Sul on ilusad silmad

 OSA 11: KOLMAS SÜST

(14. juuli)

Eelmise nädala EMOs käimise järel ma juba teadsin, et sel kaunil hallil esmaspäeval läheb kindlasti suskimiseks.

Maarjamõisas pidin olema lausa vara hommikul, kell 8:30 ja peaaegu tundmatus koridoris. Paari kuu eest olin seal korra käinud, värvainega uuringut tegemas.

Miks nii vara? Sest 25. juunil küsis Spetsialist: “Kas võib kohe hommikuse aja panna?”

Mina: “Mis kell teil siin hommik on?”

Spetsialist naerdes: “Kell 8:30.”

Ma ei saanud enam taganeda, kiitsin heaks. 😆

Registratuuris veel enam-vähem nägin tabloolt ära, kuhu jooksma pean. Kuna mul ei olnud päris täpselt meeles, kuidas  A-korpusesse saab, siis küsisin selle üle.  Selgus, et registratuuris oli tööl uus inimene ja tema ka täpselt ei teadnud mind juhatada, aga kamba peale ikka saime selgeks.

Ukse taga oli juba õige mitu minust omajagu vanemat inimest ootel. Üks proua muudkui usutles kõiki, kes tema lähedale sattusid, et mitmendal süstil keegi on ja mis kell ikka busse Elvasse läheb jmt. Õnneks maandusin mina temast ohutus kauguses ja pääsesin sellest vestlusest. Mulle ei meeldi võõrastega pläkutada kuskil ootesaalis või bussis… pealegi- mis see kellegi võõra asi on, miks ma seal ukse taga olen?!

Seal tundusid olema täitsa tavalised kabinetid, kusagil ei märganud opituba. Kas meid saadetakse siis teise korpusesse süstile või kuskohas täpsemalt suts tehakse?

Vanemaid härrasid-prouasid kutsuti muudkui ühte kabinetti sisse, aga mind ei tahtnud keegi. Ka Arst saabus ja hakkas omakorda järjest inimesi teise kabinetti enda juurde kutsuma. Ühtki õde tal seal polnud, käis ise ooteruumis olevalt laualt haiguslugusid võtmas (valimas?). Aeg-ajalt piilus kõrvalkabinetti sisse- see tundus tühi ja pime olevat.

Kõik, kes Spetsialisti juurest välja tulid, olid pähe saanud opituppa minekuks sobiliku mütsikese. Õige pea kutsus Arst ka mind sisse.

Jep, eelmise nädala pildid kinnitasid, et süsti on vaja, polnud küsimustki. Sain jälle tavapärase tilga-retsepti ja leppisime kokku ka uue kontrolli aja- alles paar päeva enam kui 3 nädala pärast. Kuidas ma üle 3 nädala ilma silmakliinikus käimata hakkama saan??? Loodetavasti ei teki ka mingit hädavajadust sinna enne kapata, aga no ikkagi… 3 nädalat…

Kuna seda ravimit sain juba kolmanda süsti ja laik-turse ei ole taltunud, siis pakkus arst, et edaspidi võiks proovida üht teist ravimi kombot, mille mõju oleks pikem kui 1 kuu.  Konks aga on selles, et Tervisekassa toda ravimit ei rahasta ja endal tuleks süsti eest ca 300€ maksta. Ei ole ju kolossaalne summa, eriti kui ta mulle nägemise veidi pikemaks päästab. 3 nädala pärast ilmselt selgub, kas ja kuna siis uue suraka saan. Nagunii saan. Mul tundub selline perversne silm olevat, mis soovib teatud aja tagant torkimist.

