma isegi ei tunne teda, miks ta minu käest küsib? ja tal on kodus naine ja laps!!! Ma naeratan ja vastan: "Ei!" Tema naeratab ka ja ütleb: "Ahah!" ning lahkub. Ma jään veel mõtisklema selle üle, et miks ta ei mängi...
Kommentaariks:
Et nagu misasja???? Ma polnud isegi mõelnud tükil ajal korvpallist ega ammugi mitte Silver Leppikust midagi....? Ja ta ilmub mu unedesse kolama....
Kolmas hobuse unenägu
Ma kolan maal, müüri taga heinamaal. On mingi pärastlõunane aeg, suvi. Klõpsin pilte vihmasajust päikese käes, ootan vikerkaart. Seal kõnnib mingi taaskord minu jaoks võõras mees ka. Ta on tumedanahaline kiilakas keskealine mees. Millegipärast ma tean seda inimest surnud olevat, aga ometi ma näen teda oma heinamaal. Esialgu kardan teda veidi, aga ta on sõbralik, tuleb minuga rääkima, annab nõu, kuidas "tikutopsiga" paremaid pilte saab teha. Meil on väga lõbus pärastlõuna, ta on väga lahe inimene, ta meeldib mulle. Lõpuks valmistun päikeseloojangut pildistama kui järsku on mees kadunud. Teda lihtsalt ei ole heinamaal enam. Mõtlen, et äkki oligi ingel, tuli mulle pildistamist õpetama. Ja ma ärkan üles.
Seda unenägu ei oska ma isegi kommenteerida mitte... Lihtsalt: WTF?
Eelmisel nädalal nägin kolme unenägu, mis mul väga selgelt meeles on.
Esimene hobuse unenägu
Ma põgenen ühe mehe eest. Ta justkui ahistab mind... Mina ei taha temaga koos olla, aga tema väga tahab mind. Igatahes ma sõna otseses mõttes jooken ta eest metsa. Kükitan hetke puude vahel ja mõtlen, et ma ei tohiks põgeneda, et ma peaks hoopis vastu hakkama. Keegi kooserdab metsas veel ringi ja leiab mind sealt. Ilmselt ta küsib, miks ma seal nii kössitan, sest ma räägin talle, et peidan end ühe tüübi eest. See võõras soovitab ka tagasi minna ja vastu hakata.
Lähengi ja annan võõrale blondile mehele peksa! Taon käte ja jalgadega... Lõpuks hakkab mul isegi tast kahju, et ehk olen liiga karm ta vastu olnud...
Kommentaariks:
Kõige toredam on see, et mees on mu jaoks täiesti võõras. Ma pole päriselt teda kunagi näinud. Aga tunneksin ta ära kui ta mulle tänaval vastu peaks jalutama! Kallale vast ei läheks kohe...
Teine hobuse unenägu
Ma olen oma kooli sööklas. Sealt näeb võimlasse. Aga Põlva ÜG söökla asemel on tribüün, küljetribüün muide! (Teadjad teavad, et reaalsuses asub söökla võimla otsas, mitte küljel, aga võimlasse näeb sealt küll.) Saalis toimub Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mäng. Tribüün on suuresti tühi, istun suvalisse kohta maha ja jään vaatama. Järsku kükitab mu selja taha Silver Leppik ja sosistab mulle kõrva sisse küsimuse: "Kas sul on ka homme inglise keele eksam?" Enne kui vastan mõtlen: ma isegi ei tunne teda, miks ta minu käest küsib? ja tal on kodus naine ja laps!!! Ma naeratan ja vastan: "Ei!" Tema naeratab ka ja ütleb: "Ahah!" ning lahkub. Ma jään veel mõtisklema selle üle, et miks ta ei mängi...
Kommentaariks:
Et nagu misasja???? Ma polnud isegi mõelnud tükil ajal korvpallist ega ammugi mitte Silver Leppikust midagi....? Ja ta ilmub mu unedesse kolama....
Kolmas hobuse unenägu
Ma kolan maal, müüri taga heinamaal. On mingi pärastlõunane aeg, suvi. Klõpsin pilte vihmasajust päikese käes, ootan vikerkaart. Seal kõnnib mingi taaskord minu jaoks võõras mees ka. Ta on tumedanahaline kiilakas keskealine mees. Millegipärast ma tean seda inimest surnud olevat, aga ometi ma näen teda oma heinamaal. Esialgu kardan teda veidi, aga ta on sõbralik, tuleb minuga rääkima, annab nõu, kuidas "tikutopsiga" paremaid pilte saab teha. Meil on väga lõbus pärastlõuna, ta on väga lahe inimene, ta meeldib mulle. Lõpuks valmistun päikeseloojangut pildistama kui järsku on mees kadunud. Teda lihtsalt ei ole heinamaal enam. Mõtlen, et äkki oligi ingel, tuli mulle pildistamist õpetama. Ja ma ärkan üles.
Seda unenägu ei oska ma isegi kommenteerida mitte... Lihtsalt: WTF?
Monday, January 30, 2012
Öös on asju
Mulle meeldib öösiti üleval olla. Siis on kõik vaikne- keegi ei kola treppidel, naabritädid ei aruta päevapoliitikat koridoris, tänav on autodest tühi, mõni takso vaid vahel juhtub mööduma. Ma kuulen oma mõtteid. Ma saan neid rahulikult läbi analüüsida ja plaane teha, head ideed tulevad...
