OSA 8: TEINE KONTROLL
(13. juuni)
Reedel, 13. juunil sai esimesest
silmasüstist kuu aega täis. Jälle kappasin silmakliinikusse, seekord võttis
mind vastu Spetsialist. Arstiga ma esialgu ei kohtunudki, enne tõmbasid õed
mind “hoovi” ja alustasime tavapärasest kontrollist: nägemisteravus, silmarõhk,
mõned aparaadid. Nagu ikka, toimusid need asjad erinevates kabinettides ja sain
iga ukse taga veidi oodata.
Kuni ma ootasin, sain jälgida
inimesi. Ühe prouaga oli kaasas noor naine. Proua istus toolil ja ilmselt ootas
ka kutset mõnda kabinetti. Temaga kaasas olnud naine aga suutis igal ajahetkel
seista nii keset kui võimalik. Kuigi vabu kohti oli küllalt, ei istunud ta
kusagile ka paika. Muudkui kõlkus ühelt jalalt teisele ja “hööratas”… Õed ja
arstid ei saanud korralikult kabinettide uksi lahti teha, sest no ta seisis
täpselt ukse taga! Ja kokku ka ei tõmmanud ennast! Temast mööduda oli ka
keeruline…. Vaatasin seda ja mind ajas nii närvi, et üks inimene suudab olla
nii enesekeskne, et segada maksimaalselt teiste liikumist. Oleks ta siis veel
hädaline olnud… ei, ta oli haigel kaasas saatja ja nii keset, kui üldse olla
sai. Ka mina pidin temast paar korda mööda nühkima, et mõnest uksest sisse
mahtuda.
Kui olin taaskord ca 3 aparaadiga
tõtt vaadanud, pandi mind veelkord ühe uuringute kabineti ukse taha ootele.
Kusagilt ilmus välja ka Spetsialist ja läks sinna samasse kabinetti ning siis
kutsuti sisse ka mind. Korraks sigines pähe mote, et kas midagi on nüüd nii
halvasti, et arst peab lausa neid muidu tavapäraseid uuringuid vaatlema/tegema…
Aga ei- mu häda silmas on ilmselt pigem harv nähtus ja esimesel korral tehtud
pildid lihtsalt ei sobinud, sest õde ei saanud aru, millist piirkonda
suumida-pildistada, nüüd tuli arst juhendama ja näitama.
Peale seda palus arst mul oodata
uue kabineti ukse taga, kus ma veel käinud polnud, ise läks ta sinna sisse.
Sellest kabinetist oli kogu toonase hommiku jooksul sisse-välja siblinud üks Habemik*,
keda ma varem näinud polnud- ka pikk ja täitsa kena mees, võib-olla ca 40
aastane. (Andke mulle andeks see nimi, ma ei mõtle miskit paha sellega, aga mul
kisub erinevate arstide eraldamine juba vaikselt keeruliseks!) Aimasin, et kui
mind sisse kutsutakse, siis on lisaks Spetsialistile ka tema seal. Täpselt nii
oligi: “Mul kolleeg vaatab ka,” tuli ära. Ikka seesama, et “nii suur” see
kaasasündinud kahjustus, lõpuks lisas ta: “Haprad silmad.” Ma pole ise kunagi
seda tajunud, et nad NII haprad on… Tean küll, et ei tohi raskustega üle
pingutada jmt, aga selline arsti kommentaar võttis ikkagi veidi seest õõnsaks.
Nad vaatasid mu silmamuna- nii
algset seisundit, kui peale esimest süsti ja nüüd viimaseid pilte. Jah, muutus
peale esimest süsti oli ka Habemiku arvates tubli paranemine, aga midagi nad
arutasid veel, mis nad seal nägid ja mida mitte ning lõpuks teatasid, et võiks
selle teise süsti ikkagi ära teha. No ok, eks teeme, kui tundub kasulik. Süsti
ma ei kartnud. Spetsialist vaatas kella ja lisas: “Tunni-pooleteise pärast
saaks ära teha!” Ah? Ma tunni pärast plaanisin tööl olla…
Ma ei tea, mis näoga ma neid
vaatasin, vist paistis ehmatus välja või taipas Spetsialist ka ise käigu pealt,
et selline asjade kiire areng vajaks vist lisaselgitust. Igatahes täpsustas ta,
et süstiga pole otseselt NII kiire, et paari päeva oodata ei kannataks ja selle võiks teha ka järgmise nädala algul.
