Rockist, ikka veel :P

Te vist juba teate, et ma käisin viimasel finaalmängul Rakveres:D Seda teate vist ka, et meil läks seal hästi: Tartu Rock on meister!:D Ma tahan veelkord rääkida sellest, kui lahe see pool päeva oli!!!!!!

Ma läksin Rakverre fännklubi organiseeritud bussiga. Tegelikult oli meil 3 bussi... Üks oli suur ja fännklubi liikmetele ja 2 olid väiksemad, mitte-liikmetele. Mina olin ühes väiksemas, mu kõrvale maandus keegi Raiko oma kuue õllega, millest ühe jõi Ta ära enne, kui üldse liikuma saime. Ei tea, kas asi oli ära joodud õlles või milleski muus, aga tüüp jäi Tartu piiril magama... Ta tukkus 73 km mu õla najal, kuni ülevalt, Tema enda kilekotist, mis oli üles pagasiriiulile pandud, kukkus talle 1,5L veepudel pähe!!!! See oli uskumatult naljakas pauk! Noormees ärkas üles, võttis pudelist lonksu, tegi sellist nägu, et see pudel pidiga talle pähe sadama ja Ta üldse ei maganud ja pani selle üles tagasi:D:D Üldiselt oli meie bussitäis rahvast rahulik ja vaikne.

Väike-Maarjas oli peatus. Kes käis toiduretkel, kes vetsus... Sai niisama natuke sirutada ja teiste busside rahvaga kokku. Teistes bussides oli pidu igatahes juba suurem... Meie hoidsime oma häält ja emotsioone mängu ajaks:P

Rakverre jõudsime umbes 1h 20 min enne mängu algust. Taaskord oli rahval aega endale süüa-juua otsida ja vetsus käia. Rakvere korvpallihallis on kohe kohvik laudade-toolidega, kiirtoitu pakutakse muidugi, ei mingit peent restot. Aga ajab asja ära. Ma arvan... Sest mina ei käinud seal sees ega ostnud midagi, kõndisin sealt mööda WCsse.

Aga kõige olulisem asi selle reisi juures: mäng! Mäng oli küll üsna tasavägine, aga Rocki meestel oli selline nägu ees, et õhtul tahaks peole! Kuigi Rakvere tabas kolmeseid hästi ja vahepeal ka said juhtima ning hetkeks tekkis mõte, et kas tõesti pühapäeval Tartus näeme, siis päris hirmu, et kaotame, ei tulnud. Meie mehed olid platsil lihtsalt nii enesekindlad ega teinud mingeid suuri idiootsusi, nad ei saanud kaotada. Ma ei oska seda seletada, ma lihtsalt uskusin algusest peale, et me saame selle neljanda võidu Rakveres ära ja kõik! Seda oli meeskonnast näha, et saame! Ja saime!!!!:D:D Peaaegu terve mängu seisin püsti ja loomulikult elasin kaasa, andsin kogu oma hääle:)

See oli uskumatult hea tunne!:) See võit:) Nagu ise oleks millegi suurega hakkama saanud või keegi väga lähedastest, aga ma ei tunne ju neid kedagi. Ja mina käin mängudel ainult kaasa karjumas, muud abi nad minult ei ole saanud. Aga mis sellest! Võit oli kena tort kirsi peal, nagu ütles Indrek Visnapuu;) Ja rõõmupisarad tulid ka ja õnn läks must-valgeks:P

Peale mängu ja tseremooniaid ootasime ukse taga ka meeskonna dušši alt ära ja saatsime nad bussi. See
tähendas nende jaoks muidugi seda, et nad pidid kõigi ootajatega patsi lööma:) Tundus, et neil polnud selle vastu midagi:) Visnapuul tundusid näiteks pisarad silmis olevat... Ja Todd Abernethy tänas meid vaheldumisi nii inglise kui ka eesti keeles! See oli väga armas:) Ning kui teised lõid enamasti patsi, või kuidas juhtus, siis tema võttis kõigil käest kinni. Ja minul võttis käest kinni ka Scott Morrison! Tema hoidis käsi oma õlgade kõrgusel umbes, aga selleks, et tema käeni ulatuda, pidin end peaaegu kikivarvule sirutama! Meie pikkuse vahe on poole meetri kanti... Morrison on 209 cm, mina 172 cm... Ja ta meeldib mulle endiselt! Ja siis Marek Doronin! Üsna minu kõrvalt spurtis tema naine talle sülle! Igatahes sihtis ta hästi ja tabas kümnesse:) Nad olid väga armsad:P Silver Leppikul oli seljas Supermani särk:P Üldse oli väga vahva neid nii vastu võtta ja koduteele saata!

