Sunday, April 1, 2012
Saturday, March 31, 2012
Marsslane
Ma ootan juba sügisest alates oma Marsslast.
Kui ei vea õnnemängus, siis veab armastuses! Kaardimängus olen ma üsna lootusetu luuser, järelikult peab mu armastus kohe kuskilt välja ilmuma! Minu geniaalne loogika...
Nii ma siis kaotan pidevalt ja ootan õnne. Aga kuna mul kaardimängus läheb tihti kehvasti ja suurt armastust pole veel tulnud siis tegid mu sõbrad geniaalse järelduse: sel armastusel peab pikk tee tulla olema- järelikult tuleb Marsilt!
Korraks sattusin mängimisel isegi võidulainele, no päris hästi läks. Sõprade järeldus: Marslasel läks lendav taldrik katki, tulemine peatus, armastuse saabumine viibib, niiet vahepeal pidingi võitma...
Ja siis tuli uudis, et kuskilt Venemaa avarustest leiti UFO. Sõbrad: "Näeeeee, Maarja, Su Marsslane pani Venemaal mättasse! Eksis aadressiga!!!!"
Aga ta ei eksinud eriti palju aadressiga, too Venemaa mehike polnud minu rida. Minu Marsslane maandus küll Annelinna, aga valesse majja. Temast jäi vaid märg plekk järgi:
Nuuks... :'(
Kui ei vea õnnemängus, siis veab armastuses! Kaardimängus olen ma üsna lootusetu luuser, järelikult peab mu armastus kohe kuskilt välja ilmuma! Minu geniaalne loogika...
Nii ma siis kaotan pidevalt ja ootan õnne. Aga kuna mul kaardimängus läheb tihti kehvasti ja suurt armastust pole veel tulnud siis tegid mu sõbrad geniaalse järelduse: sel armastusel peab pikk tee tulla olema- järelikult tuleb Marsilt!
Korraks sattusin mängimisel isegi võidulainele, no päris hästi läks. Sõprade järeldus: Marslasel läks lendav taldrik katki, tulemine peatus, armastuse saabumine viibib, niiet vahepeal pidingi võitma...
Ja siis tuli uudis, et kuskilt Venemaa avarustest leiti UFO. Sõbrad: "Näeeeee, Maarja, Su Marsslane pani Venemaal mättasse! Eksis aadressiga!!!!"
Aga ta ei eksinud eriti palju aadressiga, too Venemaa mehike polnud minu rida. Minu Marsslane maandus küll Annelinna, aga valesse majja. Temast jäi vaid märg plekk järgi:
Nuuks... :'(
Wednesday, March 21, 2012
Mr. Nobody
"As long as you don't choose, EVERYTHING remains possible."*
Ma vaatasin seda filmi eile... tegelikult küll täna... südaööst kuni kella kaheni. Alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, kaalusin isegi tuttuminekut... Aga ei saanud pooleli ka jätta, sest kuigi suurt midagi ei toimunud, oli ikkagi ootamatult põnev. Lõpuks ma omaarust isegi sain aru sellest filmist! Kuigi see on pigem sedasorti film, mida peab mitu korda vaatama.
Peale filmi kooserdasin veel umbes tund aega ringi, und ei olnud endiselt, ja mõtlesin selle filmi üle. Mingid asjad jäid kummitama, mis vajasid pulkadeks lahti harutamist.
Nemo Nobody teadis alati, mida tema otsused kaasa toovad, kuidas lugu lõpeb. Mina ei tea, mina enda puhul kujutan ainult ette, kuidas keegi mu tegemistele reageerib, või mis võimalused mul avanevad, või tulemata jäävad. Nemo teadis ja tal oli ikka raske otsustada!?!
"I don't dare to move.
I don't live.
Whatever I do is a disaster."**
Järelikult polegi vaja teada, mis tuleb. Nemo jõudis ikka ja jälle ringiga tagasi Anna juurde. Ükskõik, millise elu või kelle ta valis, ikka tuli lõpuks Anna. Ehk nii ongi. Me jõuame lõpuks sinna, kuhu jõudma peame niikuinii, ainult tee sinna saame ise valida.
Ma tahaks varsti seda filmi uuesti vaadata. Veidi normaalsemal ajal kui 00-02, sest kui ma öösiti üleval olen, siis tundub mulle nagunii, et ma saan kõigest suurepäraselt aru! Siiski jääb kahtlus, et see "kõigest arusaamine" on mu väsinud aju pettekujutelm...
*Kuni Sa ei tee ühtegi valikut jäävad kõik võimalused alles.
**Ma ei julge liigutada.
Ma ei ela.
Mida ma ka ei teeks, ikka on tulemuseks katastroof.