Arst tilgutas mulle midagi silma ka juba ja lubas, et varsti võetakse mind ette. Ka mulle pani mütsi pähe, aga oma saba toppisin ise mütsi sisse. Seegi kord olin teinud punupatsi, seda on lihtsam kontrollida ja ühe korraga mütsi alla suruda- vähemalt eelmisel korral tundus nii. Aga seekord… ei püsinud sabaots üldse mütsi sees, vaid vupsas umbes 3 korda mütsi seest välja ja jäi turritama parema kõrva juures. See oli nii haigelt naljakas, et ma ei suutnud enam tõsine olla, Arst naeris ka juba. Kuna ta tahtis mulle silma peale ka täpikese teha (ikka see vana hea “kumba silma suskama peab”), siis ütlesin, et kaklen sabaga koridoris edasi ja sai täpike kah tehtud. Kobisesin veel järgi, et küll ma ka kisa tõstan, kui vale silma kallale minnakse. Spetsialist lisas seepeale, et ta tuleb ja teeb mulle süsti ise. Kes siis veel??? Ma ei lubakski kedagi teist oma silma susima kui me varem selles kokku pole leppinud!

Läksin oma sabaga ukse taha võitlema. Lõpuks sain ta ikka mütsi sisse nii, et ta sinna ka pidama jäi. Vahepeal olid kõrvalkabinetti ka töömesilased saabunud. Juba käis üks naisterahvas paberiga ringi mütsikeste kandjatelt küsimas, mis nende nimi ja kui see teada saadud, siis tilgutasid midagi ka silma. Mõne aja pärast kutsuti neid ka järjest kabinetti sisse. Ilmselt said nad sutsu ära, sest peale sealt väljumist nad lahkusid. Aga Spetsialist ei käinud kordagi seal, tema neid süste ei teinud. Kes siis tegi? Võib-olla oli seal pundis mõni teine arst… ei mina tea. Küll aga käis Spetsialist korra neile ütlemas, et kui järg minuni jõuab, siis kutsutaks teda. (Jess!)

Järg jõudis minuni. Ja tõesti- too kõrvalkabinet oli täitsa nagu opituba. Nagu ikka löödi mind tooli pikali ja algas erinevate vedelike silma soristamine, kõik karvad teibiti ka kinni. Kuulasin hoolega- keegi käis Spetsialisti ka kutsumas. Kui ta saabus, siis kuulasin edasi veel tükk aega kuni ta käsi pesi ja kindaid kätte venitas jne…

Süsti ajal vaatasin alla, nagu varasematel kordadel. See oli nii vahva, et Spetsialist ütles ette: “Nüüd tuleb torge,” aga ma ei tundnud mitte midagi, isegi see survetunne oli minimaalne. Küsi või pärast üle, kas ta ikka torkas. Samas tundus, et tegelikult susis mitu korda. Kaua igatahes ei läinud, keegi (vist Arst?) pühkis lina ja muu kola silmast ja selle ümbert kokku ning ajasin end püsti. Selleks ajaks kui ma silma lahti ja kargu alla sain oli Spetsialist juba kadunud, aga silmas oli mul seekord 3 mulli! Järelikult ta ikkagi suskas 3 korda.

Orienteerusin kabinetist välja ja apteeki. Sel korral oli seal tühjus, sain taaskord õigele apteekrile esimese korraga pihta, tilk taskus (silmatilk!) ja võisin koju minna. Pilk oli jälle lõpmata udune, aga takso tundsin ikka ära.

Kodus kipitas silmake rõõmsalt paar tundi ja hakkas siis tasapisi järgi andma. Mu 3 mullikest hajusid kah tasapisi täitsa laiali, õhtuks oli juba päris inimese tunne. Kui see laik nüüd ka jälle koomale tõmbaks…

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8; OSA 9 ja OSA 10

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

 

Sul on ilusad silmad

 OSA 10: JÄLLE EMO-S

(9. juuli)

Kas ma kusagil kogemata jätsin mulje, et ma igatsen seda lollakat laiku silma??? Igatahes, ta on tagasi. Ja mina teda ei kutsunud!