Tagasiteel polnud meie bussi rahvas enam nii vaikne, nagu minnes. 2 noormeest otsustasid, et nemad tahavad LAULDA!!! Ja kui nemad jorisema hakkasid, siis urisesid ka ülejäänud kaasa:) Mina ka! Ma ei oska laulda, aga selles kooris laulsid kõik nagunii kõvasti ja valesti, nii et polnud probleemi;) Kuigi laulsime kõiki laule tõesti kõvasti ja valesti, oli siiski äärmiselt lahe ajaviide ja mõnus meeleolu. Vahel juhtus sedagi, et ei meenunud kohe ühtegi laulu ning siis ajas asja ära ka lihtne "Tar-tu Rock!":) Aga laulsime selliseid laule nagu "Juulikuu lumi", "Mere pidu", "Eestlane olen ja eestlaseks jään", "Sepapoisid" (kaanonina, sest "meil on siin bussis ju 4 rida!" nagu ütles meie dirigent ja repertuaari eest vastutav isik), "Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...", siis oli veel üks lastelaul kevadest, mille nime ma ei mäleta, "Õllepruulija" (mõeldes bussijuhile ja sellele, et tema vastutab bussi eest ei hakanud me istmetele ronima...), "Pistoda laul", "Majakene mere ääres", "Kui merelt tulen ma" ja LOOOOOOMULIKULT "Tartu marss"!!!! Seda viimast lugu laulsime umbes 8 korda bussis! Vahetult enne Tartusse jõudmist laulsime ühiste toredate mälestuste kinnitamiseks ka Tätte "Sõprade laul nr. 2". Ning lõpetuseks jälle Tartu marssi:P

Linna piiril ootasime meeskonda umbes veerand tundi. Seni aga tegime aega parajaks taaskord lauldes Tartu marssi, aga ainult 2 korda:P Ja lõpuks nad tulid! Buss kasteti šampusega üle, panime põlema ka tõrvikud, et nad ikka näeks, mis me teeme:) Meeskond sai bussi ka ühe hästi suure šampuse ja muidugi tuttava ja hääleka laulu: "Tar-tu Rock!":) Lõpetuseks juhatas Meelis Pastak meid juba teadagi, kuhu: "Püssi!"

Püssirohukeldri juurde me ka läksime. Ka seal ootasime meeskonna ära, patsutasime nad veelkord läbi ning suur osa fännidest läks Püssi peole. (Rocki Püssi saabumisest on vide eelmise postituse juures.) Ja ma ei väsi kordamast, et Scott Morrison ei tahtnud mind kallistada! Aga mingi lambi keeras Ta mulle näkku küll. See tundus olevat Tema telefoni küljes, võib-olla Ta ka filmis seda möllu, aga minu videos on näha rohkem Tema lampi kui Teda ennast. Kui Ta filmis, siis jäi minust Tema filmile minu fotokas, aga kui Ta ei filminud, siis vaatas Ta mulle lihtsalt otsa ja kõndis mööda!

See sai nüüd üsna detailne jutustus mu reedesest pärastlõunast ja õhtust. Ma jahun sel teemal kindlasti veel kaua ja vahin üle neid armsaid videosid ja loen artikleid üha uuesti. Te võite mind ignoreerida, ei pea vastama ega isegi mitte kuulama, lihtsalt laske mul rääkida:) Ma ei pahanda, kui Te minust välja ei tee, ma tean, et paljud pole sellest teemast huvitatud, nii et ma mõistan Teie tülpimust minu Rocki-teemast, aga ma kordan: Te võite mind julmalt ignoreerida, sanktsioone ei järgne:)

TÜ/Rock, suuuur aitäh Teile meeldivate emotsioonide eest! Alati saab paremini, aga ka nii on hea:) Järgmine aasta teeme veel paremini, onju?;)