Vanaisa

Täna on 14. oktoober. 19 aastat tagasi sel päeval kell 14.10 suri minu vanaisa. Ma olin 5-aastane.

Kui palju jääb meelde esimesest 5st eluaastast? Ei tea, aga oma vanaisa ma mäletan. Need on mingid hetked, pildid... Ma arvan, et mäletan ähmaselt isegi Ta häält.

Ma mäletan, kuidas Ta mind jalgrattaga sõitma õpetas. Õigemini on mul mälus üks pilt sellest. Ma arvasin, et Ta hoiab mu väikse ratta pakiraamist kinni, küsisin Ta käest midagi, kuid Ta ei vastanud. Vaatasin üle õla tagasi- vanaisa seisis tükk maad tagapool käed puusas ja naeratas. Selle peale käisin mina rattaga muidugi külili! See, kuidas Ta eemal seisab, ongi meeles. Tal oli ruuduline pluus seljas...

Tol ajal oli meie külas ka üks poeke, kuhu vanaisa mind vahel kaasa võttis. Ükskord nägin seal mingite loomade kujulisi küünlaid, mis mulle hirmsasti meeldisid. Vanaisa lubas mul ühe välja valida ja ostis selle mulle. See küünal on alles. Ta on vist jõehobu:) Korra olen teda põletanud, aga hästi vähe. Rohkem ei põleta ka, see jääb mälestuseks, nagu ta siianigi olnud on.

Veel on meeles hommikud. Lihtsalt hommikud. Ärkasin ja kuulsin kõrvaltoast vanaisa norskamist. Ma teadsin täpselt, et Ta on diivanil pikali ja saatekava on kõhu peal. See oli alati nii. Ja mina, va julm laps, ronisin talle selga ja ajasin Ta üles:) Ja siis vaatasime koos lastesaateid, Leopold ja Mõmmi Aabits jne... Ma ei tea, kas olen end kunagi veel nii turvaliselt tundnud, kui noil hommikuil vanaisa süles... Eks ikka samasuguse pätakana emme süles ka.

Mäletan ka seda hommikut, mil Ta haiglasse viidi. Ta tõusis laua tagant öeldes midagi selle kohta, et peab tööle minema ja läks. Tal oli seljas rohelise-kollase kirju kampsun... Ja rohkem ma Teda ei näinud. Peale kiirabi lahkumist oli kõik nii jubedalt vaikne, kuidagi õudne tunne oli.

Natuke karm on 5 aastaselt mõista sõnade "surm" ja "igavene" tähendust. Ma ei tea, kuidas peaks seletama lapsele, mis on surm, aga ärge öelge, et see on "igavene uni". Laps ei tea, mida tähendab "igavene", aga ta teab, mida tähendab "uni" ja unest ärgatakse.

Ma käisin tihti vaatamas, et kas vanaisa on ärganud, kuigi ema rääkis ikka, et ta ei ärka enam kunagi. Aga unest ju ärgatakse! Vanaisa ei ärganud... Alles surnuaias, kui kirstu hauda lasti, sain aru, mida tähendab sõna "igavene". Mõistsin, et ei näe iialgi oma vanaisa ega vaata temaga lastesaateid... Alles siis vist ka nutsin esimest korda selle pärast, sest enne ma ei saanud aru, mis juhtunud oli.

Praegu on mul hea meel, et ma niigi palju Teda mäletan ja piiritult kahju on sellest, et ma sain Teda tunda vaid 5 aastat ja ainult läbi lapse silmade.