Ma vaatasin seda filmi eile... tegelikult küll täna... südaööst kuni kella kaheni. Alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, kaalusin isegi tuttuminekut... Aga ei saanud pooleli ka jätta, sest kuigi suurt midagi ei toimunud, oli ikkagi ootamatult põnev. Lõpuks ma omaarust isegi sain aru sellest filmist! Kuigi see on pigem sedasorti film, mida peab mitu korda vaatama.
Peale filmi kooserdasin veel umbes tund aega ringi, und ei olnud endiselt, ja mõtlesin selle filmi üle. Mingid asjad jäid kummitama, mis vajasid pulkadeks lahti harutamist.
Nemo Nobody teadis alati, mida tema otsused kaasa toovad, kuidas lugu lõpeb. Mina ei tea, mina enda puhul kujutan ainult ette, kuidas keegi mu tegemistele reageerib, või mis võimalused mul avanevad, või tulemata jäävad. Nemo teadis ja tal oli ikka raske otsustada!?!
"I don't dare to move.
I don't live.
Whatever I do is a disaster."**
Järelikult polegi vaja teada, mis tuleb. Nemo jõudis ikka ja jälle ringiga tagasi Anna juurde. Ükskõik, millise elu või kelle ta valis, ikka tuli lõpuks Anna. Ehk nii ongi. Me jõuame lõpuks sinna, kuhu jõudma peame niikuinii, ainult tee sinna saame ise valida.
Ma tahaks varsti seda filmi uuesti vaadata. Veidi normaalsemal ajal kui 00-02, sest kui ma öösiti üleval olen, siis tundub mulle nagunii, et ma saan kõigest suurepäraselt aru! Siiski jääb kahtlus, et see "kõigest arusaamine" on mu väsinud aju pettekujutelm...
*Kuni Sa ei tee ühtegi valikut jäävad kõik võimalused alles.
**Ma ei julge liigutada.
Ma ei ela.
Mida ma ka ei teeks, ikka on tulemuseks katastroof.
Thursday, March 15, 2012
Segadus
Ma elan ja olen ja käitun nii, nagu poleks midagi juhtunud. Käin tööl, kolan poode mööda, naeran juba päris tihti. Vahel tunnen end selle eest justkui süüdigi. Natuke ehk vara veel?
Üleeile seisin poes kookide riiuli ees ja mõtlesin, et huvitav, milline neist Vanaemale maitseks. Ja siis meenus... Hakkasin keset Maksimarketit peaaegu nutma.
Eile tulin Põlvasse. Asjatasin siin ringi ja järsku lõi pähe: "Issand, ma pole veel Vanaemale helistanud, Ta kindlasti juba ootab!" Ja siis meenus...
Mingil hetkel eile peale lõunat helises tavatelefon ja jälle ma mõtlesin: "Kindlasti Vanaema, küsib, miks ma veel helistanud pole." Ja tuli jälle meelde...
Kuidagi õudne tunne tekib neil hetkedel, kui ma olen unustanud ja järsku selle teadmisega lapiti pähe saan. Mingi külm tühjus, seest läheb õõnsaks, süda tilgub verd. Ma ei oska seda seletada. Kummaline, et SURM on paratamatu ELU osa?!
Päeval, kui on tegevust, pole väga viga. Teile ilmselt tundub, et mul polegi suurt leina. Aga õhtuti ma mõtlen kõik jälle läbi. Meenutan viimaseid nädalaid ja lapsepõlve Vanaemaga, nõuandeid ja naljakaid asju, mis juhtunud. Ja nutan. Neid pisaraid ega märjaks nutetud patja Te ei näe.
Laupäeval ma lihtsalt ei pidanud vastu. Ma pole ammu nii palju nutnud. Kirikus kirstu kõrval ma mõistsin suurepäraselt olukorda, reaalsemalt kui enne. Nüüd jälle, eemal olles ma kipun unustama- nii idiootselt kui see ka ei kõla! Pisarad või nende puudumine ei näita tegelikult suurt midagi. Te ei näe kunagi, KUI valus mul tegelikult on.
Üleeile seisin poes kookide riiuli ees ja mõtlesin, et huvitav, milline neist Vanaemale maitseks. Ja siis meenus... Hakkasin keset Maksimarketit peaaegu nutma.
Eile tulin Põlvasse. Asjatasin siin ringi ja järsku lõi pähe: "Issand, ma pole veel Vanaemale helistanud, Ta kindlasti juba ootab!" Ja siis meenus...
Mingil hetkel eile peale lõunat helises tavatelefon ja jälle ma mõtlesin: "Kindlasti Vanaema, küsib, miks ma veel helistanud pole." Ja tuli jälle meelde...
