Monday, July 26, 2010

Meenutusi folgist

Päev algas vara, kl 7. Jõime kohvi ja panime plaane paika, et kelle käest telgi sebime ja kuidas asjad pakime ja kui palju vett kaasa võtame jne. Lõunaks saime need asjad selgeks, isegi Viljandi kaardi ja folgi kaardi hankisime:)

Bussijaama jalutades saime natuke vihmagi kaela. Buss sai ääreni täis, meie mahtusime ka ilusti peale ja jõudsime rõõmsalt Viljandisse, Anttila taha:P

Esimese asjana suundusime telklat otsima, et võimalikult ruttu teada saada, kas peame endale suvalise puualuse otsima või mahume turvatud platsile. Meil polnud ju kohta ette broneeritud. Läksime kenasti kaardi järgi ja jõudsime.... PASSIKESKUSESSE!!!! Nii hästi läksime... Me lihtsalt ei leidnud õiget kohta, kust ära keerata... Aga kui me juba Passikeskuses olime, siis vahetasime oma piletid käepaelte vastu. Seistes Passikeskuses sildi all PILETILEVI PILETID suutsin ma ikkagi idiootse küsimuse küsida: "Kas siin saab pileti käepaelaks vahetada, või mis teil siin on???" Tüüp leti taga teatas, et just käepaelad neil ongi ning siin on just piletite vahetamise koht. Hästi rahulikult ja kenasti:) Mis sellest, et nii loll küsimus oli:) Pakkus meile veel seda pisikest raamatukest, milles inff festivali ja esinejate ja üldse oluliste asjadega. Selle ma ka ostsin. Alles siis keerasime otsa ringi, et ikkagi telkla üles leida.

Telkla väravas olid toredad poisid! Käskisid nime kirja panna ja lubasid helistada:) Küsisin igaks juhuks, et kas on lootust või hakkame kohe omale puud otsima. Nad ühiselt arvasid, et mahume küll platsile ka, õhtuks pidavat kohti vabanema... No jäime lootma ja samas tekkis mõte, et äkki poisid kogusid lihtsalt telefoninumbreid:)

Järgmiseks sihiks võtsime Pakihoiu leidmise. Otsides Pakihoidu leidsime Kirsimäe ja Kaevumäe ja Viljandi järve ja mõndagi veel. Lõpuks ka selle maja, kus pidi olema Pakihoid. Silt igatahes oli. Astusime sisse. Paremal pool oli uks lahti peaaegu tühja tuppa, ukse ees viltu üks laud, aga kedagi polnud näha. Vasakule poole ruumi oli ka uks lahti ja sealt kostus jutuvada, läksime sinna. Tervitasime rahvast ja nad jäid ootama, et mis me tahame. Üks naine küsis: "Äkki tahate meie muuseumi külastada?" Ma vastasin, et tegelikult oleme me natuke eksinud vist, sest me otsisime pakihoidu. Tädi juhatas meid tollesse esialgu tühjana paistnud parempoolsesse toakesse tagasi. Ja ennäe imet! Toas, kus enne polnud (minu arust) kedagi, oli nüüd üks blondide lokkidega noormees! Tema teatas meile, et kui me oleme esinejad, saame kola tasuta hoida, aga kui pole, siis 25.- ja kuni kella kaheni öösel saab kätte:) Lisas, et saab ka järgmisel hommikul, aga vahepeal ei saa!. Ju ta tahtis magada öösel... Aga saime kandamist lahti ja läksime folki avastama!

Igal pool istus keegi ja tinistas mingit pilli mängida. Üks seltskond kahe kandle, ühe kitarri ja ühe mingi kulinaga mängisid päris armsasti. Aga neil oli umbes 5 laulu, mida nad oskasid.... Me siiski kuulasime neid üle tunni:) Tegelikult lihtsalt rääkisime nende taustal, aga nad olid hea taust:)

Külastasime korra ka Rimi marketit, et vihmakeep osta, sest sadama hakkas! Kui keebiga poest välja tulime, siis oli sadu muidugi järgi jäänud juba.... Aga sellest polnu midagi, keebid rändasid kotti uut sahmakat ootama ja meie tagasi melu keskele.