Nii umbes 6.-7. juulil hakkas mulle tunduma, et nagu midagi on nägemises muutunud, miski segab. Ei saanud aru täpselt, mis ja kus ja vahel jälle tundus, et mõtlen üle. Teisipäeval, 8. juulil olin juba kindel, et kuskilt vaatevälja vasakult poolt hiilib midagi nägemise ette… Kuna mitu arsti on mulle öelnud, et niipea kui tunnen, et miskit halvemaks muutub, tuleb mul EMO-sse kapata, siis seda ma ka tegin. 

Minna sain kolmapäeval, 9. kuupäeval. Ja no ma olin siis juba veendunud, et see laik seal on, jälle. Läksin ja sõimasin mõttes oma silmamuna: kõik ta heaks on tehtud, teda muudkui pildistatakse ja kord kuus muditakse, ikka talle ei sobi, ikka vingub. Üks endast lugupidav silmamuna käituks paremini!

Igatahes nii palju ma veel nägin, et registratuuris leidsin ilma suuremate jamadeta kohe õige laua ja sain edasi vana tuttava koridori uste taha ootama minna. 

Ukse taha maandudes kostis kohe teade: “J-korpuses on tulekahju anduri häire, palume personalil koos patsientidega lahkuda.” Või miskit taolist oli see sõnastus…. Mu esimene mõte oli, et neil on minu saabumiseks juba häirekellad… 

No lahkusime siis alla korrusele. Arstid-õed olid segaduses, et misasi see nüüd on ja kaua läheb. Natuke oodati ja arutati, et ei saa olla reaalne häire, sest miskid uksed, mis oleks pidanud sulguma, seda ei teinud ja üleüldse… mis jama on. Kaks vaprat läksid turvakeskusesse infot nõudma.

Ootamise ajal jälgisin jälle inimesi. All on 3 või 4 diivanit, seal apteegi ja kohvikute vahel. Esimene, kes diivanile maandus, oli üks teismeline neiu. Vanakesed, keda arstid-õed talutasid, vaatasid enne ikka hoolega, et kas ikka tohib istuda, aga personal lükkas nad sinna rivvi. Päris mitmed inimesed olid juba valmis opituppa minekuks- vastavalt riides ja ratastoolis. Nad võisid päris ehmunud olla. Samas arutas osa personali, et arstide tuppa see alarm hästi ei kostvatki ja mida üldse teha nendega, kel operatsioon pooleli? Vastuseid ja lahendusi ei jõutud seal välja töötada. Kaks vaprat jõudsid tagasi uudisega, et võime kõik kenasti oma uste taha ja kabinettidesse tagasi kobida, sest noh, valehäire.

Minu silmamuna mõõdeti, kaaluti ja pildistati taaskord ammu tuttavate aparaatidega üle ja üles. Kui valvearst mind sisse kutsus, siis selgus, et temaga ma veel kohtunud polnudki. Vaatas temagi mulle silma ja kinnitas mu kahtlusi: see turse hakkab tagasi tulema, seega esmaspäeval tuleb kindlasti süst teha. Kuna 14. juuli on juba lähedal, siis jäi ikkagi nii, et paar päeva enne siplema ei hakatud, vaid jään ikka Spetsialistile torkida. Siis on oma tuttav arst ja lihtsam ka edasisi aegu kokku leppida. 

Veidi oli kergendustunne, et tohib need mõned päevad ikka ära oodata ja seal silmas on vähemalt sama vana jama, mitte mingi uus üllitis. Ja tõesti- ma ise eelistaks ka, et oleks oma arst, kes mind torgib, sest siis ma saan tema käest järgmise portsu küsimusi ära küsida, tasapisi pinnin Spetsialisti.

Kõigi nende juttude ja mõtete vahele tuli ära ka “mu noor kolleeg vaatab ka, sest iga päev ei näe nii ilusaid silmi.” 😆  Mul jätkuvalt pole mitte midagi selle vastu, et nad vaatavad! See on lihtsalt naljakas. 😃 Ja erinevalt meesarstidest saavad naised vähemalt julgelt öelda, et mul on ilusad silmad!