Kuidagi õudne tunne tekib neil hetkedel, kui ma olen unustanud ja järsku selle teadmisega lapiti pähe saan. Mingi külm tühjus, seest läheb õõnsaks, süda tilgub verd. Ma ei oska seda seletada. Kummaline, et SURM on paratamatu ELU osa?!
Päeval, kui on tegevust, pole väga viga. Teile ilmselt tundub, et mul polegi suurt leina. Aga õhtuti ma mõtlen kõik jälle läbi. Meenutan viimaseid nädalaid ja lapsepõlve Vanaemaga, nõuandeid ja naljakaid asju, mis juhtunud. Ja nutan. Neid pisaraid ega märjaks nutetud patja Te ei näe.
Laupäeval ma lihtsalt ei pidanud vastu. Ma pole ammu nii palju nutnud. Kirikus kirstu kõrval ma mõistsin suurepäraselt olukorda, reaalsemalt kui enne. Nüüd jälle, eemal olles ma kipun unustama- nii idiootselt kui see ka ei kõla! Pisarad või nende puudumine ei näita tegelikult suurt midagi. Te ei näe kunagi, KUI valus mul tegelikult on.
Sunday, March 11, 2012
Vanaema
Mul oli meeletult lahe Vanaema.
Ta hoidis end alati kursis poliitikaga, need olid huvitavad arutelud...
Koos vaatasime vormelit! Tema oli Michael Schumacheri poolt lihtsalt selle pärast, et mina ja Margo ei olnud:)
Kord vaatasin isegi jalgpalli MMi finaali Vanaemaga! See oli kurikuulus mäng, kust Zinedin Zidane sõna tõsises mõttes pauguga lahkus ja mille Itaalia võitis (2006a).
"Õnne 13", alati:)
"Taldrik alla!" kui me pätakatena moosi- või suhkrusaia tegime... Ja nüüd ei oska ma kuidagi ilma taldrikuta võileiba teha. Lihtsalt ei saa, ma PEAN leivaviilu taldrikule panema! Teisiti pole mõeldav.
"Sussid jalga!" sest põrandad olid maal külmad. Vahel suvel väga soojade ilmadegagi panen ma sussid jalga, sest ilma on kuidagi imelik, midagi on puudu. See on nii tugevalt sisse harjunud, et varbad peavad sussi sees olema. Vanaema käskis:)
Vanaema usaldas alati oma laste ja lastelaste valikuid. "Latseke, Sa esi piät tiidmä..." Tema ainult soovitas meile üht-teist, aga alati ütles lõpetuseks, et me ise peame teadma, mida tahame ja mis meile hea on. Tema mõistis meid alati, kui me miskipärast mõnel nädalavahetusel Talle külla minna ei saanud, kuigi olime lubanud. Noortest ja sellest, et neil on oma elu elada, sai Ta alati aru. Loomulikult Ta ootas meid enda juurde. Ja Vanaema juurde oli niiiiii hea minna... Alati.
Tegelikult on Vanaema meie perele kordi rohkem andnud kui ma iial siia kirja suudaks panna. Ta kasvatas üles kolm last, aitas kasvatada 6 lapselast ja ka 3 lapselapselast said Temaga aega veeta. Tema soojus ja tugi on hindamatu, asendamatu. Tema oli nõus meie heaks kõik tegema ja andma. Seetõttu mul ongi hea meel, et me tegime täpselt nii, nagu Tema tahtis. Ta tahtis kodus olla, nii kaua kui sai. Haiglasse läks Ta ka omal soovil ja Temaga käituti seal hästi, valud võeti ära. Me saime Ta juures käia ja olla. Ta tütrekesed olid Temaga kui Ta läks. Ma siiralt usun, et kõik oli Vanaema jaoks nii hästi kui üldse võimalik.
Vahepeal ma nagu ei mõista, et Vanaema enam ei ole. Eilne hommik oli justkui lihtsalt lillede valimine ja... Ma ei teagi mis. Selline tunne, et kohe-kohe lähme Vanaema juurde. Ta istub ja ootab meid kuskil... Ma ei tea, kus. Ma ei suutnud mõelda, ma tegin, mis kästi; tegin, mis pidi.
Siis tuli Vanaema korraks koju. Toodi. Viimast korda. Ja siis hakkasime vaikselt minema. Tema ees ja meie järel. "Sõida Sa tassa!" Kusagil veidi enne Võnnut hakkas mulle kohale jõudma, et see on Vanaema viimne teekond. Me olime teel sinna, kuhu Ta juba aastaid minna unistas- Võndu Ätu juurde. Viimast korda papli alleel, nende samade puude vahel, mille Ta ise kunagi aastakümneid tagasi istutanud oli. "...ja paplid kasvavad edasi..." nagu ütles Elle.