Mulle lihtsalt meeldib vahel iseendaga üksi (kahekesi?) olla. Siis kui maailm ei sega. Päeval on ikka nii, et ma justkui peaks midagi muud tegema, mitte seda, mida ma teen, ükskõik, mis see siis on. Päeval oleks nagu kohustus asjalik olla, öösel omaette saan olla mina ise- süüdimatult poolpimedas toas teki all muusikat kuulata või juutuubist mõttetuid videosid vahtida.
Isegi kui ma öösel otsustan asjalik olla edenevad kõik tegemised kiiremini ja paremini kui päeval. Ehk just sellepärast, et keegi ei sega. Ma suudan öösiti paremini keskenduda. Öö on niiiiii huvitav!
Samas võib öö lihtsalt maha magada ja ikka on äge :)
Mulle lihtsalt meeldib vahel iseendaga üksi (kahekesi?) olla. Siis kui maailm ei sega. Päeval on ikka nii, et ma justkui peaks midagi muud tegema, mitte seda, mida ma teen, ükskõik, mis see siis on. Päeval oleks nagu kohustus asjalik olla, öösel omaette saan olla mina ise- süüdimatult poolpimedas toas teki all muusikat kuulata või juutuubist mõttetuid videosid vahtida.
Isegi kui ma öösel otsustan asjalik olla edenevad kõik tegemised kiiremini ja paremini kui päeval. Ehk just sellepärast, et keegi ei sega. Ma suudan öösiti paremini keskenduda. Öö on niiiiii huvitav!
Samas võib öö lihtsalt maha magada ja ikka on äge :)
Saturday, January 21, 2012
Evelyle
Trafficu esimene laul oli "Kallis ära küsi". Lihtsalt... Nad on niiiii head. Ja ma mõtlesin terve selle laulu ajal, et Sa peaks kah seda kuulama koos minuga.
Nad laulsid veel "Iga ilmaga" ja "Päevast päeva" ja "Meie laulu" ja loomulikult "Kesköödiskot" ja "Elektrit" jne, AGA nad ei laulnud "Vastassuunas". See-eest laulsid nad laulu "Sinuga koos". Eilsest õhtust peale mõtlen ma ühest blogijutust, mille sa kunagi igi-ammu kirjutasid. See on meist:) Ja teatud asjad on jäänud samaks- kuigi meie trajektoorid on praegu teised kui 5 aasta eest, siis näiteks kumbki hilineb meist alati "tunni või paar" või vähemalt pool... :)Sinu lahkel (veel andmata) loal ma kopeerin ja pasteerin Su blogi:
Sa kirjutasid 7. augustil 2007:
"Sellelsamal Trafficul on lugu-plaadi esmene!-, mis iseloomustab teatud mõttes meie maailma kõige erilisemat sõprussuhet ülimalt hästi….
Traffic, Sinuga Koos:
„Halloo, kas kuuled, hommikust
Kohtume õhtul kohvikus
Kell kuus, menüü on uus
Leppida võime ju
Nii või naa,
Kuid nagu alati
Jälle hilined Sa
Tunni või paar.“
Kohtume õhtul kohvikus
Kell kuus, menüü on uus
Leppida võime ju
Nii või naa,
Kuid nagu alati
Jälle hilined Sa
Tunni või paar.“
Tegelikult ei olegi vähe neid kordi olnud (ja veel tulemas), kus me varahommikul (kell 12 või midagi taolist) teineteisele äratust korraldame, et kokku leppida, millal ja kus me kohtume… Ja siis jääb kumbki meist kindlasti hiljaks… Tavaliselt mina:D Nojahh, üldjuhul ei ole meie hilinemised „tund või paar“, kuigi tegelikult on neidki ette tulnud… Näiteks jaanipäeval, kui me Janega andsime Maarjale 15-20 minti, et end valmis panna, aga ise jõudsime pooleteise tunni pärast kohale:D
Sa oled süüdimatu
Ja ettearvamatu,
Kuid Sinuga koos
Sinuga koos pean olema.
Sa oled hoolimatu
Ja veidi südametu,
Kuid Sinuga koos
Sinuga koos on nii hea.
Ja ettearvamatu,
Kuid Sinuga koos
Sinuga koos pean olema.
Sa oled hoolimatu
Ja veidi südametu,
Kuid Sinuga koos
Sinuga koos on nii hea.
Süüdimatu&ettearvamatu! Hahhaaa… Just need iseloomuomadused meie „suhte“ nii eriliseks ju teevadki! Mitte kunagi ei tea, missuguse ajuvabadusega teine üllatada võib… („Kuum ja seksikas turva“, „onud kraavis“, „kas keegi mulle abieluettepanekut ei tahaks teha?“ „kas keegi last ei tahaks osta?“- Meil on lõpmatuseni lugusid asjadest, mida normaalsed inimesed ei teeks… Meie teeme, sest muidu oleks elu igav ju!)
Kustuvad tuled
Ja sulgub baar,
Kuid ära koju
Ei saa me minna veel-
Igav oleks ju see.
Loota ma võin ju nii või naa,
Kuid nagu alati
Jälle puruneb koost
Illusioon.
Ja sulgub baar,
Kuid ära koju
Ei saa me minna veel-
Igav oleks ju see.
Loota ma võin ju nii või naa,
Kuid nagu alati
Jälle puruneb koost
Illusioon.