Ta kutsus mu teise kabinetti, et seal siis edasi arutada, kuna süst teha,
Habemiku jätsime teiste patsientide jaoks.
Mu mõte ei töötanud väga hästi,
püüdsin välja mõelda, mis see parem variant oleks. Ma ise eelistanuks süsti
kohe ära lasta teha, saaks ühele poole, nagunii juba pool päeva vussis, aga
pidin ju õhtupoolikul tööle minema… Samas oleks ka teise süstipäevana pakutud
esmaspäev olnud tööpäev, mille oleksin pidanud kellegagi ära vahetama. Leppisin
Spetsialistiga kokku, et teen mõned kõned ja selgitan välja, kas same kohe
suskima hakata või jääb esmaspäevaks. Helistasin kolleegidele, õnneks sain
endale kiiresti õhtupoolikuks asemiku. Kuna Spetsialisti polnud kusagil näha,
siis võtsin järgmisena ette kõne emale. Kui emaga rääkisin, siis märkasin ka Spetsialisti
ja sain talle ära öelda, et kui ma juba kohapeal olen, siis teeme ära, mis teha
vaja.
Jäin ootele, kuni Spetsialist tuli
natuke täpsema infoga, et mis kell ja kus kohal olema pean. Kell oli umbes
11:40 kandis kui ta käskis enne kella 13 tulla päevaravi ukse taha, et saaks
allkirjad anda ja ettevalmistustega alustada, isegi veerand tundi varem võiks
kohal olla. Kokku sai lepitud ka järgmine ülevaatuse aeg 25. juuniks, et
hinnata teise süsti mõju. Ja siis lisas Spetsialist nii toredalt, et mul on
umbes tund vaba aega ja mingu ma söögu midagi. See kõlas natuke nagu
klassiekskursioonil, et nüüd on Kaubamajas tund aega šoppamiseks. 😆 Aga mul oli
see aeg hoopis Maarjamõisas. Söönud ma tol päeval polnud tõesti midagi, nii et
läksin toidu jahile.
Kaugele polnud vaja minna- alumisel
korrusel leidus R-kiosk ja miski kohvik veel.
Kuna mu pilk oli uuringute eel juba uduseks tilgutatud, siis kohviku
iseteenindusekraanidega ma vaeva nägema ei hakanud, vaid läksin lihtsama
vastupanu teed ja võtsin 2 saiakest R-kioskist ja magustoiduks Twixi. Veepudeli
olin kodust kaasa võtnud, nii et vähemalt jook oli olemas. Sõin saiakesed
sealsamas diivanil nurgas ära ja mõtlesin eesootava üle.
Mul olid pooled juuksed lahti…
Niimoodi küll opituppa minna ei saanud- ma pidin hakkama soengut ümber tegema.
Läksin tagasi silmakliiniku korrusele ja maandusin sealsele diivanile juukseid
kammima ja patsi punuma. Kõrvalt jälgijale paistsin küll peast päris lollakana-
käis pooled kabinetid läbi ja nüüd teeb uuteks kohtumisteks soengut ümber…
Koridori pealt leidsin ka
veeautomaadi- sain oma pudeli ära täita. Kokku join seal vist 1.5L vett ära.
Mis sa muud ikka oma vaba ajaga teed kui poosetad diivanil ja limpsid vett. 😆
Nagu kokku lepitud, siis umbes
12:45 paiku kutsutigi mind jälle allkirju andma, et olen nõus protseduuriga
jne. Asjad kästi kappi panna, aga seekord ei jäänud ma ootetuppa passima, vaid
mul kästi olla hoopis õdede puldi juures asuval diivanil. Õed jäid minust
paremale, posti taha peitu ja minust vasakul oli väike kööginurgake, kus ka
paar õde juttu ajasid. Jälle ma vaatlesin ja kuulain elu Maarjamõisas.
Seekord tundus mulle, et kuidagi
kõhe oli. Mõtlesin, et otsus kampsun selga jätta oli õige. Mul on ju peaaegu
koguaeg külm.
Peale minu oli loomulikult veel
inimesi, kes muudkui oma allkirju käisid andmas ja keda suunati ootetuppa
järjekorda. Ühel härral, kes peale paberimajanduse täitmist ooteruumi jalutas,
kriuksusid jalanõud hirmsasti.
