Vanaema laul

Jaan Tätte kirjutas selle laulu minu vanaemast... Või poolte eestlaste lapsepõlvest?

See laul on ajast, mis ei tule enam kunagi, ainult ilus mälestus lapsepõlvest.

Ma nägin maja metsasüles
Majas ühte sooja ahju
Korstnast suitsu tõuseb üles
Vanapapa mulda lahkus

See majake ongi keset metsa. Seal on alati hea ja kodune tunne. Mitte ühestki teisest aknast paistev valgus pole nii soe, mitte ühegi teise maja uks ei kääksu nii armsalt (ja nii valjult?), mitte ükski teine ahi ei soojenda nii nagu vanaema majas. Majas, mille vanaisa oma lastele ja lastelastele ehitas. Ja nagu laulus, ka minu vanaisa on lahkunud... :'(

Memm köögis koorib taliõunu
Väsind käed ja nüri nuga
Päev on ruttu õhtu jõudnud
Öö kopsib ukse taga

Alati oli keldris ilusaid punaseid õunu, mida talvel näksida sai. Või jõulude ajal kuuse külge riputada. Noad on ka alati nürid olnud, ka siis kui neid teritati... Ei teagi, miks nii... Päev kaob kiirelt nii suvel kui talvel. Eriti siis, kui käed väsind ja palju tegemist.

Ja igal pühapäeva hommikul särisevad koogid
Ja kannust klaasi voolab värske piim
Ja igal pühapäeva hommikul särisevad koogid
Ja kannust klaasi voolab värske piim

Ma ei mäleta, kas need olid alati pühapäeva hommikud, kui vanaema pannkooke tegi, aga seda ma tean, et selliseid pannkooke ei saa mitte kusagil mujal kui ainult vanaema juures. Piim oli meil ka alati olemas, siis jõin isegi mina seda, tasside kaupa... Kui vanaisa veel elas, marssisin vanaisa juurde lauta pisikese siniste täppidega tassiga, et ta mulle sooja piima annaks, seda äsja lüpstud piima. Ja mulle meeldis see:) Vot sellised ajad on olnud!

On lapsed ammu linna läinud
Ei tea, miks on nad sinna jäänud
Neid kodus ootvad puhtad sängid
Kuldne pärnaõie mesi

Jah, kõik vanaema lapsed on linnas. Miks nad sinna jäid? Sellele on palju põhjuseid, kõik on loogilised ja arusaadavad, aga ometi.. MIKS? See küsimus jääb alati... Kodus on ju palju parem! Selles pisikeses soojas majakeses....

Neid kodus ootvad armsad lõhnad
Pööningul on salapaigad
Seinal tiksub vana tuttav kell
ikka liiga valjult

Pööning! Seal olid põnevad asjad! Olid siis ja on ka nüüd. Sealt leiab alati midagi uut ja huvitavat!
Kummaline, aga maal vanaema juures tiksuvad kõik kellad liiga valjult, ka käekellad. Seal on lihtsalt nii rahulik ja vaikne, et vaikus muutub kõrvulukustavaks.

Ja igal pühapäeva hommikul särisevad koogid
Ja kannust klaasi voolab värske piim
Ja igal pühapäeva hommikul särisevad koogid
Ja kannust klaasi voolab värske piim

On laua kohal valgust vähe
Ajaleht on sülle vajund
Igasugu mõtteid pähe
Tulla tahab enne õhtut

Vanaema loeb enamasti köögi laua taga, kuna lamp laes ei valgusta piisavalt, tõmbab ta kõik kardinad eest, et miski ei segaks ja oleks võimalikult valge. Vahel unustab end ajalehe taha ja siis õhtuse kohvi ajal on ikka igasugused maailma asjad läbi arutatud:)

Üks leevike on aeda sattund
Kõik on paksu lumme mattund
Kitsas rada aetud lahti
Väravani ootmaks lapsi

Kui ma olin väike pätakas ja veetsin maal oma jõuluvaheaegasid, siis olid talved tõesti lumerohked. Aeda eksis peale leevikeste ka kitsesid, kes õunu käisid söömas. Neil talvedel oli meie hoovis kolm rada lahti aetud: WC- ja nn karjaköögi suund, puukuuri suund ja värava suund.

Ja igal pühapäeva hommikul särisevad koogid
Ja kannust klaasi voolab värske piim
Ja igal pühapäeva hommikul särisevad koogid
Ja kannust klaasi voolab värske piim


Need mälestused on ajast kui ma veel algkoolis käisin, kõik vaheajad maal veetsin ja kui me ka jõulude ajal maal olime. Ja siis oli taevas sinisem, rohi rohelisem ja talved lumerohkemad;) Ok, võib-olla mitte lumerohkemad kui see viimane talv, aga sellele ligilähedased.

Natuke kurb on mõista, et seda aega ei tule kunagi enam, et ma ei ole kunagi enam see pätakas, kes ükskõik millega väravataguse lumekuhja otsa kelgutama ronis ja laudas sooja piima käis joomas.