Sulgub baar ja meie ei lähe kohe kindlasti otseteed koju… Ei, me TAHAME hoopis keset teed kõndida…Keset suurt tänavat…Tartus sobivad selleks ideaalselt Turu tänav, Riia tänav või Narva mnt. Või tahame Statoilis Mika Relax, Take It Easy järgi tantsida... Või tuleb meil hoopis absoluutselt vastupandamatu pulgakommi-isu ja me PEAME seda saama…:D Või tahame me korraldada öise fotosessiooni või… :D
Sa oled uskumatu
Ja vastupandamatu,
Sinuga koos,
Sinuga koos on nii hea!“
Ja vastupandamatu,
Sinuga koos,
Sinuga koos on nii hea!“
Just- täpselt nii… Sa oled uskumatu, ja vastpandamatu, ja Sinuga koos on nii-nii-niiiiiiii HEA!"
Nüüd on meil lihtsalt Kadu ka seltskonnas:D:D
PS, kuna me kohtame? :D
Sunday, January 15, 2012
I'm with Cubbins&happy
Bartholomew Cubbins- tegelane lasteraamatust.
Bartholomew Cubbins- Jared Leto pseudonüüm. See Bart ongi minu seinal. Thirty Seconds To Mars, eriti muidugi Jared ise, on Teda kirjeldanud kui üht parajat kaabakat:) Närviline, agressiivne ja tige loominguline geenius. Tomo ühes intervjuus: "He's a prick!" * ja Jared: "He's an angry son of a bitch, but God, we love him! Can't get rid of that bastard." ** Bartholomew Cubbins on Marsi videode režissöör. Mulle enamasti meeldivad need videod.
*Ta on t***!
**Ta on vihane h****poeg, aga me armastame teda. Ei saa kuidagi sellest kaabakast lahti.
Ainust avaldatud pilt Bartist on see must vari:
Rohkem Teda nähtud pole. Ta ei saa ju kuhugi auhindade jagamisele ilmuda kui Jared kohal on:):):) Selline salapärane tüüp.
Mul on hea kujutlusvõime. Seoses selle "I'm with Cubbins" pildiga tekkis mul kohe idee, milline see tüüp täispikkuses välja näeks ja minu arust sobis Ta sellisena mu kapi juurde seinale väga hästi. Lihtsalt toa kujunduse mõttes seina täitma... Ja Tema ümber sobivad väga hästi seinale ka kollased lipikud tarkuseteradega.
Nüüd pean ma seletama, KES Bart selline on ja MIKS ma Teda oma seinale üldse tahtsin! Loogiline ju, et küsitakse.... Ise ma koguaeg kuulutan, et mul on sõber seinal! Oh, kui Te oma nägusid näeksite sel ajal kui mina räägin teile see-on-Jared-Leto-Marsi-laulja-pseudonüüm-teeb-nende-videosid-seega-pm-Jared-ise lugu! Te vaatate mind sellise näoga, et Te ei saa muffigi aru ja nagu ma oleks puhta lolliks läinud. Enda arvates olen ma täiesti normaalne, muide! Vahel ka väga veider...
Palju raskem on vastata küsimusele MIKS. No Ta tõesti minu arvates lihtsalt sobib sinna! Kuigi tüüp on kahtlaselt tihedalt seotud mu viimase vaimustuse lainega... Minu jaoks seondub Ta ilmselt eelkõige Thirty Seconds To Marsiga, seepärast ma Teda ei kardagi, sest Ta on rohkem Jaredi vari kui õuduka tegelane. Ümberkaudsetele on Bart kohutav must peletis:)
Ma pole kunagi olnud postrite seinale riputaja. See on kuidagi õudne, kui keegi sind seinalt koguaeg passib, iga liigutust vahib. Selline mulje jääb mulle postritest, aga oma musta Tonti ma ei karda. Tal pole silmi, Ta "ei näe" mind, Ta "kõnnib" (hiilib) minust lihtsalt mööda. Teiselt poolt mu voodit käib Riivo suitsule, niiet ma olen üldiselt harjunud sellega, et keegi pidevalt ringi siiberdab. Bart ei ole õudne!
Lootusetu, keegi ei usu mind, eriti peale sellist kiidulaulu...
Seda on nii pagana raske seletada, miks mul seda Tondut vaja on, aga ta on lihtsalt niiiiiii äge!
Bartholomew Cubbins- Jared Leto pseudonüüm. See Bart ongi minu seinal. Thirty Seconds To Mars, eriti muidugi Jared ise, on Teda kirjeldanud kui üht parajat kaabakat:) Närviline, agressiivne ja tige loominguline geenius. Tomo ühes intervjuus: "He's a prick!" * ja Jared: "He's an angry son of a bitch, but God, we love him! Can't get rid of that bastard." ** Bartholomew Cubbins on Marsi videode režissöör. Mulle enamasti meeldivad need videod.
*Ta on t***!
**Ta on vihane h****poeg, aga me armastame teda. Ei saa kuidagi sellest kaabakast lahti.
Ainust avaldatud pilt Bartist on see must vari:
Rohkem Teda nähtud pole. Ta ei saa ju kuhugi auhindade jagamisele ilmuda kui Jared kohal on:):):) Selline salapärane tüüp.
Mul on hea kujutlusvõime. Seoses selle "I'm with Cubbins" pildiga tekkis mul kohe idee, milline see tüüp täispikkuses välja näeks ja minu arust sobis Ta sellisena mu kapi juurde seinale väga hästi. Lihtsalt toa kujunduse mõttes seina täitma... Ja Tema ümber sobivad väga hästi seinale ka kollased lipikud tarkuseteradega.