Kiriku juures võtsin ma Tema risti, lapselapsed võtsid Ta õlgadele ja me läksime viimast korda Vanaemaga Võnnu kirikusse, kus Ta leeritati, laulatati, kust läks Vanaisa viimsele teele ja nüüd ka Tema. Alles seal sain ma aru, et see on päris viimane kord, kui ma Teda näen. Tema laup, mida ma viimaste nädalate jooksul üsna tihti olin pühkinud, oli nüüd külm, jääkülm. Teda ei ole enam.
Mis tähendab, mul ei ole enam Vanaema?!? Kuidas ei ole??? See pole võimalik. Ei saa olla, Ta on ju alati olemas olnud, Ta PEAB olema! Aga ei ole...
Mina võtsin jälle risti ja lähemad-kaugemad sugulased Vanaema ning läksime surnuaeda. 3 peotäit mulda ja roos. Kõik. Tema elutee sai läbi. Ta jõudis oma uude koju.
Mul on hea meel, et osa sugulasi ikkagi tulla sai. Kõik kutsutud küll mitte, aga elu on juba selline, et matuseid me oma päevaplaani ei oska ette kirja panna... Meenutasime Vanaema ja viisime end üksteise tegemistega kurssi. Vahetasime ka kontakte, ei tahaks ju sidet päriselt kaotada. Kurb, et selleks peab keegi surema, et suguvõsa aeg-ajalt kokku saaks.
Enne koju minekut käisime veelkord Vanaema haual. Sealviibinud pereliikmetest kõige pisem, 8 aastane Chris-Sylver, ütles lõpetuseks kõige armsamad ja rahustavamad sõnad: "Ma loodan, et Vanavanaema on ise ka ikka väga õnnelik, et ta nüüd puhkab." Ma tean, et on. Lihtsalt tean.
(Mary Elizabeth Frye "Do not stand at my grave and weep")
Kallis Vanaema, me südameis elad Sa igavesti!
Ta hoidis end alati kursis poliitikaga, need olid huvitavad arutelud...
Koos vaatasime vormelit! Tema oli Michael Schumacheri poolt lihtsalt selle pärast, et mina ja Margo ei olnud:)
Kord vaatasin isegi jalgpalli MMi finaali Vanaemaga! See oli kurikuulus mäng, kust Zinedin Zidane sõna tõsises mõttes pauguga lahkus ja mille Itaalia võitis (2006a).
"Õnne 13", alati:)
"Taldrik alla!" kui me pätakatena moosi- või suhkrusaia tegime... Ja nüüd ei oska ma kuidagi ilma taldrikuta võileiba teha. Lihtsalt ei saa, ma PEAN leivaviilu taldrikule panema! Teisiti pole mõeldav.
"Sussid jalga!" sest põrandad olid maal külmad. Vahel suvel väga soojade ilmadegagi panen ma sussid jalga, sest ilma on kuidagi imelik, midagi on puudu. See on nii tugevalt sisse harjunud, et varbad peavad sussi sees olema. Vanaema käskis:)
Vanaema usaldas alati oma laste ja lastelaste valikuid. "Latseke, Sa esi piät tiidmä..." Tema ainult soovitas meile üht-teist, aga alati ütles lõpetuseks, et me ise peame teadma, mida tahame ja mis meile hea on. Tema mõistis meid alati, kui me miskipärast mõnel nädalavahetusel Talle külla minna ei saanud, kuigi olime lubanud. Noortest ja sellest, et neil on oma elu elada, sai Ta alati aru. Loomulikult Ta ootas meid enda juurde. Ja Vanaema juurde oli niiiiii hea minna... Alati.
Tegelikult on Vanaema meie perele kordi rohkem andnud kui ma iial siia kirja suudaks panna. Ta kasvatas üles kolm last, aitas kasvatada 6 lapselast ja ka 3 lapselapselast said Temaga aega veeta. Tema soojus ja tugi on hindamatu, asendamatu. Tema oli nõus meie heaks kõik tegema ja andma. Seetõttu mul ongi hea meel, et me tegime täpselt nii, nagu Tema tahtis. Ta tahtis kodus olla, nii kaua kui sai. Haiglasse läks Ta ka omal soovil ja Temaga käituti seal hästi, valud võeti ära. Me saime Ta juures käia ja olla. Ta tütrekesed olid Temaga kui Ta läks. Ma siiralt usun, et kõik oli Vanaema jaoks nii hästi kui üldse võimalik.
Vahepeal ma nagu ei mõista, et Vanaema enam ei ole. Eilne hommik oli justkui lihtsalt lillede valimine ja... Ma ei teagi mis. Selline tunne, et kohe-kohe lähme Vanaema juurde. Ta istub ja ootab meid kuskil... Ma ei tea, kus. Ma ei suutnud mõelda, ma tegin, mis kästi; tegin, mis pidi.
