Lapsed

Ma sain eile hommikul kõige armsama sisuga sõnumi, mis olla saab! Seal oli kirjas järgnev vestlus:

Evely: "Mis me täna teeme?"
Kadi-Ly: "Käi Vaa kakau!"

Ehk siis- Kadu tahtis minuga kakaod jooma minna:D:D Te ei kujuta ette, kuidas see mulle mõjus. Pisar tikkus silma:) Midagi minus ikka head siis on, kui kahe ja poole aastane tüdruk tahab oma päeva minu (ja kakaoga!!!!) veeta... Mis sellest, et Temale seostub päev minuga võib-olla just rohkem sellega, mida Tema TEHA saab, mitte ei fänna Ta mu seltskonda. Aga siiski, me saame hästi läbi ;)

Eile oli üldiselt keeruline ja närviline päev mu jaoks. Aga siis vahel ma mõtlesin selle sõnumi peale ja tuju läks veidi paremaks.


Kui Krissu sai kolmeseks, kinkisin Talle parkimismajakese. Me mängisime selle ja veel igasuguste jubinatega. St, Tema mängis ja jutustas, mina kuulasin Teda ja aeg-ajalt küsisin mõne Tema poolt kirjeldatud masina või ehitise otstarbe kohta. Ta rääkis mulle midagi atradest ja kultiveerimisest ja siis pistis sinna vahele lause: "Maarja, sina oled minu sõber!" ja vadistas põllundusest edasi. Praegu on Krissu 12. Me olemegi sõbrad.

Sillu läks sel aastal kooli. Ma käisin aktusel, viisin Talle pisikese kingituse ja lillekimbu. Esialgu mõtlesin küll, et mis see 7aastane poiss ikka neist lilledest nii väga hoolib, aga viisin ikka, sest viiakse ju ja ilus ka kui lapsel lilled käes. Aga see poiss oskab ka üllatada! Ta vaatas lilli ja kiitis ikka mitmeid kordi kui ilusad lilled on!!! Talle väga-väga meeldisid need!!!! Hiljem Ta kallistas mind (ja Margot-Raidit ka) mitu korda öeldes: "Küll on hea et te tulite!".

Ja siis on veel Roosi! Pisut üle kahe aasta vana tüdrukutirts. Me kohtume kahjuks harva, aga iga kord kui me kokku saame, siis me oleme sõbrad:) Talle meeldib mu süles olla, on nii rahulik ja rahul. Tema jaoks olen ma Maa! Me leiame kiiresti ühise keele:)


Evely Kaduga kohtun ma üsna tihti. Oma peret näen harvem... Kummaline, eksju? Sellegipoolest on meil nali, et Raineri lapsed on natuke nagu minu lapsed ka, sest millegipärast olen ma neile alati meeldinud, olen algusest peale olnud keegi, kellega nad igatsevad mängida. Ma pole kunagi selleks midagi erilist teinud, lihtsalt nende juures olnud ja nendega rääkinud. Ja siis nad tulevad ja üllatavad lausetega stiilis: "Sina oled minu sõber!"!!! Nad on nii armsad ja kallid. Raske on kirjeldada, KUI kallid nad mulle on...


Jah, midagi head minus on, midagi kusagil olen ma hästi teinud, sest lapsed ei oska valetada...