Nüüd pean ma seletama, KES Bart selline on ja MIKS ma Teda oma seinale üldse tahtsin! Loogiline ju, et küsitakse.... Ise ma koguaeg kuulutan, et mul on sõber seinal! Oh, kui Te oma nägusid näeksite sel ajal kui mina räägin teile see-on-Jared-Leto-Marsi-laulja-pseudonüüm-teeb-nende-videosid-seega-pm-Jared-ise lugu! Te vaatate mind sellise näoga, et Te ei saa muffigi aru ja nagu ma oleks puhta lolliks läinud. Enda arvates olen ma täiesti normaalne, muide! Vahel ka väga veider...
Palju raskem on vastata küsimusele MIKS. No Ta tõesti minu arvates lihtsalt sobib sinna! Kuigi tüüp on kahtlaselt tihedalt seotud mu viimase vaimustuse lainega... Minu jaoks seondub Ta ilmselt eelkõige Thirty Seconds To Marsiga, seepärast ma Teda ei kardagi, sest Ta on rohkem Jaredi vari kui õuduka tegelane. Ümberkaudsetele on Bart kohutav must peletis:)
Ma pole kunagi olnud postrite seinale riputaja. See on kuidagi õudne, kui keegi sind seinalt koguaeg passib, iga liigutust vahib. Selline mulje jääb mulle postritest, aga oma musta Tonti ma ei karda. Tal pole silmi, Ta "ei näe" mind, Ta "kõnnib" (hiilib) minust lihtsalt mööda. Teiselt poolt mu voodit käib Riivo suitsule, niiet ma olen üldiselt harjunud sellega, et keegi pidevalt ringi siiberdab. Bart ei ole õudne!
Lootusetu, keegi ei usu mind, eriti peale sellist kiidulaulu...
Seda on nii pagana raske seletada, miks mul seda Tondut vaja on, aga ta on lihtsalt niiiiiii äge!
Monday, December 26, 2011
Jõulud
Siki päästis jõuluõhtu. Kuigi Sa seda blogi ei loe, siiski SUUR AITÄH Sulle, et tulid! Meil oli päris huvitavate meenutuste õhtu:)***
Kas Salvo kelguga sõitis trepist alla Margo või Raigo? Kumb valis selleks jalgratta? Raigol oli meeles, et tema "kelgutas" trepist alla ja pea lõhki. Margo kinnitas, et tema valis ratta.
Margo: "Esimene kord ei õnnestunud, käisin üle pea. Arvasin, et viga on tehnikas"
Raigo: "Teisel korral tulid tagurpidi alla?"
Margo: "Ei, ma arvasin, et ma pean kiiremini alla sõitma!!!"
Mõlemal on kuklas õmblus:)
***
Heigoga juhtus ka alati pidevalt midagi, tihti käidi kiirabis...
Raigo kommentaariks: "Ta oli püsiklient! Kliendikaart oli olemas!!!"
***
Sõna otseses mõttes südaöösel läksime Raekoja platsile kolama, sest me Tartu inimestena polnud oma linna kuuske veel näinud... Vähemalt osad meist polnud. Lund sadas, hästi ilus oli:) Nagu päris jõulud täitsa.***
Päeval sain üle hulga aja Võnnus vanaisa haual käia. See kõlab nüüd veidi valesti, aga mulle meeldib surnuaial käia. Mulle ei meeldi, et mu vanaisa ja onu surnud on! Aga kuna elu on juba kord nii läinud, siis ma valin pigem variandi neid aeg-ajal kasvõi surnuaias külastada. Peale seda käisin kirikus ka! Seal samas Võnnu kirikus. Mulle kuidagi... Väga meeldis.
***
Ja lapsed on niiiiii-iiiiiii vahvad! Lihtsalt kohe nii ägedad, et ma ei oska seda seletada...
Monday, December 19, 2011
I'm with Cubbins
Mul oli laupäeval jõul vol 1. Igati püha üritus- mandariinid, päkapikud ja sõbrad olid platsis. Salmi keegi lugema ei pidanud, laulukesi laulma ka mitte, joonistama ja maalima pidi! Ja nagu õhtu alguses selgus, ka arvutama...
Mõnda aega tagasi tekkis mul geniaalne plaan joonistada oma voodi kõrvale kapi tagant välja hiilima üks tegelane nimega Bartholomew Cubbins. Ainus pilt, mis ma temast näinud olin, on selline:
Lihtne, onju? Must tüüp! Mina tahtsin teda seinale saada enam-vähem elusuuruses ja jalgadega, see tähendas aga seda, et kuna ma ise joonistada ei oska, siis tuli sõbrad appi võtta, jõulupeo ettekäändel:D Selgus, et nad on ka täitsa andetud, aga mis sellest, lihtsalt 5 andetut inimest hakkasid seda pildikest edasi arendama...
Esimene ja kõige jubedam probleem: kust alustada?
Idee: naba on vaja paika panna!
Lahendus: Riivo jagas A4 suuruse ja pooliku Barti ruudukesteks ja kandis üle suurele lõuendile. Ja nii me siis hakkasime arutama, kriipsukesi ja täpikesi tegema, millises ruudus tema lõug lõpeb ja millises kastikeses nina asub....
Teine probleem: kes julgeb jooni tõmbama hakata?