Siis tuli Vanaema korraks koju. Toodi. Viimast korda. Ja siis hakkasime vaikselt minema. Tema ees ja meie järel. "Sõida Sa tassa!" Kusagil veidi enne Võnnut hakkas mulle kohale jõudma, et see on Vanaema viimne teekond. Me olime teel sinna, kuhu Ta juba aastaid minna unistas- Võndu Ätu juurde. Viimast korda papli alleel, nende samade puude vahel, mille Ta ise kunagi aastakümneid tagasi istutanud oli. "...ja paplid kasvavad edasi..." nagu ütles Elle.
Kiriku juures võtsin ma Tema risti, lapselapsed võtsid Ta õlgadele ja me läksime viimast korda Vanaemaga Võnnu kirikusse, kus Ta leeritati, laulatati, kust läks Vanaisa viimsele teele ja nüüd ka Tema. Alles seal sain ma aru, et see on päris viimane kord, kui ma Teda näen. Tema laup, mida ma viimaste nädalate jooksul üsna tihti olin pühkinud, oli nüüd külm, jääkülm. Teda ei ole enam.
Mis tähendab, mul ei ole enam Vanaema?!? Kuidas ei ole??? See pole võimalik. Ei saa olla, Ta on ju alati olemas olnud, Ta PEAB olema! Aga ei ole...
Mina võtsin jälle risti ja lähemad-kaugemad sugulased Vanaema ning läksime surnuaeda. 3 peotäit mulda ja roos. Kõik. Tema elutee sai läbi. Ta jõudis oma uude koju.
Mul on hea meel, et osa sugulasi ikkagi tulla sai. Kõik kutsutud küll mitte, aga elu on juba selline, et matuseid me oma päevaplaani ei oska ette kirja panna... Meenutasime Vanaema ja viisime end üksteise tegemistega kurssi. Vahetasime ka kontakte, ei tahaks ju sidet päriselt kaotada. Kurb, et selleks peab keegi surema, et suguvõsa aeg-ajalt kokku saaks.
Enne koju minekut käisime veelkord Vanaema haual. Sealviibinud pereliikmetest kõige pisem, 8 aastane Chris-Sylver, ütles lõpetuseks kõige armsamad ja rahustavamad sõnad: "Ma loodan, et Vanavanaema on ise ka ikka väga õnnelik, et ta nüüd puhkab." Ma tean, et on. Lihtsalt tean.
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
(Mary Elizabeth Frye "Do not stand at my grave and weep")
Kallis Vanaema, me südameis elad Sa igavesti!
Wednesday, March 7, 2012
Tühjus
Enam ei ole hirmu. See lõppes täna hommikul veidi enne kümmet.
Tänane päev on olnud väga kummaline. Hommikul ma nutsin, edasi olen kuidagi ilma hakkama saanud, suutnud end kuidagi vaos hoida. Mulle vist pole veel kohale jõudnud. Või vahepeal jõuab, aga siis ma eitan seda... Või ma ei tea.
Peale laupäeva tuleb ilmselt täielik tühjus.
Nüüd ei ole asja isegi haiglasse enam. Mul ei ole enam vanaema. Tema on nüüd lõpuks ometi Ätu ja onu Silveri juures. Südames on kuidagi rahu, Tal on kindlasti parem seal mujal, kus ta nüüd on.
Tänane päev on olnud väga kummaline. Hommikul ma nutsin, edasi olen kuidagi ilma hakkama saanud, suutnud end kuidagi vaos hoida. Mulle vist pole veel kohale jõudnud. Või vahepeal jõuab, aga siis ma eitan seda... Või ma ei tea.
Peale laupäeva tuleb ilmselt täielik tühjus.
Nüüd ei ole asja isegi haiglasse enam. Mul ei ole enam vanaema. Tema on nüüd lõpuks ometi Ätu ja onu Silveri juures. Südames on kuidagi rahu, Tal on kindlasti parem seal mujal, kus ta nüüd on.
Tuesday, March 6, 2012
HIRM
Enam ei looda. Täna öeldi otse, et ei ole mõtet. Küsimus olevat vaid kuupäevas...
Ma ei tea, kas Ta mu ära tundis.
Ma ei tea, kas Ta kuulis mind.
Ma ei tea, kas Ta mäletab.
Ma ei tea, kas Ta tundis, kui silitasin Ta pead ja hoidsin kätt.
Ma ei tea, sest Tema ei saa enam teada anda.
Ma ei tea, kas Ta homme on veel seal, kui ma lähen :'( Või on juba oma Ätu ja Poja juures. Nad kindlasti ootavad.