Õde 1: “Kas tal olid naelad
jalas?!”
Õde 2: “Ei… mingid kroksi moodi
jalanõud vist…”
Õde 1: “Ma mõtlesin, et naelad! Me
oleme nii kaua tööl olnud, äkki on lumi maas õues! Siia ei näe ju midagi…”
Teisel pool, kööginurgas käis tore
arutelu, kuidas kartulid-peedid tänavu kasvavad. Ainult, et vestlejad kasutasid
eesti ja vene keelt vaheldumisi, tõesti üle ühe sõna vahtus neil keel. Minu aju
igatahes eriti järgi ei jõudnud, mis nad rääkisid. 😆 Aeg-ajalt jooksid nad opitoast välja
sõidutatud patsientide juurde, et nad siis tagasi ootetuppa viia.
Mingil hetkel kuulsin, kui üks õde
küsis teistelt, et kas see on ikka õige info, et Spetsialistil 2 opiaega nii
järjest on. Ilmselt olin üks nendest mina. 😁 Kogu arutelu ma ei kuulnud, aga
sain aru, et ajakavast kedagi ega midagi maha ei tõmmatud. Natuke hiljem
otsitigi mind ja saadeti opisaalide koridori.
Teine sutsu-tiir käis kiiremini,
aga ikka sama valemi järgi: tilgad silma, müts pähe, opituba nr 2 ja tooli
pikali. Seekord sättisin oma punupatsi mütsi sees nii, et see ebamugav poleks.
Jube tüütu, lõika või maha… Jälle lödistati erinevaid vedelikke mulle silma, aga
teipimine käis seel korral kuidagi ühe hoobiga- kõiki neid kodinaid, mis
esimele korral, seekord silma ei pandud. Järsku küsis õde Spetsialistilt: “Kas
sa tahad rõngaid ka?” (???? Misasja???) Spetsialist vastas: “Ei ole vaja…” Ja
õde rõõmustas: “Oh, jumal tänatud, mulle ei meeldi neid panna!” Õudne tahtmine
oli küsida, et misasjad need rõngad on, aga jätsin…
Taustal käis jutt ventilatsioonist-
olevat väga lärmakas ja koridorid olevat väga külmad, aga opituba väga soe. Et
ei tea, mis küll toimub…. Mõtlesin, et rõõm kuulda, et teisteski asutustes
samad kommunaalprobleemid, mis mul tööl. 😆 (Ja ma TUNDSIN, et koridoris oli
külm!)
Vahepeal susiti veel mingeid
tilkasid silma ja õige pea maandus arst ka kuskil mu pea kohal. Seegi kord
kästi mul alla “vaadata”, aga vasakule. Taaskord kerge survetunne ja valmis.
Valgus oli silmale suunatud nii, et ma nägin, kuidas rohi mu silma jooksis.
Kola korjati silmast ja selle
ümbert jälle sujuva liigutusega kokku ja võisin minema tuigerada. Seegi kord
end püsti ajades ei tundnud ma end kuidagi halvasti. Kohutavalt udune oli kõik,
nagu ikka. Prigisesin, et seekord polegi mulli silmas, millega mängida. Seekord
oli hoopis nagu valge uduloor, mis tegi nägemise veel keerulisemaks, aga kuna
koridorid olid tuttavad, siis jõudsin kenasti apteeki jälle oma tilkasid ostma.
Selgi korral pidi apteeker tegema hääteavitust, sest… no mitte tuhkagi ei
näinud!
Tilgad näpus ja võisin koju minna.
Seekord oli mul oma isiklik taksojuht ootel, kutsusin ta endale järgi. Ainult,
et pilk oli niiiii udune, et mul oli raskusi auto ära tundmisega… Õnneks näkkas
jälle esimesel korral ja ronisin õigesse.
Kodus jahutasin muditud silma jälle
märja vatitupsuga ja vedelesin, kuni suurem kipitamine möödus. Paari tunniga
hajus ka valge uduloor silme eest ja pilk selgines. Väga veider päev- läksin
lihtsalt kontrolli ja lõpetasin jälle opitoas. Loodetavasti ei ole see mingi
halb mark.
LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3; OSA 4; OSA 5; OSA 6 ja OSA 7
*Arstide nimed on toimetusele
teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea
meelega.