Loomulikult jäi see raske loominguline töö tüdrukutele- mulle ja Reesile. Kasutasime julgelt harilikku pliiatsit ja kustukummi ja lõpuks hakkas tunduma, et asjast võib asja saada, sest meie tõmmatud jooned meenutasid täitsa hästi kuju A4-l.
Kolmas probleem: kuidas Bart jalad alla saab?
Ma üritasin näidata, mis "asendis" tal minu ettekujutuses jalad olema peaksid. Üritasin peegli abil selgusele jõuda, kui kaugele võrreldes kätega ta põlv ulatuma peaks... Kõige lihtsam oli ikka proovida! Janno joonistas väikesel paberil Bartile jalad ära ja selle järgi (ikka pliiats ühes käes ja kumm teises) sebisime lõuendile ka pikad kõhnad jalad alla.
Neljas probleem: millised papud Bartil jalas on?
Mitme peale otsustasime, et tal on Jared Leto kossid (tegelikult mina vist otsustasin... aga kõik soovitasid midagi:D)!
Viies, kõige suuremat, põhjalikumat ja naljakamat arutelu põhjutsanud probleem: millised on Barti kannid??? Neid ei olnud keegi kuskil näinud...
Ma ei oska siia praegu enam kirja panna, mida täpselt keegi ütles või arvas, aga uskuge, see oli naljakas! Lõpuks tulin mina enda arvates väga geniaalse lahendusega välja: kui keegi pole Barti kanni näinud, siis teeme nii, et tal tolkneb T-särgi saba üle kanni ja asi lahendatud. Järjekordselt (vist?) ainult minu arvates sobis väga hästi, tundus loogiline.... Joonistasin särgi nurga ära ka ja siis ristiti Bart hoopis Kant-Kanniks! Pool seltskonda ei usu vist siiani, et ma joonistasin särgi saba aga mitte kanni! :D:D Juhtub, uskmatuid on ilm täis.... :):):)
Kuues probleem: kui vedel/paks peaks olema värv, mille ma olin ostnud Barti maalimiseks?
Katse-eksitusmeetodiga selgus, et esialgu sai see liiga "lahja", aga polnud hullu miskit, ühe kihi maalisid Janno ja Riivo lõuendile ikkagi selle sama "lahusega".
Hiljem ma paksendasin värvi ja nad käisid Barti veelkord üle. Nii sai tüüp endale heledama juuksetuti ja muidu üleni mustaks! Nüüd on talle vaid päikseprillide raam ka vaja joonistada, siis on ta täiuslik:D:D
Lasime oma teosel pisut kuivada ja lõime ta siis "nätsuga" seina ka! Minu "Mission Impossible" oli nüüd "Mission Accomplished".
Tüüp on mu seinal täpselt selline, nagu ma tahtsin ja ta mõjub täpselt nii, nagu ma tahtsin. Super!
PS, me kõik vist alahindasime oma võimeid...? :D
*Kui Riivo tegeles matemaatikaga tuli Musakanalist nagu tellitult Thirty Seconds To Mars'i "Hurricane"- väga asjakohane sissejuhatus õhtule:) Kuskil peale kahte öösel, kui külalised olid lahkunud ja mina tuttu hakkasin sättima, näitas Musakanal mulle uuesti sama videot. Üks kord ajastasid nad ka oma videosid hästi:)
Mõnda aega tagasi tekkis mul geniaalne plaan joonistada oma voodi kõrvale kapi tagant välja hiilima üks tegelane nimega Bartholomew Cubbins. Ainus pilt, mis ma temast näinud olin, on selline:
Lihtne, onju? Must tüüp! Mina tahtsin teda seinale saada enam-vähem elusuuruses ja jalgadega, see tähendas aga seda, et kuna ma ise joonistada ei oska, siis tuli sõbrad appi võtta, jõulupeo ettekäändel:D Selgus, et nad on ka täitsa andetud, aga mis sellest, lihtsalt 5 andetut inimest hakkasid seda pildikest edasi arendama...
Esimene ja kõige jubedam probleem: kust alustada?
Idee: naba on vaja paika panna!
Lahendus: Riivo jagas A4 suuruse ja pooliku Barti ruudukesteks ja kandis üle suurele lõuendile. Ja nii me siis hakkasime arutama, kriipsukesi ja täpikesi tegema, millises ruudus tema lõug lõpeb ja millises kastikeses nina asub....
Teine probleem: kes julgeb jooni tõmbama hakata?
Loomulikult jäi see raske loominguline töö tüdrukutele- mulle ja Reesile. Kasutasime julgelt harilikku pliiatsit ja kustukummi ja lõpuks hakkas tunduma, et asjast võib asja saada, sest meie tõmmatud jooned meenutasid täitsa hästi kuju A4-l.
Kolmas probleem: kuidas Bart jalad alla saab?
Ma üritasin näidata, mis "asendis" tal minu ettekujutuses jalad olema peaksid. Üritasin peegli abil selgusele jõuda, kui kaugele võrreldes kätega ta põlv ulatuma peaks... Kõige lihtsam oli ikka proovida! Janno joonistas väikesel paberil Bartile jalad ära ja selle järgi (ikka pliiats ühes käes ja kumm teises) sebisime lõuendile ka pikad kõhnad jalad alla.
Neljas probleem: millised papud Bartil jalas on?
Mitme peale otsustasime, et tal on Jared Leto kossid (tegelikult mina vist otsustasin... aga kõik soovitasid midagi:D)!
