Täna, rsk!

Täna ajas mind iga asi närvi. Kõik jäi ette. Eriti vihkasin ma inimesi. Võib-olla tõesti on kõik kuumusest lolliks ja pimedaks läinud/jäänud, aga mida mina siis tolles konditsioneerita plekkpurgis tegema peaks???? Kas Te, kallikesed, tõesti arvate, et ma olen mõistuse juures???? Unistage edasi....

Kõigepealt algas hommik sellega, et veerand tundi enne poe avamist juba tavatelefon röökis! Ma ei kavatsegi vastata sellele enne tööpäeva algust! Pole minu asi, et te tahate enne päikesetõusu teada, kas meil ventilaatoreid on ja kuna meil neid ei ole, siis tahate veel 10 minutit vinguda, et miks meil neid küll piisav kogus pole tellitud!!! Eks küsige ise Taanist Casper-Jesper-Joonatani käest! Kust ma need ventikad välja pean nõiduma, kui ladu on tühi???? Miks te mind sõimate????

Ja siis need, kes ei näe suurt hinda... TEHKE SILMAD LAHTI!!!! Nii lihtne on röökida kuskil keset müügisaali: "Mis see maksab?" Hind on ju küljes!!!! Pealegi ma ei tea, mis see "see" teil on! Ok, ma saan aru nendest, kes küsivad tõesti sellise asja kohta, millel pole hinda peal... Aga no suur kollane silt helesinisel taustal???? Numbreid ei tunne või? (Tegelikult juhtub seda tihti, et inimesed ei märka kohe hinnasilti, aga täna ajas see lihtsalt närvi, sest mul oli talumatult palav ja halb olla)

Miks mind kõik närvi ajas? Meil on meeletult palju kaupa saabunud, lisaks sellele saatis ka Tallina pood oma 6 alust meile!!! Lihtsalt... Kogemata! Meile aitab oma 5 alusest küll!!!! Jube segadus, milline osa kaubast siis tuleb tagasi saata ja milline meile jääb... Lisaks veel tohutu palavus. Ärge öelge, et väljas pole õhku!!! On küll!!! Seal on kuum, aga seal on, mida hingata!!!! Tulge veetke meie poes pool tundi ja räägime siis edasi, kus on õhku ja kus mitte!!! Meil tolles nõmedas plekk-karbis tõesti EI OLE õhku! seal on ainult süsihappegaas! Hingamine on raske töö, sest pole midagi hingata, aga ma PEAN mööda müügisaali ringi kappama ja kaupa välja panema ja klientide ees ja taga naeratama. Seal on lihtsalt kohutav olla ja ma pean seal 10 tundi veetma.... Homme annan ma küll otsad....

Lisaks sellele nägin ma väga kummalist pilti täna poes: laps rihma otsas. Nagu koer. Täpselt sellised traksid seljas ja reguleeritava pikkusega rihm emmekese käes.... Haige vaatepilt, mul hakkas vastik. Kas tõesti on emme nii laisk, et ei suuda lapsel käest kinni hoida ja tuleb ta ketti panna? Et siis saab teise otsa omale käekotikese külge siduda vms? Kui emmeks olemine nii tüütu on, miks üldse siis muretseda last? Mingis pisikeses osas ma suudan seda mõista... Et nii on kindel, et laps "ära ei kao", ei jookse ootamatult auto ette vms, no tõesti, rihma otsa???? Äkki oleks see inimene pidanud mitte last vaid koera või kassi muretsema?

Aga üks umbes seitsme aastane tüdruk oli hästi armas! Mul kukkus hunnik pisikesi pakendikesi maha riiuli juures, kuhu ma neid riputama hakkasin. See tüdruk aitas mul asjad kokku korjata ja ma tänasin teda selle eest. Ta jäi vaatama, mis ma teen ja küsis: "Miks sa neid siia nii palju paned?" Huvitav küsimus... Vastasin, et inimesed tahavad neid osta, sellepärast panen nad siia. Tüdruk tahtis minuga väga rääkida, küsis edasi, kas ma olen üksi poes. Ütlesin, et ei ole. Ta küsis: "Kas teine tädi on ka?" Vastus: "Täna on onu, mitte tädi." Ja siis keegi temaga olnud täiskasvanutest kutsus teda ära, nad hakkasid poest lahkuma ja tüdruk lehvitas mulle ja hõikas "Tsau!":) Nii armas:) Vähemalt üks "klient", kes tuju rõõmsamaks tegi:P

PS, Teie, kes Te seda blogi loete, polnud tegelikult eelneva teksti sihtmärgiks, niiet see kriitika ei puuduta Teid. Ma pidin lihtsalt auru välja laskma:P