Aga ma tean, et pühapäeval Ta kuulis mind ja tundis mu ära. Ja jättis ka hüvasti... Siis me "rääkisime" viimast korda. Kui ma muidu lahkusin lehvitades, siis pühapäeval nuttes. Ma tundsin, et see oli meie viimane vestlus.
Täna nutsin ma ka, aga selle pärast, et lootust enam ei ole; selle pärast, et ma ei saa enam Talle öelda: "Kae et Sa kõrralik oled!"; et ma ei helista Talle enam, kui Põlvasse olen jõudnud; et ma ei vali enam poes Talle saiakesi; et me ei arutle enam Eesti sportlaste saavutuste üle; et Ta ei käse enam mul kõrralik olla...
Ma tean, et see on paratamatus, aga nii kohutavalt valus :'( Lootuse asemel on hirm. Teadmine, et see on tulemas, ei ole midagi võrreldes päriselt teate saamisega. Selle hetke ees mul ongi hirm. Telefoni helin kohutav. Sõna otseses mõttes kohutav.
Ma ei tea, kas Ta mu ära tundis.
Ma ei tea, kas Ta kuulis mind.
Ma ei tea, kas Ta mäletab.
Ma ei tea, kas Ta tundis, kui silitasin Ta pead ja hoidsin kätt.
Ma ei tea, sest Tema ei saa enam teada anda.
Ma ei tea, kas Ta homme on veel seal, kui ma lähen :'( Või on juba oma Ätu ja Poja juures. Nad kindlasti ootavad.
Aga ma tean, et pühapäeval Ta kuulis mind ja tundis mu ära. Ja jättis ka hüvasti... Siis me "rääkisime" viimast korda. Kui ma muidu lahkusin lehvitades, siis pühapäeval nuttes. Ma tundsin, et see oli meie viimane vestlus.
Täna nutsin ma ka, aga selle pärast, et lootust enam ei ole; selle pärast, et ma ei saa enam Talle öelda: "Kae et Sa kõrralik oled!"; et ma ei helista Talle enam, kui Põlvasse olen jõudnud; et ma ei vali enam poes Talle saiakesi; et me ei arutle enam Eesti sportlaste saavutuste üle; et Ta ei käse enam mul kõrralik olla...
Ma tean, et see on paratamatus, aga nii kohutavalt valus :'( Lootuse asemel on hirm. Teadmine, et see on tulemas, ei ole midagi võrreldes päriselt teate saamisega. Selle hetke ees mul ongi hirm. Telefoni helin kohutav. Sõna otseses mõttes kohutav.
Wednesday, February 29, 2012
Ootan ja loodan
Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda toime tulla sellega, mis viimase 2 nädalaga juhtunud on. Seda on võimatu detailidesse laskumata lühidalt kirja panna. Ma tahaks kellegagi rääkida, aga mitte nendega, kes asja sees on, sest neil on enamasti veel raskem kui mul ja ma ei taha neid inimesi veel ka enda pärast muretsema panna.
Aga ma tõesti ei suuda. Ma nutan pea iga päev peatäie või kaks, sest koguaeg ma loodan, et läheb paremaks ja siis näen, et ei lähe. Siis ma lepin mõneks ajaks mõttega, et ehk tõesti on kiire lõpp parem kui lõputu õudus... Siis tunnen end selle mõtte eest süüdi- ma peaks ju paranemist soovima!!! Siis topin klapid kõrva ja kuulan veidi Marsi, et kasvõi tunnikeseks unustada, end välja lülitada. Ja peale seda tunnen end veel rohkem süüdi selle eest...
Ma vingun ja halisen siin, aga emal on palju hullem. Tema on seal 24/7. Tema ei saa üldse puhata ega veidikesekski eemale. Kuid seal olla on nii raske... Mitte tegevus iseenesest, vaid teadmine, et sa teeks ükskõik mida, ÜKSKÕIK mida, et olukorda muuta, paremaks teha, aga parim, mida teha saad, on küsida: "Kas juua tahad?":'( Ma olen seal olnud enamasti vaid päeval ja siis ka mitte üksi. Vahel ma kardan ka kümneks minutiks üksi jääda- äkki juhtub midagi, äkki ma ei oska või ei suuda aidata...
Seega olen ma jälle punktis kus mind tabab meeletu hirm, kui ma telefoni helisemas kuulen; kus ma oleks nõus tegema tõesti ükskõik mida... Saades reaalselt teha peaaegu mitte midagi. Aga loodan siiski.
Asi on ka pisut edasi arenenud :) Tänasest alates saan ma süsti teha! Ise teen, aga mitte endale... Voh, nii kõva mutt olen! Täna olevat üldse veidi parem päev olnud. Aeg oleks tõesti paranemise märke ilmutada! Sest selles olen ma kindel, et me oleme teinud oma parima. Ja ka Tema jaoks parima. Te võite mind mõista või hukka mõista, aga haigla oleks lõpp, seda tean ma kindlalt.