Viies, kõige suuremat, põhjalikumat ja naljakamat arutelu põhjutsanud probleem: millised on Barti kannid??? Neid ei olnud keegi kuskil näinud...
Ma ei oska siia praegu enam kirja panna, mida täpselt keegi ütles või arvas, aga uskuge, see oli naljakas! Lõpuks tulin mina enda arvates väga geniaalse lahendusega välja: kui keegi pole Barti kanni näinud, siis teeme nii, et tal tolkneb T-särgi saba üle kanni ja asi lahendatud. Järjekordselt (vist?) ainult minu arvates sobis väga hästi, tundus loogiline.... Joonistasin särgi nurga ära ka ja siis ristiti Bart hoopis Kant-Kanniks! Pool seltskonda ei usu vist siiani, et ma joonistasin särgi saba aga mitte kanni! :D:D Juhtub, uskmatuid on ilm täis.... :):):)
Kuues probleem: kui vedel/paks peaks olema värv, mille ma olin ostnud Barti maalimiseks?
Katse-eksitusmeetodiga selgus, et esialgu sai see liiga "lahja", aga polnud hullu miskit, ühe kihi maalisid Janno ja Riivo lõuendile ikkagi selle sama "lahusega".
Hiljem ma paksendasin värvi ja nad käisid Barti veelkord üle. Nii sai tüüp endale heledama juuksetuti ja muidu üleni mustaks! Nüüd on talle vaid päikseprillide raam ka vaja joonistada, siis on ta täiuslik:D:D
Lasime oma teosel pisut kuivada ja lõime ta siis "nätsuga" seina ka! Minu "Mission Impossible" oli nüüd "Mission Accomplished".
Tüüp on mu seinal täpselt selline, nagu ma tahtsin ja ta mõjub täpselt nii, nagu ma tahtsin. Super!
PS, me kõik vist alahindasime oma võimeid...? :D
*Kui Riivo tegeles matemaatikaga tuli Musakanalist nagu tellitult Thirty Seconds To Mars'i "Hurricane"- väga asjakohane sissejuhatus õhtule:) Kuskil peale kahte öösel, kui külalised olid lahkunud ja mina tuttu hakkasin sättima, näitas Musakanal mulle uuesti sama videot. Üks kord ajastasid nad ka oma videosid hästi:)
Tuesday, December 13, 2011
Hetk
Ma käisin korraks maal. Te vist juba teate, kui väga ma toda kohta armastan. Praegu oli seal pisut nukker, puud raagus, külm... Aga lund oli rohkem kui linnas!
Pidin pööningul käima ja ühe pisikese asja sealt kaasa võtma. Mind juhendati täpselt, kust seda seal kola sees leida. Asi ootas mind juhatatud kohas.
See oli 80ndatest pärit suitsupakk "Ekstra". Need olid onu Silveri suitusud... Tema surmast sai sel sügisel 10 aastat mööda ja 13 sellest hetkest mil ta suitsetamise maha jättis... See pakk oli tema pluusi taskus, mis rippus meil pööningul kogu selle aja. Tegelikult ilmselt veel varasemast arvestades, mis margiga tegu oli... Pakil kenasti kiri peal, et "Toodetud NSVL-is".
Ma võtsin sutsupaki taskust välja, leidsin tasku põhjast veel tikudki. Jõllitasin neid natuke ja kuidagi imelik hakkas. Panin nad taskusse tagasi, tegin pildi ja siis unustasin korraks, kus ma olen ja mis ajas ma olen. Vaatasin seda pluusi ja suitsupakki ja olin veendunud, et kohe tuleb kuskilt onu Silver ja küsib, kus ta suitsud on. Ta oli seal, minu juures, ma olen selles täiesti kindel. Üheks hetkeks oli kõik nii nagu vanasti.
Aga siis mulle meenus, et aasta on 2011 ja ma olen pööningul. Kuigi nutt kippus kurku oli mul hea meel, et korraks oli kõik hästi. Ma olin selle tunde ammu unustanud...
Pidin pööningul käima ja ühe pisikese asja sealt kaasa võtma. Mind juhendati täpselt, kust seda seal kola sees leida. Asi ootas mind juhatatud kohas.
See oli 80ndatest pärit suitsupakk "Ekstra". Need olid onu Silveri suitusud... Tema surmast sai sel sügisel 10 aastat mööda ja 13 sellest hetkest mil ta suitsetamise maha jättis... See pakk oli tema pluusi taskus, mis rippus meil pööningul kogu selle aja. Tegelikult ilmselt veel varasemast arvestades, mis margiga tegu oli... Pakil kenasti kiri peal, et "Toodetud NSVL-is".
Ma võtsin sutsupaki taskust välja, leidsin tasku põhjast veel tikudki. Jõllitasin neid natuke ja kuidagi imelik hakkas. Panin nad taskusse tagasi, tegin pildi ja siis unustasin korraks, kus ma olen ja mis ajas ma olen. Vaatasin seda pluusi ja suitsupakki ja olin veendunud, et kohe tuleb kuskilt onu Silver ja küsib, kus ta suitsud on. Ta oli seal, minu juures, ma olen selles täiesti kindel. Üheks hetkeks oli kõik nii nagu vanasti.Aga siis mulle meenus, et aasta on 2011 ja ma olen pööningul. Kuigi nutt kippus kurku oli mul hea meel, et korraks oli kõik hästi. Ma olin selle tunde ammu unustanud...