NB! Nüüd on mees- ja naisarstide seis 4:4, kes mulle silma on vaadanud. Võrdsus igal pool! 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7; OSA 8 ja OSA 9

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega. 

Sul on ilusad silmad

OSA 9: KOLMAS KONTROLL

(25. juuni)

Jälle Maarjamõisas, jälle kontrollis. Sel korral öeldi mulle registratuuris, et esialgu tuleb mul minna uuringutele ja kui need tehtud, siis Spetsialisti jutule.

Teise süsti tegemise ajal ei olnud mul enam laiku silme ees, seetõttu oli ka raske endal käigu pealt hinnata süsti mõju- ei saanud nagu midagi aru, kas on muutust.

Tuttavad uksed, tuttavad aparaadid ja tuttavad pupilli laiendavad tilgad (need, mis nägemise uduseks ajavad). Hästi põhjalikult katsetati nüüd ka erinevaid prilliklaase (õnneks enne udustavate tilkade panemist), et teada saada, kas mul selles osas on midagi muutunud. Sain külastada üht uuringute kabinetti täitsa esimest korda ja Spetsialisti kästi ootama minna ka mulle veel tundmatu ukse taha.

Uute uste taga polnud midagi üllatavat, isegi mitte tundmatuid arste, Spetsialist oli seekord üksi. Nagu ikka, küsis ta, kuidas ma ise tunnen- mis seis on. Vastasin ausalt: “Mitte midagi ei saa aru, et oleks muutunud.” Selgus, et see oli “õige” vastus- seis oligi sama.

Eelmisel korral otsustati süst teha, sest neile piltide põhjal tundus, et miski hakkas silmas jälle hoogu koguma, mis tuli peatada.

Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin, kaua ma selliselt süstide najal nägija püsin, arvestades, et olen oma eluga ehk umbes poole peal… Ma tean, et sellele küsimusele ei ole võimalik täpselt vastata. Ega Spetsialist päris nii ei vastanud ka. Ta ütles, et süstide mõjul peaks silm lõpuks “rahunema” ja igasugused arengud seal paigale jääma, eesmärk on säilitada seda nägemist, mis mul praegu alles on.

Uut kontrolli aega kokku leppides arvestasime juba sellega, et vajadusel saaks ära teha ka kolmanda süsti. Eks näis, kuidas too päev kujuneb ja kaua ma Maarjamõisas veedan. 😀

Tegelikult ma väga ei kurda-igapäevaselt ma tulen täitsa edukalt toime oma allesoleva nägemisega. Tõsi, autorooli mul enam asja ei ole. Aga kogu koleduse kõrval on see ikkagi pigem väike hind. Ja iga paari nädala tagant silmakliinikus käia on ka tore. 😆 

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6; OSA 7 ja OSA 8

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.

Sul on ilusad silmad

 OSA 8: TEINE KONTROLL

(13. juuni)

Reedel, 13. juunil sai esimesest silmasüstist kuu aega täis. Jälle kappasin silmakliinikusse, seekord võttis mind vastu Spetsialist. Arstiga ma esialgu ei kohtunudki, enne tõmbasid õed mind “hoovi” ja alustasime tavapärasest kontrollist: nägemisteravus, silmarõhk, mõned aparaadid. Nagu ikka, toimusid need asjad erinevates kabinettides ja sain iga ukse taga veidi oodata.

Kuni ma ootasin, sain jälgida inimesi. Ühe prouaga oli kaasas noor naine. Proua istus toolil ja ilmselt ootas ka kutset mõnda kabinetti. Temaga kaasas olnud naine aga suutis igal ajahetkel seista nii keset kui võimalik. Kuigi vabu kohti oli küllalt, ei istunud ta kusagile ka paika. Muudkui kõlkus ühelt jalalt teisele ja “hööratas”… Õed ja arstid ei saanud korralikult kabinettide uksi lahti teha, sest no ta seisis täpselt ukse taga! Ja kokku ka ei tõmmanud ennast! Temast mööduda oli ka keeruline…. Vaatasin seda ja mind ajas nii närvi, et üks inimene suudab olla nii enesekeskne, et segada maksimaalselt teiste liikumist. Oleks ta siis veel hädaline olnud… ei, ta oli haigel kaasas saatja ja nii keset, kui üldse olla sai. Ka mina pidin temast paar korda mööda nühkima, et mõnest uksest sisse mahtuda.