Kuna Kirsimäe lavalt kostus muusikat, siis läksime sinna. Ei trüginud lava juurde, vaid hoopis ühte platsi nurka õhtust sööma: must leib ja vorst, pealevõtuks vesi.

Kuna veidi oli vihma tulnud, siis kulus üks vihmakeep kohe marjaks ära:) Me istusime talle peale! Asjalik asi, tagumik jäi kuivaks:) Õhtusöögi ajal avastasime muuhulgas ka seda, et käepaelad olid väga kenad! Uskumatult pikk fotosessioon....;)

Peale õhtusööki läksime Lossimägesid avastama. Ma polnud seal umbes 15 aastat käinud... Mõnus oli jalutada.

Kaevumäe lava oligi keset varemeid, jäime sinna vaatama Rootsi Ale Möller Band'i kontserti. Selle ajal helistas mulle telkla poiss ja teatas, et ruumi on küll ja nad ootavad meid. Kinnitasin talle mitu korda, et me kindlasti tuleme, pangu linnuke või plussike mu nime taha, kindlalt tahame seda kohta! Siis saatis mu ema sõnumi, et üks isend mu suguvõsast on veel folgil! Helistasin, aga kuna me rääkisime teineteisest ikka hästi mööda siis kokku ei saanud. Mina palusin tal tulla sinise telgi taha, ta oligi seal, aga need sinised telgid asusid teineteisest päris kaugel:)

Kella üheksaks kolisime Kirsimäele tagasi, mis sellest, et Panto pidi lavale tulema alles kell kümme. Istusime pingil ja rääkisime niisama tarka juttu, kui juurde ujus mingi (joogine) tibi oma kaaslasega. See oli selline "AinultÕllegaOlenJulge"- tüüpi mees. Tahtis väga juttu puhuda... Ma viisakalt vastasin ja samal ajal üritasin pingsalt mõelda, millest oma kaaslasega rääkida, et tüüp meid enam ei kõnetaks, aga midagi ei tulnud meelde. Lõpuks suundus tüüp õlletelgi müüjaid lantima ja jättis oma uimase tibi meile pingile ning meie lasime jalga.

Võtsime oma vihmakeebi ja maandusime keset platsi lava vahtima, kus midagi hakkas toimuma. Panto oli tulnud "sooja tegema":) Ja meie kolisime 3 korda edasi, ikka lavale lähemale:P Ja äkki ilmus selja taha ka kadunud sugulane, see, kellega me sinise telgi taga pidime kohtuma! Natuke puhusime juttu ja algaski kontsert.

Ma ei oska kontserti kirjeldada! See oli lihtsalt nii hea, et sõna "hea" tundub selle kohta väga mage väljend! Super... JA SEE KESTIS AINULT TUND AEGA!!!!!????? Seda oli liiga vähe... Head asja pole iialgi palju. Ja Lauri Saatpalut võin ma kuulata ikka väga kaua! Ükskõik, millise ansambliga ta siis ka ei esineks!

Kontserdi lõpus teatas Lauri Saatpalu, et ta kohe peale kontserti müüb lava ees Pantokraatori uut plaati. Meie jäime mõtlema, et kas ostame, jõudsime otsusele et ostame ja läksime ka sinna. Ja siis teatas Lauri isiklikult, et plaadid said otsa!!!! Ma küsisin, et tegelt kaa väää? Või midagi sarnast. "Otsas jah, aga siin kuskil müüakse veel neid plaate, ega ilma ei jää!" Aitäh lohutamast, aga me tahtsime plaati ikkagi tema enda käest. Aga olgu, kust Ta selle ikka võtma pidi, kui otsas?! Aga autogrammi küsisin ikkagi, taaskord kahes eksemplaris:) Ütlesin, et teise müün maha ja saan rikkaks! Ja Saatpalu lõpetas mõtte: "...ja siis ostad endale auto!" Aga me ei taibanud Talle öelda, kuiväga meile kontsert meeldis ja kuiväga me oleks tahtnud, et see oleks pikem olnud... Kuulus mees ikkagi, põlved läksid nõrgaks vist, või aju, või miski.... Hea oli, aga otsa sai.

