Sintsu on läinud... Kahju on. Natuke kurb.
Keegi ei tatsa esikus, keegi ei kappa vastu rosina või küpsise ootuses. Kuigi ta oli kohati lausa kahjur, oli ta nunnu. Superpehme! Ma pole kunagi midagi ega kedagi nii pehmet käppinud, kui Sintsu. Ofkoors, ta kakas igale poole, kuhu sai, ka sinna, kuhu ta tegelikult ei saanud. Naljakas oli ta ka, oma hüplemise ja nuuskimisega. Ja loooooomulikult tema närimisvõime... Armas pätt oli ta ikka!
Vahel ikka tekib tunne, et kohekohe kihutab ta nurga tagant välja ja istub mulle jalale (ja kakab...) või meenub keset tööpäeva, et unustasin talle süüa anda, aga enam pole ju kedagi toita. Täna poest koju tulles mõtlesin, et äkki olex pidanud lemmikloomapoest läbi käima... Ex võtab veel harjumist, et teda pole.
Mis teha, ma lihtsalt ei saanud teda endale jätta, kuigi olex väga tahtnud. Siiski sai ta mulle sõbrax:)
Ole rõõmus oma uues kodus, ma tulen Sulle külla!:)
No comments:
Post a Comment