Kui olin taaskord ca 3 aparaadiga tõtt vaadanud, pandi mind veelkord ühe uuringute kabineti ukse taha ootele. Kusagilt ilmus välja ka Spetsialist ja läks sinna samasse kabinetti ning siis kutsuti sisse ka mind. Korraks sigines pähe mote, et kas midagi on nüüd nii halvasti, et arst peab lausa neid muidu tavapäraseid uuringuid vaatlema/tegema… Aga ei- mu häda silmas on ilmselt pigem harv nähtus ja esimesel korral tehtud pildid lihtsalt ei sobinud, sest õde ei saanud aru, millist piirkonda suumida-pildistada, nüüd tuli arst juhendama ja näitama.

Peale seda palus arst mul oodata uue kabineti ukse taga, kus ma veel käinud polnud, ise läks ta sinna sisse. Sellest kabinetist oli kogu toonase hommiku jooksul sisse-välja siblinud üks Habemik*, keda ma varem näinud polnud- ka pikk ja täitsa kena mees, võib-olla ca 40 aastane. (Andke mulle andeks see nimi, ma ei mõtle miskit paha sellega, aga mul kisub erinevate arstide eraldamine juba vaikselt keeruliseks!) Aimasin, et kui mind sisse kutsutakse, siis on lisaks Spetsialistile ka tema seal. Täpselt nii oligi: “Mul kolleeg vaatab ka,” tuli ära. Ikka seesama, et “nii suur” see kaasasündinud kahjustus, lõpuks lisas ta: “Haprad silmad.” Ma pole ise kunagi seda tajunud, et nad NII haprad on… Tean küll, et ei tohi raskustega üle pingutada jmt, aga selline arsti kommentaar võttis ikkagi veidi seest õõnsaks.

Nad vaatasid mu silmamuna- nii algset seisundit, kui peale esimest süsti ja nüüd viimaseid pilte. Jah, muutus peale esimest süsti oli ka Habemiku arvates tubli paranemine, aga midagi nad arutasid veel, mis nad seal nägid ja mida mitte ning lõpuks teatasid, et võiks selle teise süsti ikkagi ära teha. No ok, eks teeme, kui tundub kasulik. Süsti ma ei kartnud. Spetsialist vaatas kella ja lisas: “Tunni-pooleteise pärast saaks ära teha!” Ah? Ma tunni pärast plaanisin tööl olla…

Ma ei tea, mis näoga ma neid vaatasin, vist paistis ehmatus välja või taipas Spetsialist ka ise käigu pealt, et selline asjade kiire areng vajaks vist lisaselgitust. Igatahes täpsustas ta, et süstiga pole otseselt NII kiire, et paari päeva oodata ei kannataks  ja selle võiks teha ka järgmise nädala algul. Ta kutsus mu teise kabinetti, et seal siis edasi arutada, kuna süst teha, Habemiku jätsime teiste patsientide jaoks.

Mu mõte ei töötanud väga hästi, püüdsin välja mõelda, mis see parem variant oleks. Ma ise eelistanuks süsti kohe ära lasta teha, saaks ühele poole, nagunii juba pool päeva vussis, aga pidin ju õhtupoolikul tööle minema… Samas oleks ka teise süstipäevana pakutud esmaspäev olnud tööpäev, mille oleksin pidanud kellegagi ära vahetama. Leppisin Spetsialistiga kokku, et teen mõned kõned ja selgitan välja, kas same kohe suskima hakata või jääb esmaspäevaks. Helistasin kolleegidele, õnneks sain endale kiiresti õhtupoolikuks asemiku. Kuna Spetsialisti polnud kusagil näha, siis võtsin järgmisena ette kõne emale. Kui emaga rääkisin, siis märkasin ka Spetsialisti ja sain talle ära öelda, et kui ma juba kohapeal olen, siis teeme ära, mis teha vaja.