Suundusime tuduplatsi otsima. Endiselt arvasime, et kolime telki, aga pakuti hoopis kohta autos... Alguses suhtusime sellesse võimalusse skeptiliselt, kuid auto osutus siiski peaaegu et luksuslikuks voodiks võrreldes sellega, mis meid telgis oleks oodanud... Kuid enne kerra keeramist pidime ikkagi oma kompsu Pakihoiust ära otsima. Seal oli uksel silt, mis algas sõnadega: "Kallis Sõber! Läksin maailma rändama ja..." midagi avastama... Lõpuni lugeda ei jõudnud, sest üks noormees tuli meile järgi ja hakkas seda ust lukust lahti keerama. Küsisin, kas tema käiski maailmas rändamas:) Käis jah ja tuli tagasi spetsiaalselt selleks, et meile asjad kätte anda. Nii armas:)

Järgmiseks tuli leida WC, ehk siis Statoil. Vähemalt naiste arvates:P Meie meessoost kaaslane tahtis siiski auto esimesena leida. Ta teadis, millise poe juurde selle parkis, aga ei teadnud, kus see pood on:) Mingid juhtniidid tal siiski olid ja leidsime auto üles. Vahepeal oli päris asjalikku vihma sadama hakanud ja vihmakeebid leidsid sihipärast kasutust. Kobisime ruttu autosse ja tee viis Statoili, bussijaama taha. Järjekord oli seal õnneks nänniletti, mitte WC-sse, see oli suur kergendus:)

Edasi parkisime oma öömaja Anttila ette, et vets ja bussijaam oleks ligidal. Peale pisukest susserdamist ja pesa punumist tuli üllatavalt hea uni, arvestades seda, et me olime auto pakiruumis... Isegi sirutada sai! Peaaegu... Mis sellest, et mõnel hetkel tundus, et sirutame auto laiali:)

Auto jäi terveks, aga nii mõnigi koht oli kange... Telgis oleks ilmselt veel takkapihta ka külm ja niiske olnud, sest telgil ei saa soojendamiseks teatavasti mootorit tööle panna! Nagu selgus, ei saa seda alati teha ka autol.... Hommikul peale meie ärkamist ei olnud auto nõus ärkama. Natuke veenmist ja ta siiski turtsatas sooja. Ajasime silmad lahti ja siis kappasime Statoili pesema:):):) Kohvi ei julgenud osta, kuigi oleks väga tahtnud... Aga vaevalt meile metsapeatust oleks tehtud kui me kuskil Viljandi ja Tartu vahel seda vajanud oleks!!!

Bussisõidu magasime pooleldi maha, meie öö kestis ju vaid 4 tundi. Ja esimese asjana Tartus loomulikult ostsime kohvi! Ka pisike jalutuskäik mõjus hästi...

Lahe üritus oli! Igasugused abilised vastasid kannatlikult ja lahkelt mu lollidele küsimustele ja olid üldse sõbralikud ja toredad. Aga tegelikult teeb sellise ürituse lahedaks hoopis seltskond! See oli üks suurepärane ettevõtmine meil!:P

1 comment:

  1. kogu päev algas vara ja möödus ruttu. eriti lendas aeg pantokraatori kontserdi ajal. oleks väga tahtnud rohkem lugusid kuulata. kindlasti külastan nende (ja Lauri) kontserte edaspidigi.
    autos nii kehva polndki, konarlused igal pool küljeall, aga magada sai ikka.

    ReplyDelete