Ma loodan siiski edasi. Kogu see värk peab lõpuks mõjuma hakkama! Lihtsalt peab. Peab...
Aga ma tõesti ei suuda. Ma nutan pea iga päev peatäie või kaks, sest koguaeg ma loodan, et läheb paremaks ja siis näen, et ei lähe. Siis ma lepin mõneks ajaks mõttega, et ehk tõesti on kiire lõpp parem kui lõputu õudus... Siis tunnen end selle mõtte eest süüdi- ma peaks ju paranemist soovima!!! Siis topin klapid kõrva ja kuulan veidi Marsi, et kasvõi tunnikeseks unustada, end välja lülitada. Ja peale seda tunnen end veel rohkem süüdi selle eest...
Ma vingun ja halisen siin, aga emal on palju hullem. Tema on seal 24/7. Tema ei saa üldse puhata ega veidikesekski eemale. Kuid seal olla on nii raske... Mitte tegevus iseenesest, vaid teadmine, et sa teeks ükskõik mida, ÜKSKÕIK mida, et olukorda muuta, paremaks teha, aga parim, mida teha saad, on küsida: "Kas juua tahad?":'( Ma olen seal olnud enamasti vaid päeval ja siis ka mitte üksi. Vahel ma kardan ka kümneks minutiks üksi jääda- äkki juhtub midagi, äkki ma ei oska või ei suuda aidata...
Seega olen ma jälle punktis kus mind tabab meeletu hirm, kui ma telefoni helisemas kuulen; kus ma oleks nõus tegema tõesti ükskõik mida... Saades reaalselt teha peaaegu mitte midagi. Aga loodan siiski.
Asi on ka pisut edasi arenenud :) Tänasest alates saan ma süsti teha! Ise teen, aga mitte endale... Voh, nii kõva mutt olen! Täna olevat üldse veidi parem päev olnud. Aeg oleks tõesti paranemise märke ilmutada! Sest selles olen ma kindel, et me oleme teinud oma parima. Ja ka Tema jaoks parima. Te võite mind mõista või hukka mõista, aga haigla oleks lõpp, seda tean ma kindlalt.
Ma loodan siiski edasi. Kogu see värk peab lõpuks mõjuma hakkama! Lihtsalt peab. Peab...
Monday, February 13, 2012
Minu unenägudes...
... on võõrad mehed!
Eelmisel nädalal nägin kolme unenägu, mis mul väga selgelt meeles on.
Esimene hobuse unenägu
Ma põgenen ühe mehe eest. Ta justkui ahistab mind... Mina ei taha temaga koos olla, aga tema väga tahab mind. Igatahes ma sõna otseses mõttes jooken ta eest metsa. Kükitan hetke puude vahel ja mõtlen, et ma ei tohiks põgeneda, et ma peaks hoopis vastu hakkama. Keegi kooserdab metsas veel ringi ja leiab mind sealt. Ilmselt ta küsib, miks ma seal nii kössitan, sest ma räägin talle, et peidan end ühe tüübi eest. See võõras soovitab ka tagasi minna ja vastu hakata.
Lähengi ja annan võõrale blondile mehele peksa! Taon käte ja jalgadega... Lõpuks hakkab mul isegi tast kahju, et ehk olen liiga karm ta vastu olnud...
Kommentaariks:
Kõige toredam on see, et mees on mu jaoks täiesti võõras. Ma pole päriselt teda kunagi näinud. Aga tunneksin ta ära kui ta mulle tänaval vastu peaks jalutama! Kallale vast ei läheks kohe...
Teine hobuse unenägu
Ma olen oma kooli sööklas. Sealt näeb võimlasse. Aga Põlva ÜG söökla asemel on tribüün, küljetribüün muide! (Teadjad teavad, et reaalsuses asub söökla võimla otsas, mitte küljel, aga võimlasse näeb sealt küll.) Saalis toimub Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mäng. Tribüün on suuresti tühi, istun suvalisse kohta maha ja jään vaatama. Järsku kükitab mu selja taha Silver Leppik ja sosistab mulle kõrva sisse küsimuse: "Kas sul on ka homme inglise keele eksam?" Enne kui vastan mõtlen: ma isegi ei tunne teda, miks ta minu käest küsib? ja tal on kodus naine ja laps!!! Ma naeratan ja vastan: "Ei!" Tema naeratab ka ja ütleb: "Ahah!" ning lahkub. Ma jään veel mõtisklema selle üle, et miks ta ei mängi...