Imeline Taksojuht
Laupäeval oli Lõunakas Imede Öö, ma olin ka öösel tööl. Elame töökaaslasega samas linna nurgas ja seepärast läksime pärast koju ühe taksoga. Mul oli kolm kilekotitäit kraami ja käekott kah veel, jube kandam.
Takso tuli, ronisime sisse, aga mul oli suur probleem- ise mahtusin sisse, aga kotid jäid välja! Mu pakid polnudki niivõrd suured, aga rasked, ma ei jõudnud lihtsalt neid sülle vinnata.
Taksojuht: "Oi-oi, kas ikka mahute sisse?"
Mina naersin, ütlesin Talle ka, et ise mahtusin, aga kotid jäid välja:) Lõpuks ikka mahutasin end sisse. Panin traksid ka peale ning pakid sülle ja tundsin end hästi, et lõpuks saab koju.
Taksojuht tundis huvi, et mis toimus, vaatasime, et suures majas oli veel sebimist. Arutasime, et hull ostupaanika... Töökaaslane muretses, et Taksojuht ei saanudki Imede Ööl käia. Mina: "Nüüd jäävad Teil jõulud tulemata, kõik kingid jäid ju ostmata!" Taksojuht naeris kohe südamest... Aga mul oli täiesti ükskõik, mis Ta minust mõtles, ma olin omadega nii sooda, ajasin juba lõunast saadik lolli juttu.
Märkasin, et taksos mängis Depeche Mode. Nii hea oli kuulata, kõrvad puhkasid. Mitu laulu järjest tuli Depeche'it!!!
Arutlesime veel helkurite vajaduse üle linnas ja maanteel ja jõulutunde üle... Mina: "Korraks tuli, aga läks ära, koos lumega. Talve oligi poolteist päeva, polegi rohkem vaja!" Küll ma võisin naljakas olla, sest Taksojuht naeris jälle.
Lõpuks, kui me peaaegu minu maja ette olime jõudnud, ma lihtsalt pidin Taksojuhile ütlema, et Tal mängib autos kohutavalt hea muusika! See kiitis takka, et jah Depeche Mode, vastasin, et märkasin jah, et juba kolmas laul, nii hea... Taksojuht: "Mul on terve Depeche Mode'i plaat!" Aga no oli hea kõrvadele!
Hakkasin taksost väljuma ja mitte ei suutnud püsti tõusta. Pakid sirutasin autost välja, ise ei suutnud järgi ronida ja siis tuli meelde: mul oli turvarihm peal veel!!!! Ma hakkasin nii kõvasti naerma, et pisarad jooksid, ütlesin Taksojuhile ja Töökaaslasele ka, et pole ime et välja ei saanud... Taksojuht: "Noh, tahtsite ära minna auto rihmaga seljas!" See oli kohutavalt hale-naljakas... Aga lõpuks sain oma kandamiga koju.
Loodetavasti oli Taksojuhil sama lõbus kui mul:) Ta oli tõesti tore ja Tal on hea muusikamaitse.
Takso tuli, ronisime sisse, aga mul oli suur probleem- ise mahtusin sisse, aga kotid jäid välja! Mu pakid polnudki niivõrd suured, aga rasked, ma ei jõudnud lihtsalt neid sülle vinnata.
Taksojuht: "Oi-oi, kas ikka mahute sisse?"
Mina naersin, ütlesin Talle ka, et ise mahtusin, aga kotid jäid välja:) Lõpuks ikka mahutasin end sisse. Panin traksid ka peale ning pakid sülle ja tundsin end hästi, et lõpuks saab koju.
Taksojuht tundis huvi, et mis toimus, vaatasime, et suures majas oli veel sebimist. Arutasime, et hull ostupaanika... Töökaaslane muretses, et Taksojuht ei saanudki Imede Ööl käia. Mina: "Nüüd jäävad Teil jõulud tulemata, kõik kingid jäid ju ostmata!" Taksojuht naeris kohe südamest... Aga mul oli täiesti ükskõik, mis Ta minust mõtles, ma olin omadega nii sooda, ajasin juba lõunast saadik lolli juttu.
Märkasin, et taksos mängis Depeche Mode. Nii hea oli kuulata, kõrvad puhkasid. Mitu laulu järjest tuli Depeche'it!!!
Arutlesime veel helkurite vajaduse üle linnas ja maanteel ja jõulutunde üle... Mina: "Korraks tuli, aga läks ära, koos lumega. Talve oligi poolteist päeva, polegi rohkem vaja!" Küll ma võisin naljakas olla, sest Taksojuht naeris jälle.
Lõpuks, kui me peaaegu minu maja ette olime jõudnud, ma lihtsalt pidin Taksojuhile ütlema, et Tal mängib autos kohutavalt hea muusika! See kiitis takka, et jah Depeche Mode, vastasin, et märkasin jah, et juba kolmas laul, nii hea... Taksojuht: "Mul on terve Depeche Mode'i plaat!" Aga no oli hea kõrvadele!
Hakkasin taksost väljuma ja mitte ei suutnud püsti tõusta. Pakid sirutasin autost välja, ise ei suutnud järgi ronida ja siis tuli meelde: mul oli turvarihm peal veel!!!! Ma hakkasin nii kõvasti naerma, et pisarad jooksid, ütlesin Taksojuhile ja Töökaaslasele ka, et pole ime et välja ei saanud... Taksojuht: "Noh, tahtsite ära minna auto rihmaga seljas!" See oli kohutavalt hale-naljakas... Aga lõpuks sain oma kandamiga koju.