Jäin ootele, kuni Spetsialist tuli natuke täpsema infoga, et mis kell ja kus kohal olema pean. Kell oli umbes 11:40 kandis kui ta käskis enne kella 13 tulla päevaravi ukse taha, et saaks allkirjad anda ja ettevalmistustega alustada, isegi veerand tundi varem võiks kohal olla. Kokku sai lepitud ka järgmine ülevaatuse aeg 25. juuniks, et hinnata teise süsti mõju. Ja siis lisas Spetsialist nii toredalt, et mul on umbes tund vaba aega ja mingu ma söögu midagi. See kõlas natuke nagu klassiekskursioonil, et nüüd on Kaubamajas tund aega šoppamiseks. 😆 Aga mul oli see aeg hoopis Maarjamõisas. Söönud ma tol päeval polnud tõesti midagi, nii et läksin toidu jahile.

Kaugele polnud vaja minna- alumisel korrusel leidus R-kiosk ja miski kohvik veel.  Kuna mu pilk oli uuringute eel juba uduseks tilgutatud, siis kohviku iseteenindusekraanidega ma vaeva nägema ei hakanud, vaid läksin lihtsama vastupanu teed ja võtsin 2 saiakest R-kioskist ja magustoiduks Twixi. Veepudeli olin kodust kaasa võtnud, nii et vähemalt jook oli olemas. Sõin saiakesed sealsamas diivanil nurgas ära ja mõtlesin eesootava üle.

Mul olid pooled juuksed lahti… Niimoodi küll opituppa minna ei saanud- ma pidin hakkama soengut ümber tegema. Läksin tagasi silmakliiniku korrusele ja maandusin sealsele diivanile juukseid kammima ja patsi punuma. Kõrvalt jälgijale paistsin küll peast päris lollakana- käis pooled kabinetid läbi ja nüüd teeb uuteks kohtumisteks soengut ümber…

Koridori pealt leidsin ka veeautomaadi- sain oma pudeli ära täita. Kokku join seal vist 1.5L vett ära. Mis sa muud ikka oma vaba ajaga teed kui poosetad diivanil ja limpsid vett. 😆

Nagu kokku lepitud, siis umbes 12:45 paiku kutsutigi mind jälle allkirju andma, et olen nõus protseduuriga jne. Asjad kästi kappi panna, aga seekord ei jäänud ma ootetuppa passima, vaid mul kästi olla hoopis õdede puldi juures asuval diivanil. Õed jäid minust paremale, posti taha peitu ja minust vasakul oli väike kööginurgake, kus ka paar õde juttu ajasid. Jälle ma vaatlesin ja kuulain elu Maarjamõisas.

Seekord tundus mulle, et kuidagi kõhe oli. Mõtlesin, et otsus kampsun selga jätta oli õige. Mul on ju peaaegu koguaeg külm.

Peale minu oli loomulikult veel inimesi, kes muudkui oma allkirju käisid andmas ja keda suunati ootetuppa järjekorda. Ühel härral, kes peale paberimajanduse täitmist ooteruumi jalutas, kriuksusid jalanõud hirmsasti.

Õde 1: “Kas tal olid naelad jalas?!”