Kommentaariks:
Et nagu misasja???? Ma polnud isegi mõelnud tükil ajal korvpallist ega ammugi mitte Silver Leppikust midagi....? Ja ta ilmub mu unedesse kolama....
Kolmas hobuse unenägu
Ma kolan maal, müüri taga heinamaal. On mingi pärastlõunane aeg, suvi. Klõpsin pilte vihmasajust päikese käes, ootan vikerkaart. Seal kõnnib mingi taaskord minu jaoks võõras mees ka. Ta on tumedanahaline kiilakas keskealine mees. Millegipärast ma tean seda inimest surnud olevat, aga ometi ma näen teda oma heinamaal. Esialgu kardan teda veidi, aga ta on sõbralik, tuleb minuga rääkima, annab nõu, kuidas "tikutopsiga" paremaid pilte saab teha. Meil on väga lõbus pärastlõuna, ta on väga lahe inimene, ta meeldib mulle. Lõpuks valmistun päikeseloojangut pildistama kui järsku on mees kadunud. Teda lihtsalt ei ole heinamaal enam. Mõtlen, et äkki oligi ingel, tuli mulle pildistamist õpetama. Ja ma ärkan üles.
Seda unenägu ei oska ma isegi kommenteerida mitte... Lihtsalt: WTF?
Eelmisel nädalal nägin kolme unenägu, mis mul väga selgelt meeles on.
Esimene hobuse unenägu
Ma põgenen ühe mehe eest. Ta justkui ahistab mind... Mina ei taha temaga koos olla, aga tema väga tahab mind. Igatahes ma sõna otseses mõttes jooken ta eest metsa. Kükitan hetke puude vahel ja mõtlen, et ma ei tohiks põgeneda, et ma peaks hoopis vastu hakkama. Keegi kooserdab metsas veel ringi ja leiab mind sealt. Ilmselt ta küsib, miks ma seal nii kössitan, sest ma räägin talle, et peidan end ühe tüübi eest. See võõras soovitab ka tagasi minna ja vastu hakata.
Lähengi ja annan võõrale blondile mehele peksa! Taon käte ja jalgadega... Lõpuks hakkab mul isegi tast kahju, et ehk olen liiga karm ta vastu olnud...
Kommentaariks:
Kõige toredam on see, et mees on mu jaoks täiesti võõras. Ma pole päriselt teda kunagi näinud. Aga tunneksin ta ära kui ta mulle tänaval vastu peaks jalutama! Kallale vast ei läheks kohe...
Teine hobuse unenägu
Ma olen oma kooli sööklas. Sealt näeb võimlasse. Aga Põlva ÜG söökla asemel on tribüün, küljetribüün muide! (Teadjad teavad, et reaalsuses asub söökla võimla otsas, mitte küljel, aga võimlasse näeb sealt küll.) Saalis toimub Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mäng. Tribüün on suuresti tühi, istun suvalisse kohta maha ja jään vaatama. Järsku kükitab mu selja taha Silver Leppik ja sosistab mulle kõrva sisse küsimuse: "Kas sul on ka homme inglise keele eksam?" Enne kui vastan mõtlen: ma isegi ei tunne teda, miks ta minu käest küsib? ja tal on kodus naine ja laps!!! Ma naeratan ja vastan: "Ei!" Tema naeratab ka ja ütleb: "Ahah!" ning lahkub. Ma jään veel mõtisklema selle üle, et miks ta ei mängi...
Kommentaariks:
Et nagu misasja???? Ma polnud isegi mõelnud tükil ajal korvpallist ega ammugi mitte Silver Leppikust midagi....? Ja ta ilmub mu unedesse kolama....
Kolmas hobuse unenägu
Ma kolan maal, müüri taga heinamaal. On mingi pärastlõunane aeg, suvi. Klõpsin pilte vihmasajust päikese käes, ootan vikerkaart. Seal kõnnib mingi taaskord minu jaoks võõras mees ka. Ta on tumedanahaline kiilakas keskealine mees. Millegipärast ma tean seda inimest surnud olevat, aga ometi ma näen teda oma heinamaal. Esialgu kardan teda veidi, aga ta on sõbralik, tuleb minuga rääkima, annab nõu, kuidas "tikutopsiga" paremaid pilte saab teha. Meil on väga lõbus pärastlõuna, ta on väga lahe inimene, ta meeldib mulle. Lõpuks valmistun päikeseloojangut pildistama kui järsku on mees kadunud. Teda lihtsalt ei ole heinamaal enam. Mõtlen, et äkki oligi ingel, tuli mulle pildistamist õpetama. Ja ma ärkan üles.
Seda unenägu ei oska ma isegi kommenteerida mitte... Lihtsalt: WTF?
Subscribe to:
Posts (Atom)