Ma käin nüüd jooksmas. Keset Annelinna. Ma võtsin väga kaua hoogu, et minna. Ma arvasin, et inimesed jõllitavad mind, kui ma jooksen. Vahivad ja mõtlevad et "näeee mingi paksuke üritab end vormi ajada" jne...
Mida te ise mõtlete kui näete tänaval mõnda tervisejooksjat? Mina näiteks mõtlen, et küll on ikka tubli inimene, viitsib kõige odavamat ja lihtsamat sporti teha ning siiani kirusin siis ennast, et miks mina seda ei tee. Jooksmas käimine ei võta üldse raha ju?!? See tähendab, et see on vaid viitsimise asi...
Tossud ja dressid on vist igal inimesel olemas. Mul ka. Ja nii ma siis läksingi jooksma, sest tegelikult ei vahi keegi imelikult, või isegi kui vaatab, siis ei pane ma seda tähele. Ma sörgin justkui omas mullis, mõtlen omi mõtteid ja kuulan muusikat. Ma ei pane üldse tähele, kellest ma möödun või kes mulle vastu tulevad.
Inimesi ei huvita tegelikult teised, võõrad. Karjujale enamasti ei minda appi ja maaslamajat lüüakse, igaks juhuks. Nii on ka tervisejooksjatega, et tegelikult ei pane minu sörkimist keegi tähele, kedagi ei huvita, milline ma välja näen, või mis ma teen. Ma ise olen lihtsalt nii egoistlik ja arvan, et kõiki jubedalt huvitavad mu tegemised, aga tegelikult mitte.
Ja nüüd ma käingi jooksmas. Igal vabal päeval. Ja mulle meeldib:)
Laul, mille ajal ma alati tahaks kuhugi suvalisse suunda jooksu panna; lihtsalt super:
see on tore, et meeldib ja käid. kui ära harjud, siis tunned et pead trenni tegema, sest enesetunne on pärast seda väga super.
ReplyDelete