Õde 2: “Ei… mingid kroksi moodi jalanõud vist…”

Õde 1: “Ma mõtlesin, et naelad! Me oleme nii kaua tööl olnud, äkki on lumi maas õues! Siia ei näe ju midagi…”

Teisel pool, kööginurgas käis tore arutelu, kuidas kartulid-peedid tänavu kasvavad. Ainult, et vestlejad kasutasid eesti ja vene keelt vaheldumisi, tõesti üle ühe sõna vahtus neil keel. Minu aju igatahes eriti järgi ei jõudnud, mis nad rääkisid. 😆 Aeg-ajalt jooksid nad opitoast välja sõidutatud patsientide juurde, et nad siis tagasi ootetuppa viia.

Mingil hetkel kuulsin, kui üks õde küsis teistelt, et kas see on ikka õige info, et Spetsialistil 2 opiaega nii järjest on. Ilmselt olin üks nendest mina. 😁 Kogu arutelu ma ei kuulnud, aga sain aru, et ajakavast kedagi ega midagi maha ei tõmmatud. Natuke hiljem otsitigi mind ja saadeti opisaalide koridori.

Teine sutsu-tiir käis kiiremini, aga ikka sama valemi järgi: tilgad silma, müts pähe, opituba nr 2 ja tooli pikali. Seekord sättisin oma punupatsi mütsi sees nii, et see ebamugav poleks. Jube tüütu, lõika või maha… Jälle lödistati erinevaid vedelikke mulle silma, aga teipimine käis sel korral kuidagi ühe hoobiga- kõiki neid kodinaid, mis esimele korral, seekord silma ei pandud. Järsku küsis õde Spetsialistilt: “Kas sa tahad rõngaid ka?” (???? Misasja???) Spetsialist vastas: “Ei ole vaja…” Ja õde rõõmustas: “Oh, jumal tänatud, mulle ei meeldi neid panna!” Õudne tahtmine oli küsida, et misasjad need rõngad on, aga jätsin…

Taustal käis jutt ventilatsioonist- olevat väga lärmakas ja koridorid olevat väga külmad, aga opituba väga soe. Et ei tea, mis küll toimub…. Mõtlesin, et rõõm kuulda, et teisteski asutustes samad kommunaalprobleemid, mis mul tööl. 😆 (Ja ma TUNDSIN, et koridoris oli külm!)

Vahepeal susiti veel mingeid tilkasid silma ja õige pea maandus arst ka kuskil mu pea kohal. Seegi kord kästi mul alla “vaadata”, aga vasakule. Taaskord kerge survetunne ja valmis. Valgus oli silmale suunatud nii, et ma nägin, kuidas rohi mu silma jooksis.

Kola korjati silmast ja selle ümbert jälle sujuva liigutusega kokku ja võisin minema tuigerada. Seegi kord end püsti ajades ei tundnud ma end kuidagi halvasti. Kohutavalt udune oli kõik, nagu ikka. Prigisesin, et seekord polegi mulli silmas, millega mängida. Seekord oli hoopis nagu valge uduloor, mis tegi nägemise veel keerulisemaks, aga kuna koridorid olid tuttavad, siis jõudsin kenasti apteeki jälle oma tilkasid ostma. Selgi korral pidi apteeker tegema hääteavitust, sest… no mitte tuhkagi ei näinud!

Tilgad näpus ja võisin koju minna. Seekord oli mul oma isiklik taksojuht ootel, kutsusin ta endale järgi. Ainult, et pilk oli niiiii udune, et mul oli raskusi auto ära tundmisega… Õnneks näkkas jälle esimesel korral ja ronisin õigesse.

Kodus jahutasin muditud silma jälle märja vatitupsuga ja vedelesin, kuni suurem kipitamine möödus. Paari tunniga hajus ka valge uduloor silme eest ja pilk selgines. Väga veider päev- läksin lihtsalt kontrolli ja lõpetasin jälle opitoas. Loodetavasti ei ole see mingi halb mark.

LOE KA: OSA 1; OSA 2; OSA 3;  OSA 4; OSA 5; OSA 6 ja OSA 7

*Arstide nimed on toimetusele teada. Kui teid need huvitavad, siis pöörduge minu poole isiklikult, jagan hea meelega.