Loodetavasti oli Taksojuhil sama lõbus kui mul:) Ta oli tõesti tore ja Tal on hea muusikamaitse.
Ükskord tööl...
... oli mingi imeline päev. Mind ajas peaaegu kõik naerma.
Mingid pubekad poes. Kolasid mööda poodi, olid lärmakad, näppisid kõike. Ilmselt nad said aru, et me jõllitasime neid. Enne lahkumist jalutasid nad leti eest läbi.
Nokatsiga noormees: "Hoi-hoi, kapten!"
A: "Hoi-hoi!"
Nokatsiga noormees (lahkudes, ukselt): "Voodis näeme!"
Selle peale ei osanud nagu midagi öelda... :)
Me müüme muu staffi hulgas ka raketipüstoli rakette ja neid, mida jahipüssist lastakse (12mm, 16mm ja 26mm).
Töökaaslane palub abi: "Me peame raketi-tellimuse ära tegema."
Mina mõtlesin, et me saame midagi sellist tellida:
Aga ei saanud... Mina lihtsalt kujutasin ette, kuidas me Kuu-rakette tellime ja see oli hirmnaljakas... Seda ainult minu arvates vist!
Meie postkasti laekus kiri:
"Saabusid meeste retuusid (mustad) ja need on hästi mõnusad-soojad ja ka eest auguga. Neid otsitakse."
Meie vastus:
"Vastav toode meestele on väga huvipakkuv, aga enne tellimist sooviks näidisest pilti näha, koos modelliga!"
Minu edasine teemaarendus: kui need retud on "ka eest auguga", kas siis taga on ka mõni auk?
Meil on müügil jõuluvana kujuke, kes nõksutab puusi ja kellel on kaenlas fiiber-vits, mis helendab värviliselt, kui juhe seina pista. Üks selline mehike seisab meil letil. Töökaaslane avastas, et adapter on kuum. Ma katsusin ka, oli jah kuum, nii tuline, et kätt ei saanud peal hoida.
Mina: "See ei ole normaalne, et ta nii kuum on!" Tõmbasin juhtme kontaktist ära ja panin lauale.
E: "Jah, Jõuluvana, Sa ei ole normaalne!"
Kusagil keset päeva tahtsin kliendile, kes maksis kaardiga, öelda, et ta võib PIN-koodi sisestada. Tavaliselt ei keeruta ma selle ümber pikka lauset vaid ütlen lihtsalt "PIN-KOOD", aga peaaegu oleksin lajatanud "PIRN"!!! Tüüp ostis 100W elektripirne. Mina mõtisklesin nende hinna üle ja selle üle, et üsna jabur on neid kümnete kaupa kokku osta, eks mul seepärast oligi keelel PIRN. Sain sõnal sabast kinni õigel ajal...
Naer on terviseks...!
***
Mingid pubekad poes. Kolasid mööda poodi, olid lärmakad, näppisid kõike. Ilmselt nad said aru, et me jõllitasime neid. Enne lahkumist jalutasid nad leti eest läbi.
Nokatsiga noormees: "Hoi-hoi, kapten!"
A: "Hoi-hoi!"
Nokatsiga noormees (lahkudes, ukselt): "Voodis näeme!"
Selle peale ei osanud nagu midagi öelda... :)
***
Me müüme muu staffi hulgas ka raketipüstoli rakette ja neid, mida jahipüssist lastakse (12mm, 16mm ja 26mm).
Töökaaslane palub abi: "Me peame raketi-tellimuse ära tegema."
Mina mõtlesin, et me saame midagi sellist tellida:
Aga ei saanud... Mina lihtsalt kujutasin ette, kuidas me Kuu-rakette tellime ja see oli hirmnaljakas... Seda ainult minu arvates vist!
***
Meie postkasti laekus kiri:
"Saabusid meeste retuusid (mustad) ja need on hästi mõnusad-soojad ja ka eest auguga. Neid otsitakse."
Meie vastus:
"Vastav toode meestele on väga huvipakkuv, aga enne tellimist sooviks näidisest pilti näha, koos modelliga!"
Minu edasine teemaarendus: kui need retud on "ka eest auguga", kas siis taga on ka mõni auk?
***
Meil on müügil jõuluvana kujuke, kes nõksutab puusi ja kellel on kaenlas fiiber-vits, mis helendab värviliselt, kui juhe seina pista. Üks selline mehike seisab meil letil. Töökaaslane avastas, et adapter on kuum. Ma katsusin ka, oli jah kuum, nii tuline, et kätt ei saanud peal hoida.
Mina: "See ei ole normaalne, et ta nii kuum on!" Tõmbasin juhtme kontaktist ära ja panin lauale.
E: "Jah, Jõuluvana, Sa ei ole normaalne!"
***
Kusagil keset päeva tahtsin kliendile, kes maksis kaardiga, öelda, et ta võib PIN-koodi sisestada. Tavaliselt ei keeruta ma selle ümber pikka lauset vaid ütlen lihtsalt "PIN-KOOD", aga peaaegu oleksin lajatanud "PIRN"!!! Tüüp ostis 100W elektripirne. Mina mõtisklesin nende hinna üle ja selle üle, et üsna jabur on neid kümnete kaupa kokku osta, eks mul seepärast oligi keelel PIRN. Sain sõnal sabast kinni õigel ajal...
Naer on terviseks...!
Subscribe to:
Posts (Atom)